Olen libahunt.
Tiba hunt ja tiba siil. Virsiku- ja kurgiviil. Kilomeeter, mitte miil. Ma pole ju kuigi suur. Olen libatilluke. Aitab sellestki, ehkki millestki keegi kunagi ei tee midagi. Ega todagi, mis tollal toodeti ja millest loodeti lausa palavikku. Ei tuldud, mindi hoopis – otse kaduvikku, ikka tasapikku.
Tiku järel tikku, niku järel nikku... muud midagi. Pilgu järel pilku, silgu järel silku... muud midagi. Homme jälle uuesti! Ülehomme – tagasi!
Suusad lähvad risti. Jeesud lähvad risti. Nii nad üles kisti, esimese kukega.
Nutud jäeti maha, rutud laeti maha, kutud maeti maha. Teise kukega.
Naeris – müüdi maha. Laulis – müüdi maha. Tantsis – müüdi maha. Oli õnnelik, nii väga, naa väga kui üldse olla võib ja tohib ja saab – aga ikka müüdi maha. Kolmanda kukega.
Ja ongi kõik maas.
Püksid, seelikud ja sokid, kapad, vikatid ja vokid, pilpad, plakatid ja tokid. Rääkimata netist ja notist.
Keisri ukaas on kah maas. Parketil. (Marketil.) Kunagi tõuseb taas, raasu haaval raas. Pole mulda, puha paas. Puruneb klaas ja vaas. Aga see, mu arm, on vaid fraas!
Olen libahunt. Ütle: siba, hunt! Küll siis sibastun. Oh, ei – libastun! Vaat mis, vaat kus libahundi saatus!
