Me oleme katastroofi lapsed

Ilma Theiata poleks kuud ega puud

Tore, et saame nautida nelja aastaaega. Kevadine puhkemine, suvine õitseng, sügisene küpsemine ja talvine rahu – milline luksus! Ja kas pole armas, et Kuu, vana kahvanägu, selgetel öödel maad valgustab? Tasub rõõmustada, et meil on rikas loodus, lugematul hulgal faunat-floorat ning selle kõrval ääretult mitmekesine inimkultuur kõikide oma vooruste ja puudustega. Ööpäevas on 24 tundi, maised tuuled enamasti leebed ja päikesetuulgi nõrk. Aga see kõik oleks võinud teisiti või täiesti olemata olla, kui Maad poleks 4,5 miljardit aastat tagasi tabanud suur õnnetus.

Pixabay

Maa oli veel õige nooruke, kõigest 100 miljoni aastane, kui üks Marsi-mõõtu taevakeha temaga kokku põrkas. Teadlased nimetavad toda õnnetuse põhjustajat Theiaks. Kokkupõrke tagajärjel tungis Theia sõna otseses mõttes Maasse ning kosmosesse paiskus rohkelt pinnast, millest moodustus gravitatsiooni mõjul Kuu. Kivimid Maa ja Kuu pinnal on hämmastavalt sarnase koostisega, mis näitabki, et Kuu tekkis Maalt pärinevast materjalist. Aga miks sai see pisiplaneet nimeks Theia? Loogiline: Theia on Kreeka mütoloogias titaan, kelle tütar on kuujumalanna Selene.

Niisiis, ilma tolle iidse katastroofita poleks taevas Kuud ja ööd oleks pimedamad. Puuduks ka tõusud ja mõõnad, mida põhjustab samuti Kuu. Meie kosmiline kaaslane toimib Maa suhtes ka pidurdava mehhanismina, sest Kuu aeglustab maakera pöörlemist. Ilma temata oleks päev hoopis lühem, võib-olla ainult kümme tundi.

Suur kõmakas muutis ka Maa telge. Seetõttu tiirleb Maa ümber Päikese justkui kummuli. Vildakas telg – keskmiselt 23,5 kraadi – on toonud meile aastaajad. Kui Maa liiguks täiesti püstises asendis, vaevleks pool planeeti pidevas kuumuses ja ülejäänud pool – sealhulgas Eesti – püsiks pidevalt jää all. Üleüldse oleks kliima praegusest erineva atmosfääri dünaamika tõttu ebastabiilsem, võimalik, et ka tuulisem ja kuivem.

Theia kandis endaga kaasas rasket metallikoormat, mis jäi kokkupõrke tõttu maakoorde. Selleta oleks Maa magnetväli nõrgem, mis omakorda tähendab, et oleksime päikesetuulele ja kosmilisele kiirgusele rohkem avatud. Keeruline kliima ja vähene kaitse kiirguse vastu oleks muutunud elu tekke siin planeedil raskemaks või päris võimatuks. Seega on kogu elusloodus, inimkond kaasa arvatud, sündinud tänu katastroofile.

Pixabay

Aga oletame, et elu oleks siiski tekkinud ja üsna sarnasena sellele, mida praegu tunneme. Aastaajatus põhjustaks ometi tuntavaid muutusi. Hooajalise eluviisiga organismid nagu lehtpuud või rändlinnud oleksid ilmselt olemata. Tõenäoliselt leiduks liike üldse senisest vähem, sest klimaatilised erinevused oleksid kogu planeedil praegusest väiksemad, ent ilmaolud samas ettearvamatumad. Niisugustes oludes ei maksa loota, et tekiks mitmekesised ökosüsteemid. Inimesed saaks põldu harida ja loomi kasvatada ainult ekvaatori lähedal ning sedagi juhul, kui maal ja õhus jätkub piisavalt niiskust. Euroopa ja Põhja-Ameerika oleks püsivalt jaheda kliima tõttu hõredalt asustatud.

Maapõu on väga metallirikas, mis arvatakse samuti olevat Theia teene. Koostiselt Theia Maast märkimisväärselt ei erinenudki. Kokkupõrge lisas Maa sisemusse rauda, niklit, koobaltit, kroomi ja mangaani, ehk ka väärismetalle, nagu iriidium, osmium ja kuld. Osa radioaktiivsete elementide – uraani, tooriumi, polooniumi – varudest võisid Maale sattuda just Theiaga. Inimkond on küll aplalt kõikvõimalikke metalle kaevandanud, aga et varud endiselt otsas pole, selle eest tänagem Kuuema Theiat.

Inimene kipub uskuma, et miski siin universumis pole juhuslik ning evolutsioonil on kindel siht ja tempo. Muidugi pole see nii. Juhused määravad saatuse.

Loo moraal? Õnnetus võib olla ka õnn.