Uksest ja aknast

Uks on mõistatuslik leiutis. Ükski ajaloolane ei oska täie kindlusega öelda, kus ja millal uksed esimest korda kasutusele võeti. Sellistel puhkudel tuleb varnast võtta šabloonne vastus: küllap juhtus see Egiptuses või Lähis-Idas tuhandeid aastaid tagasi. Igatahes on iidsed Egiptuse hauakambrid varustatud uksetaoliste kiviplaatidega ja nondesamuste kambrite seinalt võib leida maalinguid, mis näitavad, et teatud ruumides olid tarvitusel ka puidust uksed.

Pixabay

Ajaloolased arvavad, et uks oli muistsetes tsivilisatsioonides ennekõike piir siin- ja sealpoolsuse vahel. Uksega eraldati surnute maailma elavate omast. Kui mõtlema hakata, siis pole ukse peamised ülesanded aja jooksul karvavõrdki muutunud. Uks peab eraldama kaht vastandlikku maailma: sooja külmast, omasid võõrastest, väärtuslikku väärtusetust.

Eesti keeles öeldakse, et uksel on hinged. (Mis tähendab seda, et lifti- ja poeuksed on elutud - neil pole hingi.) Järelikult uksed hingavad nagu kõik elusolendid. Nad on pandud valvama, hoidma, kaitsma. Uks viib kuhugi. Ometi pole tal rattaid ega roomikuid. Miks siis öeldakse: "See uks viib sinna..."?

Uks võib olla ilus, uhkeldav, paras eputis. Sellise ukse taga peitub aristokraatlik, külluslik, õitsval järjel maailm. Raske ja ilmetu uks varjab rõõmutut kidurat maailma. Läbipaistvad uksed kutsuvad ligi, paluvad sisse astuda, nende taga ei ole saladusi. Need on avalikud uksed, mis sarnanevad oma ühe hingega kolleegidele, avalikele naistele. Mõnel eriti oivalisel uksel on tiivad. Sellised uksed praalivad ja kekkavad, aga nad lasevad ka endast palju läbi.

Osa uksi käib lukku. See on nende peamine voorus. Kelle käes on võti, selle käes on võim. Võtmete valdaja, uste isand, ei lase saladustel ilmaaegu valla pääseda. Moodne aeg on toonud ka moodsad lukud, ühe näo ja moega üksluised uksed. Kas praegusaja lapsed enam teavadki, mida tähendavad riiv, haak, kramp, snepper või põikpuu? Kurb küll, tänapäeval on palju lukke, kuid vähe krampe.

Pixabay

Aknad on alles üsna hiline leiutis. Rehehoones, mille muldpõrandal eesti rahvas on võrsunud, puudusid aknad. Aga näe, eurokupüüridel vahib igas mõõdus ja kujunduses aknaid vastu terve lasu - rohkem kui Koduakna laos! Aken tähistab avatust, läbipaistvust, selgust ja valgust. Luuletas Ain Kaalepki: "Sõber, kui ehitad maja, tee sellele suured aknad!" Aknast näeb tarre, silmadest südamesse. Nii tare kui ka süda vajavad vahel tuulutamist, et mitte umbsusse lämbuda.

Aknad on viimastel aastakümnetel muutnud kogu maailma suurelt ja pöördumatult. Aknad ehk Windows. Pange tähele: tekstidest, helidest ja piltidest kihisevad aknad on ka ekraanil, neid saab ristikesest sulgeda. Kuid aknad pole sulgemiseks, ikka avamiseks. Kogu maailm on avatud, elame akende maailmas. Infot tuleb uksest ja aknast. Kus on nüüd haak, riiv ja põikpuu...?

Iga laps on luuletaja

Olen avastanud, et paljud inimesed ei mõista poeesiat. Luulekujundid on otsekui muistsed hieroglüüfid, mille dešifreerimine nõuab moodsalt inimeselt üksjagu aega ja vaeva. Aga kes siis raatsib aega kulutada, kes viitsib vaeva näha!

Poeesia eeldab avatud meelt. Luule kargab häbitult üle maasse küntud rajajoonte, loominguline meel ei tunnista piirikupitsaid ega tolliposte. Riimid ja raamid ei kuulu kokku. Looming vajab vabadust, ahelad on kunstniku surm. Luua ja luuletada - see tähendab mõttejõul lennata, raketikütuseks sügavalt alateadvuse puurkaevudest ammutatud fantaasia, proviandiks rasvased teadmised ja rohke lugemus.

Pexels

Minu jaoks on looming sama, mis mäng. Täiskasvanute mängud on sageli liigselt reeglistatud, kulgevad kindla korra järgi ja üllatusteta. Olgu need kaardimängud, olümpiamängud, näitemängud, armumängud, võimumängud... Ei mingit isetegevust, reegel on kuningas.

Kuidas lapsed mängivad? Hoopis vabamalt, ühelgi reeglil pole seaduse jõudu, kõik sõltub kujutlusvõimest. Lapsed tunnevad luulekeelt. See on nagu emakeel, mis omandatakse õhu kaudu ja mida suudavad kõnelda kõik rahvad. Luulekeeles pole ahistavat grammatikat, puuduvad käänded ja pöörded, kokku- ja lahkukirjutamine, kirjavahemärgid ning välted.

Iga laps teab, et nähtava maailma taga on veel teine, nähtamatu maailm, mida ei ole võimalik argisel moel ja tavapärase sõnavara kaudu kirjeldada. Mänguhoos lüüakse tolle tabamatu maailma väravad valla. Algavad imed. Söögilaud muutub majaks, tool kaelkirjakuks, supikauss ookeaniks, lusikas võib olla ühel hetkel mikrofon ja järgmisel juba piraadimõõk.

Laps tajub, et asjad ta ümber võivad tähendada ja tähistada ka midagi muud. Ehkki psühholoogid kinnitavad, et lapse abstraktne mõtlemine hakkab avalduma alles koolieas, on see vaid akadeemiline tõde. Meis kõigis on sünnist saati olemas võime kujutada ette võimatut. Evolutsioon on istutanud inimesse vajaduse mõelda sümbolites. Mängides omandab iga ese sümboolse tähenduse. Just sedapidi mõtestab inimene maast-madalast tegelikkust.

Mängus ilmnevad vajadused, soovid ja unistused. Dirigentide taevasse tõusnud Eri Klas meenutas kord üht seika lapsepõlvest, kui ta viibis Teise maailmasõja ajal tagalas, sügaval Venemaa avarustes. Georg Ots, toona alles noor ja tundmatu laulja, kellega Eri hilisemas elus korduvalt koostööd tegi, andis väikesele poisile mängimiseks oma püksirihma. Ja Eri fantaasia hakkas naksatades tööle. Rihm võis olla ju piits või jõgi või madu... Aga kõige sagedamini oli Georgi püksirihm Eri jaoks rong, mis viib ta koos emaga tagasi Eestisse.

Iga laps on luuletaja, kes usub imedesse. Täiskasvanu usk pole siiras, reaalsus on ta ära rikkunud. Haridus ja kasvatus panevad loovusele paratamatult päitsed pähe. Side sümbolitena avalduva nähtamatu maailmaga nõrgeneb. Loovisiksused jäävad lapseks. Kes rohkemal, kes vähemal määral. Kinos, teatris, raamatuis kõneldakse veel inimkonda ühendavat luulekeelt. Alati ei saada kõigest aru. Mõni kunstiteos võibki mõistmatuks jääda - ka tegijaile endale. Selle kohta öeldakse: halb, nurjunud, ebaõnnestunud. Aga kas alati on süüdi kõneleja suuvärk, intonatsioon või segane mõte, kui temast aru ei saada?

Juhtusin ükskord üle pika aja mööduma supermarketi mänguasjariiulist. Neid värvilisi, plastmassi järgi lehkavaid lelusid jõllitades muutus meel päris kurvaks. Barbie'd, ponid, transformerid, igat sorti autod ja kõikvõimalikud muud vidinad, on ju õnnetud valmistooted, mis piiravad kujutlusvõimet. Mida üks modellimõõtudega Barbie tütarlapsele õpetab? Et kõige tähtam on olla ilus?

Ega nägusad nukud ole saatanast, kuid meenutagem sedagi, kuidas mängisid vaaremad-vaarisad. Talulastel polnud plastmassist lelusid, nad leidsid endale mänguvahendid õuelt, nurmelt ja metsa alt. Kivid, käbid ja puuklotsid pidid täitma kõiki rolle: vahel olid nad sulased, siis kariloomad või hoopis vankrid. Kitsad olud ergutasid mõtlemist, ärgitasid loovusele. Barbie jääb ikka tibiks ja vastupidiselt oma nimele ei suuda transformerid lehmadeks ega veoautodeks transformeeruda.

Aga luulevägi ei hääbu. Üks pisipreili, kelle isa oli pikemat aega kodunt ära olnud, pani oma kaisukaru teleka ette istuma ja sättis talle käpa otsa vildikakorgi. See pidi olema õllepudel. (Issi joob ju vahel telekat vaadates õlut.) Kui karu diivanil külili kukkus, pani tüdruk talle padja pea alla ja oli hästi tasa. Ikka sellepärast, et tukkuma jäänud karukest - see tähendab issit - mitte üles ajada. 😌

La forza del dESTino

Giuseppe Verdi ooper "La forza del destino" ehk "Saatuse jõud" esietendus 1862. aastal Peterburis. Teadupärast oli Peterburi toona Venemaa keiserlik pealinn, kus elas ka tuhandeid eestlasi. Kas keegi eestlaskonnast juhtus tol kaugel ajal "La forza" lavastust nägema, pole loomulikult tagantjärele võimalik öelda. Siiski saab nüüd tõmmata Verdi, Peterburi ja Eesti vahele ühendava joone. Neevalinnas on sündinud sopran Ksenia Kuchukova, kes kirjutas koos Elina Nechayevaga sõnad ühele ainulaadsele laulule, mis kannab juhtumisi pealkirja "La forza". Peterburis seda laulu ilmselt lähiajal kuulda ei saa, küll aga Lissabonis, Eurovisioonil.

"Mis värk eestlastel Itaaliaga on?" küsivad välismaalased internetis. "Teist aastat järjest saadavad nad Eurovisioonile Itaalia-teemalise laulu!" Vähe sellest, Eestisse sattunud itaallasi on tabanud rõõmus üllatus, kui kuuldakse, et eestlased tervitavad üksteist sõnaga, mis kõlab umbes nagu ciao. Ja pange tähele: kui kartul suhu pista ja öelda destino (itaalia k "saatus"), kõlab see peaaegu nagu Estonia!

Iga eestlane teab lugu sellest, kuidas ennemuiste korraldati keeltevõistlus, kus osalesid kõik maailma keeled. (Justkui eelajalooline Eurovisioon.) Itaalia keel tuli esikohale, napilt teiseks jäi eesti keel. Mida sellest loost arvata? Kas tõesti tuleb seda tõlgendada sedasi, et eestlased peavad itaalia keelt oma keelest ilusamaks? Raske uskuda. Ent hiljutine "La forza" edu Eesti Laulul näib seda järeldust kinnitavat.

Kui veel mõne aja eest oleks keegi kuulutanud, et Eesti Vabariigi juubeliaastal esindab meid Eurovisioonil itaaliakeelne pala, oleks ta lihtsalt välja naerdud. Aga narrid on head prohvetid. Tõsiasi, et Eesti saadik eurolauluvõistlusel itaalia keeles esineb, näitab ehk sedagi, et väike rahvas ei tunne suure kultuurmaa ees aukartust ega alaväärsust. Muide, lätlased on sama tüki juba ära teinud: 2007. aastal esindas Lätit Eurovisioonil meestebänd Bonabarti.lv lauluga "Questa notte", saagiks 16. koht.

Enamasti juhtub nii, et kui popmuusika ja ooper omavahel paarituvad, sünnib värdjas. "La forza" on erand, klassika ja elektroonika nägus lapsuke. Siiski tuleb rõhutada, et "La forza" ei ole mingil juhul ooperlik laul, nagu massiliselt arvatakse. Nii ülesehituse, arranžeeringu kui ka meloodia poolest on tegemist puhta popiga. Klassikalt ei ole see põnnike kuigi palju geene saanud. Tugev side ooperimaailmaga on "La forzal" sellegipoolest olemas.

Ilmselt ei tea enamik neist, kellele see laul meeldib, et "La forza" sisaldab terve hulga tsitaate erinevatest itaalia ooperitest. Itaallased ise peavad lauluteksti arusaamatuks. Küllap on põhjuseks see, et tsitaadid on vanamoelises itaalia keeles, mida praegusel ajal enam ei kõnelda. Lisaks eelpool mainitud "La forza del destino'le" tabab ooperifänni kõrv tuttavaid ridu ooperitest "La traviata", "Rigoletto" ja "Il trovatore" ("Trubaduur") - kõik Verdi meistriteosed. Samuti on laulu sisse peidetud paar fraasi Puccini ooperitest "Tosca" ja "La bohème" ("Boheem").

"La forzaga" seoses on palju juttu tehtud maagilisest kleidist, mida Elina Nechayeva laval kannab. Hoopis tähtsam on aga laulja kleidi sees. Kõik glissandod, melismid ja koloratuurid on kenasti omal kohal, kroonijuveeliks ülikõrge lõpunoot. Eurovisiooni kontekstis on "La forza" tõeline tutti frutti. Midagi pole üle ega puudu. Kokku saavad põhjamaine müstika ja vahemereline kuumav kirg. See Eesti ja Itaalia vahele ehitatud laulusild peab vastu ka noile ründavatele barbaritele, kes arvavad, et ooper pole muud, kui kõrge häälega karjumine.

Vaid päev pärast seda, kui "La forza" pani mäekõrguse ülekaaluga kinni Eesti Laulu, said Itaalias toimunud üldvalimistel võidu populistid. Mõni viimsepäevakuulutaja näeb selles Euroopa lõppu või kergemal juhul Itaalia pöördumatut provintsistumist. Itaallased on oma segase sisepoliitikaga aastakümneid Euroopa naerualused ja murelapsed olnud, selles valdkonnas pole neilt midagi üle võtta. Aga kaks taevaliku naudingu ekvivalenti - pitsa ja ooper - ei kao veel kuhugi.

Lõpetuseks tervitus "Tähesõdade" fännidelt: "May the forza be with you!"

Unustamatu juubel vägeva luule ja hapuka moosiga

Poleks iialgi uskunud, et mul avaneb võimalus tähistada Eesti Vabariigi suurt juubelit Tammsaare kodukandis, müütilisel Vargamäel. Aga nii tõepoolest juhtus. See oli tohutu au, privileeg ja õnn. Puhas õnn! Olen meeletult tänulik Järva valla inimestele, kes kinkisid mulle selle harukordse võimaluse.

Minu kodukandist on Vargamäele üle 200 kilomeetri. Teekond sinna ei tundunud üldse pikk. Ikkagi imeline juubelipäev! Ilmataat, Taara või kes iganes hea jumal oli kogu Eestimaa lipuehtesse sättinud: sinine taevas, mustad metsad ja valge lumevaip. Loomulikult võis armsaid kolmvärvikuid näha ka kõikjal tee ääres, majadel, autodel ja isegi puude küljes. Ei tulnud mõttessegi, et õhus on rohkem kui 10 kraadi külma.

Albu mõisa härrastemaja, mille vapustavalt hubases ja päikeseküllases saalis Tammsaare-nimelise preemia kätteandmine toimus, on iseenesest vaatamisväärsus. Barokkstiilis hoonet hakati mõningatel andmetel ehitama juba 17. sajandil. Tänagi võib seal imetleda omapäraseid laemaalinguid, kahhelkividest ahje, stiilseid treppe ja uksi. Mõelda vaid - selles suursuguses härrastemajas, mille põrandatel on kõpsunud Douglaste, Tollide, Lilienfeldide ja Harpede aadellikud tallad, plagisesid nüüd minu vanad pastlad! Saalis, kus keerutati kord valssi ja kadrilli, hüüti pidulikult välja minu nimi. See peab olema mingi ajaloo riugas...

Viibides Tammsaare kodumail ning olles ise teise tuntud kirjaniku Bernard Kangro üleaedne, tundsin, et pean looma aegade silla nende kahe kirjamehe vahele. Sestap lugesin tänukõne raames ette Kangro luuletuse "Minu nägu", mis kirjutatud eesti rahva õnnetuste sügisel, septembris 1944. Kangro oli sunnitud Eestist põgenema, ta edasine elu kulges kodumaatuna Läänemere teisel kaldal. "Minu nägu" kätkeb endas korraga hüvastijättu ning oodatava jällenägemise embust. Vägevalt kõlavad luuletuse viimased read:

Kuid ikka ma püsin ja elan,

minu hingus on põhjamaa tuul.

Minu mõte on põhjamaa õite

rõõmus naeratus kivisel suul.

Oli kirjeldamatult meeliülendav kuulda ka Juhan Viidingu ja Hando Runneli luule- ning lauluridu, mida ürituse teises osas esitasid Inga ja Toomas Lunge. Nende lummav kammerlik kontsert oli kui rukkilillepärg kauni eesti neiu kiharatel. See pärastlõuna jääb kauaks meelde.

Muide, Tammsaare preemiaga kaasneb traditsiooniliselt kolmekümnendate stiilis moosipurk härra Hanseni lemmikmoosiga. Ja nüüd mälumängu küsimus: mis oli Tammsaare lemmikmoos?

Õige vastus: pohla ja õuna segu. Hea hapukas!

Tammsaare preemia 24.02.2018
Autor: Järva Teataja

Sada sõna Eestile

Eile nägin ma Eestimaad.

Astusin Kaali järve kaldalt Tamme-Lauri tamme alla. Käisin Vargamäel, Paunveres ja Ukuaru hoovil. Kohtasin mesikäppa ja haavikuemandat, künnivarest ja rähnipoissi. Lugesin lambaid ja kohevaid pilvi. Nägin laulupiduliste pärlendavaid pilke.

Täna näen ma Eestimaad.

Reas seisavad Kalevipoeg ja Suur Tõll, Kreutzwald ja Koidula, Arvo Pärt ja Kelly Sildaru, väike Juku ja tädi Maali. Tuulelapsed, kes lendavad tarmukalt üle aegade Assamalla. 

Siin rabamänd, seal vabadussammas. Paepank, must leib ja pääsusaba.

Üks kollases jopes pisike põnn, kel silmad pruunid ja põsed punased, lehvitab pihus sinimustvalget. Ta on nii elevil. Nii õnnelik!

Homme näen ma Eestimaad.

Sedasama. Vana ja uut.

Pidu, raev ja puhas lollus (#ev100)

Ikka ja jälle tasub meelde tuletada papa Jannseni kuldseid sõnu: "Häbenegem vahel seda, kui rumalad oleme, aga mitte kunagi seda, et eestlased oleme." Paraku juhtub sageli, et eestlust häbenetakse, kuid rumalus seatakse lausa esiplaanile. Kuidas aga rumalust defineerida? Lihtne! Rumalus ehk lollus on mõtlematus. Tark vaatab ette, ei hakka asjatult tormama ning mõtleb ka tagajärgedele.

Kas Eesti vabariigi suure juubeli eel on põhjust hõisata, et oleme targemad kui kunagi varem? Kindlasti mitte! Selle enneolematu pidunädala hakul näen enda ümber palju kurbust, pettumust ja raevu. Eesti on tuhandeks killuks purunenud.

Pixabay

Esitan ühest blogist pärineva ilmeka lõigu ehk kuulakem, mida ütleb hääl rahva seast: "Ma saan aru suurepäraselt nendest inimestest, kes võtavad 24.02 ette reisi Lätti. See ei ole mingi alkoreis vaid põhimõtteline protest Eesti riigi maksusüsteemide pärast. Rahvast lihtsalt ei võeta kuulda ja kuidagi tuleb ennast kuuldavaks teha. Minu meelest vägagi teretulnud üritus ja lihtsalt suurepärane ajastus."

Sellele lõigule eelneb blogija emotsionaalne turmtuli valitsuse pihta, mille vallandas asjaolu, et uue tulumaksusüsteemi järgi saab mõni inimene tagasimaksena hoopis pisema summa kui vana korra järgi.

Üldrahvalik viha ja pettumus on mõistetav. Kusjuures, demokraatlikus riigis on rahval alati õigus, eksivad üksnes valitsejad (demokraatia võlu!). Muidu nii tagasihoidlikud ja tuimad eestlased muutuvad paugupealt kuumavereliseks ladinaameerika rahvaks, kui jutt veereb valitsuse poliitikale, maksudele ning sealt edasi juba pagulaste, homode ja teiste taoliste "südantliigutavate" teemade juurde.

Aga krutime nüüd tuliseid emotsioone maha ja hakkame põhjamaalase kombel arutama. Aktsiisi- ja maksupoliitika, millega valitsus hakkama on saanud, oli nikerdatud ju õilsate ideaalide nimel: tõsta lapsetoetusi, vähendada palgavaesust jne. (Vahemärkus: kõik põrgusse viivad teed on sillutatud heade kavatsustega.) Paraku selgus, et tahtmine ületab mõistuse. Maksupoliitika pandi kiirustades kokku, ei osatud näha, mida see (lisaks rahale) võib kaasa tuua, ei mõeldud tagajärgedele. Järeldus: maksupoliitika puhul on tegemist lollusega, puhtakujulise mõtlematusega.

Mida arvata aga neist sadadest inimestest, kes kampaania korras 24. veebruaril Lätti sõidavad? Nad väärivad oma valitsust. Ka nende tegu on järele mõtlemata. Muide, kõiki rumalaid tegusid õigustatakse innuka põhjalikkusega, olgu selleks maksupoliitika või Läti-kampaania.

Nõustun eelnevalt tsiteeritud blogipostitusega, välja arvatud lõigu lõpusõnadega. Korraldada vabariigi aastapäeval reis Läti alkopoodidesse ei ole "lihtsalt suurepärane ajastus", vaid täiesti vale ajastus.

Probleemi juur peitub mõiste "riik" mitmetähenduslikkuses. Riik võib tähendada üksnes valitsust (riik tõstab pensione) või laiemat haldusaparaati (kirik on riigist lahutatud). "Riigiisasid" kirudes kipub aga sageli meelest minema, et riik on ennekõike ühiskonna organisatsioonivorm, mille juurde kuuluvad lahutamatult maa ja rahvas. On võimalik olla ustav oma maale ja armastada oma rahvast, pooldamata seejuures valitsust.

Valitsused tulevad ja lähevad, poliitika muutub, kuid isamaalised väärtused peaksid olema püsivad, igasugusest argisest kemplemisest puutumata. Seetõttu tuleb päevapoliitika hoida eemal isamaalistest üritustest. Läti-kampaaniat oleks võinud korraldada mis tahes ajal, kasvõi mitu päeva järjest. Aga et taoline aktsioon - olgugi täiesti õigustatud - võetakse ette vabariigi juubelil ning protestijad kavatsevad vurada Lätti samal ajal, kui Vabaduse väljakul toimub pidulik paraad, kukub see paratamatult välja sobimatuna. Sünnipäevale ei minda protestima, isegi kui eesmärk on õilis. On oht lolliks jääda.

Riik ei asu ainult Toompeal. Eesti riik on kõikjal: Tartu ülikooli sammaste vahel, Nigula rabas ja Taevaskojas, Tamula kaldal ja Sõrve sääres, ennekõike aga eestlase südames. Jah, vähemalt nii see võiks olla. Targad mehed (nagu Ülo Vooglaid ja Rein Taagepera) kordavad üha: meil on ainult üks Eesti. Ometi tükeldatakse väikest armetut Eestit oma äranägemise järgi. Sageli tahtmatult ja heas usus.

Kui isegi oma riigi juubel inimesi ei seo, siis ei seo miski. Igaüks põrnitseb oma nurgas ja unistab oma Eestist, hoopis paremast kui praegune.

Silmas on sada ilma

Olen tähele pannud, et paljud kirjanikud ei kirjelda tegelaskujude silmi. See polegi ilmtingimata vajalik. Kirjanduses saab hingeseisundeid ja salamõtteid edasi anda mitmel moel, milleks silmi sõnadesse toppida. Aga mina pean silmi ja kõike seda, mis seal toimub, kirjeldama. Ei oska teisiti.

Pixabay

Silmades särab, vilgub, välgatab, süttib, kustub, lahvatab, voogab ja sillerdab. Silmad võivad kuhugi lennata, millegi kohal kõrguda ja kuristikuna sügavusse lõikuda. Vahel silmad haljendavad, habisevad, õitsevad ja närtsivad. Jah, ma näen silmades sageli loodusjõude, maastikku ning taimeriiki kogu nende mitmekesisuses. Inimene on osa loodusest ja loodus peegeldub inimeses.

Läbi silmade ulatub pikk tunneteskaala. Teadlased on silmade ja siseelu seoseid üksjagu uurinud ning uuringutest selgub muuhulgas, et pupillide laienemine viitab emotsioonide tugevusele. Nii seksuaalne erutus kui ka tugev valu võivad pupille laiendada. Ammu on teada fakt, et mõnu- ja rahulolutunne suurendab samuti pupillide läbimõõtu.

Silmade värv pidavat viitama inimese loomuomadustele. Näiteks tumepruunide silmade omanikud olevat sündinud liidrid ja ettevõtjad, sinised silmad annavad tugeva sisemise jõu, hallid silmad aga mõõdutunde ja tasakaalukuse. Kel on helepruunid silmad, ilmutab suurt enesekindlust, roheliste silmadega kaasneb aga kõrgema järgu loomingulisus. Kõik uuringud siiski ei kinnita neid seoseid. Üle poole maailma rahvastikust on ju pruunisilmsed ja roheliste silmadega vaatavad ringi ainult 2% inimestest. Ei ole usutav, et tõeline loovus ja anne avalduvad nii väheste inimeste juures. (Ehkki jah - meie rahvuslik aare ja ürgtalent Ita Ever on tõesti rohesilm!)

Mõningad kognitiivpsühholoogilised katsed on andnud huvitavaid tulemusi, mis küündivad lausa müstikasse. Võtame ühe erutava eksperimendi. Pahaaimamatud katsealused pandi hämaras ruumis peegli ette istuma. Nende ülesanne oli iseendale 10 minutit järjest silma vaadata. Paljud katses osalejad tajusid, et nende nägu hakkas selle tagajärjel muutuma. Mõni nägi peeglis enda asemel looma, mõni hoopis ebamäärast koletist. Osa katsealustest tajus, et peeglisse ilmus surnud sugulase kujutis.

Teine samalaadne katse toimus ilma peeglita. Kaks inimest pandi vastamisi istuma ning paluti neil üksteisele silma vaadata. Tulemus? Ümbritsevat tajuti harilikust tugevamates toonides ning helisid valjemana. Silmavaatajad tundsid, nagu aeg peatuks, nende ruumitaju hägustus. 90% katses osalejatest kinnitas, et nägi partneri nägu muutumas - enam-vähem samamoodi, nagu oli juhtunud peeglitestis.

Teadlastel  on sellele mõistatusele pakkuda ka lahendus: kirjeldatud testide tulemusel lõdvenes katsejäneste side reaalsusega, mis on põhjustatud inimaju eripärast. Kui osa visuaalsest infost puudub (see on tingitud hämarast ruumist), täidab aju tühikud varem teadvusse salvestunud kogemustega. Samas pole kaugeltki täit selgust, miks peaks iseennast või partnerit jõllitades silma ees olev kujutis hoopis teise vormi võtma. Millest need silmamoondused õieti sõltuvad?

Eks tähtede all ole paljugi, mida me ei tea ega mõista. Kas silmad - needsamused organid, millega igapäevaselt ümbritsevat maailma tunnistame - võivad olla ühtlasi väravaks teise, sootuks varjatumasse maailma?

Tuntud norra kirjanik Jostein Gaardner kirjutab 1993. aastal ilmunud noorsooraamatus "I et speil, i en gåte" ("Näeme peeglist, aimamisi") vähihaigest tüdrukust, keda külastab ingel. Ükskord ütleb ingel tüdrukule, et siis, kui inimene tõstab silmad taeva poole, näeb jumal iseennast. Silmad on ju hinge peegel ja jumal peegeldub inimhinges.

Silmad ja peeglid... Vaat kui tihti neid üheskoos mainitakse. Pime ei vaja peeglit. Aga isegi pimeduses peegeldub lootus. Lootus, et me ei ela niisama, ei sure niisama. Silmades kumab, sillerdab ja õitseb elu.

Aga milleks need kõrvad siis on?

Ikka selleks, et kuulata muusikat ja üksteist.

Vargamäe viljad

Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada - romaani iseenesest.

Seda Tammsaare mõttetera on palju tsiteeritud. Ja eks ta nii olegi, mõne inimese elusündmustest saaks lausa mitu raamatut kokku köita. Samas tuleb möönda, et endast on neetult raske kirjutada. Ei tea ju, mida võtta, mida jätta. Mis esile seada, millest vaikida? Kui aga kirjanduspõldu teisest servast vaadata, siis kõneleb vist iga autor oma raamatutes iseendast - vahel täiesti tahtmatult. Tekst ei seisa iial lahus selle loojast.

Tõtt-öelda plaanisin A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva puhul mõtiskleda pisut sel teemal, kuidas loodus mõjutab kirjanikku. Kõrvemaa eriilmelised maastikud ja neisse kätketud vaimsus pidid Tammsaarele kahtlemata mingi jälje jätma. See mõtisklus lükkub ehk mõnda teise aastasse. Ikka juhtub, et üks ootamatu sündmus lööb plaanid sassi.

Möödunud nädalavahetusel sain juhuslikult teada, et mulle antakse Tammsaare-nimeline auhind ja nüüd pean siis endalt küsima: mida see ometi tähendab?!

Vargamäe saunarahva hooned (2005)

Mu teed ei ole Tammsaarega kuigi tihti ristunud. Aga nii mõnegi nurga peal on meie suurim kirjanik end ometigi ilmutanud. Alles praegu hakkab see mulle kohale jõudma.

Esimest korda käisin Vargamäel 2005. aasta septembris. Vaid paar-kolm päeva hiljem asusin hoogsalt kirjutama oma esimest raamatut "Kaljud ja kameeleonid". Ma ei ole kunagi mõelnud, et just Vargamäel käik vallandas minus inspiratsiooni. Pole ju "Kaljudel" põrmugi pistmist Tammsaareliku eluüdiga. Tõsi küll: esimest raamatut kirjutades olin mingil määral "Meistri ja Margariita" lummuses. Bulgakovi ja Tammsaare hilises loomingus on nii mõndagi ühist - kasvõi see, et mõlemal tuleb kuratlik tegelane maa peale. Aga kas Tammsaare mind ka Kõrvemaa serval, teispool soosilda päriselt puudutas? Ei usu, et see nii oli. Kindlasti mitte. Ehkki eales ei või teada, kuidas nende vaimuasjadega õigupoolest on...

Mu esimestes raamatutes, mis kõnelevad noore mehe eneseotsingutest, käib pidevalt läbi liblika kujund. Liblikas kui taassünni, ilu, vabaduse, nooruse ja elu värvikirevuse sümbol. Kirjutasin suisa kolm paksu raamatut poistest, kes püüavad liblikaid. Vahel tallavad nad värviliste olendite järel joostes kaunid lilled puruks. Oot-oot, kas see pole mitte motiiv... Tammsaare jutukesest "Poiss ja liblik"? Tundub nii. Lapsepõlves sai seda koolilugemikust loetud, ehk jäi ta kusagile kuklasse tiksuma ja lahvatas hiljem mu enese teadmata päevavalgele?

A. H. Tammsaare portree elutares Vargamäel (2005)

Järva valla lugejad andsid mulle Tammsaare-preemia romaani "Kuradil on lapse nägu" eest. ("Põrgupõhja uue Vanapaganaga" ei ole siin midagi pistmist.) Raamat on järjeks põnevikule "Seal, kus näkid laulavad", kus suur osa tegevusest keerleb müstilise järve ümber. Nüüd tuleb küll ausalt üles tunnistada, et näkijuttu kavandades mõtlesin viia tegevuse Paukjärve äärde. Põhja-Kõrvemaal asuv maaliline Paukjärv on paljudele kindlasti tuntud just "Kõrboja peremehe" järgi. Mõtlesin siiski ümber ja jätsin kirjeldamatult huvitava iseloomuga veesilma kurjadest näkkidest puutumata. "Seal, kus näkid laulavad" tegevus toimub hoopiski Pandivere maadel. Kuid näe - Tammsaare ilmutas end jälle!

Kui mõnda noort autorit kõrvutatakse Tammsaarega, on see mõtlematu tegu. Tammsaare oli aeglane küpseja. Ta jõudis oma loomejõu tipule alles pärast neljakümnendat eluaastat. Tammsaare teeb Tammsaareks elukogemus. Minusugustel noortel suleseppadel seda olla ei saa. Suurelt kirjanikult tasub sellegipoolest õppida.

Ait ja vahtrad Vargamäel (2005)

Loomingulisel alal ei tohi kunagi anda lubadusi. Need jäävad tõenäoliselt täitmata. Keegi ei saa lubada, et nüüd ma kirjutan hea raamatu või tänasest hakkan paremini joonistama. Plaane võib siiski teha. Näiteks minul on selline peenike plaan, et pärast 40. eluaastat hakkan häid raamatuid kirjutama. Tammsaare-vääriline eesmärk. Keeruline, aga magus.

Vargamäe Andres pidas hirmsat võitlust maaga. See ühtaegu toitis ja kurnas teda. Praegusel ajal ei võitle enam keegi, maa on alistatud. Ent võitlus iseendaga jätkub ajast-aega. Kes on endaga pikki ja armutuid lahinguid maha pidanud ning viimaks võitnud - see lausa peab endast raamatu kirjutama. Eks minagi võitlen. Ja võidulootust on.

Raamatud, mida olen seni kirjutanud, on kõigest õied. Tahaks uskuda, et magusad viljad alles valmivad.

Koiduvalgus hiite kohal

Üksainus usk, üks pühadus mul oli.

Üks armastus. Üks tugi vanaks eaks.

Üks paigalseisja, kelle juurde tulin

kui paha laps, kes tahab saada heaks.

Ave Alavainu "Ohvripuu põlemine"

Tamme-Lauri tamm

Mul on ütlemata hea meel, et Antsla ja Urvaste valdade ühteliitmisel sai valla tunnusmärgiks senine Urvaste vapp, millel on kujutatud Tamme-Lauri tamme. See väekas puu pole üksnes Eesti kõige tüsedam elusolend (vööümbermõõt 8,2 meetrit), vaid ka kõige vanem. Arvatavasti oli ta olemas juba enne jüriöö ülestõusu, mis tähendab, et Tamme-Lauri nägi nooruspõlves ka seda aega, kui talupojad olid veel täielikult orjastamata ja metsas hulkus rohkelt ristimata paganaid. Tamme-Lauri on ainus eestlane, kes mäletab muistsete jumalate nimesid. Sosinal jagab ta oma saladusi teekäijatega. Tema tõrude küljes ripuvad põlistarkuse ivakesed.

Tamme-Lauri tammest mõne kilomeetri kaugusel voolab loogeldes mööda Pühajõgi ehk Võhandu. Puu ja jõgi. Üks tähistab kindlat jalgealust ja teine helget voogamist.

Maarahvas on mõlemas tunnetanud midagi vägevat, püha, hingekosutavat. Ega ole juhus seegi, et mõlemad on sattunud viimastel aastatel raamatukaanele, looduslike väekohtade reklaamnäoks. Tamme-Lauri tamm ehib raamatut "Põlised pühapaigad" (2016) ja Võhandu vaatab vastu "Pühapaikade teejuhi" (2017) kaanelt. Mõlema autoriks Ahto Kaasik.

Neid raamatuid lugedes kepslevad südames korraga rõõm ja kurbus. Rõõm sünnib sellest, et paljud Eesti (või nagu maausulised ütlevad: Maavalla) pühapaigad on endiselt alles ja leidub küllalt inimesi, kes neid veel au sees hoiavad. Kurb hakkab siis, kui selgub, et paljud hiied on rüüstatud, ohvrikivid lõhutud, allikad kuivanud ja pühad puud maha raiutud. Kusjuures, nimetatud raamatutest ilmneb, et laastamistööd on tehtud igal ajastul ja iga võimu heakskiidul.

Pühakohtade rüüstamine algas katoliiklikul orduajal, sai hoogu juurde luterlikul rootsi ajal ning jätkus eriti raevukalt pärast Põhjasõda, kui hernhuutlaste liikumine popiks sai. Ka mõisnikud hävitasid oma maadel pühakohti. Mine võta kinni, kas tegid nad seda peamiselt jumalakartlikkusest või põllu- ja metsamaade laiendamise ettekäändel.

Mille hävitamist võimalikuks või vajalikuks ei peetud, tegi kirik justkui enda omaks. Selle tunnistusena kõrguvad nii mõnedki kristlikud pühakojad endistes hiites. Kuremäe hiide, kus eesti ja vadja paganad aastasadade vältel koos käisid, kerkis lausa õigeusu klooster. Sealsamas vulisev allikas on lugematute palverändurite tõttu päris ära kurnatud.

Miskipärast ei jätkunud ka iseseisva vabariigi saabudes inimestel aukartust haldjate ees. Paljud 1920.-1930. aastatel rajatud asundustalud kükitavad hiite servas või lausa südames.

Nõukogude võim mõjus laastavalt inimeste paigamälule. Mitmed hiied jäeti teadaolevalt maha just kuuekümnendatel. Sirbi ja vasara all sooritatud metsikused ei jäänud pühapaiku puutumata. Jõhvi külje all asuv hiietammik maeti põlevkivikaevanduse aherainemäe alla. Vaid mõned tammed jäeti ellu. Sipa hiide Kullamaa kihelkonnas ehitati kolhoosilaudad ühes sõnnikuhoidlatega (vana ohvripärn ja pühad kivid on õnneks alles). Hargla püha tamme kõrvale löödi püsti tankla ja väetisehoidla. Suur osa Tapa lähistel asuvast Karkuse küla hiiemäest tehti kruusa kaevandades maatasa. Kahjuks võib seda nukrat nimekirja jätkata.

Ka käesolev priiuseajastu ei ole looduslikke pühapaiku hellitanud. Saaremaal asuva Kihelkonna hiiekivi ümbrus raiuti alles mõni aasta tagasi lagedaks. Paluküla hiiemägi Raplamaal on kannatanud sinna rajatud spordikeskuse tõttu. Aulepa hiiekivi Noarootsis on saanud endale soovimatuteks kaaslasteks tuulegeneraatorid. Lehmja tammiku on ümber piiranud üha paisuv Jüri alevik.

Paljudest pühakohtadest läheb läbi maantee, nad on jäänud karja- või põllumaale. Õige halvasti on läinud Läänemaa Lautna hiietammel, mis vaagub hoolimatute talupidajate tõttu elu ja surma piiril.

Meie tuntumad ja omapärasemad pühapaigad Taevaskoda, Panga pank ja Kaali järv ägavad turistide all. Ka selliseid õrna loodusliku palgega kohti nagu Saula siniallikad ja Kakerdaja raba Hiiesaar võib liiga suur huviliste hulk pöördumatult kahjustada.

Muidugi ei või kellelegi ette heita seda, et tahetakse osa saada looduse imelisest väest. Muret tekitab pigem asjaolu, et kõikvõimalikest elektroonilistest mõnudest rikutud inimene ei oska looduses õigesti käituda. Mets, järv või raba - eriti veel muistne ja püha - ei ole koht, kus valjul häälel ja rämpsu maha pildudes oma kohalolekut demonstreerida. Pühadus eeldab alandlikkust.

On vaieldav, mil määral tohiks pühakohti üldse "tsivillida" (sõnast tsivilisatsioon) ja "taristada" (sõnast taristu). Hiis peab jääma nii metsikuks kui võimalik, inimene ei tohi sinna liiga palju sekkuda. Tekibki vaidluskoht: kas teabestendid ja käimlad hiie servas on õigustatud? Kas mõne hiiemäe järskudele küngastele võib treppe ja vaatetorne ehitada?

Eks tsivillitud ja taristatud pühakohti ole ka igasuguseid. Valgjärve hiis Valgamaal muudeti juba mõisaajal pargiks, ka nüüdsel ajal pole tal lastud metsistuda. Hullem veel: sinna on rajatud ka lendavate taldrikute lennujaam (ehk discgolfi rada), mida Taara piksenooled on küll üksjagu rappinud. Paremad näited tsivillitud pühapaigast on ehk Tammealuse hiis Padaorus ja Vanamõisa Tammemägi Viljandimaal, millega seonduvad ka legendid Lembitust.

*

Mõne aasta tagusest uuringust selgub, et 84% eestimaalastest peab looduslike pühapaikade kaitset oluliseks ning 61% inimestest on nõus ka ise põliste pühapaikade kaitsmisel kaasa lööma. Iseenesest on inimeste valmisolek rõõmustav, kuid paraku ei jõua tegu tahtele järele. Veel mitte.

Praktiline meel lämmatab patriootliku pühadustunde. Eestis on küllaga vaba maad, kuhu rajada suusaradu ja golfiväljakuid, miks peab neid tingimata hiide suruma? Miks peab loomi otse ohvripuu all karjatama? Hiis ei ole koht, millega raha teenida. Inimene on see, kes peab hiide raha viima - vaimude meeleheaks.

Laulusalm ütleb, et ilma kodutundeta jääme kodutuks (Juhan Viiding). Ilma väepaikadeta jääme väetiks. Pühadus on sild oleviku ja igaviku vahel. Tuleb õppida pühadust austama, nägema materiaalse maailma taga teist - vaimset, hingestatud, müstilist ja kirgastavat maailma.

*

Eesti põliseid väekohti on küll paljude sajandite jooksul hirmsasti rüvetatud ja rüüstatud, aga näe - ikka nad püsivad, võidavad isegi uusi sõpru ja austajaid. Koidik valgustab taas hiisi. Tamme-Lauri tammest kui pühaduse ja püsivuse sümbolist sai algupoole juba juttu tehtud. Tasub mainida veel tema kolme sugulast, kes sümboliseerivad pühapaikade imetabast visadust ja uuestisündi.

Saate künnapuu Mulgimaal on isepäine ohvripuu. Pikka aega peeti teda jalakaks ning sellisena on ta ka ametlikes registrites arvel. Teise maailmasõja päevil oli ta seest õõnes, kuid praeguseks on õõnsus kinni kasvanud. Ta on sirutanud jämedad juured jõuliselt üle kuivenduskraavi, justkui tahaks öelda: tehke teie, inimesed, mida arvate. Mina jään!

Kaks märkimisväärset puud asuvad Hiite maal - Hiiumaal. Emmaste ehk Tärkma pärn on küll kohati kuivanud, ent ikkagi täies elujõus ning elanud üle isegi sakslaste pommitabamuse. Asundustalu, mis teda aastakümneid ahistas, on nüüdseks maa pealt kadunud. Vaid ilusad sirelid on alles. Sarnaselt Saate künnapuuga on ka Tärkma tamme kunagine õõnsus kinni kasvanud.

Kurb ja samas lootustandev lugu on kõnelda Kõpu poolsaarel kasvaval Ülvandi hiiepärnal. 1989. aastal pisteti ta hoolimatult põlema. Aasta hiljem tõusid põlenud köndist aga uued võrsed, millest on nüüdseks saanud jälle uhke kahar puujumal. Küllap mõistis armuline puu, et inimestel on teda siiski vaja.

Hiidlane Ave Alavainu kirjutas pärnaga juhtunust vapustatuna luuletuse "Ohvripuu põlemine", mis osutus prohvetlikuks:

Teame 

et ohvripuu tuhast

tõuseb uus

veel tugevam

taim

Samal teemal:

Kes küll hoiaks hiiepuid?

Kõik sünnipäevad olgu sinimustvalged

Suitsupääsukesi, rukkililli ja maavanaemasid kohtab aina harvem. Maavanaemad, kelle majapidamises lehmad, lambad, sead ja kitsed eluruumi jagavad, on peaaegu väljasurnud liik. Aga hääbumine on ahelreaktsioon.

Kui ühestki laudast ei leia enam toimekaid memmesid, ei leia sealt ka pudulojuseid. Ühes kariloomadega kolivad lautadest välja kärbsed ja parmud. Ja lõpuks pääsukesed, kes peavad nüüd toidupoolist mujalt vaatama. Suurtes karjalautades neid ei sallita, karmid euronormid ei luba sinna savist pesakesi ehitada.

Ka rukkililled kaovad. Nad tapetakse ühes ohakate ja orasega. Ikka selleks, et viljapõld oleks puhas. Inimene nimetab seda umbrohutõrjeks, aga õigem nimetus on genotsiid. Üks rass, üks liik seatakse teistest kõrgemale ja need, kes jäävad madalamale, hävitatakse. 

Vähestel hukule määratuil õnnestub neutraalsele pinnale pageda. Mõnel salajasel jäätmaal vangutavad kõhnad rukkililled veel siniseid päid, justkui igatsedes taga kuldset kodumaad - rukkipõldu.

*

ID-kaart on eestlase uhkus. Võti e-riiki. Võlukepike, millega saab sünges bürokraatiadžunglis imesid teha. Olete märganud, kui ilus on ID-kaart? Päriselt - ilus!

Uurisin oma ID-kaarti pikalt ja põhjalikult nagu loodusvaatleja. Leidsin sealt koguni kuus suitsupääsukest! Ja kolm rukkilille. Vapilõvisid jäi silma vaid kaks.

Kas pole tore: iga Eesti kodaniku portreed ümbritsevad, katavad ja kaitsevad sümboolsed rahvuslikud olendid, kelle kohalolu alati ei märkagi. Suitsupääsukesed ja rukkililled on maalt minema aetud, ent kaardi peal, igaühe taskus ja kotipõhjas pesitsevad nad visalt edasi. Ehk peaks edaspidi ID-kaardile lisama ka mõne maavanaema? Panna ta lõvi selga ratsutama, näiteks.

*

2018 on juubeliaasta. Erinevalt kurdidest, baskidest, romadest, udmurtidest ja tšuktšidest saavad eestlased elutseda päris oma riigis. Jah, oma riik on luksus. Väga kulukas on teda ülal pidada. Nagu suure majapidamisega ikka, jätkub siingi pidevalt hoolt ja muret. Üks nurk vaevalt puhtaks kasitud, kui teine jälle rämpsu täis. Muudkui paranda ja putita, säärane on see peremehe põli.

Aga vahel võib pidu ka panna. Eriti veel, kui põhjuseks on sihuke uhke juubel. Pastlad jalga, hame selga ja tsimmai-ruudi-ralla! Nüüd on õige aeg kaunistada kõik eesti kojad, saunad ja kõrtsid kolme koduvärviga.

Skandinaavia rahvastel on sünnipäevadega seoses üks tore komme. Nimelt kuuluvad iga sünnipäevalaua juurde rahvusvärvid. Nii Rootsis, Taanis kui ka Norras võib sageli näha uhkeid pidupäevatorte, mis on ristilipukesi täis pikitud. Kel oma maja, hoov ja lipuvarras, heiskab juba varahommikul rahvuslipu. See komme tasuks kohemaid üle võtta.

Mis oleks lõbusam, ilusam ja ülevam, kui sünnipäevalise auks sinimustvalget lehvitada? Ja mitte ainult Eesti Vabariigi juubeliaastal, vaid alati, täna ja tulevikus. Iga eestlase sünnipäev olgu sinimustvalge. Nõnda, soovides õnne ja pikka iga sünnipäevalapsele, soovitakse sedasama kogu Eestile.

Mõtteaida lugude esikümme 2017

Mõtteaidas ilmus 2017. aastal 49 lugu. Järgnevalt olgu nende seast välja toodud kümme suurt ja neli väikest, mida kõige enam loeti, vaadati ja uudistati, jagati, kommiti ja laigiti ning mille üle ka kõige rohkem arutati ja vaieldi, naerdi ja rõõmustati.

Ühesõnaga, peotäis palasid, mis viisid mu tublide lugejate mõtted liikvele!

😸

Väikesed lood

Elu meeldib mulle

Noor mees, kes on endale pähe võtnud, et leiab hingerahu vaid teise mehe käte vahelt ja kuulutab pärast piinarikkaid seiklusi kogu maailmale, et on viimaks leidnud rahu, armastuse ja iseenda - kas ei tundu see uskumatu? 

Kusjuures, tagatipuks armastab ta ka oma elu, mis on talle pakkunud vähe rõõmu ja palju meelekibedust, kuid sellest hoolimata peab ta seda ikkagi kalliks nagu puruvana katoliiklane püha Susanna sääreluid. No mida jama?! Sedasorti raamatutel ei ole sünniõigust, nad tuleb sahtlisse lukustada või rottidele sööta.

Nõida ei tohi ellu jätta

Üheksa aasta eest sattus mu kätte üks rootsiaegne arhivaal. Kaante vahele oli köidetud kohtuprotokoll ja patakas kolletunud kirju, mis puudutasid Karl XI valitsusajal Liivimaal aset leidnud kuratlikku juhtumit.

Käsikirjad olid mõistagi vanapärases saksa keeles ning kribukrabulikus gooti kirjas. Lugesin sealt välja just nii palju, kui mõistus võttis ja silm seletas. Loetu oli... tagasihoidlikult öeldes huvitav.

Ja tänased võidunumbrid on...

Rikkaks ei saa need, kes teevad meeletult tööd. Armastust ei leia need, kes on jalustrabavalt sarmikad. Terved ei ole need, kes enda eest pidevalt hoolitsevad. 

Kel on meeldiv ja tasuv töö, hea kallim, südamelähedane perekond ja tugev tervis - sel on lihtsalt vedanud. Ta on saanud elu jackpot'i.

Läbi vere, pori ja südame

Jean Valjean on patune inimene, kellest saab ei midagi vähemat kui pühak. Ta järgib oma südametunnistust. Revolutsionääridel jääb vabadus kätte võitmata, aga nad saavad koos Valjeaniga õndsaks. Ikka läbi valu ja pisarate, läbi vere, pori ja heatahtliku südame.

Maailmas on palju idealiste, kuid just Valjeani tõugu inimesed on need, tänu kellele pole maailm lõplikku kaosesse langenud.

😽

Kümme suurt lugu

Me elame muinasjutus

Õnn on elada 21. sajandil. Väheks on jäänud neid töid, mis tapaks ja sandistaks. Kõik see muinasjutuline kraam, millest muistsel a'al unistati, on meil ammu käes või käeulatuses. Tahate lendavat vaipa või seitsmepenikoorma saapaid? Palun väga: ostke pilet lennukile või istuge rongi.

Vajate peeglit, mis näitaks seitsme maa ja mere taga toimuvat? Neid peegleid on praegusel ajal kõik tared ja taskud täis. Me nimetame neid ekraanideks.

Kas maarahvas hiit hinge?

Keskkunna hoitminõ nakkas pääle ummamuudu ilmakaemisõst, mille päämidses jüväs om hingi uskminõ. Keskkunna hoitmist tulõ opata joba latsiaian, kõik haridus olku luudusluuga köüdetü.

Haridustiidläse kõnõlõsõ ütesttüküst, et koolin piät opma väärtüisi tundma, sis kasus lats häätahtligus ja arusaajas inemises. Luudust tundõn ja tunnõtaden om taa tsiht käega kumpi.

Islami vastu tuleb võidelda!

Kardetakse ikka seda, mis ohustab. Moslemid on ajaloo vältel rünnanud Euroopat mitmest servast. Kohe, kui Muhamedi õpetus araablaste südamed võitis, algasid islamiusuliste vallutusretked.

636. aastal lõid moslemid kaks korda suuremat Bütsantsi väge. Rooma impeerium oli selleks ajaks lagunenud, kuid Bütsants hoidis Lähis-Idas alal roomalikku tsivilisatsiooni. Nüüd kaotati Süüria ja Palestiina. 711. aastal tungisid islamiusulised berberid Hispaaniasse, tasahilju tekkis mauri kultuur.

Elu töö

Miks lähevad tänapäeva lapsed nii kergesti hukka? Neil pole lihtsalt midagi mõistlikku teha. Alles mõni inimpõlv tagasi oli olukord hoopis teine. Lapsed pandi juba maast madalast tööle. Nii kui põnnil vähegi oidu pähe sigines, saadeti ta kohe karja.

Töömeheelu alustati järelevaatajana hanede ja sigade aedikus. Kogunes vanust - järgnesid lambad, veised ja hobused. Meistrite töökojas omandasid oskusi ja kogemusi verisulis õpipoisid, kellest pidid saama tulevased meistrid.

Üksmeeletus

Üksmeeletus võtab võimust alati, kui mängu tulevad sellised suured teemad nagu suhtumine sõjapõgenikesse, seksuaalvähemustesse või läbi Baltimaade kulgevasse raudteeliini. Avatakse jälle uus rinne - ja tuld! 

Kaevikusõda ei lõpe enne, kui üks pool on lõplikult verest tühjaks jooksnud. Ehk siis: see ei lõpe kunagi. Sõjas pole võitjaid, kodusõjas ammugi mitte.

Ebanormaalsuse propaganda

Inimestele surutakse peale ebanormaalsust. Kes mallist kõrvale kaldub, tembeldatakse värdjaks. Ja paljud meist, eriti õrnema hingega, võtavadki seda propagandat tõsiselt ja hakkavad ka ennast värdjaks pidama.

Leebemal juhul (seda tuleb siiski rohkem ette) võetakse normist kõrvalekaldujaid kui riiklikku või üldrahvalikku probleemi, mis nõuab lahendamist.

Ränirahnude maa - E- STONE-ia

Kiviaja temaatika sobib võrratult hästi eestlase iseloomu ja teolaadiga. Vaikne, rahulik, kindel ja kõva. Aga ometigi ei ole maailmas ühtegi sama näoga kivi.

Kivid pole sugugi nii igavad, kui esmapilgul näib. Iga monument vajab kivi, iga Skype vajab eestlast. Me pistame kivi kotti ja viskame selle teiste kapsaaeda.

Valetamise mõnu ja aususe taak

Silmakirjatsemine on väga levinud seltskonnamäng. Seda mängitakse kõikjal. Poliitik ei saa tunnistada oma vigu või teadmatust - see kahandaks tema tõsiseltvõetavust. (Samuti on kaalul valijate hääled - seega võim.) Teismeline geipoiss ei saa kapist välja tulla - ta riskib vanemate pahameele ja sõprade kaotusega. Häbi veel pealegi!

Mis tahes alamastme tööline kirub tossakat ülemust suitsunurgas, truude kamraadide ringis - ainult hullumeelne paiskab oma kriitikanooled leivaisale otse näkku. Aga hullumeelseid siiski leidub. Õnneks.

Vaataks kuradile näkku

Kui inimesel on valida, kas andeks anda või vimma kanda, siis valivad enamik meist teise variandi. Eksivad kõik, kahetsevad vähesed, andeks saab mõni üksik. Üks väike puudus, patt või aps muudab kõrvalseisjad plaksupealt kriitikuteks.

Mõnus on näha pindu teise silmas. Mõnus on sõimata ja sarjata - kasvõi tagaselja. Andestamine tähendaks allaandmist, kogu ärapanemise lõbu jääks sündimata. Kui poleks vaenlast, tuleks ta välja mõelda.

Vaba nagu loom

Metsloomad sünnivad loomu poolest vabana. Esimesest eluhetkest peale on nad iseenda peremehed, silmitsi oma saatuse, hirmude ja armudega. Seevastu koduloomad on inimese eestkoste all, nende elukäik sõltub inimlikest kapriisidest, soovidest, ihadest.

Inimest ei juhi instinktid, vaid saamahimu, vahel harva ka ideaalid. Inimene ise paikneb elusorganismide süsteemis hallil alal, kusagil kodu- ja metslooma vahel. Tal on pudulojuse temperament, kiskja vaist ning jumala nägu.

Paar sammu lumevalgel

Veab neil, kes saavad jõulude eel kaubamaja asemel metsa minna. Mul on kombeks, et igal toomapäeval võtan kuuri alt sae ja rakendan end kelgu ette. (Kui maa must, läheb käiku käru.)

Kuuse järele! Sobiv puu on ikka varem valmis vaadatud, sageli juba enne mihklipäeva. See kuusk, kes tahab kõige rohkem tuppa tulla, ongi parim kandidaat jõulupuu ametisse.

Tänavu sadas toomapäeval hõredat, ent teravat lumepuru. Metsa poole kelgutades helises kuulmismeeles Bing Crosby "Sleigh Ride". Kraavipervel sirgus kahar lopsaka võraga kuusk, mille loomad olid alt paljaks järanud. Kevadeks oleks ta ehk ära kuivanud. Aga tal vedas. Enne kuuskede manalasse varisemist saab ta sädelevaid ehteid ja kirevaid tulukesi kanda.

Kui tagasiteele asusin, kumises mõttes uus laul: The Carpenters ja "Have Yourself a Merry Little Christmas". Matsakas kuusk lösutas kelgul nagu bojaaritar, ainult et tuliste täkkude asemel traavis tema ees üks lilla jopega kahejalgne vennike. Tee kulges üle rebase radade, ronga korteri alt mööda. Lumesadu jäi hõredamaks.

Kuusk lehvitas igat mõõtu suguvelledele, kes metsaservas tema saanisõitu jälgisid. Uhkelt ajas ta ladva püsti: näete, minust saab nüüd jõulupuu! Ja teised kuused läksid kadedusest roheliseks...

Jõululaupäeva hommikul kandsin kuuse süles tuppa. Nagu peigmees pruudi! Ehtimiseks kulus enam kui tund. Mõrsja ja jõulupuu nõuavadki pikka sättimist. Ilu on vaataja silmades. Kui on palju vaatajaid, peab olema ka palju ilu.

Aknal mängib mahe jõuluvalgus. Peagi saabub lumevalge öö. Kahju linna- ja alevikurahvast, kes pidevas elektripilves elades ei näe enam tähe- ega lumevalgust. Andku siis vähemalt hubisevad küünlad vaimusilmale valgust. Seda on vaja. Kellel vaimusilm pimedaks jäänud, ei suuda enam unistada.

Grammofon mu sees mängib uut plaati. Merry Christmas, Darling!