Väikese Illimari suur koorem
Mõni kirjandusteos on nagu inimene, keda olen kunagi ammu korra kohanud, ta mõneks ajaks isegi unustanud ja siis – täiesti ootamatult – satun temaga uuesti kokku. Meist saavad head tuttavad ja pean tunnistama: ta astus mu ellu just õigel ajal. Nii juhtus minu ja „Väikese Illimariga”.
Esmakordselt puutusin Illimariga kokku juba esimeses klassis, aabitsasse valitud imelühikese katkendi kaudu. Väikevend avas oma küsivad silmad. Ta nagu imestas ja tahtis nagu midagi pärida. „Kuhu sa lähed?” küsis Illimar tema eest ja vastas ka ise: „Ma lähen linna.” /.../ Jah, nii läheb üks reisimees teele, hoolimata kaugest maast, äikesest, tuulest ja tuisust. Jumalaga, ela hästi, saja aasta pärast tulen ma tagasi!
Kui poleks olnud toda aabitsat ja toda katkendit, poleks ma ilmselt Illimariga iial kohtunudki. Aga see mänguline minekulugu ja „saja aasta pärast tulen ma tagasi” jäid sügavale õrnukesse ajukoorde. Illimari tagasitulekut ma päris sada aastat ootama ei pidanudki. Ainult kolmkümmend üks.
Mida öelda siinkohal Illimari aliase Friedebert Tuglase kohta? No mida tarka saab üldse ühe niisuguse eesti kirjanduse suurkuju iseloomustamiseks öelda? Kirjanik, kriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja, reisimees, ausoomlane, kirjanike liidu isa, esteet, stiilijünger, kirjanduspaavst. Tiitleid Tuklale jagub. (Tuglas käändub kui kõblas: Tuglas-Tukla-Tuglast). Aga isegi paavst on kunagi poisike olnud.
Illimar/Friedebert sündis Ahja mõisas. Olen säälkandis korduvalt käinud, küll Vastse-Kuustes, Moostes ja muidugi Taevaskojas, ent Ahja on seni tee pealt kõrvale jäänud. Kui kaarti vaadata, siis selgub, et ahjalased pole oma kõige kuulsamat elanikku unustanud. Ahjal asuvad nii Illimari nimeline tänav kui ka pood. Tallinnast Nõmmelt võib samuti leida Väikese Illimari nimelise tänava (endine Veere tänav), kus Tuglas koos abikaasaga pikka aega elas. Raamat ise paistab olevat unustusse vajunud, kuid loodetavasti mitte lõplikult.
Ent see maailmake jääb talle üsna pea kitsaks. Raamatu lõpuosas võtavad vanemad ette pika tee suurde linna ehk Tartusse ning Illimar läheb nendega kaasa, teadmata, kui tähtis paik saab sellest linnast temale (või Friedebertile) hilisemas elus. Teel olles mööduvad nad Võnnu kirikust, mille juures seisab „imepeene mõtliku näoga” karjapoiss, raamat käes. Illimar soovib, et näeks toda poissi kord veel. See on ilus viide Tukla eluaegsele kirjanduslikule kaaslasele Gustav Suitsule, kelle sünnikoht jääb Tukla omast vaid kümmekonna kilomeetri kaugusele. Suits kirjutas Võnnu kiriku kuulsaks tartukeelse „Kerkokellaga”, millele omakorda vihjab Betti Alver üdini võluvas „Väikeses perekonnaloos”. Need on oskuslikud ristpisted eesti kirjanduse lapitekis.
Mõtlen minagi vahel selle peale, mihuke ma viieaastaselt olin, mida tegin ja mõtlesin. Oli ilus aeg. Esimene juubel ning mitmed muud esimesed muljed ja seigad, mida siinkohal sõnadesse panna ei tihkagi. Viieaastaselt kolisin oma majja, seiklesin oma metsas, ronisin oma mäe otsa, mängisin oma koeraga ja karjatasin oma lehma. Kõik oli uus, põnev ja kergesti kaduv.
Väike Illimar seisab Suure Maailma lävel. Ta on valmis edasi minema. Kui mõisasse satuvad juudi leierkastimängijad, ei saa poiss neilt enam pilku. Ta järgneb neile, järgneb kunstile, mida need veidrad sellid endaga kaasa toovad. Ometi ei saa ta veel kuhugi minna. Kauged reisid, võõrsilolekud ja karmi elu tundmaõppimine ootavad alles ees.
„Väike Illimar” on Tukla loomingus mõnevõrra erandlik teos. Selle helgus ja siirus tõid ta lähemale laiale lugejaskonnale, keda kirjaniku senised nõudlikud siidikudumid enamasti ei huvitanud. Aga üks maavillane lapsepõlvelugu? Jah, palun!
Ometi lõpeb see helge lugu üllatavalt nukras helistikus. Väike üksildane Illimar tunnetab oma nõrkadel õlgadel tumeda maailma raskust. Ta tunneb üha kasvavat muret.
Õieti on su elu, väike Illimar, õnnelikum olnud, kui oled seda vahest ära teeninud. Ei, ära vaidle selle vastu, hoolimata kõigest kibedusest, mida oledki vahel kogenud. Inimesed on sulle üldiselt head olnud ja su elu on paremini läinud, kui sul endal oli selleks eeldusi. Oled seda ikka sügavamas südames tundnud ja tunnistanud.
