Aeg-ajalt kolksatab avalikule diskussioonilauale mõni kont, mida on varem lõpmatult näritud – ja näritakse uue hooga edasi, nõnda et ila sinna-tänna laiali pritsib. Üks sellistest vaidluskontidest, mis on juba maitsetuks järatud, puudutab vaidlust teemal „füüsikud või lüürikud?“. Tõsimeeli arutletakse selle üle, kas humanitaarid on ikka päris- või libateadlased. Sotsiaalteadused tuleks järsku hoopis ära keelata kui eksitavad ja tõsiteadusi parodeerivad väärõpetused? Samal ajal valutatakse hirmsasti südant, mida ometi teha, et noored siirduksid õppima ikka õigeid teadusi, see tähendab matemaatilist taipu nõudvaid alasid.
Humanitaar- ja reaalteaduste vastandamine on viljatu tegevus. Hädad algavad keelest. Eesti kuulub teaduskultuuri poolest Saksa mõjuvälja, mistõttu pole harjumust teha täpset, põhimõttelist vahet erinevaid lähenemisviise kasutavate distsipliinide vahel. Inglise keeles viitab sõna science puhtalt täppisteadustele. Humanitaarteadlase vasteks on pigem scholar - õpetlane. Kui meil räägitakse teadusest, siis mõeldakse selle all enamasti loodus- ja täppisteadusi. (Vaadake ringi AHHAA teaduskeskuses – humanitaare seal askeldamas ei leia.) Nõnda jääbki mulje, et alad, mida ei saa otseselt „reaalsusega“ siduda, polegi päris teaduslikud. Ehk olekski paslikum kõnelda teadlastest ja õpetlastest?
Omaette lugu on sotside ja sotsiaalidega. Üks eriline seltskond vaenab eriti palavikuliselt sotsiaalteadusi või õigemini alasid, mille nimetuses sisaldub sotsiaalne või sotsiaal-. Kuidas ometi inimesed, sealhulgas kõrgelt haritud, ei saa aru (või ei taha aru saada), et sotsiaal- ei viita teaduses mitte nõukogude sotsialismile, vaid ühiskonnale – sellele süsteemile, mille osakesteks me kõik ühtlasi oleme?
Teaduses ei ole oluline mitte sisu (mida uuritakse), vaid metoodika (kuidas uuritakse). Teaduslikult uurida saab kõike – küünemusta ja keelendeid, hiirte suguelu ja Higgsi bosonit. Lõppude-lõpuks määrab humanitaar- ja reaalteaduste vahe uurimisobjekt. Reaalid uurivad kõike seda, mis on meie ümber ja meist enamasti sõltumatu, looduslik, füüsiline, keemiline, matemaatiline. Humanitaarid – nagu nimigi ütleb – püüavad tungida inimese sisse, lahata inimvaimu, ühiskonda, kõike seda, mis inimene ise on teadlikult või kogemata loonud. Lihtne pole kumbki ülesanne. Ei maksa aga unustada, et inimene ja loodus, mikro- ja makrokosmos, kuuluvad kokku. Uurides üht, saame palju teada ka teise kohta.
Miks kipuvad noored eelistama siiski noid „pehmeid“ erialasid? Tunduvad lihtsamad? Jah, iga teadus võib esmapilgul tunduda väga lihtne – pista ainult kaks vesinikuaatomit hapnikuaatomi otsa ja ongi vesi olemas! Maailmatasemel filosoofiks saada on tunduvalt keerulisem kui maailmatasemel füüsikuks. Pole need pehmed alad nii pehmed midagi. Ennekõike tiivustab keskkoolilõpetajaid tulevast eriala valima ikka huvi ja vahest ka vaimsed otsingud. Humanitaaralad kui vaimuteadused aitavad noortel luua ja kinnitada oma identiteeti, otsida oma nägu ja kohta ühiskonnas. Kuidas saab see olla halb? Teadus ongi üks lõputu otsingute jada.
Olgu meelde tuletatud, et kõik teadused on omavahel suguluses ja üksteisest sõltuvuses. Näiteks paljukiidetud majandusteadus kasvas välja põlatud filosoofiast, keemia juured on aga lausa müstitsismis jne. Järjest rohkem teevad reaalid ja humanitaarid koostööd – arheoloogid ei saa ilma keemikuteta, teoloogid on võtnud appi neuroloogia, ökoloogia kurameerib filosoofiaga… Ja ärgu matemaatikud kadestagu, et ka sotsioloogid armastavad arve. Siiralt ja hullupööra.
