Täna öösel nägin unes sõda.
Vihma kallas.
Kõu ei mürisenud, hoopis tankid tulid.
Marutuul sahistas õitsvat vereurma.
Piir ei pidanud enam.
Lurjused, kaabakad, sulid
andsid käsu – surma, surma!
Püsside mets võrsus märjast maast.
Võõrad kirsad trampisid maanteel.
Kirsad said poriseks.
Rauast konts ja terasnaast
mõõtsid tänavaid, väljakuid, prospekte.
Kui vihm jäi järele,
hakkas mürske sadama.
Koolipingist poisiohtu mehed läksid.
Peatusid hetke.
Viimne võileib, kallistus, jumalagajätt.
Roomikud lömastasid pääluid.
Metroos vabises viistuhat inimest,
kümme tuhat ristatud kätt.
Miljoneid silmi ja suid
täis verd.
Pudenes betoon, klirises klaas.
Need, kes polnud nälga näinud,
nägid nüüd.
Elekter kadus, vesi kadus, niisamuti gaas.
Võõrad vägistasid ühe naise, röövisid paljaks.
Ütlesid: meil pole süüd!
Ise tahtsite vägistamist.
Lasteaia hoovil haubitsapaugud.
Haiglates pole enam patsiente,
ainult laibad.
Uulitsakivid ja kruusaaugud
täis verd.
Kirsad said punaseks.
Üürgab õhusireen.
Või põrgupasun? Kurat teab.
Silmapiiril päikese varjutab
priske tuumaseen.
Ärkasin aovalges.
Oli rahu.
Veel napiks tukastuseks kinnitasin laud.
Teisel pool teed,
vereurmade all
on tundmatu sõduri haud.
