Rahvaprohvetid olid omaaegsed poliitikud
Selgeltnägemine ja tuleviku ettekuulutamine on küllap sama vana kui inimkond, sest inimene on kord juba selline kummaline olend, keda hirmsasti huvitab, mis saab edasi. Paljud lausa usuvad, et on võimalik teada asjadest, mida pole veel juhtunud. Hirm ja uudishimu üheskoos tekitavad nõudluse igat sorti ennustajate järele. Muidugi on olemas ka teaduslikud ennustused: kes siis ei vaataks igapäevaselt ilmaprognoosi. Lisaks ilmuvad aeg-ajalt mitmesugused majandusprognoosid. Kui miski täppi ei lähe, on nurinat maa ja ilm. Aga jääme esoteerika valda.
Ometi leidub ka sealsamas piiblis mitmeid prohveteid, kes tulevikku lahkesti ette kuulutavad. Võtkem või Jesaja, kes ennustas päästva messia tulekut või Jeremija, kes nägi Jeruusalemma hukku, aga ka Hesekiel, Hoosea, Miika, Sakarja või Malaki. Ilmutusi said ka Ristija Johannes ja Jeesus Kristus.
Ristiusu järgi on ainult jumalal võim ilmutada väljavalitutele tuleviku saladusi. Kui keegi püüab tulevikule ligi pääseda temast mööda minnes, on see patt. Kristlikud prohvetid on jumala saadikud, kes edastavad „bossi” sõnumeid tavainimestele, sageli hoiatuseks, juhatuseks või ka lohutuseks. Seega ei ole prohveti tegevus seotud uudishimu, meelelahutuse või kasusaamisega. Oluline on jumala sõnumeid arvesse võtta ja talle kuuletuda.
Piibel tunnistab, et eksisteerivad ka „valed prohvetid“ ja „eksitavad nägijad“: „Aga Issand ütles mulle: Prohvetid kuulutavad minu nimel valet. Mina ei ole neid läkitanud, ei ole neid käskinud ega nendega rääkinud; nad kuulutavad teile valenägemusi, tühiseid ennustusi ja oma südame pettekujutlusi.” (Jeremija)
Aga milline prohvet on õige ja milline vale? Eestiski on prohvetina tegutsenud mehi ja naisi, kes väitsid, et on saanud jumalalt ilmutusi. Nad kutsusid rahvast üles meeleparandusele ning kuulutasid tulevikusündmusi. Kahtlemata pidasid nad end tõelisteks prohveteiks, sageli vastandudes maapealsele, „surnud kirikule“. Samuti leidsid nad piisavalt jüngreid, kes neile tänulikult järgnesid ja neid siiralt uskusid.
 |
| Giovanni Battista Moroni "Taevaminek" |
Lisaks rahvapärimusele annavad ilmutusenägijate kohta teavet ka omaaegsed kirikuelu ülevaated ja kohtuaktid – paljud prohvetid olid vaenulikult meelestatud pastorite ning vennastekoguduste suhtes, aga sattusid vastuollu ka ilmaliku võimuga. Riigi- ja mõisavaenulikud ettekuulutused lõppesid asjaosalistele sageli peksupingil. Maltsveti ja tema vaadete asjus leidub palju andmeid just ülekuulamisprotokollides, seevastu infokillud Kagu-Eestis tegutsenud Kordost põhinevad peamiselt suulisel pärimusel.
Hulk Eesti prohveteid said ilmutusi taevas rännates. Mõned väitsid, et nad käisid „taevas ära“, nägid ingleid, pühakuid ja saanud käske. Taevaskäijatest olid ilmutuse nägijateks sageli teismelised tüdrukud ja noored abielunaised, kes kogesid ilmutusi vabas looduses: metsas või karjamaal. Näiteks Halliste kihelkonna Kurmi Äädu sai jumalikke sõnumeid karjas käies.
Ilmutuskujud sõltusid ilmutuse saajast. Sageli oli teenäitajaks ingel või hääl, millele väljavalitu järgnes. Rännak viis otse taevasse ja vahel ka põrgusse. Mustjala kihelkonna Tulesalu Kreet nägi veresadu ja verist Kristust. Mart Saal kirjeldab, kuidas ta puudutas Kristust ning kui oli pattudest puhtaks saanud, nägi ta ihu välja sile ja läbipaistev nagu klaas. Kristust kujutab ta seejuures hoolitseva emana. Ta jutustab ka taeva pulmast, kus armastuse side inimestele ümber köidetakse ja järvest, mille ääres toimub viimne kohtumõistmine. Lüütsepa Jaani ilmutuses on olulisel kohal püha Jeruusalemm, kuhu viib kuldne trepp. Ta ei jäta mainimata ka põrgukatelt. Jeesust nägi ta odade ja nugade otsas.
Ilmutusenägijad tajusid end väljavalitutena: mõned uskusid, et on pühakud või samastasid end Kristusega. Viru-Nigula taevaskäija Greta lasi end Õnnistegijaks kutsuda ning andis huvilistele koguni armulauda.
Enne usulist ärkamist põdesid mitmed taevaskäijad mõnd rasket haigust, mille ajal läbiti maaväline teekond. Mart Saal ning Lüütsepa Jaan vaakusid elu ja surma piiril, kus omandasid nägemused. Enda väitel nad surid, aga tõusid siis üles ning otsustasid oma elu jäädavalt muuta.
19. sajandil elas Vastseliina kihelkonnas Orava vallas Jaan Valge, kes sai tuntuks kui Orava prohvet ehk Vivva Kordo. Tema surma kohta on levinud erinevaid versioone. Ühe kohaselt kukkus ta põllul kokku ning tema naine viis juba kõdunema hakanud laiba koju. Pärast lautsile asetamist tõusis Kordo aga istukile ja teatas naisele, et käis teises ilmas, kuid taevaväravad olid tema jaoks kinni. Teise jutu järgi tõusis Kordo üles kolmandal päeval teda leinama tulnud inimeste ees, rahustanud neid ja öelnud, et nägi oma taevasel rännakul asju, millest ta kõnelda ei tohi. Ometi pidi ta neid kuulajatega jagama, sest tema ettekuulutused levisid mitmel pool rahva seas.
Kordo ettekuulutused olid värvikad ja detailsed. Sarnaselt teiste prohvetitega kuulutas ta viimsepäeva peatset tulekut, aga ka tehnilisi uuendusi ja äärmuslikke muutusi ühiskonnas. Orava prohvet teatas muuhulgas, et varsti hakkab sõitma raudruun, kes joob vett ja sööb tuld ning hoiatas aja eest, mil raudset teed mööda Pihkvast Tartusse sõidetakse. Rongidega koos pidavat tulema halvad ajad. Taeva all hakkab lendama raudlind ja mööda ilma saab käima hakata kiirelt kui vaim. Veel ennustas Kordo, et maad jätkub varsti kõigile ja mõisad kaovad, inimesed hakkavad ühest ahjust leiba sööma, usk kaob ära ja inimesed ei taha enam kirikus käia. Kordo ennustas ka, et „suur tigu roomab maad mööda ja keerab sarvi – aga siis ei ole enam häid aegu maa pääl“.
Vaese saunamehena sai Kordo leiva lauale juhutöödega, vanemas eas pidas ta hobusevahi ametit. Ta olnud hoolas ja põhjalik piiblilugeja, kuid pärispiibli kõrval kasutanud prohvet ka kurikuulsat nõiatükke õpetavat Seitsmendat Moosese Raamatut.
Kordo olevat osanud inimesi libahundiks muuta, mõistnud ussikeelt ning teinud ka palju head. Üks lugu räägib sellest, kuidas Kordo päästis kaks poissi nekrutiks võtmise eest. Mõisamehed jälitasid pagenud noormehi mööda lumele jäänud jälgi Kordo majani. Prohveti eluase otsiti põhjalikult läbi, aga jooksikud jäid leidmata. Tegelikult istusid poisid nähtamatutena sealsamas pingil.
Rahvas suhtus ilmutusenägijatesse erinevalt: neid imetleti, kui mõni ettekuulutus täide läks ja peeti veidrikeks või lausa hulludeks, kui ennustused täitumatud näisid ja täitumatuks ka jäid. Näiteks austati Kordot, sest ta uuris palju piiblit ja palvetas vaga kristlase moodi, aga mõnikord peeti teda ka pahatahtlikuks nõiaks.
Piiblit lugesid hoolega teisedki prohvetid, pühakirjale lisandusid lauluraamatud ning muu vaimulik kirjandus. Kättesaadav kirjavara oli ka prohvetite peamine inspiratsiooniallikas. Vaimulikest tekstidest omandati sõnavara, kujundid ja sümbolid, mille toel kuulutused rahvani viidi. Piiblist pärinevad mitmed rahvaprohvetite nägemused: õigete ja hukkamõistetute saatus teises ilmas, kuke laulmine, vagade valged riided, uus Jeruusalemm, Jeesuse ja uskliku kujutamine peigmehe ja pruudina.
Ettekuulutamine polnud rahvaprohvetite jaoks omaette eesmärk, see oli võte, mille abil kutsuti rahvast meelt parandama. Seetõttu kaasnes peaaegu kõigi ettekuulutustega hoiatus viimsepäeva eest. Prohvetid alustasid juttu traditsiooniliste sõnadega „tuleb aeg…“ või „pojad, pange tähele!“.
Ilmalik võim pidas rahvaprohveteid ohuks avalikule korrale, kirik tõlgendas prohvetlust kui väärõpetust. Prohvetid olid paljuski isehakanud usujuhid, vähese haridusega lihtsad maainimesed ja seetõttu rahvale hoopis lähedasemad kui valdavalt saksa päritolu pastorid.
Rahvaprohvetites võib näha isegi kohalike poliitikute embrüonaalset vormi. Vaestele ja lootuseta inimestele lubati uut maailma, paremat elu ning vaimset pääsemist. Prohvetid väljendasid vaikiva, allasurutud enamuse sisemist protesti. Aga nagu poliitikute lubadustega ikka juhtub – need ei täitu. Uus maailm jääb kättesaamatuks, valget laeva ei tule, rahvas pettub. Kuni ilmub järgmine prohvet, kaasas värsked sõnumid jumalalt, taevariigi võtmed taskus.
