Aabits on tähtis raamat. Protestantlikus kultuuriruumis on aabitsast olulisemad olnud vaid katekismus ja piibel. Ent enne kui patune inimeseloom jõuab jumalasõnani, peab ta tahes-tahtmata tähed selgeks õppima. Ristiusu vaimsusest ammutatud pühadus laieneb niisiis ka aabitsale. Ja egas ilmaasjata ole juba keskajast saati selle tarviliku raamatu kaanele trükitud kähara sabaga kukkesid. Kukk on lind, kes kutsub tegutsema ning sedapidi tähistab ta protestantlikult erksat vaimu. „Ära maga, vaid tegutse!“ hüüab ta ühtaegu kirikutornist ja aabitsakaanelt.
Kui ma täpselt 20 aastat tagasi esimesse klassi astusin, pisteti mulle pihku aabits, mille kaanel ei olnudki kukke. Olid hoopis päikesekollasele taustale paigutatud lapsed, kes tegid usinalt koolitükke. Aga aeg oli kahtlemata huvitav. Tagantjärele võiks isegi öelda, et tähendusrikas. Paar päeva enne seda, kui helises mu esimene koolikell, oli Eesti pinnalt lahkunud viimane vene tank. Nõukogude okupatsioon oli ka tegelikult lõppenud. Mina seda tollal muidugi ei teadnud. Nüüd võin aga õrna uhkustundega nentida, et olin üks neist lastest, kes said alustada kooliteed täiesti vabas Eestis. Nagu vanavanemad palju aastakümneid varem.
Mis puutub minu esimesse aabitsasse, siis… see ei meeldinud mulle. Pildid olid igavad ja tekstid rasked. Kummatigi oli see tähelepanuväärne aabits – esimene omataoline, mis taastatud vabariigis välja antud. Tekstilise poole koostas Viivi Luik ning pildid joonistas Epp Maria Kokamägi. Milline vägev tandem! Aga minusugune põnn ei osanud nende tööd väärtustada. Varem olin sirvinud Karu-Aabitsat ning Mõmmi ühes metsaelukatest sõpradega tundus mulle palju südamelähedasem tegelinski.
Praegu saan aru, et tolle kollase aabitsa autorid ei alahinnanud lapsi. Vahest nägid nad aabitsalugejates uut, tarka ja võimekat põlvkonda, Eesti Vabariigi pärijaid. Ehk pidi uus aabits juhatama noorukese eestlase otsemaid humanistlike ja patriootiliste väärtuste juurde. Ei mõlkunud vist Luige ja Kokamäe meeltes mingi ninnu-nännu generatsioon, vaid kultuuriteadlik rahvas, kes teeb juba esimeses klassis tutvust Lydia Koidula ja Juhan Liivi värssidega ning loeb õhinal pisikesest Hollandi poisist, kes ohverdas oma elu, et päästa kogu maa ja rahvas…
Mis on mu põlvkonnast saanud nüüd, kaks aastakümmet hiljem? Ei oska keegi iseendale adekvaatset hinnangut anda. Igatahes pole ma mingisuguse kadunud põlvkonna liige. Vahest ei ilmuta see põlvkond just silmatorkavat isamaalisust ega sebi ringi vaigistamatus janus eestikeelse kirjasõna järele, kuid… vabadust hindame ju ometi. Vaba inimene ja vaba maa – mis saakski olla olulisem? Teeme, mida tahame, käime, kus soovime. Oleks vaid rohkem aega ja raha! Ja tarkust osatakse endiselt hinnata. Intelligentsus ei lähe moest. Nii mõnigi kord paisub rind uhkusest, kui mõne eakaaslase saavutusi tunnistama satun.
Alles hiljuti ilmus Luige-Kokamäe aabitsast tublisti kohendatud ja kaasajastatud kordustrükk. Selle kaaned pole enam kollased. Nüüd kireb seal hoopis valge sulekuuega kukk. Ring on täis. Öö on läbi. „Ära maga, vaid tegutse!“
