Raske on olla taktitundeline, kui miski ei meeldi. Kohe üldse ei meeldi. Keerab närvi krussi ja kopski kargab üle maksa. Sõnavabadust austavas maailmas lubatakse lahkesti oma arvamus välja öelda. Kuid sugugi mitte igat sõna, mis suhu satub, ei või pruukida. Ajast-aega on kõik keeled sisaldanud tabusõnu, mida nende olemasolust hoolimata ei tohi kuuldavale tuua. Tänapäeval ei keela sõnu mitte usk, vaid poliitiline korrektsus.
Õigupoolest on poliitikast asi kaugel – teatud sõnade häbimärgistamine viitab pigem kõrgelt arenenud silmakirjalikkusele ja veidrale kinnisideele, mis sunnib ka keeleühikuid liigitama skaalal „õige-vale“. Ameerikas ja mitmel pool Euroopas on asutud agaralt lastekirjanduse puhastamise kallale. Kõik need hirmsad N-sõnad tuleb raamatutest esmajärjekorras välja rookida, nõnda et neist ajalukku kriipsugi alles ei jääks. Niisiis, Pipi isa polnud mitte neegrikuningas, vaid lõunamere kuningas. Väike Nõid ei kohanud peol eskimo- ega neegriplikasid. Huckleberry Finn ei nimeta Jimi enam „heaks neegriks“, vaid lihtsalt heaks meheks. Doktor Dolittle’i kolonisaatorlikud sebimised Aafrikas on puha maha salatud. Ja nõnda edasi.
Teoste tsenseerimine on nende võltsimine. Võltsing – isegi kui see toimub autori pärijate nõusolekul – võrdub loomingu tahtliku moonutamisega. Iga teost tuleb käsitleda selle sünniaja kontekstis. Olgu parem klassika uustrükid põhjalike märkmetega täiendatud ja järelsõnaga varustatud. Teksti üleliigne toimetamine viib mineviku vaimulaadi eitamiseni, millega lõppkokkuvõttes tunnistatakse siit ilmast lahkunud autorid lollideks rassistideks.
Kaine mõistuse turgutuseks tasub meenutada vähemalt üht kirjanduslikku kurioosumit. Kui Hucki seiklused 19. sajandi lõpul lugejate ette jõudsid, süüdistasid mõned ärksamad moraalijüngrid Mark Twaini selles, et ta olevat neegreid liiga heast küljest näidanud. Sada aastat hiljem hakati Twaini tõrvama selle eest, et ta olevat neegreid (see tähendab afroameeriklasi) liiga halvast küljest näidanud. Püüa siis kõigile ja igal ajal meele järele olla ja üldinimlikest väärtustest kirjutada!
Mis selles „neegris“ ometi nii jõledat on, et teda välja öelda või kirja panna ei tohi? Loomulikult on teatud tingimustel tegemist solvava sõnaga, kuid seda on ka ahv, kits, siga, lehm ja madu. Kõik oleneb ikkagi toonist ja tagamõttest, mitte sõnast endast. Olen oma kõrvaga kuulnud, kuidas geid teineteist pededeks kutsuvad – nalja kui palju! Teisest küljest võib ka „venelane“ olla eestlase suus päris hapu tükk. Kes tahab midagi halba öelda, leiab isegi mõne heatoonilise sõna, mida ära määrida.
Neeger pärineb austusväärsest ladina keelest: niger (nigra) tähendab ennekõike musta värvi. Tegemist ju täiesti neutraalse sõnaga, millesse pole mingit rassismi sisse kodeeritud. Muide, poliitilist korrektsust taga ajades tuleks ümber ristida ka sellised riigid nagu Nigeeria, Niger ja vahest isegi Montenegro. Paljudes keeltes pole neegril kunagi olnud solvavat tähendust. Vahest sisaldab see sõnake küll pisikese annuse valge mehe skeptitsismi, kuid skeptitsism toimib pigem kaitseinstinkti kui rünnakuna.
Sõnade värving võib aja jooksul ka tõsiselt muutuda. „Setu“ oli aastakümneid sõimusõna, halvimal juhul allakäinud matsi ja hulguse sünonüüm, kuid õige kärmelt ja märkamatult on tuul pöördunud. Nüüd on „setu“ suisa aunimetus ja setukesed meie kultuuriline rikkus! (Ehkki siingi võib ju tähte närida – poliitilise korrektsusega äsades peaks ütlema pigem „seto“.)
Neegri väljatõrjumine on võtnud lausa paranoia-epideemia mõõtmed, kuid ta ei seisa ärapõlatud sõnade reas sugugi üksi. Pseudoprobleeme külvavad ka mustlased, eskimod ja juudid. Edaspidi võib poest leida vaid „Inuiti“ jäätist. Samuti peaks käibelt kõrvaldama kõnekäänu „juudi jõulupuu“, mis on kahes mõttes ebakorrektne: esiteks tuleb öelda iisraellane ja teiseks ei tähista iisraellased jõule, mistõttu oleks „juudi jõulupuu“ asemel edaspidi kombekam rääkida „iisraellase hanuka-kandelaabrist“. Ehkki Eesti mustlased nimetavad end ka ise selle koleda sõnaga, olevat parem hoopiski romi. Ühesõnaga, hädas nagu romi mädas. Oeh.
Keeletraditsioone ei saa väänata kampaania korras ega tsensuuriga. Keel muutub ajapikku ning mitte kehvemaks või paremaks, vaid teistsuguseks. Küllap suureneb edaspidi multikultuurse maailma surve ka eesti keelele ning „neegriga“ tuleb tõepoolest igaveseks hüvasti jätta. Tahaks loota, et nii siiski ei lähe. Sõnadega ei maksa sõdida.
Poliitiline korrektsus sunnib asjatult vaikima. Ärme räägime rassidest, rahvastest, sugudest ega seksuaalsest sättumusest. Kuss-kuss! Aga inimkond ei ole ju ühevärviline sootu mass, vaid kirev lapitekk. Sõnad on selleks, et neid välja öelda ja kirja panna, väljendamaks oma mitmepalgelisi mõtteid ning iseloomustamaks muuhulgas just todasama lapitekki – ausalt, otsekoheselt ja mõistagi ka lugupidavalt. Ühe ja sama sõnaga võib hävitada ja luua, needa ja õnnistada. Lõppude lõpuks sõltub kõik sellest, kuidas sõnu kasutada. Poliitiline korrektsus, mille sildi all sõnavabadust kohitsetakse, on õigupoolest vaid liberaalse maailma võimetus tegelda sisulise probleemiga – kuidas korraldada efektiivselt üle erinevate kultuuride, elustiilide ja mõttelaadide kulgevat suhtlust, mis põhineks üksteise austusel.
