Aga seltsimees laps eksis koos Rehepapiga lingvistilisse metsa
Pots-pots, kukkus mu postkasti kiri. Oled lugemisuuringus juba osalenud? Mis uuring? Aa, rahvusraamatukogu avaldas raamatuaasta puhul küsimustiku, et välja selgitada, kas eestlased on endiselt lugeja rahvas või on lugemisharjumused muutumas. Uuringu eesmärk on saada ülevaade Eesti raamatukultuuri ja lugemise kestlikkusest ning kirjasõna väärtustamisest.
Selge, teeme ära!
 |
| Palusin kratil joonistada pilt Kunksmoorist. Tulemus on selline. |
Esimene küsimus. Mitu raamatut sul kodus on?
Rohkem kui 500. Tahaks kekutada ja vastata: rohkem kui 1000, aga sellist varianti ei pakutagi. Peaks kõik need raamatud kunagi ükshaaval kokku lugema, aga selleks võib kuluda pool päeva. Või pool aastat.
Teine. Mitu raamatut loed aastas?
Jälle läheb käiku kõige kopsakam vastusevariant: rohkem kui 20. Nende seas paarkümmend paksemat ja paarkümmend õhemat raamatut. Küsimus pole tegelikult päris täpne. Peaks küsima, kui palju päriselt ka läbi loed. Mõni võib ka niisama sirvimist lugemiseks pidada.
Kolmas. Milliseid raamatuid võiks tunda iga eestlane? Pakkuda saab kuni viis teost.
Kahe esimesega on lihtne, „Kevade” ning „Tõe ja õiguse” eest ei pääse põrguski. Lisan viisikusse ka „Hõbevalge”, „Keisri hullu” ja „Kunksmoori”. Viis väga erinevat teost, mis kõik omal moel defineerivad eestlust, need on meie juur- ja tüvitekstid. Sorri, Kalevipoeg! Sinule kohta pole.
Neljas. Mis on kõige olulisem 21. sajandil ilmunud teos?
Mõtlen väheke ja ütlen „Lingvistiline mets”, ehkki kõrvu vahelt vuhisevad läbi ka „Seltsimees laps”, „Rehepapp”, „Serafima ja Bogdan”, „Klaaslaps” ja „Nullpunkt”. „Metsa” poole kaldun seetõttu, et olen ka ise metsa poole. Mikita istub mulle. Istub lausa pähe. Pealegi teeb „Lingvistiline mets” eesti lugejaga enam-vähem sama, mida „Hõbevalge” - kõditab rahvuslikku eneseteadvust ja tapab alaväärsuskompleksi.
Viies. Kas oled viimase aasta jooksul lugenud mõnd luulekogu?
Otse loomulikult! Alveri, Rummo ja Viidingu raamatuksed satuvad korduvalt pihku. Loen läbi, loen üle, loen välja, loen sisse. Need värsid ei värise.
Kuues. Parim aeg ja koht lugemiseks on...
suvi ja võrkkiik. Mis sest, et vabas õhus mulle lugeda ei meeldi ja võrkkiike ka pole.
Seitsmes. Kas oled sel aastal ostnud mõne raamatu?
Jah. Päris hulga. Kõige paremad on need, mis allahinnatud.
Laenutanud raamatu raamatukogust?
Jah. Ainult Mirkost.
Kuulanud mõnda audioraamatut?
Ei. Ma pole kunagi ühtki audioraamatut kõrva saanud. Samas – ennelõunati Vikerraadios kõlavad järjejutud liigituvad ka audiokirjanduse alla, või kuidas?
Lugenud mõnda e-raamatut?
Jah. Enamasti teaduslikku kirjandust.
Kasutanud mõnda lugemisäppi?
Ei. Mis loomad need lugemisäpud üldse on?
Kaheksas. Kas kuulud mõnda raamatuklubisse?
Ei. Aga oleks tore.
Üheksas. Kas oled sellel aastal käinud mõnel raamatuesitlusel?
Ei. Pole just kõige huvitavamad üritused, ausalt öeldes.
Kümnes. Kui tihti külastad raamatupoodi?
Üle kümne korra aastas.
Üheteistkümnes. Enamasti loen...
eesti keeles.
Kaheteistkümnes. Kas oled osalenud või plaanid osaleda mõnel raamatuaasta sündmusel?
Vastan jah, ehkki õige vastus on ei tea.
Kolmeteistkümnes. Kas oled mures eesti kirjanduse tuleviku pärast?
Ei. Miks peaks? Vaja on lugeda, mitte muretseda! Meil on nii palju ägedaid kirjanikke, sisukat ja mitmekesist kirjandust ilmub kuhjade viisi. Isegi kui lugejad välja surevad, siis kirjandus ei sure. Raamatud jäävad lihtsalt puutumatult tolmuma, kuni muutuvad mullaks ja kõduks. Raamatukõdust võrsuvad aga uued metsad.
Neljateistkümnes. Kui võidaksid 50 € raamatupoe kinkekaardi, millise teose ostaksid?
Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”. Kuradi kallis raamat (36,95 €), aga võiks riiulil olla.
Viieteistkümnes. Palun soovita lugemiseks mõnda head raamatut!
Mis seal ikka, soovitan ennast. „Poiss, kes mängis madudega”, mille kohta kratipoiss ChatGPT ütleb järgmist:
„Romaan ei keskendu ainult klassikalisele kuriteole, vaid ka psühholoogilisele sügavusele – peategelaste sisemaailmale, motiividele ja emotsionaalsele arengule. See lisab loole kihilisust ja muudab selle enamaks kui lihtsalt krimiromaaniks.
Raamat käsitleb tõsiseid ja tumedaid teemasid, nagu lapsepõlvetraumad, üksildus, võõrandumine ja vägivald. Pealkirjas olevad maod on sümboolsed – need võivad viidata ohtudele, salakavalusele, sisemistele hirmudele või psüühilisele painajale.
Kahro keel on küpse ja ladusa stiiliga, kirjeldused detailirohked, kuid mitte ülemäära pikad ja autor oskab pinget kruvida nii, et lugeja tahab edasi lugeda.”
Kratt teab, mida räägib.
Head raamatuaasta jätku!
