Mis on vabadus? Kes on eestlane? Kas minevik muutub ka tulevikus? Sellised siiruviirulised küsimused põrklesid mu peas, kui meedias oli alanud ootamatu diskussioon Eesti keskaja, iseäranis Muistse vabadusvõitluse teemadel. Põhjuseks mütaka teatmeteose „Eesti ajalugu II“ ilmumine. Raamatu ümber puhkenud elav mõttevahetus on loomulikult tervitatav – eesti inimestele läheb meie möödanik endiselt korda. Isegi 800 aasta tagused sündmused panevad vere vemmeldama! Mis parata, ajalugu on ikkagi osa rahva identiteedist, ja kui ilmneb, et senised käibetõed polegi noorema ajaloolaste põlvkonna jaoks tõesed, astub suur osa avalikkusest loomulikult kaitsepositsioonile.
Kuna ma pole kõnealust teost veel sirvinudki (nagu enamik arvamusavaldajaid), ei saa siinkohal põhjalikumat retsensiooni kirjutada, kuid mõned mõtted olgu siiski kirja pandud. Esiteks ei tule „Eesti ajaloo“ teise köite vaatenurk mulle üllatusena. Juba mitmeid aastaid tagasi, kui ma raamatu koostaja ja toimetaja Anti Selarti loengutel viibisin, sain korraga teada, et Muistsest vabadusvõitlusest on parem vaikida ja Jüriöö ülestõus on ületähtsustatud. Mäletan üsna selgelt, kuidas professor (tollal dotsent) Selart ühes loengus teatas, et see Muistne vabadusvõitlus on ebatäpne mõiste – muistseks võib teda ju nimetada ja võitluseks ehk kah, kuid vabadusega olid teised lood. Soovitus: parem oleks rääkida ristisõjast.
Taoline kontseptsioon tundus mulle värskendav, kuigi pisut ekstravagantne. Nüüd ütleksin, et Eesti ajalookirjutuses on liigutud rahvuslikkuselt kosmopoliitsusele. 13. sajandi esimese poole taplusi ei nähta enam rahvusliku kaitsesõjana, vaid pigem Kirde-Euroopas lahvatanud konfliktina, mis oli osa laiemast kõrgkeskaegsest poliitilisest olukorrast. Taoline nihe ajaloolises vaatenurgas on paraku puhunud elu sisse uuele linnalegendile, mis netikommentaariumides edukalt edasi vohab: ajaloolased on rahvused ajaloost välja rookinud! Päris nii see kindlasti ei ole. Õigupoolest on keskaegseid rahvusi-hõime väga raske tänapäevaste arusaamade järgi joondada.
Kui võtta kõne alla silmaga nähtav, aineline ajalugu, siis tuleb tunnistada, et moodsad eestlased on saanud endale päranduseks suure hulga alam- ja baltisaksa ehituskultuuri. Muinasjutuline Tallinna vanalinn, mida turistide hordid imetlemas käivad, on puhtalt saksa linn (vahest küll eesti soost müürseppade kätega ehitatud), sajad mõisad üle Eesti on saksadelt ärandatud jne. Ometi peame ka gooti-Tallinna ja härrastemaju enda omaks. Niisiis ei saagi kirjutada Eesti ajalugu pelgalt eesti rahva ajaloona. Võõraste ja omade lahterdamine hoogsalt pöörlevas ajaloorattas on keeruliseks muutunud. Samas kerkib kosmopoliitse või nii-öelda kureperspektiivilt vaadatud ajalooga üles ikkagi küsimus, kes need eestlased siis on ja mida nad ajaloos teevad. Rahvas ei taha näha-kuulda üksnes objektiivset ajalugu, vaid enda aja lugu. Rõhk sõnal „lugu“.
Keskaja loengute juures häiris mind kõige enam see, et Anti Selart rääkis lõpmatult palju ajastut iseloomustavatest ideedest, põhimõtetest, mõistetest ja kontseptsioonidest, kuid ei sidunud neid narratiivi, ei vestnud ainsatki lugu. Enamgi veel – mulle jäi arusaamatuks, mis on Riia õigusliku staatuse küsimustel, Kirchholmi lepingul ja Sigulda vandenõul pistmist Eesti ajalooga. (Tegelikult ei tahtnud ma lihtsalt leppida mõttega, et Eesti keskaeg on hoopiski Vana-Liivimaa keskaeg ja Eestist kui sellisest ei saa keskaja kontekstis üldse rääkida.)
Siit ilmnebki ajaloolaste koolkondlik erinevus. Ühed leiavad, et ajalooteadus peab olema võimalikult teaduslik, erapooletu ja emotsioonideta, teised aga kuulutavad, et ajaloolane peaks jutustama lugusid – muidugi mitte muinasjutte, vaid lugusid, mis on ajaloost allikakriitiliste vahenditega välja sõelutud. Õigus pole kummalgi, mõlemad koolkonnad täiendavad ja tasakaalustavad teineteist.
Paraku ei saa ei teadlane ega jutuvestja jääda täielikult kõrvalseisjaks. Kui me ei räägi praeguse Eesti Vabariigi ala ajaloost põlisrahva seisukohast, tuleb rääkida „teiste“ seisukohast. Rahvusvaheliselt käibiv mõiste, millega Muistset vabadusvõitlust tähistatakse, on Liivi ristiretk. Seestpoolt vaadatuna – tee, mis sa teed – paistavad asjad tõsisemad. 13. sajandil olid eestlased kahtlemata olemas, ehkki nad ennast nõnda ei nimetanud – keel ja kombed olid hoolimata maakondlikest erinevustest ju ühised. Vabaduse eest nad võitlesid ja vabaduse nad kaotasid, kuigi mitte üheskoos ja korraga. Muidugi võib ka peenemalt öelda: 13. sajandi jooksul muutus siinsete alade „õiguslik seisund“. See on juba juriidiliste ja poeetiliste terminite valiku küsimus, teaduse ja kunsti kokkupõrge.
Kui loobuda „Muistsest vabadusvõitlusest“, ei tohiks enam rääkida ka „laulvast revolutsioonist“ – lauldi küll, aga revolutsioon see ju ei olnud. (Oot-oot, kas külm sõda oli ikka külm ja päris ehtne sõda? Kas araabia kevad toimus kevadel ja kogu Araabias?) Ilma kunstiliste kujunditeta oleks ajalugu kuiv ja hall nagu tuhahunnik.
Eesti ajalugu kõrvalseisja pilguga mõõtes tunduvad harjumuspärased asjad võõrastena. Konn näeb maailma teisiti kui kurg. Ja see, mida kurg näeb, ei pruugi konnale meeldida. Rahvas vajab ka müüte. Ehkki juba antiikajaloolased vastandasid „valedest“ kokkupõimitud müüte „tõesele“ ajaloole, ei saa rahvusromantilisi kujutelmi enam ümber teha. Neid võib üksnes täiendada. Moodne euroopalik ajalookirjutus käsitleb minevikku praegustele arusaamadele vastaval viisil, kuid iga rahvas, ka see kõige pisem, tahab näha end ajaloos väärika ja tegusana, lipu või kuningana, mitte pelgalt etturina suvalisel malelaual.
