Barokk on ägedam kui rokk
No assure you, the wall is down that parted their fathers.
Will it please you to see the epilogue,
or to hear a Bergomask dance between two of our company?
Shakespeare "Suveöö unenägu", V vaatus, I stseen
Shakespeare, kes oli sügavalt kiindunud Itaalia ajalukku ja kultuuri, keerutas oma tegelasi sageli itaalia tantsude rütmis. Tantsiti corantot, gagliardat, voltat ja bergamascat. Kõik need praeguseks unustatud renessansiajastu tantsud võluvad oma õhulise meeleolu ja vallatu taktiga. Aga tants, kui mõtlema hakata, on alati väljendanud inimhinge igatsust millegi kerge ja muretu järele, igatsust tõusta mudasest maast natukenegi kõrgemale. Inimene on ainus tiibadeta olend, kes tahab niiiiiiii väga lennata.
Renessansiga pöörati pilgud seljataha, kauguses kumavasse antiikaega. Kiriku türannia all devalveerunud ja protestantlikust liikumisest killustuva jumalakultuse kõrvale kerkis taas inimene kui isiksus, õrn, kaduv ja kordumatu. Järgnes pillav ja külluslik barokiajastu, tantsulisem kõigist eelnevaist. Baroki värvide ja vormide keerlev kaleidoskoop on tuntavas vastuolus tolle aja tumedusega. Verine Kolmekümneaastane sõda, nõiajahtide massipsühhoos, vaibumatud katkulained ja pidevad näljahädad pidid kogu Euroopa elanikkonna viima parandamatusse depressiooni. No kuidas sai sellise hädaoru kohale kerkida baroki vikerkaar?!
 |
| Pixabay |
Charpentieri võidufanfaaridega "Te Deumi" prelüüdi on kuulnud ka need, kes klassikalisest muusikast grammigi ei hooli. Paratamatult kuuleb seda igal aastal, sest tegemist on ühtlasi Eurovisiooni tunnusmeloodiaga. Väga sobilik valik, sest ka Eurovisiooni värviküllane pillerkaar langeb kokku barokliku kergemeelsuse ja lõbujanuga. Barokk oli sama camp nagu eurolauluvõistlus. Moodi tulid parukad, sitsid-satsid, hõbepannaldega kingad, volangid ja rüüsid, siidisukad ja üleelusuurused mantlid. Maalikunst pakatas erksatest värvidest ja dünaamilistest stseenidest, sekka vähem või rohkem varjatud erootikat. Üks süüdimatu campi-lärakas teeb halli ja nutuse argipäeva värvilisemaks ja õige pisut talutavamaks.
Isegi vaimulik muusika, mille hulka kuulub "Te Deum", ei äga sünguse ja tõsimeelsuse ahelates. Jumalat kiidetakse rõõmsas ja tundelises toonis, nii nagu seda teevad praegusel ajal kirgliku esinemislaadiga gospelikoorid. Jumal, kelle poole tuleb pöörduda ainult pea maas ja peenike pihus, ei ole väärt kummardamist. Barokk ei karda mürgeldada taevariigi väravate taga.
Muidugi, kui räägitakse barokkheliloojatest, siis nimetatakse kõigepealt ikka kolme suurt: Bach, Händel ja Vivaldi. Nende herride ja sinjooride vägitööd jäävad siiski 18. sajandisse, kui moes olid rokokoo ja ohohoo. Horisondil paistis siis juba rangeid vorme austav klassitsism ja mõistuse võitu kuulutav valgustusajastu. Tollasest heliloomingust ei puudunud varasem sillerdus, kuid samas lisandus küpsust ja tõsidust. Parukad ei kadunud veel, kuid camp hääbus. Bach kõlab praegugi nii kaasaegselt, et täitsa kõhe hakkab. Aga lapsemeelne, parajalt vallatu mängulisus – seda 18. sajandil enam ei sallitud.
Ei saa märkimata jätta, et just barokiajastul hakkasid välja kujunema ooper ja ballett. Suur osa oli Päikesekuninga soosingul. Kogu Versaille oli nagu üks eputav teater luksuslike kostüümide ja dekoratsioonidega. Igal õukonnaliikmel oli oma roll, mida täita. Ooperi ja balleti edvistav maneerlikkus, täitmatu suurushullustus ning kunst-kunsti-pärast mõttelaad pärineb Päikesekuninga õuelt.
Klassikaline muusika, sealhulgas ooper ja ballett, saavutas tipu 19. sajandil ja on sestsaati ainult allamäge veerenud. Moodne sümfooniline muusika on kiirelt mööduv ja unustatav nagu popmuusika, millele "klassikud" ometigi agaralt vastanduvad.
Läki tagasi lättele ja kuulakem baroki kosutavat siristamist. Ehk teeme paar tantsutiiru ka. Kõige raskematel aegadelgi tahaks ju olla vaba ja õnnelik.
Itaalia meisterviiuldaja Marco Uccellini (1603 või 1610–1680) "Bergamasca":
