19. veebruar 2018

Pidu, raev ja puhas lollus (#ev100)

Ikka ja jälle tasub meelde tuletada papa Jannseni kuldseid sõnu: "Häbenegem vahel seda, kui rumalad oleme, aga mitte kunagi seda, et eestlased oleme." Paraku juhtub sageli, et eestlust häbenetakse, kuid rumalus seatakse lausa esiplaanile. Kuidas aga rumalust defineerida? Lihtne! Rumalus ehk lollus on mõtlematus. Tark vaatab ette, ei hakka asjatult tormama ning mõtleb ka tagajärgedele.

Kas Eesti vabariigi suure juubeli eel on põhjust hõisata, et oleme targemad kui kunagi varem? Kindlasti mitte! Selle enneolematu pidunädala hakul näen enda ümber palju kurbust, pettumust ja raevu. Eesti on tuhandeks killuks purunenud.

Pixabay
Esitan ühest blogist pärineva ilmeka lõigu ehk kuulakem, mida ütleb hääl rahva seast: "Ma saan aru suurepäraselt nendest inimestest, kes võtavad 24.02 ette reisi Lätti. See ei ole mingi alkoreis vaid põhimõtteline protest Eesti riigi maksusüsteemide pärast. Rahvast lihtsalt ei võeta kuulda ja kuidagi tuleb ennast kuuldavaks teha. Minu meelest vägagi teretulnud üritus ja lihtsalt suurepärane ajastus."

Sellele lõigule eelneb blogija emotsionaalne turmtuli valitsuse pihta, mille vallandas asjaolu, et uue tulumaksusüsteemi järgi saab mõni inimene tagasimaksena hoopis pisema summa kui vana korra järgi.

Üldrahvalik viha ja pettumus on mõistetav. Kusjuures, demokraatlikus riigis on rahval alati õigus, eksivad üksnes valitsejad (demokraatia võlu!). Muidu nii tagasihoidlikud ja tuimad eestlased muutuvad paugupealt kuumavereliseks ladinaameerika rahvaks, kui jutt veereb valitsuse poliitikale, maksudele ning sealt edasi juba pagulaste, homode ja teiste taoliste "südantliigutavate" teemade juurde.

Aga krutime nüüd tuliseid emotsioone maha ja hakkame põhjamaalase kombel arutama. Aktsiisi- ja maksupoliitika, millega valitsus hakkama on saanud, oli nikerdatud ju õilsate ideaalide nimel: tõsta lapsetoetusi, vähendada palgavaesust jne. (Vahemärkus: kõik põrgusse viivad teed on sillutatud heade kavatsustega.) Paraku selgus, et tahtmine ületab mõistuse. Maksupoliitika pandi kiirustades kokku, ei osatud näha, mida see (lisaks rahale) võib kaasa tuua, ei mõeldud tagajärgedele. Järeldus: maksupoliitika puhul on tegemist lollusega, puhtakujulise mõtlematusega.

Mida arvata aga neist sadadest inimestest, kes kampaania korras 24. veebruaril Lätti sõidavad? Nad väärivad oma valitsust. Ka nende tegu on järele mõtlemata. Muide, kõiki rumalaid tegusid õigustatakse innuka põhjalikkusega, olgu selleks maksupoliitika või Läti-kampaania.

Nõustun eelnevalt tsiteeritud blogipostitusega, välja arvatud lõigu lõpusõnadega. Korraldada vabariigi aastapäeval reis Läti alkopoodidesse ei ole "lihtsalt suurepärane ajastus", vaid täiesti vale ajastus.

Probleemi juur peitub mõiste "riik" mitmetähenduslikkuses. Riik võib tähendada üksnes valitsust (riik tõstab pensione) või laiemat haldusaparaati (kirik on riigist lahutatud). "Riigiisasid" kirudes kipub aga sageli meelest minema, et riik on ennekõike ühiskonna organisatsioonivorm, mille juurde kuuluvad lahutamatult maa ja rahvas. On võimalik olla ustav oma maale ja armastada oma rahvast, pooldamata seejuures valitsust.

Valitsused tulevad ja lähevad, poliitika muutub, kuid isamaalised väärtused peaksid olema püsivad, igasugusest argisest kemplemisest puutumata. Seetõttu tuleb päevapoliitika hoida eemal isamaalistest üritustest. Läti-kampaaniat oleks võinud korraldada mis tahes ajal, kasvõi mitu päeva järjest. Aga et taoline aktsioon - olgugi täiesti õigustatud - võetakse ette vabariigi juubelil ning protestijad kavatsevad vurada Lätti samal ajal, kui Vabaduse väljakul toimub pidulik paraad, kukub see paratamatult välja sobimatuna. Sünnipäevale ei minda protestima, isegi kui eesmärk on õilis. On oht lolliks jääda.

Riik ei asu ainult Toompeal. Eesti riik on kõikjal: Tartu ülikooli sammaste vahel, Nigula rabas ja Taevaskojas, Tamula kaldal ja Sõrve sääres, ennekõike aga eestlase südames. Jah, vähemalt nii see võiks olla. Targad mehed (nagu Ülo Vooglaid ja Rein Taagepera) kordavad üha: meil on ainult üks Eesti. Ometi tükeldatakse väikest armetut Eestit oma äranägemise järgi. Sageli tahtmatult ja heas usus.

Kui isegi oma riigi juubel inimesi ei seo, siis ei seo miski. Igaüks põrnitseb oma nurgas ja unistab oma Eestist, hoopis paremast kui praegune.