Jobudest ja lõngustest

Üldiselt peavad nõudlikuma maitsemeelega krõllid telesarju millekski madalaks ja väheväärtuslikuks. Põhjus peitub ilmsesti selles, et televisioonile toodetavad pildiribad on suunatud ennekõike massidele ning nende menust sõltub ühtlasi kommertskanalite tulu. Ent samas annavad sarjad, mida meil turu väiksust arvestades hulgaliselt toodetakse, tööd ja leiba näitlejatele ning filmitegijatele. Vaatajate meelitamiseks on vajalik mõistagi ülivõrretest tiine reklaam.

Kas käesoleval kevadhooajal ekraanile jõudnud uued sarjad ”Keeris”, ”Restart” ja ”Vabad mehed” õigustavad ootusi, mida reklaamid kõrgele on kruttinud? Lühike vastus: ei õigusta. 2–5 osa põhjal ei ole muidugi kombekas kogu sarja üle otsustada, kuid hea algus on järjelugude puhul alati oluline. Tuleb ju vaataja endaga kaasa tõmmata.

*
Krimisari ”Keeris” on puhas petukaup. Reklaam lubas küll sarja, millesarnast pole Eestis varem tehtud ega nähtud, kuid ekraanile on jõudnud suhteliselt tüüpiline eesti teletoodang. Põnevussarja asemel pakutakse igavussarja. Dramaturgias napib pinget ja tegelaskujudes sügavust, kuid need puudused võib andekski anda. Kurja juur on mujal. ”Keeris” on korralikult teostatud teleseriaal, tubli harju keskmine, aga paraku kumab sealt läbi meeleheitlik soov kopeerida maailmakuulsaid skandinaavia krimisarju. Peamiseks eeskujuks on silmnähtavalt taanlaste ”Kuritegu”, mis seob ühte argidraama, poliitilise põneviku ja klassikalise kriminulli. Äärmiselt kinnine ja ebahariliku käitumisega uurija Karl Looren (Taavi Teplenkov) paistab olevat inspireeritud ülimalt introvertsest Kurt Wallanderist ja autistlikust Saga Norenist, kes Taani-Rootsi sarjas ”Sild” mõrvalugusid lahendab.

Põhjamaad on meile muidugi paljudes asjades tänuväärseks eeskujuks, kuid ”Keerise” põhjal otsustades on nende tasemeni jõudmiseks veel vääääga pikk tee käia. Parem oleks, kui eestlased ei püüaks oma naabreid otseselt jäljendada, meie kultuuri eripära seisneb selles, et teeme kõike omamoodi. Esialgu tuleb leppida kurva tõsiasjaga, et meie teletegijatel pole raha, aega ega kardetavasti ka piisavalt talenti tipptasemel krimkade ekraaniletoomiseks.

”Keerise” stsenaristid Mihkel Ulman, Livia Ulman ja Andris Feldmanis on oma ala professionaalid, kuid paraku on nad ideedest tühjaks pigistatud. Iseenesest võib ”Keeris” paberil ju päris põnev tunduda, aga ekraanile seatuna ei ole sarjas piisavalt särtsu. Küllap vajaks ”Keeris” teravamat lavastajasilma ja veenvamaid näitlejatöid. Kõik osatäitjad peale Jaan Rekkori mõjuvad puiste käpiknukkudega. Ehk vajanuks nad rohkem aega, et rollidesse sulada? Ja mõelda vaid, kogu see pingevaba lugu on laiali laotatud kaheteistkümnele jaole… Tunnistagem: ühes skandinaavia sarjas juhtub ainsa osa jooksul enam kui mõnes eesti sarjas kogu hooaja vältel.

*
Mujal maailmas on saanud viimasel ajal trendiks, et kino suurmeistrid (Martin Scorsese, Steven Spielberg, David Fincher jt) proovivad kätt ka televisioonis. Eesti filmi tipptegijate hulka kuuluv Ilmar Raag ei ole televisioonist aga kunagi väga kaugel seisnud. Loogiline, et ühel päeval ta jälle telesarjade juurde jõuab. Tema käe all valminud ”Vabad mehed” on praeguse ajavaimuga täielikult kooskõlas. Sõjateema on viimase aastaga kohutavalt popiks saanud (teadagi, miks) ning ajateenijate seiklustest pajatav sari on seega igati teretulnud. Kuna Raag arendab ühtlasi Eesti riigi psühholoogilist kaitset, tekib küsimus, kas ”Vabad mehed” on osa sellest? Propagandistlikus sangarikultuses sarja igatahes süüdistada ei maksa.

”Vabad mehed” on põhimõtteliselt olustikudraama. Tegevus toimub Kuperjanovi pataljonis ning kaamera jälgib peaaegu dokumentaalse täpsusega seda, kuidas lontrustest täismehi tehakse. Lahe, ainult et… Vahel tikub pähe küsimus, kas ekraanil näidatav on kaitseväeteenistus või noormeeste suvelaager. Kes tahab, see jookseb ja hüppab, kes tahab, vedeleb niisama (laatsareti) voodis. Kasarmus võib vabalt ringi lonkida ja kiiret pole kuhugi. Ei iialgi.

Olustikukirjeldused tüütavad viimaks ära, nende peale kogu seriaali üles ehitada ei saa. Seetõttu laseb stsenarist Mihkel Seeder sõdurpoistel pidevalt tapelda ja tõreleda. Tüli on alati varnast võtta intriig – ja intriig viib teadupärast süžeed edasi. Tahaks siiski loota, et tegelikkuses meie kaitseväes pidevat hõõrumist ja rivaalitsemist ette ei tule. Vastasel juhul jõuavad vene tankid enne Toompeale roomata, kui kuperjanovlased omavahelises kiskluses pausi peavad ja aru saavad, mis juhtunud on. Nospleid jõuate veristada ka pärast ajateenistust, kullakesed!

Näitetrupp peaks saama mingi kollektiivse autasu. Viljandi ”kultuuriakadeemikud”, kes igat sorti sõdurpoisse kehastavad, on oma rollides väga loomulikud. Vaid mõned üksikud laused kõlavad näitlejate suus toorena. Reamees Pärg, eesnimega Robert (Silver Kaljula) on eriti mitmeplaaniline tegelane. Esialgu ei teagi, on ta pätt või pühak, kobakäpp või kangelane? Ja kas tõesti rullub meie silme all lahti imelugu, kus isiksus areneb, mõistus teravneb ja südametunnistus puhtaks küüritakse?

Kõige silmatorkavam tegelinski on mõistagi veebel Torm. On näha, et Anti Reinthal lustib kõuehäälset eneseimetlejat mängides täiega. Veebel Tormi ”imeteod” ei jäta kedagi külmaks. Sellegipoolest muutuvad kõik taolised kärkivad ja paukuvad käsutajad pikapeale ilgeteks jäledikeks.

Raagi teosed jätavad üldjuhul hinge mõnusa soojatunde. Erand pole ka ”Vabad mehed”. Aga mis puutub väljareklaamitud elulist aspekti, siis… Pigem õhkub ”Vabadest meestest” lääget idealismi. Jah, tore oleks, kui lõngustest saaksid pärast sõjaväge korralikud kodanikud ja pättidest patrioodid, aga tegelikkus näitab midagi muud. Tsiviilelu rikub mehed ära. Täiesti vabaks – vaimses ja emotsionaalses mõttes – saavad vähesed.

*
Enamasti on mees oma hädades ise süüdi. Ja kui tekib oht mülkasse vajuda, on uppuja päästmine ta enda asi. Seda paistab nentivat ka ”põnevus-draamasari” ”Restart”. Ka ”Restarti” üks stsenaristidest on Mihkel Seeder. Tema kõrval lennutab sulge Birk Rohelend. Olgu kohe öeldud, et proosas astub Birk tunduvalt julgemaid samme kui stsenaristikas.

Panin sarja ametlikus tutvustuses mainitud žanri meelega jutumärkidesse. Unustage põnevus ja draama. ”Restart” on puhas absurd. Omal moel päris mõnus, muide. Sarja peategelane Gerd Paas on pealtnäha küll edukas ettevõtja ja libe naistemees, kuid sisemiselt on ta põhimõttelage. Tema seiklustest saanuks ka täiesti sisuka musta komöödia, miskipärast pole tegijad aga suutnud selgusele jõuda, millises vormis nad lugu jutustada tahavad. Tulemuseks ongi absurd.

Gerdile kuju ja hääle andnud Sten Karpov on viimaste osatäitmistega jõudnud mu lemmiknäitlejate nimekirjale väga lähedale. Lühikomöödias ”Roosa kampsun” kehastas ta magusat geimeest. (Just sellised kõik geid välja näevadki.) Vanemuise tükis ”Kui tuvid kadusid” on tema kanda kahepalgelise närukaela roll. (Just sellised kõik närukaelad välja näevadki.) ”Restardis” saab Karpovist aga viimne jobu. (Just sellised kõik jobud välja näevadki.) Ühesõnaga, suurepärane ümberkehastumisvõime.

Ka Priit Võigemast, keda teatakse peamiselt paipoiste rollide järgi, üllatab seekord meeldejääva pahalase osas. Veenvaima soorituse teeb aga Mari-Liis Lill. Ta ei mängi, vaid on. On naine. Petetud ja pettunud, igaveses armujanus naine.

Stsenaristid ei ole originaalsust omaette eesmärgiks seadnud. Kui sari algab stseeniga, milles peategelane oma lapsele ütleb, et kukkumise järel tuleb jälle püsti tõusta, siis võib arvata, et hiljem peab ta neid sõnu suure kibedusega ka iseendale meelde tuletama. Kuidas naine avastab, et mehel on armuke? Loomulikult on mehe valge triiksärgi kraele sattunud eredatooniline huulevärvi jälg. Ja kui naist on petetud, kust ta siis kõige hõlpsamini lohutust leiab? Eks ikka mehe töökaaslase kaisust. Kui mängus on ämm, siis väimeest ta muidugi ei salli. Ja kui kellelgi on mingi väga räpane saladus, ilmub ootamatult välja keegi, kes anonüümse kirja või telefonikõne teel teatab: ”Ma tean, mida sa tegid!”

Ometigi mõjub sari värskena. ”Restardis” on stiili. (Tänud, Tamm ja Kõpper!) Filmilik pildikeel, isegi kerge film noir’i puudutus viib mõtted vanadele Hollywoodi krimkadele. Nii mõnedki episoodid on leidlikult üles võetud. (Kaadris mehe läbimärjad püksisääred. Langevad veetilgad kingade ümber. Uks avaneb ja parem pool kaadrist täitub maheda kuldse valgusega, mis tuleb mehe armukese pesast…) Isegi kui süžee tundub vildakas, tekitab lugu huvi. Kas jobust saab ükskord tõeline mees? Sarja efektiivsust (aga mitte kvaliteeti) näitab see, kui sari suudab tekitada vaatajas sõltuvuse. ”Restart” võib seda tekitada.

Käesoleva aastanumbri sees ekraanile jõudnud sarjadest jääb ”Nullpunkt” vist ületamatuks. Kommertskanalitel pole piisavalt tahtmist ega vajadust toota sarju, mida võiks näidata ka paarikümne aasta pärast (nagu ”Wikmani poisid” või ”Tuulepealne maa”). Kuid ühekordseks tarbimiseks ja ajavaimu fikseerimiseks kõlbavad ka uued sarjad.

Poisid, kes kunagi suureks ei kasva

Sel kevadtalvel on jõudnud Eesti teatrilavadele ühekorraga kolm tuntud tegelast: Peeter Paan, Cipollino ja Buratino. On see vaid kokkusattumus või…? Ei teagi. Ehk on parasjagu õhus midagi sellist, mis soodustab nende üheaegset ilmumist, vahest magus nostalgia, igatsus pilvitute lapsepõlvepäevade järele, mis mahendaks käesolevat sombust ajastut? 

Peeter Paan maandus Endlas, Cipollino sibuldab Ugalas ning Buratino sekeldab sedapuhku Rakvere teatris. Kolme poissi seob asjaolu, et keegi neist ei kasva tegelikult suureks. Olgu, sibulapoiss Cipollino puhul ei ole see päris kindel, kuid kes teda ikka suure ja nutmaajava sibulana näha tahaks? Ka Peeter Paan on Steven Spielbergi tahte kohaselt ja Robin Williamsi kehastuses suureks kasvanud (”Hook” 1991), ent ega sellest loost midagi hiilgavat välja ei tulnud. Parem ongi, kui mõned poisid eales meheks ei saa. Muidu kaoks rõõm ja lust. 

Peeter Paan, Cipollino ja Buratino on klassikalised tegelased, kes lähimate sajandite jooksul teatrilavadelt ja raamaturiiulitelt ilmselt ei kao. Ühtlasi on nad kolmekesi koos kinnituseks sellest, et Eesti asub kultuuride ristteel. Inglise päritolu Peeter Paan on kogu maailmas tuntud kuju, kommunistliku taustaga Cipollinot teatakse peamiselt vaid Itaalias ja nõukogude impeeriumi kunagistel aladel. Aleksei Tolstoi Buratinot nähakse samuti peamiselt endistes liiduvabariikides, ehkki geneetiliselt on ta Cipollino hõimlane. Mujal maailmas tuntakse paremini ikka Pinocchiot, Carlo Collodi loodud puunukku. Fakt, et Buratino seiklustest pärit Lollidemaa ja Imede Põld on nii vene kui ka eesti keeles üldkasutatavad mõisted, näitab ilmekalt, et nõukogude kultuur ei ole meist jälgi jätmata möödunud. Ja see pole teps mitte halb.

Igipõliste poiste ohtlikud, aga ikkagi lõbusad seiklused tuletavad ka suurtele meestele meelde, kui oluline on oma tööde ja tegemiste juures rõõmu tunda. Seiklused ei murra kaela ega südant, kui kõrval on ustavad sõbrad. Isegi kui mõni buratinolik poiss satub vahest halba seltskonda, võidab hea sõna võõra väe. Milline lihtsameelne trööst siin kurjas maailmas! Aga näe, töötab. 

Pinocchiost saab küll luust ja lihast poiss, aga Buratino jääb nukuks. Temast kujuneb nukuteatri täht, ta unistus täitub. Kas tahtis Tolstoi sellega öelda, et poisid jäävad poisteks? Ja kui J. M. Barrie ei lasknud Peeter Paanil meheks sirguda, kas ta õigustab sellega infantiilsust? Tegelikult tahavad ju kõik lapsed suureks saada, ainult suured inimesed tahavad lapseks jääda. Aga kui see unistus tekib, on juba lootusetult hilja… 

Hando Runnel on kirjutanud luuletuse põrsast, kellest sai suur siga, kuid kes tahab jälle põrsaks saada. – ”Ja kui olen jälle põrsas, ma ei taha enam seaks.” Paljud lastekirjanikud annavad oma teostega väikestele lugejatele mõista, et nad naudiksid oma lapsepõlve. Kaua see ju ei kesta. 

Noh, ja milleks seda kadunud õnnemaad täiskasvanuna enam taga nutta? Omaenda lastes peegeldub samuti too ammune rõõm, sinine taevas ja roheline rohi, millesarnast praegu enam kusagilt ei leia. ”Sina jõuad kaugemale,” laulab papa Carlo, ”kuni kord ka sina oled muld.” Jah, võib loota, et lapsed täidavad ka vanemate täitumata unistused, et nemad on targemad ja võimekamad. Seetõttu tulebki lapsi üle kõige hoida. Neid ülekohtuselt karistades karistame ennast.

Hitler päästab Eestimaa

Kas tervemõistuslik inimene suudab ette kujutada erakonda, mille liikmete seas on korraga noored natsid ja vanad kommunistid? Kui meediast pudenevad killukesed üheks pildiks seada, siis ilmneb, et taoline skisofreeniline erakond sai viimati lausa Riigikokku.
 

EKRE (Endiste Kommunistide Rahvussotsialistlik Erakond?) on mäletatavasti ehitatud kuulsusetult lõpetanud Rahvaliidu varemetele ning seetõttu on erakonna auesimees praegugi Arnold Rüütel. Riigikogu armas pesamuna Jaak Madison osutus aga vastikuks natsiks… (Oh seda uudispommi!) Samal ajal ohjavad EKRE-t euroliidu- ja venevastase hoiakuga Helmed ning erakonda kuulub ka sügavalt religioosseid inimesi ja tõeliste aadetega patrioote. Sellisest segust võib teisigi plahvatusi oodata.
 

Homofoobide käilakujuks kujunenud Varro Vooglaid jõudis EKRE-t juba kiita, ent kui mõned erakonna liikmed ka edaspidi haakristidesse koperdavad, ei ole moraalijüngritel lihtne põhjendada oma sõbralikke suhteid „natsidega“. Kardetavasti ei kulu enam palju aega päevani, mil Mart Helmele Hitleri vuntsid ette kleebitakse ja igas Martin Helme peakratsimises Göringi saluteerimist nähakse. Kuid kus suitsu, seal tuld, ütles konservatiivne vanarahvas.
 

EKRE noorteorganisatsioon Sinine Äratus – kui jällegi meediat uskuda – on vaid natuke lahjendatud versioon Hitlerjugendist. Religioossete ja mõõdukalt patriootlike hoovuste kõrval möllavad EKRE-s ka marurahvuslikud murdlained. Lisaks kõva käe ihalus ja inimlik, kuid brutaalne soov võõbata maailm kenasti must-valgeks. (Ja natuke siniseks.)
 

Tegelikult polegi ju küsimus selles, kas EKRE on paremäärmuslik või mitte. Suure liberaalsuse vastureaktsiooniks on ikka suur konservatiivsus. Loomulikult pole kõik inimesed rahul selle suunaga, kuhu läänelik maailm liigub. Nende jaoks on meie ajastul liiga palju vabadust ja vabameelsust ehk – kui väljenduda konservatiivide keeles – kõikjal võimutseb tolerastia.
 

Sellise olukorra muutmiseks otsitakse paratamatult eeskujusid ja sobivat mudelmõtlemist minevikust. Avaldused stiilis „kõigest hoolimata oli Hitler tubli poiss“ pole viimase 70 aasta jooksul korrakski vaibunud. Hitler oli ju tossike, aga ta suutis jätta endast sellise mulje, nagu oleks ta tõepoolest Saksamaa totaalsest kriisist välja toonud. (See on paljude paremradikaalide lemmikmõte.) Miskipärast unustatakse aga ära, et Hitler juhtis Saksamaa veel suuremasse kaosesse. Selleks oli mõistagi sõda. Kas Hitleri õigustamine või koguni ülistamine aitaks lahendada Eesti riigi sisemisi probleeme 21. sajandil? Kahtlane… Pigem on Hitler (nagu ka Putin) näide türannist, kes probleemide lahendamise asemel uusi probleeme tekitab.

Muide, Hitleri paljukiidetud majanduspoliitika ei erinenud palju Stalini käsumajandusest. Kolmandas Reich’is kehtestatud tootmiskvoodid, hinnakontroll ja sõjatööstuse eelisarendamine ei sobi kuidagi kokku turumajanduse ja moodsa vabariigi põhimõtetega.
 

Teiseks Hitlerifännide lemmikideeks on Holokausti eitamine või vähemalt selle ulatuse pisendamine. Genotsiidi eitamine pole kah midagi uut päikese all. Enamasti eitavad aga ikka tapjad ise. Miks peaks suvaline „rahvuslikult meelestatud“ isik kandma vimma teisest rahvusest või rassist inimese vastu? Kas see pole absurdne? Selle asemel, et arendada oma rahvuslikku identiteeti, otsitakse vaenlasi, patukotte, alaväärseid ja kahtlaseid „võõra“ keele, usu ja nahatooniga tegelasi, keda ühiskonnast elimineerida, halvimal juhul lihtsalt maha koksata. See on türanni mõtteviis. Pole ju vahet, kas natsid tapsid kuus miljonit või üheainsa juudi – mõrv on mõrv.
 

Igaüks, kes Hitlerit toredaks kutiks peab, ei ole veel nats. Seega – Riigikogus pole (vist) ühtki natsi. Küll aga teeb murelikuks see, et mõned inimesed ei suuda näha maailma kogu selle värvikirevuses. Mitmesuguseid ühiskonnagruppe teravalt eristades ja headeks-halbadeks liigitades ei jõua keegi õitsva riigini. Ülikonservatiive see muidugi ei huvita. EKRE-l on eeldusi muutuda puhtaks paremäärmuslikuks jõuks, ent selleks tuleb kõigepealt vanast kaardiväest ja pehmetest patriootidest lahti saada. 

Ülikonservatiividel on ees helge tulevik – eriti siis, kui oravapartei loosung uuest põhjamaast hakkab mingil kujul reaalsuseks saama. (Põhjamaa = frigiidsed feministid, moorapead ja pepupoisid.) Leidub küllalt tänuväärseid valijaid, kelle jaoks humanism on tühi sõnakõlks. Peaasi, et saaks oma rahulolematuse kellegi kraesse valada. Vihata on kergem kui mõista, põlata mõnusam kui leppida. Mõistmine ja leppimine on nõrkadele, eks ju.

Ajalugu räägib aga midagi muud. Saksamaa ei saavutanud ülemaailmset võimu ja edu mitte sõja, vaid rahuga. Kirjanik Thomas Mann hoiatas sakslasi väga sisendusjõulisel moel: „Kartaago pidas kolm sõda. Pärast esimest oli ta veel võimas. Pärast teist oli ta veel alles. Pärast kolmandat ei jäänud temast midagi järele.“ Hoiatust võeti kuulda. Sakslased said endistelt vaenlastelt hädaga andeks. Ja vaadake, kus on Saksamaa nüüd – Euroopa süda ja aju, kelle heakskiiduta ei lenda kärbeski.

Muidugi on Hitler väga hea õpetaja. Ta õpetab seda, kuhu viib pime viha ja ebaratsionaalne mõtlemine. Seetõttu ei tohigi Hitlerit ja tema vaimustavat õpetust saksa rahva suurusest kunagi unustada.

Miks Eesti mees ei armasta?

Hiljuti avalikustati ühe päris huvitava uuringu tulemused, mille kohaselt peab üle 60% Eesti meestest kõige olulisemaks armastust ja kodu. Meedias kajastati neid tulemusi kui midagi üllatavat ja positiivset. Hõisati, et materiaalsed väärtused polegi meeste jaoks enam üle kõige, ent kostus ka pahast urisemist: mehed on täiega pehmodeks muutunud.

Paraku on lood tõesti hapud ja koguni hirm tuleb peale. Asi pole „pehmostumises”. Kui ligi 64% meestest peab olulisimaks armastust, siis tähendab see, et rohkem kui kolmandik aadamapoegadest ei sea armastust esikohale. Ideaaljuhul peaks armastuse tähtsustajate protsent olema 100, ei kriipsugi vähem. Mis saab olla tähtsam kui armastus?! Ilma armastuseta poleks mingit elu, kogu maailm oleks tühi ja kõle.

Laste olemasolu peavad tähtsaks vaid veidi enam kui pooled uuringus osalejatest, mis on suisa katastroofiline tulemus. Tervise üle küll ei kurdeta, kuid tervislikke eluviise peab oluliseks kõigest veerand meestest. Ei hoolita naistest, lastest ega iseendastki. Kui see pole allakäik, mis see siis on? Alati pole vaja elu nii mustadesse toonidesse võõbata, aga võõbakem ikka. Parem must kui lilleliselt roosa.

Miks mehed, kes ehk sügaval sisimas oleks ka valmis näitama oma südamlikumat ja hoolivamat poolt, ei julge seda teha? Vahest on üks põhjus tollessamas „pehmotamises“. Miskipärast on „pehmo“ saanud populaarseks sõimusõnaks – piisab see vaid mehele külge kleepida ja juba vaadatakse teda kui munadeta olendit. Meeste jagamine pehmodeks ja macho'deks on lihtsalt rumal, et mitte öelda idiootne. Mõisted, mis ei suuda maailma adekvaatselt kirjeldada, on kasutud. Nõnda on ka pehmo ja macho'ga. Meestüüpide galerii hõlmab väga laia spektri ning selle alla mahub kõikvõimalikke karaktereid memmekatest kõrilõikajateni.

Ka nn. pehmed väärtused, mille kummardamisega „pehmosid“ seostatakse, on vägivaldselt konstrueeritud mõiste. Kui kodukesksus ja armastus kõige kallimate inimeste vastu on mingil moel pehmed väärtused, ongi enamik isasid ja abielumehi täisverelised pehmod. Aga armastus ise pole kaugeltki pehme. On hoopis vägev ja tugev kui titaan. Igaüks ei suudagi vallata säärast jõudu nagu armastus.

Miskipärast ilmnevad paljudel meestel kohe rasked kompleksid, kui panna nad kõnelema tunnetega seotud teemadel. Tunded, lembus, intuitsioon – traditsiooniliselt on need kuulunud justkui naise hinge juurde. Kuid sellega – nüüd tuleb kollektiivsesse psühholoogiasse sukelduda – on mehed ajast aega surunud maha väärtuslikke emotsioone. Nõnda kahjustatakse ühtlasi psüühikat ning halvimal juhul tekib võimetus maailma kogu selle suuruses ja külluses kogeda, elust ja inimestest rõõmu tunda. Aga tunda ja tunnetada on vaja. Inimene on ikkagi emotsioonidega loom, mitte üksnes ratsionaalsetel ja loogilistel mõttekäikudel töötav kõrgtehnoloogiline masin.

Soov luua perekond, rajada kodu, avaldada armastust – mis on selles ebamehelikku? Need on iidsed soovid, mis hoiavad elu rööbastel. Kui aga mehe hinges pole tõesti grammigi armastust, on tegemist tragöödiaga. Sellises kurvas olukorras võivad aidata ainult naised. Neil on ikka südamekujulisse varakambrisse rohkesti armastust kogutud, seda jätkub ka vaestele meestele laialijagamiseks.

Looduslembesed erakonnad

Paksu metsa sees on hea elada. Eriti valimiste ajal, kui kõikjal irvitavad hiiglaslikud ülestuunitud larhvid, meedia on täis ulmelisi lubadusi ja täispuhutud loosungeid ning kandidaadid kimbutavad inimesi tänaval, poes ja koguni koduukse taga. Kuuselaanes seda probleemi pole. Siia ei julge ükski Toompeale pürgiv kloun oma punast nina pista. Kuigi jah, alles hiljuti nägin Eesti levinuimat poliitilist looma – oravat – üle lagendiku silkamas.

Rahvasaadikuid vajame ikka, sest keegi peab ju valitsema. Demokraatia on tuhat korda parem kui anarhia. Mind huvitab ennekõike, mida erakonnad metsaelanikule lubavad ja selle järgi langetan ka otsuse.
 

Kui Eesti erakondade logosid vaadata, siis ei ole kahtlust, et isegi poliitikud on looduseusku. Logodel näeme oravat, roosi, karikakart, võilille, rukkilille, ristikulehte, taevatähte (või on see hoopiski muhu mänd?) ning tükikest mesilaskärjest. Kena!
 

Heidame siis pilgu valimisprogrammidele. Loodushoiu ja keskkonnaküsimused ei ole ühelgi parteil esikohal, midagi uut ja enneolematut neis valdkondades enamasti ei kohta. Reformierakonna loodusalane programm näib olevat kõige põhjalikum. Eeskujulikult on sõnastatud eesmärgid ja tegevuskava.
 

Esmaseks sihiks on oravate jaoks ”Eesti püsimine maailma puhtaima õhuga riigina, kõigi meie veekogude hea seisukord, meie metsa hoitus ja vastutustundlik majandamine ning kõikide Eestile omaste liikide jätkuv elujõulisus.” Vesi on oravaile üldse südamelähedaseks saanud, kõige muu kõrval kavatsetakse investeerida veekogude seisu parandamisse, et puhastada järved ja jõed ning muuta kõik Eesti olulisemad jõed kaladele läbitavaks. Lubatakse hoida põhjaveevarude kvaliteeti ning tagada, et uute maavarade kasutuselevõtuga ei kahjustataks põhjavett. 

Põnevamaid noppeid:
- propageerimaks puidu suuremat kasutamist ehituses kolib [Reformierakond] praegu Tallinnas kallitel rendipindadel asuvad keskkonnaasutused kokku puidust ehitatavasse Eesti loodusmajja.
- investeeritakse Eesti rahvusparkidesse ja kujundatakse neist siseriiklikud ja rahvusvaheliselt tuntud loodushoiu keskused
- luuakse keskkonnatasudest investeeringuteprogramm, mille kaudu toetatakse linnakeskkonna loodussõbralikumaks muutmist
- kaardistatakse tulevaste põlvede jaoks Eesti ajaloolised pühapaigad.
 

Keskerakond lajatab otse: ”Viime seadustesse senisest karmimalt põhimõtte – saastaja maksab loodusele tekitatud kahju eest.“ Samuti seisab ristikheinalehe partei vastu GMO tootmisele ja kasutamisele. Kõige huvitavama plaani kohaselt kavatsevad keskerakondlased taas luua metsavahtide ametikohad. Seeläbi taastatakse metsanduse haldussuutlikkus ja järelevalve rahvusparkides ja looduskaitsealadel.
 

IRL sedastab, et parim looduskaitsja on teadlik kohalik kogukond. Loodusharidus peab tähekese erakonna arvates olema üks elukestva õppe osa, et inimesed oskaksid looduses käituda. Riik peab IRL-i järgi jätkuvalt panustama taastuva energia tootmisse (ikka julgeoleku pärast). Sarnaselt Keskerakonnaga tahab ka IRL muuta seadusandlust nii, et jäätmetekitaja vastutaks täies mahus jäätmete võimaliku taaskasutamise või ohutu likvideerimise eest.
 

Sotsid leiavad keskkonnast kõneldes, et igal elanikul peab olema kättesaadav kvaliteetne, puhas ja vastuvõetava hinnaga joogivesi. Roosid ja oravad on ühte meelt selles, et looduslikud pühapaigad tuleb kaardistada ning tagada hiite säilimine. Kõige tähelepanuväärsem sotside lubadus kõlab aga nii: „Kaotame karusloomafarmid, kus kasvatatakse tehistingimustes võõrliike.“
 

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tõotab kasutada loodusressurssi rahvusliku rikkuse suurendamiseks, tagades sealjuures moodsa loodussõbraliku tehnoloogia ja range järelvalvega säästliku majandamise. Ka ülejäänud loodushoidu puudutavad lubadused jäävad rukkilillekesel üldsõnaliseks: „Toetame looduskaitsealade ja looduskeskkonna säilimist ning tõhustame võitlust looduse reostamise vastu. Tõhustame loodushoiu propageerimist.“
 

Vabaerakond ehk karikakra punt on samuti loodusest kõneldes napisõnaline, keskendudes peamiselt energeetikale: „Toetame ja soosime taastuvate energiaallikate efektiivsemat kasutamist, aga samuti ka uudsete taastuvenergia tehnoloogiate arendamist ja juurutamist. Lihtsustame taastuvenergia väike- ja mikrotootjatele esitatavaid nõudeid. Põlevkivi kaevandamist maksustame vastavalt nafta maailmaturuhinnale.“
 

Rahva Ühtsuse Erakond, keda võib ka kärje tõttu mesilassülemiks nimetada, ei torka loodushoius silma mesilasliku usinusega. Nemadki toetavad taastuvenergia osakaalu kasvu, ühtlasi lubatakse lihtsustada seadusandlust, mis reguleerib eramajapidamistes taastuvenergiaallikate kasutamist. Lisaks tahab kärjerahvas toetada Eestis leiduvate maavarade uuringuid, et selgitada välja nende olemasolu määr ning kaevandamise tasuvus.

Roheliste programm ei paku muidugi ainsatki üllatust. Kui võililled loodust ei hoia, kes siis veel? Roheliste pea kohal kõrgub selge loosung: “Ei mingit iganenud ja ohtlikku tuumaenergiat!“ Nende valimisprogrammis leidub ka päris filosoofilisi seisukohti: „Looduskaitse on eelkõige inimese kaitse. Maa elurikkuse säilimine on inimkonna kestmise eeldus.“ Võililled ei luba avada ka fosforiidikaevandusi. Ülejäänud seisukohad on samuti väga „rohelised“, ent ikkagi kahtlaselt laialivalguvad. Just rohelistelt ootaks konkreetsemaid plaane ja ettepanekuid, mil moel säilitada liigiline mitmekesisus, kuidas soodustada taastuvenergia tootmist, kuidas edendada taaskasutust. Lisaks probleemid, mis puudutavad prügindust, reostuse likvideerimist, jahindust ja kalandust.
 

Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et midagi revolutsioonilist erakondade loodushoiu kavades ei sisaldu, jõgesid keegi teisipidi voolama sundida ei kavatse. Mõni partei tahab küll aega tagasi pöörata (Keskerakond ja metsavahid), mõni teatavaid karusloomafarme sulgeda (sotsid), mõni ametnike jaoks puust loodusmaja ehitada (Reformierakond). Enamjaolt valitseb aga üksmeelne seisukoht, et loodusressursi kasutaja peab kompenseerima oma tegevusest tekkiva kahju loodusele ja elanikkonnale (roheliste sõnastus) ning vähemalt kolm erakonda on viimaks mõistnud, et looduslike pühapaikade kaardistamine ja kaitse on samuti osa keskkonnakaitsest. (Konreetsema sammu selles vallas pakuvad välja üksnes rohelised: kaardistatud ja hooldatud looduslike pühapaikade omanikele antakse maksusoodustusi ja toetusi.) 

Taastuvenergia osakaalu plaanivad suurendada enam-vähem kõik poliitilised jõud. Huvitaval kombel ei võta aga keegi peale roheliste seisukohta tuumaenergia asjus. Küllap jääb julgust väheks, sest tuumaenergia ja maavarade kaevandamine on tundlikud teemad, mida igaks juhuks ei puudutata. Ometi on need keskkonna vallas vaat et kõige tähtsamad teemad. Rohkem loovust ja julgust loodusküsimuste käsitlemisel, kallid lillekesed!

Kuis kulgeb töörahva elu?

Raamaturiiulid on täis tarkust ja lollust. Mõnikord koguni võrdsel määral. Aga lollus võib olla isegi huviväärsem…

Raamatutel on see omapära, et nad võivad kaante ja lehtede vahel peita materjali, mille eest autorid-toimetajad-trükkalid ei vastuta. Need on lugejate lisandid. Mõnel puhul ununeb näiteks järjehoidjana kasutatud postkaart või taskukalender raamatu vahele ja aastaid hiljem päevavalgele tulles on tema väärtus kordades tõusnud. Teinekord arhiveeritakse raamatute vahele meelega või kogemata kraami, millest võib järeltulevate põlvede jaoks kujuneda põnev ajalooline avastus. (Katked Wanradti ja Koelli katekismusest leiti samuti täiesti kogemata ühe tunduvalt hilisema raamatu kaane seest.) Niisiis tasub kõik unustatud raamatud läbi raputada, kes teab, mis neist välja pudeneda võib.

Mina ajasin hiljuti täiesti pahaaimamatult näpud taha ühele etoloogia-alasele kultusteosele. See oli Niko Tinbergeni „Loomade käitumine“ („Valgus“, 1978). Esimeste lehtede vahel pikutas aga ajaleheväljalõige, kokkumurtud ja kollakas. Töörahva Elu, nr 5936, ilmunud teisipäeval, 2. märtsil 1982, maksnud 3 kopikat. Säilinud 1. ja 2. lehekülg. Päises ilutses loomulikult kohustuslik loosung: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ Pluss tarvilik täpsustus: „EKP Võru Rajoonikomitee ja Võru Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja“. (Tuleb tunnistada, et Töörahva Elu on isegi ühe tüüpilise nõukaaegse ajalehe jaoks üsna võigas nimi.)

Millest siis kohalikus Pravdas enam kui kolmkümmend aastat tagasi kirjutati? Alustuseks artikkel kurjakuulutava pealkirjaga: „Ees seisab suur töö“. Kõneldakse sellest, et ajale ei tohi jalgu jääda ning seetõttu tuleb veisefarmide sisseseadet uuendada, täiustada ja korras hoida. Artikli toon on asjalik, muuhulgas nõutakse farmidele töökindlamaid kodumaiseid seadmeid, lukkseppade tehnilise varustuse täiendamist ja eestikeelseid juhendeid töövahenditele. (Kas siis autoril oli meelest läinud, et üks õige nõukogude kodanik kõneleb ainult vene keeles?)

Veel saame lehe esiküljelt teada, et oktoobris tähistab Nõukogude tsiviilkaitse 50. juubelit, naiskoor „Kannel“ andis kordaläinud sünnipäevakontserdi, millega ühtlasi tähistati heliloojate Mart Saare ja Zoltan Kodaly (??) sünniaastapäevi.

Raudteelaste sotsialistlikus võistluses oli aga puudujääke. („Tulemused võinuks olla paremad.“) Mitmes jaamas jäid 1981. aastal täitmata laadimise plaanid. Vagunite seisuaeg oli lubatust pikem. („Põhjuseks toodi rasked ilmastikutingimised, tegelikult oli selleks ebarahuldav koostöö klientuuriga.“) Sotsialistliku võistluse tingimused täitis eeskujulikult Tartu Side- ja Signalisatsioonijaoskonna kollektiiv. Tublid poisid.
 

All paremas nurgas võib näha esilehe ainsat fotot. Selgitav pildiallkiri puudub, kuid nähtavasti on üles võetud Võru uued paneelmajad.

Teisel leheküljel kirjutatakse pikalt-laialt bilansikomisjoni hinnangust. Heaks hinnati töö Munamäe, Vastseliina ja Võru sovhoosis ning Kirovi-nimelises, „Sõpruse“ ja Võhandu kolhoosis. Mitterahuldava hinnangu said Misso, Sõmerpalu ja Varstu sovhoosid ning Sverdlovi-nimeline kolhoos. Artikli autor märgib: „Ei mäleta, et kümmekonna aasta jooksul oleks nii palju mitterahuldavaid olnud.“ Ja hädaldamine jätkub: „Ei mäleta ka seda, et rajoonis oleks nii suur hulk majandeid – kuus – aasta töö kahjumiga lõpetanud.“ Misso sovhoos – 292 000 rublaga miinuses, Sõmerpalu ja Ruusmäe majanditel kogunes miinust koguni üle 400 000 rubla. Masu missugune. Aga artikli moraal kõlab võimsalt tänapäevalgi: „Ja seni, kuni põllumees ilma meelevallast sõltub, räägib nõrk mees raskest aastast ja tugev mees heast aastast.“ Paistab, et pehmode ja matšode jõujooned olid juba nõukaaegsetes majandites välja kujunenud.

Artikkel pealkirjaga „Konkreetsemalt ja operatiivsemalt“ on nii veniv ja laialivalguv, et esialgu jääb arusaamatuks, millest üldse jutt käib. Rahvakontrolli gruppide töö avalikustamise vahendid… Need, kel oli õnne tol ajal elada, teavad ilmselt, millest jutt käib. Stendid, näitvahendid ja muu jama. Artiklis vilksatav sõna „rahvakontrolör“ paneb murelikult kukalt kratsima.

Veel mahub teisele leheküljele portreelugu ühest ELKNÜ XIX kongressi delegaadist. Eelmisel suvel (1981) tuli noor autojuht ja mehaanik sotsialistlikus võistluses Saksa DV-s toodetud liikurniidukiga esikohale, vabariigi ulatuses oli üheksas. Saanud mitmeid kordi komsomoli rajoonikomitee aukirju. „Karastunud“ ja „mehistunud“ sõjaväeteenistuses. Töökas ja aktiivne.

Portreeloos on mainitud ka Vana-Antsla mõisahoonet, mida olevat lubatud anda noorte käsutusse. Näib, et ajalugu kordub. Noortekeskuse sisseseadmist mõisaruumidesse on arglikult arutatud ka nüüd, enam kui 30 aastat hiljem. Asja pole saanud, 18. sajandil rajatud ja hilisematel aegadel tugevasti ümber ehitatud hoone on juba aastaid lagunenud.

„Aega on vähe ja ta on kallis,“ ütleb noor autojuht Töörahva Elule. Mõni rääkis tol ajal ikka õiget juttu ka.

P.S.
Nõukogude ajal telliti Töörahva Elu ainult surmakuulutuste pärast: järsku mõni tuttav on ära koolnud, siis hea teada. TE järeltulijat Võrumaa Teatajat tellitakse endiselt samal põhjusel.

Pornot ei ole vaja

Sõnavabadus on korraga masendavaks sõnaks muutunud. Elu me ümber annab rohkelt põhjust juurelda vaba sõna olemuse üle. Kui vaba toosamune sõna olla saab ja võib? 

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 11, lõige 1 ütleb: igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest. Ja artikkel 13: kunsti ja teadusuuringuid ei piirata. Akadeemilist vabadust austatakse. Seega võiks euroliidus justkui kõik sõnaga väljendatav lubatud olla, kunst veel eriti. Paraku tuleb aga kõikvõimalike äärmuslike juhtumite valguses pidevalt taguda seda ärakulunud lauset: ka vabadusel peavad olema piirid. Teiseks pole kõik see, mida kunstina välja reklaamitakse, sugugi kunst. 

Kunst tähendab muuhulgas ka filigraanset teostust, mingit erilist oskust, mida iga idu ei valda. Mis oskust nõuab aga ohjeldamatu ropendamine, rõvetsemine ja nilbuste kokkukuhjamine loomingu sildi all? Ei, kõrgetasemeline looming eeldab ka elegantsust, peenetundelisust, looja nüansitaju. Teinekord võib neid omadusi rakendada ka publiku šokeerimiseks – tuleb ju mugavustsoonis manduma kippuvat rahvast aeg-ajalt raputada. Ent šokeerimine ei saa olla omaette eesmärk. Kunstivabadust ei tohi piirata, aga kunstivaba anarhiat tohib. 

Sellega oleks nagu Kaur Kenderi „õudusjutule“ „Untitled 12“ hinnang antud. Aga nn. transgressiivse kunsti advokaadid ei jäta jonni. Suur osa kultuuriteoreetikuist, kirjanikest ja kriitikuist ei kannata moraalitsemist. Ka Oscar Wilde olevat öelnud, et pole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid, on vaid head ja halvad. Jah, kunstimaailmas üldlevinud seisukoha järgi tuleb teost tõepoolest hinnata esteetilise, mitte eetilise mõõdupuuga. 

Kui võtta arvesse, et hulga tähelepanu pälvinud „Untitled 12“ on autori sõnutsi hoopistükkis „antiporno“, mille eesmärk on muuta teatavat sorti porno täiesti vastuvõetamatuks ja rõvetsejad ebainimlikeks elajateks, on tekst vist naelapea pihta tabanud. Ometigi… Kas koletisliku vägivalla detailse kirjeldamisega on ikka võimalik vägivalla vastu võidelda? 

Moraalituteks on nimetatud läbi ajaloo mitmeid klassikaks saanud raamatuid, nende seas „Hüljatud“, „Thérèse Raquin“, „Lady Chatterley armuke“, „Vähi pöörijoon“, „Kuristik rukkis“ ja „Lolita“. Viimane on ju puhas pedofiili pihtimus, kuid kuna Nabokov suutis loo rüütada väärikasse ja stiilsesse vormi, oleks praegusel ajal naeruväärne pidada „Lolitat“ sisu poolest kõlvatuks. Aga Nabokov ja teised tippkirjanikud, kelle eesmärgiks pole rõvetseda, vaid tuumakat lugu jutustada, peaksid õpetama ka nüüdiskirjanikele, kuidas kirjutada. 

Asi pole ju selles, et vägivalda ja pornot kirjeldada ei saa või ei tohi. Pigem võiks lähtuda küsimusest, kas on vaja. See kehtib isegi süütu suguakti kohta. Täiskasvanud inimene teab ju väga hästi, kuidas see käib, ei ole tarvis talle puust ja punaseks ette teha. (Isiklik märkus: pole ka kuigi huvitav kirjutada sellest, kuidas keegi sugu teeb või peksa saab.) Piisab viidetest ja vihjetest, milleks nilbustesse langeda? Lugege näiteks, kuidas Luts kirjeldab naise vägistamist jutustuses „Tagahoovis“. Esiplaanil on naise ahastus ja mehe jõhkrus, aga ei midagi detailset (kui see ka kolmekümnendate eesti kirjanduses võimalik olnuks, poleks Luts anatoomilise põhjalikkusega ikkagi välja tulnud). 

Porno ei anna kunstile midagi juurde, sest pornograafias pole hinge. Naiste ja laste vastu suunatud seksuaalne vägivald on tõsine teema, millega tuleb ka ilukirjanduses tegeleda, iseasi, kuidas seda teha. Kunst peab teenima kõrgeid ideaale, mitte madalaid instinkte. Kunsti sihiks peab olema maailma nihutamine paremuse poole. Õigluse ja ilu poole. Mõõdutundetu rõvetsemine sellele kaasa ei aita.

Pressivabadus on naljakas värk

Neil päevil tahavad kõik olla Charlie’d. Prantsusmaal toimunud koletu tapatöö on tekitanud vabas maailmas haruldase solidaarsuslaine. Kõlavad oodid ja ülistuskõned sõnavabadusele. Ainult Kremlis püsib vaikne nagu Lenini mausoleumis. Inimkond elab kahes maailmas: ühes surrakse sõnade eest ja teises surrakse sõnade pärast. 

Moslemile tehakse karikatuuri-teraapiat...

Vabadus on amorfne ja laialivalguv, seetõttu ongi ta nii visa. Ükski türann pole suutnud hävitada demokraatiat, sest demokraatia põhineb kõige ettearvamatumal loodusjõul – vabadusel. Me võime arvata ja kõnelda, mida tahame, uskuda ja tunda, mida iganes hing õigemaks peab. Meil on palju alternatiive, nii häid kui ka halbu. Ebademokraatlikes ühiskondades on vaid halvad alternatiivid. (Alliksaare kommentaar: kas palju kitsendada või kitse paljundada; kas vägi läbistada või läbi vägistada?) Vabadus on lahe, eks ole?

Sellegipoolest peavad ka vabadusel olema piirid, muidu on tulemuseks kaos ja anarhia. Aga kus need piirid õieti on? Kas pole mõningate naljadega oht piire ületada? Narril on alati õigus kuninga üle nalja heita, kuid ajalugu teab ka paljusid narre, kes on seetõttu oma peast ilma jäänud. 

Märter Charlie kartis kõige enam enesetsensuuri. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab tsenseerimine „teksti, filmi vms kontrollivat läbi vaatamist“. Tsensuur ei ole seega tingimata millegi väljalõikamine, kärpimine või kohitsemine. Enesetsensuur on sageli enesekriitika – intelligentse isiksuse tunnus. Inimene ei saaks kellegagi läbi, kui ta sisemist tsensorit kuulda võtmata igaüht, kelle nägu talle ei meeldi, solvama ja sõimama kukub. Viisakus tagab harmoonilised suhted. Teisest ja teistsugusest lugupidamine on elementaarne, me oleme karjaloomad ja peame karjas elama, mitte riidu kiskuma. 

Aga mis see karikatuur tegelikult on? Karikatuuri eesmärk pole ju kedagi pilada või naeruvääristada, ehkki ka see võib teatud juhtudel vajalik olla. Karikatuur on omamoodi arvustuse vorm, millega peegeldatakse ja analüüsitakse ühiskonnas toimuvat, ühtlasi antakse sellele hinnang. Jah, hinnang võib olla teinekord karm, lõikavalt satiiriline. Alati leidub kusagil keegi, kes satiiri peale solvub. Ent pilapiltnik, ühiskonna kriitik, peab tajuma nalja ja vabaduse piire. Kui satiirik või karikaturist on enesekriitiline, on tal õigus ka kritiseerida ja kritiseeritaval tasuks peeglisse vaadata.

Paljud naljamehed ütlevad, et kõige üle võib nalja heita. Iseäranis vabas riigis. Ka usk on suurepärane pilaobjekt, Eestis on seda ilmekalt tõestanud Kivirähk oma Jumala-juttudega. Usklikud võivad solvuda, kuid solvumine olevat solvatu isiklik asi. Vaidlus tekib küsimusest, kas lääne karikaturistid pilavad usku või usuäärmuslust. Esimene oleks moraalselt vale, teine aga täiesti põhjendatud. 

Kuidas selle prohvet Muhamediga siis jääb – võib teda joonistada või mitte? Kui tekib soov ja vajadus moslemeid karikatuuridesse panna, siis tuleb seda ikka teha. Iga turbaniga sell pilapildil ei ole ju Muhamed (ja enamik turbanitega selle Pariisi tänavatel ei ole ka moslemid). Turbaniga tegelane on näide karikatuuridel kasutatavatest stereotüüpidest, ta on sümbol, konkreetse nähtuse tähistaja, millel ei pea olema faktitruud alust, kuid mis toimib äratuntava kujundina. Muhamed on aga laiemalt võttes esimene moslem, kõigi islamiusuliste koondkuju ning lääne sümbolsüsteemi järgi ei ole tema kujutamine selles kontekstis sugugi väär. Kultuuride kokkupõrge? Kuid lõppude lõpuks võib õhtumaine meedia talitada ikka oma normide kohaselt ja läänemaailmas elavad moslemid peavad sellega leppima. Peaasi, et karikaturistid oleksid vastutustundlikud.

Piiripealseid nalju tehakse muidugi kõikjal. Ka „Tujurikkuja“ sketšid küüditamise, Estonia huku või uppumissurmade teemal võivad mõjuda kohatuna, kuid nad osutavad olulistele probleemidele. Nali on siiski olemuselt universaalne ja isegi moslemid oskavad naljast lugu pidada. 

Muidugi ei taha keegi, et just tema üle nalja heidetakse. Briti komöödiasarja „Are You Being Served?“ kaheksanda hooaja osas „Esikülje lugu“ saab mr Humphries ülesandeks ajalehe toimetamise. Ta kavatseb kõmuleheküljel kirjutada kapten Peacocki flirdist noore neiuga, kuid kapten keelab loo avaldamise ära ega taha pressivabaduse sättest kuuldagi. Kui aga selgub, et tollesama neiuga mehkeldab ka keegi vanataat, saab värske lehetoimetaja silmapilkselt käsu sellest lugu kirjutada. Seepeale nendib mr Humphries muigega suunurgas: „Pressivabadus on naljakas värk!“

Nii et kirjutagu ajakirjanikud millest tahavad, jäädvustagu pilapiltnikud lõuendile keda tahavad – peaasi, et see meie endi väärtusi ja tõekspidamisi ei riivaks. Kes suudab seejuures siiski enda üle naerda, võib uhkust tunda. Tema nimi on tõesti Charlie. Aga mitte Hebdo, vaid Chaplin. Viimasel Charlie'l on olemas see, mis esimesel näikse puuduvat: enesekriitika ja vastutustunne.

Linda, oder ja vaikus

Loll on see, kes pidutsemiseks põhjust ei leia. Alati annab midagi tähistada, tseremoniaalsel moel meeles pidada. Ühest küljest aitavad tähtpäevad murda argirutiini, teisalt muutub tähtpäevade tsüklilisus ise paratamatult rutiiniks. 50. ja 80. aasta juubelit ei tähistata siiski kunagi ühtemoodi. Aastad voolavad merre, aga meri ei püsi kunagi paigal.

Tänavune aasta on kuulutatud muusika-, rukki- ja Maarja-aastaks. Tavapäraselt on teema-aastate sisseseadmiseks kaks peamist põhjust: kellegi või millegi ümmargune aastapäev ja ühiskondlik vajadus mingile olulisele nähtusele või valdkonnale tähelepanu pöörata. Teinekord sulavad need põhjused kokku. 2011 oli näiteks lugemisaasta, 2012 filmiaasta, mullune aastaring oli pühendatud liikumisele. Kas inimesed nüüd ka rohkem loevad, liiguvad ja filme vaatavad, on kaheldav, kuid küllap tulebki aeg-ajalt mõnele valdkonnale kampaania korras rohkem rambivalgust jagada, sest mine sa tea, äkki on tõusev tulu silmale nähtamatu?

Arvo Pärt saab tänavu 80 ja Veljo Tormis 85. Väärikate härrade väärikad tähtpäevad nõuavad kahtlemata suuremaid pidustusi. Muusika-aasta eestvedajad soovivad, et kuulataks rohkem omamaist muusikat ja tehtaks tutvust ka sellise heliloominguga, mille poole harjumuslikult kõrvu ei kikitata. Muusika ei ole meil õnneks väljasurev kunst, heli luuakse rohkem kui ära kuulata jõutakse. Paraku müüakse „muusika“ sildi all ka palju müra, tühja soigumist ja mõttelagedat jampsi. Jutt käib eeskätt popmuusikast. Kui on populaarne, siis järelikult tuleb teha. Muusika peaks aga hinge paitama, mitte mõistust nüristama. Mõttelageda muusika kõrvalmõjud ei ole ohutumad kui tugevatoimelisel kokaiinil. Algul annab küll hea laksu, aga…

Kokaiini tarbimine olevat Eestis vähenenud. Paraku on ka rukkileiva söömine vähenenud. Kui viil maha kukub, ei anta sellele enam pühalikult suud, vaid visatakse pahatihti otsemaid prügikasti. Leib pole enam toidulaua A ja O. Ses mõttes võiks rukkiaasta meelde tuletada, kui mõnus on ehtsa musta leiva maitse. Tehkem seejuures kummardus ka rukkikrahv von Bergile. Kui poleks olnud saksa soost kirjamehi, jäänuks matsirahvas vaimunälga. Poleks olnud saksa soost sordiaretajaid, tundnuks matsirahvas näljanäpistust ka vatsas. 

Jah, saksad tõid meile kultuuri, tõid ka usu. Täpsemalt ristiusu. Paavst kiitis vaid takka. Ajaloolased pole ühte meelt selles, kas paavst kaheksasaja aasta eest pühendas ühe kauge paganate maa jumalaemale või on tegemist pelgalt legendiga, kuid Maarja-aasta kiriklikku tähistamist see muidugi ei sega. Egas Kristus sündinud ju ka täpselt aastal 0. Maarjamaid on maailmas teisigi, üks neist koguni USA osariik (Maryland), mistõttu pole Maarjamaa kasutamine Eesti sünonüümina teab mis originaalne tegu, kuid teema-aasta annab kirikutele ajendi ning võimaluse arutleda emaduse, hoolivuse ja üleüldse naise rolli üle kirikus. 

Õigupoolest puudub tänavustes n.-ö. aasta teemades kõneväärne teravus. Selle asemel valitseb igavus. Miks ei võiks tulevikus tähistada hoopis vaikuseaastat, et kõrv ikka tähtsamat ja ilusamat kuuleks ning kõiksugu mürast-mölast ei kurdistuks? Või odra-aastat? Tõele au andes tuli rukis Eestimaa põldudele kultuurteraviljana alles kõige rohkem tuhande aasta eest. Otra on siin kasvatatud aga mitmeid tuhandeid aastaid ning odrakarask on hoopis iidsem roog kui rukkileib. (Odra-aastat oleks erilise rõõmuga põhjust tähistada ka õlle- ja viskisõpradel.) Või siis Linda-aasta. Ärgem unustagem oma müütilist esiema, kes tedremunast koorus ja kaugelt Põhjast Viru randa lennanud Kalevi ära võlus. Maarjat kummardatakse kõikjal, Linda on ainult meil – piiritu armastuse, eneseohverduse, vaimse jõu ja truuduse koondkuju. Tehkem temaga rohkem tutvust!

Kui järjekordset 12 kuust koosnevat komplekti tahetakse üldse kuidagi märgistada-sildistada, võiks ilmutada rohkem originaalsust, rõhutada rahvuslikke eripärasid ja seista vastu üleüldisele vaimunüridusele. Aasta on ju vaid üks kokkuleppeline ajalõik ja olgu ta siis juba värvikas, mitmekülgne ja särtsuvalt vaimukas.

Jää-ämbri aasta

Aasta, mis kannab kristlikus maailmas järjekorranumbrit 2014, jääb kindlasti paljudele meelde suurte ootamatuste aastana. Kes oleks 1. jaanuaril uskunud, et… 

… Eesti peaministriks saab ühe laulva kaunitari peigmees
… Putin paneb kohe pärast Šotsi olümpiat Krimmile käpa peale
… kurjade vallutusplaanidega rohelised mehikesed ei tule mitte Marsilt, vaid Kremlist
… Ida-Ukrainast saab sõja tallermaa
… Obama teeb visiidi Eestisse ning peab Underi ja Valgu tsitaatidega rikastatud kõne, mis liigutab paljusid
… võssakasvanud kontrolljoonelt röövitakse kaitsepolitseinik
… Eesti koolis hakkavad vihisema surmakuulid
… Maire Aunaste alustab retke Toompeale
… Eestis võetakse vastu kooseluseadus, mis rõõmustab väheseid ja vihastab paljusid.
Ja lõppude lõpuks – kes oleks seda aimanud, et Eurovisiooni võidab habemega naine!

Jah, me ei ela enam endises maailmas, kus vasak asus vasakul ja päike tõusis idast. Kõik on pea peale pööratud. Ent tänavune aasta paistis silma ka järjekordse internetihullusega. Suvel asusid paljud maailma kodanikud, nende seas nii kuulsused kui ka kuulsusetud, endale jääkülma vett kaela uhmerdama. Eesmärk oli õilis – koguda raha ühe skleroosivormi uuringuteks. Enneolematud mõõtmed võtnud kampaaniaga koguti ligi 100 miljonit dollarit, Eestis kogunes aktsioonist samuti tuhandeid eurosid. Jää-ämbri väljakutse kõlbakski märksõnana iseloomustama kogu 2014. aastat. Astroloogias on kõneldud juba pikka aega Veevalaja ajastu saabumisest. Noh, nüüd on see siis kindlalt käes, uskuge või ärge uskuge. 

Pole just meeldiv tunne saada üle valatud jääkülma veesahmakaga. Keha tabab paras šokk, esimene tunne on üsna jube. Ent külmal veel on karastav mõju. Kogu maailm sai tänavu karastatud. Mis jahmatab keha, teravdab ühtlasi meeli. Ja kui jää-ämbri väljakutsete taga oli heategevus, jääb üle vaid loota, et ka tänavused vaputused on märk sellest, et saabumas on midagi väga head. Oleks hea!

Emotsioonid võidavad

Kui rahvas läheb Riigikogu valima, siis tegutsevad vähesed kaine mõistuse ja raudse loogika varal. Miks nii? Noh, enamik inimesi ei suuda ju põhjalikult analüüsida riigi seisundit, hinnata tulevikusuundi ja koostada täpset plaani selle kohta, milliseid poliitilisi otsuseid tuleb langetada, et paraneks kogu ühiskonna heaolu. Valijat mõjutavad pigem reklaam, meediamüra, erakondade suhtekorralduslikud nõksud ja ühe või teise kandidaadi veenvus, sarm ja (näiline) usaldusväärsus. Valitakse emotsiooni põhjal. Sama lugu on aasta sportlaste valimisega. Ja see pole üldsegi vale. Ka emotsioonidega tuleb arvestada.

Sportlaste hindamisel võetakse lisaks avalikele häältele arvesse ka ajakirjanike ja alaliitude (ehk mõistuse esindajate??) arvamusi, ent enamasti on kõik kolm „jumalat“ ühte meelt selles, keda lihtsurelikest atleetidest peaks Olümposele tõstma. Eks väikeses riigis ole lihtsam valida, sest väga muljetavaldavaid saavutusi 365 loetud päeva jooksul kuigi palju ei sünni. Esmaseks valikukriteeriumiks on mõistagi tulemused, kuid ka tulemuste taga podisevad emotsioonid. 

Rasmus Mägi võitis aasta sportlase tiitli ennekõike seetõttu, et ta on „uus poiss klassis“, kes sattus juhtumisi istuma kogenud meistrite kõrvale. See ei pisenda muidugi tema saavutusi. Fakt, et eesti kutt kuulub Euroopa parimate tõkkejooksjate hulka, käib ka kõikenäinud spordifännile üle mõistuse, kuid fakt on fakt. Heiki Nabi ja Gerd Kanter kuuluvad omal alal vaieldamatult maailma tippu. Rasmusel on nende tasemeni jõudmiseks veel pikk tee käia (õigemini: palju tõkkeid hüpata), mistõttu võib ka saadud kuldset „Kristjanit“ pidada suureks avansiks. 

Uus ja üllatav pole vehklevate naiste edu. Paraku jääb mulje, et epeevehklemine, muistsest mõõgavõitlusest välja kasvanud ala, pole enam midagi nii kuninglik ja veheldakse kusagil nurga taga pilkases pimeduses. Laiem publik saab mõõgaturniiridest harva osa. Ometi on see pea ainus ala, millelt võib stabiilselt medaleid loota. Ka maadluse vastu pole avalik huvi kuigi suur. Meedia on aga kõikvõimas ning alad, mille taga seisavad jõuline PR ja pidev meediakajastus, tekitavad ka rohkem emotsioone, rohkem pöidlahoidjaid. Pole ka ime, et rahvas seadis Tanel Kangerti ja Kristjan Kanguri ettepoole Mart Seimist ja Rasmus Haugasmäest. Medalid ei olegi vahel nii olulised, oluline on sõit, mäng, turniir. 

Tänavu pärjatud Rasmus Mägi, Erika Kirpu ja eelmise aasta laureaat Julia Beljajeva on kõik 22-aastased. Iseseisvuse ajal sündinutena lükkavad nad ümber jutud sellest, et praeguse aja noored ei viitsi pingutada ega vaeva näha. Aga kui tööd on tehtud ja vaeva nähtud, mida vastu saadakse? Medalid, karikad? Võidurõõm? Armastus? Jälle emotsioonid! Atleedid ei erine tavalistest inimestest, ka nemad tahavad töö eest tasu saada. Tunne, kogemus, elamus võib olla neile suurim tasu – eriti, kui seda õnnestub jagada oma kaasmaalastega. 

P.S. Rasmus Mägi ütles oma sisukas tänukõnes, et kehakultuur ei eksisteeri ilma vaimukultuurita. Nii see näib olevat, jah. Spordiideaalid on ühtlasi kõrgeimad inimideaalid. Saada paremaks, vägevamaks, säravamaks – mitte ainult kehalt, vaid ka vaimult – see võiks ja peaks olema iga inimese eesmärk. Lihtsaid tõdesid on paraku lihtne unustada.

Maailma suurim klišee

Aasta kõige jõledam aeg on haripunkti jõudnud. Kõikjal plingivad tulukesed ja kõlisevad aisakellad. Siin ja seal piiluvad aina punaste kuubedega pisikesed perverdid (päkapikud) ning valgetes hipihõlstides tuvi ja inimese ristsugutised (inglid). Valge habemega pedofiilid (jõuluvanad) käivad aga korralikke kodanikke kimbutamas ja lapsi halvale teele meelitamas. Tont seda teab, mida nad oma pika mantli all varjavad – võib-olla kannavad pitspesu ja võrksukki?! 

Jõulutähed ja piparkoogid, küütlevad klaasmunad ja värelevad küünlad, lumememmed ja lõpmatult palju valgete tuttidega verevaid idioodimütse. Igas kaubanduskeskuses mängitakse viis tuhat korda järjest „Püha ööd“, põngerjadki ei viitsi uusi salme ära õppida, vaid lasevad tulla noil äraleierdatud värssidel. Igal aastal sama jama. Ikka need stambid ja klišeed. Kaua võib?! Miks ei võiks jõulud mõnel aastal ära jääda? Kutsuge Grinch!! 

Pole midagi parata. Suurem osa inimesi armastabki ebaoriginaalsust. Stambid on turvalised. Seetõttu ei maksa ka imestada, et nois paigus, kus püütakse jõulude ajal midagi teistmoodi teha – hea näide on Rakvere LED-öko-kuusk – leidub alati karjakaupa neid, kes originaalsed mõtted maapõhja tambivad. Massimõtlemine ei luba eripärasid. Rahvas nõuab klišeesid. „Nii on ju alati tehtud,“ kõlab seejuures tüüpiline põhjendus. 

Kuid ükski klišee ei teki niisama. Iga komme on alguses uus ja õigupoolest saab kombest rääkima hakata alles siis, kui üht mõtet või tegu on piisavalt kaua korratud. Rada tallatakse sisse ja järsku ei julgegi paljud enam selt rajalt kõrvale astuda. Vaheldus oleks aga värskendav. Rohtunud teed on sageli hoopis põnevamad, käimata teedel kondamine võimaldab näha maailma seninägematul kujul. On see siis hirmus? 

Kunst nõuabki julgust. Jõulud pole ehk siiski päris paslik aeg väga suurte ja pööraste ideede elluviimiseks. Pealegi – palju seda originaalsust ikka enam kui 13 miljardi vanusesse universumisse alles jäänud on? Mõnikord võib uus ja huvitav olla unustatud vana. Vaatame sajandivanuste jõulukaartide poole. 

Kuidas oleks, kui vahetaks jõuluvanad ja päkapikud hoopis lõbusa korstnapühkija või roosade notsude vastu? Miks ei võiks lumiste kuuskede kõrval punetada kärbseseened ja rohetada neljalehelised ristikheinatuustid? Jõulud on maagiline aeg, mil kõik peaks võimalik olema. Vanade pühadekaartide ja neil leiduva atribuutika kaudu ei soovita lihtsalt häid pühi, vaid ennekõike õnne edaspidiseks. Õige kah. Pühad on head niikuinii, aga õnne läheb alati tarvis. 

Muidugi tasuks meelde tuletada ka eestlaste vanu jõulukombeid. Õlgedest kroonid ja krässid oleks tänuväärseks vahelduseks igasugusele sädelevale tingel-tangelile, mida praegu agaralt lakke riputatakse. Ellu võiks äratada jõulusokud ja lustakad sandid, kes tarest tarre nalja tegemas ja parimaid soove soovimas käiksid. Jõululaua maitsebuketti võiks täiendada mustal leival ja meel põhinevad käkid või magusad präänikud. Ennevanasti nähti jõululaual verivorsti ikka käkkide seltskonnas! 

Vanarahvas ei teinud jõulude ajal üldse kingitusi, kui mitte arvestada almuseid, mida majast majja käivatele jõulusantidele anti. Olulisim oli ühine sööming ja lõbusad mängud. Kuna rehetares elasid mitme põlvkonna inimesed nagunii pead-jalad koos, ei saa öelda, et koosolemine ja ühised ettevõtmised oleksid olnud jõulude tuum. Kuid lusti oli jõuluaegses ühistegevuses kindlasti enam kui hallil argipäeval. 

Seda tulebki meeles pidada. Ühelt poolt kohutavalt kommertslikuks ja teisalt liig härdaks klopitud jõuluajast ei tohi puududa lust ja naer. Kingitust saada võib ju hetkeks tore olla, kuid meelde jääb kõikidest jõuludest ikkagi soe koosolemise kogemus. Või nagu laulab imearmsasti Birgit Õigemeel: kingitus kauneim on koos oldud aeg.