8. veebruar 2018

Silmas on sada ilma

Olen tähele pannud, et paljud kirjanikud ei kirjelda tegelaskujude silmi. See polegi ilmtingimata vajalik. Kirjanduses saab hingeseisundeid ja salamõtteid edasi anda mitmel moel, milleks silmi sõnadesse toppida. Aga mina pean silmi ja kõike seda, mis seal toimub, kirjeldama. Ei oska teisiti.

Pixabay
Silmades särab, vilgub, välgatab, süttib, kustub, lahvatab, voogab ja sillerdab. Silmad võivad kuhugi lennata, millegi kohal kõrguda ja kuristikuna sügavusse lõikuda. Vahel silmad haljendavad, habisevad, õitsevad ja närtsivad. Jah, ma näen silmades sageli loodusjõude, maastikku ning taimeriiki kogu nende mitmekesisuses. Inimene on osa loodusest ja loodus peegeldub inimeses.

Läbi silmade ulatub pikk tunneteskaala. Teadlased on silmade ja siseelu seoseid üksjagu uurinud ning uuringutest selgub muuhulgas, et pupillide laienemine viitab emotsioonide tugevusele. Nii seksuaalne erutus kui ka tugev valu võivad pupille laiendada. Ammu on teada fakt, et mõnu- ja rahulolutunne suurendab samuti pupillide läbimõõtu.

Silmade värv pidavat viitama inimese loomuomadustele. Näiteks tumepruunide silmade omanikud olevat sündinud liidrid ja ettevõtjad, sinised silmad annavad tugeva sisemise jõu, hallid silmad aga mõõdutunde ja tasakaalukuse. Kel on helepruunid silmad, ilmutab suurt enesekindlust, roheliste silmadega kaasneb aga kõrgema järgu loomingulisus. Kõik uuringud siiski ei kinnita neid seoseid. Üle poole maailma rahvastikust on ju pruunisilmsed ja roheliste silmadega vaatavad ringi ainult 2% inimestest. Ei ole usutav, et tõeline loovus ja anne avalduvad nii väheste inimeste juures. (Ehkki jah - meie rahvuslik aare ja ürgtalent Ita Ever on tõesti rohesilm!)

Mõningad kognitiivpsühholoogilised katsed on andnud huvitavaid tulemusi, mis küündivad lausa müstikasse. Võtame ühe erutava eksperimendi. Pahaaimamatud katsealused pandi hämaras ruumis peegli ette istuma. Nende ülesanne oli iseendale 10 minutit järjest silma vaadata. Paljud katses osalejad tajusid, et nende nägu hakkas selle tagajärjel muutuma. Mõni nägi peeglis enda asemel looma, mõni hoopis ebamäärast koletist. Osa katsealustest tajus, et peeglisse ilmus surnud sugulase kujutis.

Teine samalaadne katse toimus ilma peeglita. Kaks inimest pandi vastamisi istuma ning paluti neil üksteisele silma vaadata. Tulemus? Ümbritsevat tajuti harilikust tugevamates toonides ning helisid valjemana. Silmavaatajad tundsid, nagu aeg peatuks, nende ruumitaju hägustus. 90% katses osalejatest kinnitas, et nägi partneri nägu muutumas - enam-vähem samamoodi, nagu oli juhtunud peeglitestis.

Teadlastel  on sellele mõistatusele pakkuda ka lahendus: kirjeldatud testide tulemusel lõdvenes katsejäneste side reaalsusega, mis on põhjustatud inimaju eripärast. Kui osa visuaalsest infost puudub (see on tingitud hämarast ruumist), täidab aju tühikud varem teadvusse salvestunud kogemustega. Samas pole kaugeltki täit selgust, miks peaks iseennast või partnerit jõllitades silma ees olev kujutis hoopis teise vormi võtma. Millest need silmamoondused õieti sõltuvad?

Eks tähtede all ole paljugi, mida me ei tea ega mõista. Kas silmad - needsamused organid, millega igapäevaselt ümbritsevat maailma tunnistame - võivad olla ühtlasi väravaks teise, sootuks varjatumasse maailma?

Tuntud norra kirjanik Jostein Gaardner kirjutab 1993. aastal ilmunud noorsooraamatus "I et speil, i en gåte" ("Näeme peeglist, aimamisi") vähihaigest tüdrukust, keda külastab ingel. Ükskord ütleb ingel tüdrukule, et siis, kui inimene tõstab silmad taeva poole, näeb jumal iseennast. Silmad on ju hinge peegel ja jumal peegeldub inimhinges.

Silmad ja peeglid... Vaat kui tihti neid üheskoos mainitakse. Pime ei vaja peeglit. Aga isegi pimeduses peegeldub lootus. Lootus, et me ei ela niisama, ei sure niisama. Silmades kumab, sillerdab ja õitseb elu.

Aga milleks need kõrvad siis on?

Ikka selleks, et kuulata muusikat ja üksteist.