Abiks õnnetuile

Kõik on halvasti. Väga halvasti. Üks häda ajab teist taga. Tulevik on oi kui tume. Ainus hea uudis on, et hullemaks enam minna ei saa. Kahjuks ei ole see siiski päris kindel...

Tüüpiline eestlase jutt, või mis? Paistab, et rahvas, kes on aastasadu mõisa- ja kolhoosipõllul rüganud, pole õiget õnneaega näinudki. Ka rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et eestlased on üks õnnetumaid rahvaid Euroopas. Taanis asuv Õnnelikkuse Uuringute Instituut paigutab Eesti õnnelikkuse edetabelis kõigi maailma riikide lõikes 73. kohale. Kui lüüa lahti ÜRO maailma õnnelikkuse raport (2016), siis näeme sealt samalaadset tulemust - Eesti seisab 72. real. Isegi lätlased on õnnelikumad. Oh häda!

ÕNNEKS ilmus sel suvel raamat, mis peaks õnnetutele hingedele olema abiks isikliku õnne leidmisel. "Hallo, Kosmos! Palju õnne" (koostaja Ingrid Peek) on üllitis, mis sisaldab kokkuvõtet menuka raadiosaate "Hallo, Kosmos!" külaliste mõtteavaldustest, teemaks ikka õnne valem. Kaante vahele on jõudnud enam kui paarsada valemit - tuntud ja vähemtuntud inimestelt, nii meilt kui mujalt. Enamik "kosmikutest" praktiseerivad esoteerilisi õpetusi, ehkki õigupoolest ei ole saatest läbikäinud külalisi võimalik ühe ega kahe sildi alla liigitada. Ütleme nii: õnnest kõnelevad väga erinevad inimesed ja tundub koguni, et suur osa neist on ka päriselt õnnelikud. Kuidas nad muidu oskaks õnne valemeid sõnastada!

Säherdust vägevat raamatut nagu "Palju õnne" ei kõlba ühe jutiga läbi lugeda. Parem oleks, kui nokkida välja paar-kolm pala päevas (suvalistelt lehekülgedelt) ning nende üle tõsiselt järele mõelda. Tasub endalt küsida: kas ja kuidas valitud õnnevalem kõnetab, milline on selle seos isikliku elukogemusega, mil moel oleks seda võimalik praktikas kasutada?

Kui võtta üldiselt kokku raamatusse raiutud õnnevalemid, siis peaks õnnelik inimene olema järgmine.

Ta kuulab oma südamehäält, aktsepteerib end sellisena, nagu ta on; vaatab sageli enda sisse, on ühenduses kõiksuse ja Loojaga ning tähtsustab vaimset maailma. Miski pole tema jaoks tähtsam kui armastus. Ta armastab oma tööd, kodu, peret, hobisid, loodust ja kogu maailma. Õnnelik inimene on tänulik kõige hea ja halva eest, mis tema teele satub. Ta hoiab täisväärtuslikke suhteid, ei otsi tüli ega pahandust. Ta püüab teha teiste elu paremaks, on aus iseenda ja ligimeste suhtes. Ta on terve, uudishimulik ja taiplik. Ta väärtustab lihtsust, elab kasinalt ja vähenõudlikult. Õnnelik inimene on leidnud oma õige tee ja koha päikese all. Ta elab olevikus, naudib iga hetke ja on rahul iseendaga. Õnn ei ole talle kogemata sülle kukkunud, õnn on tema jaoks otsus. Otsus olla õnnelik!

Seega - igaüks on oma õnne sepp? Taoline mõtteviis näib olevat üsna levinud. Juba antiikajal leidis kuulus filosoof Aristoteles, et õnnelik saab olla ainult vooruslik inimene. Voorused sõltuvad mõistagi inimesest endast.

Kui pöörduda tagasi teaduslike õnneuuringute juurde, siis ilmneb, et maailma kõige õnnelikumad inimesed elavad nn. heaoluriikides: Põhjamaades, Hollandis, Šveitsis. Uuringute analüüsides rõhutatakse, et ühiskonna arengutasemest sõltub ka kodanike õnnetunne. Kogukondlikud hüved ning solidaarsust ja sallivust tähtsustav meelsus aitavad üksikisikul õnnele lähemale jõuda. Õnn peitub ka ühtsuses, üksteise mõistmises ja iga inimesega arvestamises. Just selle näiliselt lihtsa, ent tegelikkuses raskesti saavutatava põhimõtte lisaksin raamatus toodud õnne valemitele juurde.

Ülalpool mainisin, et "Palju õnne" võib olla abiks õnne leidmisel. Samas möönan, et õigus võib olla ka tohtriametit pidaval Rene Bürklandil, kes kõnealuses raamatus tõdeb: "Õnne ei ole vaja otsida, pigem lasta asjadel kulgeda." Jah, eks kannatlik meel on ka omaette õnn. Kui on õnne, saab ka Eesti rahvas ühel päeval õnnelikuks.

Põhjamaa ja põhjamaa

1969. aastal esietendus Estonia teatris lustakas koguperemuusikal "Pipi Pikksukk". Astrid Lindgreni lugudel põhinev tükk oli nii menukas, et püsis laval üle paarikümne aasta. Kuid sel pealtnäha lihtsal ja lapselikul lool oli paljude inimeste jaoks sügavam, lausa pühalik tähendus.

Muusikali kõige tuntum pala - "Laul Põhjamaast" - kuulub eestlaste kõige armastatumate laulude hulka, jagades vaimset sidet taoliste meistriteostega nagu "Mu isamaa on minu arm" ja "Ta lendab mesipuu poole". "Põhjamaad" on pakutud lausa uueks hümniks. Laulupidudelgi lauldakse, liigutuspisar silmanurgas: "Põhjamaa, me sünnimaa / hinges sind ikka kannan ma".

Ei tea, mida Enn Vetemaa neid sõnu paberile pannes täpselt mõtles, kuid rahvas tajus juba nõukogude okupatsiooni kütkes laulu selget allteksti: Eesti ei kuulu vene kultuuriruumi, Eesti on Põhjamaa. Seetõttu, vaatamata oma härdalt ülevale meloodiale, oli tegemist ikkagi mässumeelse lauluga. Justnimelt oli. Nüüdsel ajal kõlavad "Põhjamaas" teised tundetoonid: lauluga rõhutatakse iseolemist, vandudes samas truudust ähmasele eurooplusele.

Kahekümne viie vabaduseaasta jooksul on väike punapäine mässaja Eestist jalga lasknud. Asemele on astunud totakalt naeratav paipoiss, kes teeb täpselt seda, mida Brüsseli tädid ja Washingtoni onud käsivad. Ta ei julge midagi omapäi ette võtta, sest kardab, et saab muidu sõimata. Ja kus on siis häbi ots! Seejuures püüab illikuku näidata end ikkagi suure eesrindlasena, kes e-tiigri turjal kauguses kumava Põhjala suunas ratsutab.

Jah, eestlased tahavad olla põhjamaalased. Mõni meie seast tunneb end koguni solvatuna, kui teda kusagil välismaal idaeurooplaseks nimetatakse. Paraku - võtame tõe letti - ei pea ükski endast lugupidav põhjamaalane baltlasi oma hõimlasteks. Baltimaalased on skandinaavlaste silmis nagu tõusikud, kes tahavad olla seda nägu, mis nad tegelikult pole.

Aga tühi nendega! Eestlane unistab edaspidigi, silm niiske, müütilisest Soome sillast ning veel paljude inimpõlvede vältel meenutatakse kuldset Rootsi aega ja ülilahedat kuningat, kes Eestis talvitudes terve laanetäie puid istutas.

Ei sisemajanduse kogutoodang, poliitiline kultuur ega ükski elukvaliteedi näitaja (eluiga, tervis, käitumine liikluses, suhtumine keskkonda) kinnita seda, et Eesti asub Põhjamaade läheduses. Aga kui eeskuju on kõrgel, ehk annab see ka lootust, et Eesti areng kulgeb õiges sihis? Iseasi, kui paljud eestlased tegelikult näevad magusat und praeguste Põhjala riikide moodi ühiskonnast. Põhjamaalastel on ju omad kiiksud ja hälbed, mida siitmailt nina kirtsutades jõllitatakse. Põhjalas tegeldakse igasuguse ropu värgiga. Teate küll, see F-sõna (feministid), P-sõna (pagulased) ja H-sõna (homod). Selline Põhja-Euroopa, kus on liiga palju värvilisi elukaid, tundub hirmutav. Segane.

Nüüd, kui Eesti Vabariik on saanud veerand sajandit taas vabaduses vireleda (või seda nautida - kuidas keegi), tasub korraks seisatada ja küsida: kuhu edasi? 25 aastat on riigilaeva silmapiiril terendavasse läände (ja samas ka põhjakaarde) tüüritud. Tundub, nagu oleks see ainuvõimalik suund. Aga ka kõige ilusamal veeteel võivad peituda karid. Enne, kui Eesti riik jõuab Põhja, võib ta lõpetada hoopis põhjas. Mudas.

Kardan (ja natuke ka loodan), et Eestist ei saa mitte kunagi ehtsat Põhjamaad. Kuid üks põhjala tüdruk - toosamune pikkade sukkadega Pipi - võiks eestlastele küll eeskujuks olla. Teha kõike teistmoodi, olla omamoodi, mõelda ja tegutseda nii, et endal oleks hea ja mõnus - see on ühe vaba inimese tunnuskomplekt. On aeg teha Eestist Segasummasuvila!

Eesti otsib supertsaari

Aeg on jälle sealmaal, et valitud pead saavad valida pead. Ei oskagi teisiti iseloomustada presidendivalimisi Eesti Vabariigis. Teatavas mõttes kehtib meil sarnane kord, mille alusel valiti keskaegses Poolas kuningat. Kuna troon polnud päritav, tulid Poolamaa ülikud äramärgitud päeval ühele põllule kokku ja langetasid seal isekeskis tähtsa otsuse. Lihtrahvas vahtis vesise suuga kõrvalt.

Johann Gottfried Tannauer
"Peeter Suur Poltaavas"

Aga miks peakski rahvas endale kuningat, vürsti, tsaari või presidenti valima? Presidendi otsevalimised tooksid paratamatult kaasa nadi olukorra: rahvas hakkaks riigipealt nõudma rohkemat kui tema volitused võimaldavad. Presidendikampaaniad muutuksid paugupealt populistide laadaks, kus müüdaks kotitäite kaupa priskeid põrsaid, kes osutuvad kotisuu avamisel hoopis kirbutanud rottideks. Praegused presidendikampaaniad - mõnusad mõttevahetused suvises vihmas - mõjuvad muude valimistrallide kõrval koguni sümpaatsena.

Presidendi esmaseks ülesandeks on olla põhiseaduse valvur, võimude tasakaalustaja ning - väikese mööndusega - rahva eestkõneleja. Kui aga rahvas pole teda troonile tõstnud, kuidas ta siis kogu eestlaskonna nimel kõnelda saab? Vastus: selleks, et kõnelda kogu rahva jaoks olulistel teemadel ning viidata ühiskondlikele valupunktidele või kinnitada kehtivate väärtuste püsivust, pole vaja tingimata otsest mandaati. Sageli tundub, et rahvas kujutab head presidenti ette kui müütilist isa- või emakuju. Rahvas tahab kedagi, kes kaitseks, toidaks ja annaks kodutunde. Aga vanemaid ei saa ju keegi endale valida!

*

Mõtlen vahel, kas pole huvitav, et Kadrioru loss, mis 1929. aastal riigivanema ja hiljem presidendi käsutusse anti, on õigupoolest sündinud ühe edvistava tsaari kapriisina. Vene valitseja Peeter Suur tahtis endale Tallinna lähistele uhket suvelossi ning selle ta ka sai - ehkki surma tõttu ta sinna ise suvitama ei jõudnudki.

Praegune presidendiloss rajati enne II maailmasõda vana lossi naabrusse ning riigiisad pole viimase seitsmekümne aasta jooksul tsaari suveresidentsis ööbima pidanud, kuid ikkagi hõljub kogu Kadrioru kompleksi kohal endistviisi võimsa tsaari vaim. Kummatigi jätab see jälje kõigile Kadrioru peremeestele. Püsib oht, et kes iganes presidendiketi järgmisena kaela saab, kaotab reaalsustaju ning hakkab nägema luulusid sellest, kuidas ta ihuüksi Euroopasse akna raiub.

Paraku on ka mõõdupuud, millega presidendikandidaate mõõdetakse, maavälist päritolu. Enam ammu ei otsita Eestile võimalikult head riigipead, vaid täiuslikku inimest. Kuna säärast imelooma pole olemas, ei leita ka presidenti, kes kõiki rahuldaks. (Allar Jõks hakkab seda kuuldes naerma ja ütleb: "Mina ei kavatse küll kõiki rahuldada!")

*

Mis siis praegustel kandidaatidel viga on? Palun väga: Kallas on miljonivaras ja kommunist, Kaljurand venelane ja pehmo, Jõks seksist ja riigivaenlane, Nestor punane ja lilla (tõlge: vasakpoolne homodesõber), Paet nohik ja kuivik, Helme nats ja liiklushuligaan. Reps aga... noh, tema on lihtsalt valest erakonnast (ja abielus - issand halasta! - lätlasega).

Pole midagi parata, täiuslikku inimest selles seltskonnas ei paista. Tsaari võime saada küll. Hullema kui eelmise. Mõnda aega rahvas muidugi räägib, et nii hullu tükki kui Ilves pole veel nähtud, aga mälu on lühike ja tuhmub kiiresti. Nii et jõudu uuele hullule. (Donald Trump purskab seda kuuldes: "Ma ei ole hull! Hillary Clinton asutas ISIS-e, mitte mina!!")

Pikk jutt lühikeseks: ükstaskama, kes saab Kadrioru uueks valitsejaks - mutta tambitakse ta nagunii, varem või hiljem, nuia või labidaga. Nõnda nõuab põhiseadus.

Kassikuld ja koerahõbe

Kui prantsuse ajaloolane Pierre de Coubertin tegi 1894. aastal rahvusvahelisele spordiüldsusele ettepaneku taaselustada olümpiamängud, toetus tema suur idee üllale eesmärgile: teha lõpp sõdadele. Olümpia pidi olema rahvaste sõpruse pidu, kus parima väljaselgitamiseks ei valata mitte verd, vaid higi. Viis olümpiat hiljem puhkesid tapatalgud, milletaolist inimkond polnud varem näinud - Esimene maailmasõda. 1916. aastal Berliinis toimuma pidanud "sõpruspidu" jäi ära. Olümpiaideaalid olid saanud esimese tõsise hoobi.

Hilisemal ajal on hoope lisandunud mitmest suunast. Inimvaenulikud diktatuuririigid on kasutanud maailma suurimat spordiüritust oma võimu ja vägevuse näitamiseks. Nördimust ja pahameelt tekitavad dopingu najal võidetud medalid. Kui poodiumile tõusevad ühed spordihinged ning aastate pärast selgub, et medaleid olid väärt hoopis teised, seab see naeruväärsesse valgusse kogu püha ürituse.

Pealegi on mängude korraldamine teadupärast ülim luksus, mis on paisanud majanduslikku kaosesse lausa terveid riike (Halloo, Kreeka!). Alanud Rio mänge tumestavad aga lugematud "kolmanda maailma" hädad: kuritegevus, reostus, haigused, korruptsioon. Kui antiikajal lakkasid Zeusi auks peetavate mängude ajaks sõjad, siis praegusel ajal läheb mõni riik olümpiamängude tuules relvi täristama: vaevalt jõudis Sotšis olümpiatuli kustuda, kui Putin Krimmile käpa peale pani ja Ukrainat pommitama asus. Näib, et nüüdisolümpial on omadus tirida päevavalgele kõikvõimalikud inimkonna pahed.

Nii et unustage lääged olümpiaideaalid, need on sõjamürinas purunenud ja Rio lehkavates vetes uppunud. Viimsedki riismed hävitas Rahvusvahelise Olümpiakomitee asjapulkade armee oma luksusjanu ja suurushullustusega. Norralased sisuliselt loobusid 2022. aasta taliolümpia korraldamisest, sest nende protestantlik-kasinlik mõttelaad ei kõlanud kokku ROK-i bosside ulmeliste nõudmistega.

Rikaste riikide jaoks ei tundu olümpiamängude korraldamine enam kuigi ahvatlev, kuid vaestele neid ka anda ei saa. Ehkki tasakesi hellitatakse veel lootust, et lähitulevikus võiks olümpia toimuda Indias või Aafrikas, pole see tegelikkuses võimalik, sest mõned riigid saavad omadega paremini hakkama kui teised.

Noorte sportlaste jaoks on olümpiale pääsemine muidugi elu unistus. Aga eks ole seegi lihtsameelne roosade õhulosside ehitamine. Võita saavad vaid parimad, enamik atleete läheb olümpialt koju, saba jalgevahel ja kõrvad lontis. Ja kui tulebki mõni ihaldatud medal, vahest isegi kuldne, ei mäleta seda aasta pärast õieti keegi peale olümplase vanaema.

Jah, rahvas januneb väärismetalli järele, aga samas on rahva mälu ka üpris lühike. Nõnda saavad ka enamikest edukatest olümpiasportlastest pelgalt diivaniatleetide meelelahutajad, ühe- või kahepäevaliblikad, kelle kuulsus lõpeb koos tähelennuga. Kui olümpiaideaalid on surnud, pole need kullad ja hõbedad, mis raske tööga välja lunastatakse, mitte midagi väärt.

Igaüks koristab ise!

Inimese tsiviliseerituse tase sõltub mõnestki asjaolust. Näiteks sellest, kas ja kuidas ta nuuskab oma nina, mil moel valitseb kõhutuult ning mida võtab ta ette sellises tähtsas asutuses nagu peldik niisuguse huvitava seadeldisega nagu prill-laud.

Lugupidamine isiklikust hügieenist eristab inimest loomadest. Kassid, sead ja elevandid pesevad ennast samuti, kuid nemad ei oska keeta seepi ega vaaritada šampooni. Tsivilisatsiooni üks kaunimaid õisi on puhtusetööstus, mis toodab igal aastal mõõtmatutes kogustes ihu ja majapidamise kasimiseks tarvilikke vahendeid.

Puhtus on viinud inimesed kõrgemale evolutsiooni tasemele. Suremus hakkas vähenema pärast seda, kui teadlased avastasid sada seltsi pisikuid ning leidsid seejuures, et nende eemalepeletamiseks piisab teinekord ka puhtast veest ja pesulapist. Pariis sai maailmalinnaks alles pärast seda, kui tänavate alla rajati hiiglaslik kanalisatsioon. Ka Eesti talumatsid muutusid härrasrahvaks, kui õpiti sokke vahetama ja käimlaid ehitama. Pedantsetele ametnikele toetuv euroliit on õpetanud eestlased ka prügi sortima.

Kardetavasti pole evolutsioon aga ühesuunaline protsess. Suvi toob endaga kaasa hulgaliselt avalikke üritusi ja kus juba miskit toimub, sinna lendavad kohale ka sitasitikad. Ainult vaadake, millised näevad festivaliplatsid välja pärast seda, kui läbutsejad on minema tuigerdanud!

Needsamad tolajürid, kes õlletopse, pappnõusid ja snäkipakke maha poetavad ning esimese ettejuhtuva põõsa taga põit tühjendavad, ei anna lootust, et maailm liigub paremuse suunas. Veel hullem on lugu kodanikega, kes oma äratarbitud padajanni täie kainusega metsa alla kuhjavad. Sa ei saa nõuda valitsuselt või rahvasaadikutelt, et nood riigi korras hoiaksid, kui su enda ümbrus on pilla-palla. Kord algab enda seest. Lagastav eluviis näitab üksnes äärmiselt isekat ning tülgastavat suhtumist keskkonda ja kaasinimesse. Kõlbluse riivamist ei tasu mainidagi.

Öeldakse küll, et susi koduhoovi ei situ, aga raske on uskuda, et lagastajate kodud puhtusest hiilgavad. Kurja juur - nagu paljudel teistelgi juhtudel - peitub vales kasvatuses, õigemini kasvatamatuses. Õnnetuseks vohab moodsas ühiskonnas väärastunud arusaam, et vaba kodanik võib kõike teha ja igat lauset, mis sisaldab sõnu "ei tohi" või "ei kõlba", tõlgendatakse kui diskrimineerimist.

Mida siis ette võtta suviste vabaõhuüritustega? Mõni inimene tahab vahel elu nautida nii ülevoolavalt, et unustab ära vastutustunde. Ei olegi siin muud lahendust, kui tuleb elunautlejaile vastutust pidevalt meelde tuletada. Prügikastid olgu nähtavas kohas ja olgu neid rohkelt. Peoplatsid võiks ümbritseda kõrge aiaga. Külalised enne välja ei pääse, kui plats on prügist puhas! Kes vastu kobiseb, see saadetakse kolmeks kuuks prügikäitlemistehasesse palgata tööle. Kui juba kord, siis olgu kõva!

Tagasi pöörduda ei saa

Islamiusuliste pidev juurdevool Euroopasse on liikvele ajanud ka nostalgikud. Siit ja sealt kostub hääli, et Vana Maailm peaks ka päriselt vanasse maailma tagasi pöörduma ja traditsioonilised väärtused taas au sisse tõstma. Sellest mõttest õhkub palju ilusat idealismi. Aga nagu elus ikka, on tegelikkusel ideaalidega vähe pistmist.

Iseenesest oleks ülimalt tore, kui Euroopa taastaks selle jõu ja hiilguse, mis tal kunagi oli. Ent kohe komistame esimese probleemi otsa: mis on see "kunagi", kuhu eurooplased, nende seas eestlased, naasma peaksid? Antiik- või keskaeg? Valgustussajand? Victoria, Wilhelmi ja Bismarcki ajastu?

Hea oleks "traditsioonilised väärtused" maksma panna, aga mis loomad need õigupoolest on? Kas demokraatia, õigusriik ja multikultuursus pole siis eales olnud Euroopa traditsioonilised väärtused? On küll. Isegi paljukirutud multikulti sai alguse juba hämaratel imperialismiaegadel, kui üksikud Euroopa suurvõimud olid maailma omavahel ära jaganud ning korjanud seeläbi kokku hulga värvilisi ja igat usku alamaid. Demokraatia ja õigusriik on seevastu uuemad "traditsioonid", mida läänepoolses Euroopas kummardatakse palju agaramalt kui idas.

Üleüldse näib, et Lääne-Euroopal (kaasa arvatud Saksamaa ja Põhjala) on euroopalikest väärtustest hoopis teine arusaam kui nn. Uuel Euroopal, mille hulka kuulub ka Eesti. Raudse eesriide tagant demokraatlike riikide perre astunud rahvad tahavad teistsugust Euroopat. Nemad ei kannata multikultit, mille tagant tõuseb pealegi marksistliku internatsionalismi lehka.

Solidaarsus. Veel üks üdini euroopalik väärtus. Paraku on seegi poolik. Tihti paistab, nagu nõuaks just lääneeurooplased idapoolsetelt velledelt toda müstilist solidaarsust, ent tegelikkuses vaadatakse baltlaste, poolakate ja tšehhide peale ikka kõõrdi. Ka Euroopa Liidu suurimateks voorusteks peetud ühisturg ja vaba tööjõu liikumine teenivad ennekõike rasvunud Vana Euroopa huve.

Ja ikkagi - mis on need traditsioonilised väärtused, mille lõhkumises idaeurooplased lääneeurooplasi süüdistavad? Rahvuslus? Pole see ju kuhugi kadunud. Prantslased tähistavad endiselt Bastille' vallutamise aastapäeva rahvuspühana. (Fakt, et üks islami terrorist seda Nice'is oma koletu teoga tumestas, näitab selgelt, kui väga islamisõdalased rahvuslikkust vihkavad.) Kuid ka rahvuslust mõistetakse siin- ja sealpool Berliini erinevalt. Idas seostub rahvus päritoluga, läänes lojaalsusega. Ka eesti marurahvuslaste jaoks on veri tähtsam kui vaim.

Traditsioonide tähtsust ei saa siiski kuidagi salata. Traditsioon on tugeva identiteedi kindlustaja. Ometi ei tohi uppuda roosasesse rahvusromantikasse. Tagasi traditsiooniliste väärtuste juurde pole võimalik pöörduda juba ainuüksi seetõttu, et aeg ja maailm on vahepeal kõvasti muutunud. Isegi kui otsida üles oma vaarisade talukoht ja see korda teha, ei kulge elu selles talus samamoodi, nagu sajandeid tagasi. Ka siis, kui meid ümbritsevad palkseinad ja õlgkatus, tahame ikkagi veevärki, elektrit ja internetti.

Traditsioone, mis tunduvad väärtuslikud, tuleb hoida ja neid läbi ajavoogude kaasas kanda. Mis on juba maha jäetud ja hüljatud, see laguneb ja kaob.

Eurooplastel pole enam vaarisade talukohta, kuhu praeguste probleemide eest varjule pugeda. Saab minna ainult edasi.

Videvikusaaga. Koidukuma

Sattusin hiljuti Vikerraadio lainepikkusel  "Mnemoturniirile". Üks raadiokuulaja küsis tarkade käest, milline Anderseni muinasjutt tõlgiti esimesena eesti keelde ja kes oli tõlkija. Õige vastus polnud teps mitte "Väike merineitsi" ega "Lumekuninganna", vaid hoopis "Sukanõel". Ja eesti keelde sättis selle... Lydia Koidula.

Jah, Koidula jõudis oma lühikese elu jooksul palju korda saata. Nii mõneski (kultuuri)asjas oli ta teerajaja. Eesti esimene näitekirjanik, lavastaja ning teatritükkide muusikaline kujundaja, lisaks ajakirjanik, toimetaja, tõlkija, proosakirjanik ja otse loomulikult luuletaja. Kõigi nende tiitlite ette tuleb kirjutada ka "esimene naissoost".

Ega isa tütrest kehvem olnud. Johann Voldemar Jannseni saavutuste pauna kuuluvad "Perno Postimees", ajakiri "Eesti Põllomees", laulu- ja mänguselts Vanemuine ning esimene üldlaulupidu. Postipapa ja Koidulaulik on muutunud ammuilma müütilisteks tegelasteks Eesti rahvuslikus ajaloos, võrdväärseks kuningas Saalomoni ja Seeba kuningannaga. Need kaks ühendavad tarkuse ja ilu, vaimurikkuse ja tundekülluse põhiolemuse eestilikus vormingus.

Carl Robert Jakobson pani paika eestlaste ajaloo kolm põhijärku: muistne priiuseaeg, 700-aastane orjaöö ja koiduaeg. Küllap nägi ta noores Jannseni tütres toda laululindu, kes suudab rahva orjaunest äratada. Miks muidu andis ta Lydiale sellise ilmutusliku priinime: Koidula.

Eks olnud Jakobsonil õigus. Kogu Eesti ajalugu on olnud nagu üks kurblik videvikusaaga. Vampiiride asemel tegutsesid aga venelased ja libahuntide rollis esinesid sakslased. Üks Estonia-nimeline tütarlaps pidi otsustama, kellele kuulub tema süda. Heita ühte soendite või koolnutega? Milline võigas kirgede mäng!

Õnneks hakkas silmapiiril kumama koiduvalgus, kurjad pimeduse väed nõrgenesid ja tütarlaps jõudis selgusele: ta tahab olla üksi ja ise enda eest otsustada. Jannsen (mõistus) ja Koidula (tunded) aitasid tal seda riskantset otsust langetada.

Seega oli juba tagumine aeg, et need kaks rahvaäratajat saaksid ühise monumendi, mis tähistaks võitu videviku üle ja päikselise koidiku saabumist. Ja kuhu mujale säärane monument paremini sobiks kui mitte müütilise Emajõe äärde!

*

Koidulale ja Jannsenile pühendatud mälestusmärgi ideekonkursi võitis töö märksõnaga "Tärkamine". Selle autorid on maastikuarhitektid Edgar Kaare, Kerli Irbo ja Terje Ong, skulptorid Bruno Kadak ja Mare Mikof ning arhitekt Tõnu Laanemäe. Tartu kodulehel on konkursi eesmärgid sõnastatud järgmiselt: "Ideekonkursiga otsiti ideid Emajõe vasakkaldale Kaarsillaga piirnevale Ülejõe pargi alale kavandatud monumendile ja sellega kaasnevale väljakule arhitektuurse lahenduse leidmiseks. Ühtlasi seati eesmärgiks ka saada hea lähtekoht kesklinnast ERMi uue hoone suunas liikumiseks."

Õilsad eesmärgid. Kuid esimene mulje, mis monumendi kavandit vaadates tekib, on vastuoluline. Kõigepealt torkab silma, et Koidulat on kujutatud väikese plikatirtsuna. Ometi - nagu ka Rein Veidemann oma kolumnis sedastas - oli Koidula Tartusse saabudes juba küps naine. Ehkki töö autorid tahavad rõhutada "Lydia Koidula mälestusi lapsepõlvest, isamaa-armastust ja rahvusliku ärkamise temaatikat", antakse kavandatava monumendiga valus laks rahvusmütoloogiale. Mitte kusagil eestlaste kollektiivses alateadvuses ei tegutse pisike Jannseni-plika, vaid ikka lopsakate lokkide ja tärgeldatud pitskraega Emajõe Ööbik (100-kroonist rahatähte mäletate?).

Pisut häirivalt mõjub seegi, et kavandil on isa ja tütar paigutatud teineteisest liiga kaugele. Nad ei suhtle ega suhestu omavahel. Lydia on armsale isale lausa selja pööranud! Papa istub seevastu asendis, mis on äratuntavalt jannsenlik. Pink, millel ta istub, on piisavalt pikk, et iga möödakäija võib end tema kõrvale jalgu puhkama seada. (Sarnast pingimonumenti saab näha ka teisel pool Emajõge, kus kaks Wildet - Eduard ja Oscar - juttu puhuvad.)

Aga kuhu see ulakas Lydia siis tõttab? Miks ta papa juures olla ei taha? Egas autorid viita ometi tollele traagilisele tõsiasjale, et tütar läks Manala teele enne isa? Või peegeldub väikeses Lydias tema isepäine loomus?

*

Üks tähelepanek: juuni lõpus avati Tartu raekoja taga Toomemäe nõlval kauaplaanitud hotell, mis sai nimeks Lydia. Jannsenid elasid samas kohas paiknenud hoones aastatel 1865-1868. Sealsamas anti välja ka Eesti Postimeest. Võibolla on see juhus, et Lydia-nimeline hotell ning kahe Jannseni mälestusmärgi kavand valmisid samal ajal. Ent tähendusrikas kokkusattumus ikkagi. Möödub ju sel aastal ka 130 aastat Koidula surmast ja 70 aastat tema ümbermatmisest Tallinna Metsakalmistule.

Siit sigineb kohe uus seos: isa põrm puhkab Tartus, tütar sängitati Tallinna. Nüüd saavad nad kivisse raiutuna kokku Emajõe kaldal. Viimaks ometi! Selle asjaolu taustal võib monumendi autoritele ka andeks anda Eesti videvikumüütide väänamise.

Muide, just tänavu möödub Koidula ühe kuulsaima luuletuse "Kodu" ("Meil aiaäärne tänavas") sünnist 150 aastat. Selle luuletuse taustal omandab Emajõe äärde kerkiv mälestusmärk hoopis selgema tähenduse.

Meil aiaäärne tänavas,

kui armas oli see!

Kus kasteheinas põlvini

me lapsed jooksime.

Väike Lydia hakkab Emajõe ääres jooksma samuti "kasteheinas" ning mängima "lille-rohuga". Las mängib, näikse papa Jannsen omaette istudes mõtlevat. Küll ta ükskord tubliks piigaks kasvab!

Õnn on ümmargune

Euroopa on taas jalgpallilainel. Jalgpall kipub paraku olema suurte riikide mäng, kus pisike Taavet saab ilmatult Koljatilt alatasa tappa. Ent harva sünnib ka imesid. Seekordsel jalgpalli EM-il on enim kõneainet pakkunud (ja hulgaliselt uusi pöidlahoidjaid teeninud) jäine saareke kaugel põhjakaares - Island.

Kaheksandikfinaal, kus Island alistas Inglismaa, jääb ilmselt sügavale vutiajalukku. Mis on islandlaste erakordse edu põhjus - lisaks sellele, et Islandi igikeltsale on viimastel aegadel külvatud rohkelt jalgpallimuru ja iga poisu (või plika) põrutab juba varakult varba vastu palli? Ega siin mingit müstikat ole. Islandlased on väga kokkuhoidev rahvas. Ja väike rahvas peabki selline olema. Ikka õlg õla ja tiib tiiva kõrval nagu mesilassülemil. Ometigi ei saa eestlaste kiituseks sama öelda.

Mööda Eestit jooksevad risti-rästi mitmesugused lõhed. Need kulgevad eestlaste ja venelaste, vaeste ja rikaste, vabameelsete ja traditsiooni-pooldajate vahel. Tüli ja pahandust on oi kui palju. Asi pole selles, et osa eestimaalastest on omad ja teised võõrad, osad peavad end valgeteks ja teised tembeldatakse mustadeks (jutt pole nahavärvist). Meie-tunne on lahustunud, rahvuslik palg viril ja tõre. Kus on põhjus? Eks ikka ajaloos.

Islandlased pole kunagi saanud tunda verejanulist võõrvõimu. Tõsi, Island püsis sajandeid Taani valduses, ent sügavat, rahvusliku üdini tungivat mõju taanlastel kauge saareriigi elanikele ei olnud. Island iseseisvus alles 1944. aastal (Teise maailmasõja päevil!), kuid rahvusliku liikumise lugu ulatub sealgi 19. sajandisse. Ehk isegi kaugemale. Erinevalt eestlastest ei pidanud islandlased rahvana "ärkama". Vaba inimese mõtteviis ja rahvalik kokkukuuluvustunne istuvad ammust aega islandlaste DNA-s.

Mis juhtus aga Eesti aladel? Rahvast väntsutati sajandeid kuningate, piiskoppide ja tsaaride mängulaual. Eestlastelt rööviti vabadus, väärikus ja autunne. Aga nii kui Postipapa, Lauluisa ja Koidulauliku eestvõttel hakati ühiselt asju ajama, tõusis ka rahva eneseteadvus. Tasapisi jõuti ka iseseisvuseni.

Saatanlik nõukogude võim andis eestlastele moraalse nokaudi. Punased okupandid keerasid eestlased üksteise vastu. Stalin, Brežnev ja teised punasultanid teadsid hästi, et impeeriumit saab kõige paremini koos hoida põhimõttel "Jaga ja valitse". Teisisõnu: õhuta vaenu ja pealekaebamist, ära lase rahval koos püsida ja üksmeeles tegutseda. Nõnda ei saa ka mässuseemned idaneda. Kommunistid tegid vaid ühe jämeda vea - nad ei keelanud ära laulupidusid. Isegi punalippude all Leninist lauldes ei kadunud täielikult rahvuslik säde, mis paisus viimaks laulva revolutsiooni leegiks.

Eesti - ja kogu endine idablokk - ägab minevikupainajate küüsis. Haavad on justkui kinni kasvanud, aga armid pakitsevad endiselt. Omade seast võrsunud küüditajad ja koputajad lõhestasid rahvast rohkem kui ükski stalinistlik kirves seda oleks suutnud. Lisame siia Moskva salakavala koloniaalpoliitika, mille tulemusel toodi Eestisse hulgaliselt vene lihttöölisi. Nemad ja nende järglased (õnneks mitte kõik) vahivad endiselt Kremli poole. Kogu kompott käärib.

Ühtehoidmine algab ühistest eesmärkidest. Islandlastel on ka kergem ühte hoida kui meil siin Eestis, sest Island on suuresti ühe rahvuse riik. Sellist eesmärki, mis aitaks siduda nii tülliläinud eestlasi kui ka neid pahuralt põrnitsevaid venelasi, ei ole lihtne leida. Võiks see olla mõni spordiala? Toosamune jalgpall, näiteks? On ju ka Eesti koondises hulgaliselt eestivenelasi (kes nimetavad end muide "venekeelseteks eestlasteks"). Või aitaks see, kui vene koorid laulupeole kutsuda? (Õigupoolest osalevadki mitmed vene koorid laulupeol, aga mingit tuntavat resonantsi see vene kogukonnas ei tekita.)

Aga jalgpall on üksnes mäng ja laulupidu on... pidu. Midagi oleks vaja koos korda saata. Midagi tähtsat ja kasulikku. Õnneks on meil "Teeme ära!", mis on elustanud iidse talgute traditsiooni. See, mis algab ühise prügikoristusega, võib viia peatselt juba suuremate eesmärkide ja koostöövormideni. Kui saaks vaid kõik need torssis nägudega herbertvingud ühise vankri ette rakendada, ehk saabuks kauaoodatud õnn siis ka eestlaste õuele.

the bEST?!

Kui inimene teab, kes ta on, siis oskab ta enesele seada ka jõukohaseid sihte ja on suuteline püstitatud eesmärke täitma. Hägusa minapildiga inimene eksleb niisama sinna-tänna, proovib täna üht ja homme teist ning kokkuvõttes ei too säärane tõmblemine talle vähimatki kasu. Sama kehtib riigi kohta. Küllap oskab iga Eesti kodanik oma riigi kirjeldamiseks portsu toredaid omadussõnu välja mõelda. Aga mil moel kirjeldada Eestit turistidele, investoritele ja spetsialistidele, keda siia pikisilmi oodatakse?

Hollandlane Peter Kentie on eestlaste seas palju elevust tekitanud. Tema ideed, mille järgi võiks Eestit tutvustada läbi täheühendi EST, on nii kiidetud kui ka laidetud. Rahvas võttis idee paugupealt omaks, reklaaminduse ja turundusega tegelevad antvärgid suhtuvad pakutusse ettevaatlikult või lausa kriitiliselt. Lihtsuses peitub võlu, kuid ohud niisamuti. Eesti (uue) brändi väljatöötamist vedav EAS on keskendunud pigem innovatsiooni-ideele. Esialgsete plaanide kohaselt hakatakse Eestit maailmas tutvustama kui ülimalt eesrindlikku riiki ja idufirmade paradiisi, kus ei kohkuta ühegi uuendusmeelse mõtte ees. (Ha-ha-haa!)

Ettevõte vajab tugevat brändi, kuvandit, "nägu", mille kaudu on võimalik klientidele oma tooteid või teenuseid võimalikult suure kasumiga pähe määrida. Sageli saabki tugev, hästi sissetöötatud bränd olulisemaks kui toode ise. Coca-Colat tarbitakse kogu maailmas rohkem kui Pepsit, ehkki need kaks ülesuhkurdatud jooki maitsevad täpselt ühtmoodi. Cola-Cola edu võti on tema edukas kaubamärgis ja agressiivses turundamises. Riik ei ole aga ettevõte. (Irooniline, et sedasama heidetakse meie riigijuhtidele pidevalt ette.) Kuidas saab üht riiki, olgu ta kasvõi nii pisike kui Eesti, üleüldse turundada? Näib, nagu püütaks maasikalõhnalist õhku müüa.

Muide, kui paljud on kuulnud riigist nimega Sloveenia? Noh, selline riik kusagil laias Euroopas asub, seda ikka teatakse. Sloveenia on paljuski võrreldav Eestiga: seal elab pisut üle 2 miljoni inimese, pindala poolest on Sloveenia Eestist üle kahe korra väiksem. Sarnaselt eestlastega on sloveenide saatust määranud võõrvõimud (Austria-Ungari, Jugoslaavia). Mõlemad riigid astusid samal ajal Euroopa Liitu, mõlemad arveldavad eurodes.

Sloveenid on kasutanud oma riigi tutvustamiseks juba 2007. aastast loosungit "I FEEL SLOVENIA". Ehk siis sõnaline ja graafiline mäng: I feel Slovenia/I feel love. Nagu näha, on ka sloveenid võtnud jupikese riigi nimest ja sellega vallatlema hakanud. Muidugi töötab loosung ainult inglise keeles. Aga kui tuntud see lääge maitsega bränd mujal maailmas ikkagi on? Kas südamekesed hakkavad lendama, kui kuskilt kuuldub "Sloveenia"?

Pigem on sloveenia tuntud oma võimekate atleetide poolest. Sloveeniast on võrsunud tipptasemel mäe- ja murdmaasuusatajaid, ka nende kergejõustiklased ja sõudjad on suurtel tiitlivõistlustel medaleid võitnud. Sloveenia jalgpallikoondis on koguni MM-il mänginud. Ahah, Eurovisioonil võib Sloveeniat ka igal aastal näha, ehkki sel alal pole nad kuigi edukad olnud.

Bränd on sageli vaid tühi kest, mis tuleb riigil endal sisuga täita. Lõppude lõpuks on need ikkagi inimesed, sündmused ja saavutused, mida ühe või teise riigiga seostatakse. Samuti loodusobjektid ja arhitektuuripärlid (Island = vulkaanid ja geisrid, Prantsusmaa = Eiffeli torn ja Notre Dame). Araabia Ühendemiraatides püstitatakse teadlikult üle mõistuse pilvelõhkujaid, ehitatakse koguni saari ja mägesid - ikka selleks, et turistid ja ärimehed tolle oaasi kõrbeliivast üles leiaksid.

Jah, EST-brändi ideel on jumet ja nutikalt lähenedes saab seda paljudes keeltes kasutada. Näiteks prantsuse turule võiks minna hüüdlausega C'EST La Vie! (Selline on elu!). Ka siseturismi edendamisel saaks brändi edukalt kasutada (Veeda suvi Eestis! PäikEST!).

Ennekõike mõjub Kentie idee aga sõbraliku õlalepatsutusena. Mõelge, üks välismaalane tuleb meie väikest riiki kiitma! Seetõttu ei maksa imestada, miks tema brändi-idee kohemaid vaimustusega vastu võeti.

Bränd võib edukate kampaaniate toel riigile kasu (s.t. turistide, investorite raha) tuua. Kuid senikaua, kui Eesti püsib narkosurmade, aidsihaigete ja alkohoolikute edetabelite tipus ning meie kallid kaasmaalased satuvad rahvusvahelisse meediasse peamiselt tänu kuritegudele, mõjub ilus bränd riigi küljes otsekui kõver naeratus paadialuse näol.

10 küsimust, 15 naeratust, 20 punkti

Illustratsioon: Angelika Schneider

Täna tegid põhikooli lõpetajad eesti keele eksamit. Ja ehkki emakeel peaks igaühel justkui sünnist saati suus olema, kukub vaid vähestele õnneseentele sülle sada punkti. Mis parata - kõnelda mõistab iga mats, ent kirjaoskus on olnud ajast aega kõrgemate seisuste privileeg. Kes tahab kuuluda aristokraatide kilda, peab oskama lugeda ja kirjutada.

Seekordse eesti keele eksami lugemisülesandeks olid koostajad valinud katkendi raamatust "Viisteist naeratust". Autoriks üks tüüp, kes on ka needsamad read siin blogis kirja pannud.

Ühest küljest olen meeldivalt üllatunud, et mu vaimusünnitis on lausa riiklikul eksamil ära märgitud, aga teisest küljest... natuke kõhe hakkab. Seda raamatu algusest pärinevat katkendit lugesid tuhanded põhikooliõpilased ja sisuliselt sõltub sellest katkendist kogu nende saatus. Või noh, vähemalt eesti keele eksami hinne. Mõelda vaid, milline mõju võib mingil pisikesel tekstijupil olla ühele lugejale! Eriti siis, kui teda sunnitakse lugema...

Teksti kohta oli esitatud kümme küsimust, mis andsid kokku kakskümmend punkti. Kontrolliti seda, kas õpilane taipab teksti sisu ja kas ta leiab sealt nõutud infot. Lisaks paluti lahti seletada kaks tekstis leidunud võõrsõna (immigrant ja repertuaar) ning selgitada kahe väljendi tähendust (lõikas hoogsalt loorbereid, võtsin ohjad üle).

Paar ülesannet olid sellised, mis võtsid mind ennastki kukalt kratsima - ja minakene jättis 9. klassiga hüvasti juba kolmteist aastat tagasi! Üks neist ülesannetest kõlas nii: "Ansambli liikmed lõid ka ise lugusid. Kirjelda kolme etappi, kuidas minategelane toimis, kui tal peas mõni meloodia helisema hakkas. Kirjuta etapid õiges järjekorras." Püha müristus! Olen selle umbsõlme ise kokku keeranud, aga ei suuda seda enam lahti harutada.

Ega see katkend väga lihtne olnudki. "Viisteist naeratust" on üleüldse raske tükk, seda peab küll tunnistama. Minu õnnitlused kõigile õpilastele, kel õnnestus sellest eksamiosast kakskümmend punkti teenida. Taibukus teeb neile au.

Eksamiülesandeid läbivaks ja siduvaks teemaks oli muusika. Lühikirjandi kohustuslik pealkiri oli samuti "Muusika noorte elus". Seetõttu ma ei imestagi, miks eksami koostajad valisid lugemiskatkendi just raamatust, mille tegevus keerleb suuresti ümber tolle kunstiliigi, mille kohta lord Byron kasutas sõnu "kõigist ilu tütreist pühim". Täpsemalt kirjutasin ühe noore mehe suhtest muusika ja muusadega.

Lõppsõnaks väike mõtteke "Viieteistkümnest naeratusest":

Muusika ei alga sel hetkel, kui sõrmed keeli puudutavad. Ta algab viivuke varem, leiab inimmeelest prao, kust sisse voolata, et teadvuse kuljused tasakesi tilisema panna. Kui sõrmed asuvad plõnnima enne muusika kohalejõudmist, läheb lugu lörri. Miski ei mõju muusikale halvavamalt kui inimlik kärsitus ja tuimad noodid paberil. Muusika ei roni eales nootepidi. Tema tantsib inimese hingekelladel.

1944. Poliitika ja hingevalu

Võõrad tulevad su koju, tapavad kõik ja ütlevad: me pole süüdi! 

Selliste sõnadega algab laul, mis võitis tänavuse Eurovisiooni. Nii jõuline sissejuhatus on eurolaulude puhul ennekuulmatu ja uskumatuna näib seegi, et sedavõrd sünge laul võistluse kinni pani. Mille üle mul isiklikult on väga hea meel. Hinge pitsitava sõnumiga "1944" pole keskmine poplauluvabriku toode, vaid südamega kirjutatud ja esitatud kunstiteos. Ehtne laul. Päris tunnetest.

Kui popmuusikas lauldakse lahkuminekust või eemalolekust, on see sageli näideldud. Kui lauldakse rahust või vabadusest, kõlab see enamasti läägelt ja võltsilt. Jamala, "1944" autor ja esitaja, ei teeskle. Seda on tunda. Ta pole oma laulu üksnes läbi laulnud, ta on selle läbi elanud.

Laulu sisse põimitud etnilised elemendid ei mõju pelgalt eksootilise kaunistusena, vaid juhatavad kuulaja läbi aja ning ruumi ühte traagilisse aastasse. Nukra kõlaga duduk - aprikoosipuust puhkpill - nutab taga kadunud hingi. Refrääni sisustavad krimmitatari värsid, mida Jamala olevat oma vanavanaemalt kuulnud. Olles sõna otseses mõttes nutulaul, omandab "1944" lõpupoole lausa religioosse tähenduse. Pisaratest saab tsunami, hingepitsitusest hingeülendus. Nii võimas vägi on sel laulul.

Nüüd võiks ju küsida, kas säherdused suure väega laulud üldse kõlbavad Eurovisioonile. Aga loomulikult! Hääletustulemus näitas, et inimesed vajavad ka selliseid laule, mida raadios ja tantsupidudel ei mängita. Jamalal on oluline sõnum ja kus mujal seda edastada kui mitte paarisaja miljoni televaataja ees? Kui võimalus avaneb, tuleb see ära kasutada.

Arvatavasti teadsid enne Eurovisiooni väga vähesed eestimaalased, et 1944. aastal veeti oma põlisest asupaigast minema üle 200 000 krimmitatarlase, kes punavõimu sunnil pidid alustama uut elu Uuralites, Usbekistanis ja Kõrgõzstanis. Lääneeurooplastele on aga kõik Ida-Euroopas toimunud küüditamised ja teisedki stalinistlikud kuriteod peaaegu tundmatud. Tänu Ukraina võistluslaulule jõudis see valus teema loodetavasti rohkemate inimeste teadvusse.

Kuid Jamala ei kõnele üksnes oma rahva ehk krimmitatarlaste nimel. Tema laul mälestab sadu tuhandeid inimesi, kes nõukogude perioodil kodudest välja rebiti. Kõik nad kannatasid ühtmoodi. Paljudelt võeti vabadus, noorus ja unistused. Vaid aastaarvud, mida tragöödiatega seoses meeles pidada, on erinevatel rahvastel erinevad. Meil on neid lausa kaks: 1941 ja 1949.

Kas "1944" on ka poliitiline laul? Venemaal on juba hulk tähtsaid ametimehi, sealhulgas föderatsiooni-nõukogu kõrged esindajad, ukrainlaste laulu hukka mõistnud. Järgmiseks asuvad Ukraina võidu kahtlasi tagamaid uurima Vene eriteenistuse parimad agendid, kes suure tõenäosusega avastavad, et Euroopa Ringhäälingute Liit (Eurovisiooni korraldaja) on ameeriklaste käpa all...

Seda, et Venemaa tormab pärast kaotust Eurovisioonil kogu üritust poliitikaga määrima, oli ammu ette näha. Paraku peetakse ka mitmel pool mujal Euroopas, kaasaarvatud Eestis, Jamala laulu poliitiliselt motiveerituks. Osalt on neil õigus. Jamala pole eitanud, et tema laul vihjab ka Krimmi annekteerimisele.

Aga kus on siin poliitika? Stalin kiusas krimmitatarlasi aastal 1944, Putin hakkas sedasama tegema aastal 2014. Me oleme tagasi Teises maailmasõjas, tagasi ajastus, mil Euroopat valitsesid türannid. See ongi Jamala esmane sõnum. Peatage kurjategijad! Ärge laske neil röövida veel tuhandete inimeste vabadust, noorust ja unistusi.

Jamala ütleb kurjategijatele: "Arvate, et olete jumalad... aga kõik surevad." Ja avaldab seejärel lootust: "Me võiks ehitada tuleviku, kus inimesed on vabad elama ja armastama..." See pole poliitiline avaldus, vaid hingepõhjast kerkinud appihüüd. Esikoht eurolaulu tabelis kinnitab, et appihüüd jõudis paljude kõrvu.

Ära neela alla mu hinge... meie hingi.

Kultuuritu Eesti

Legendi järgi olevat Juhan Liiv tahtnud maha müüa oma ainsa ülikonna, et seeläbi kaasa aidata Estonia seltsimaja valmimisele. Ilma luuletaja abitagi kerkis Tallinna kesklinna hiiglaslik ehitis, mis peegeldas rahva vajadust moodsa kultuurikeskuse järele, aga samas näitas ka eesti kultuuri suurust ja vägevust. Estonia maja on samal kohal seisnud üle saja aasta, kannatanud sõjatules ja elanud üle kuritegeliku punavõimu kapriisid. Kuningliku hoone hiilgus pole hääbunud, aga ikkagi tikub seda eesti kultuuri sümbolit vaadates hinge kurbus.

Eestis pole mitte kunagi ehitatud ainsatki ooperiteatrit. Estonia maja peab seda rolli täitma olude sunnil. Ooperi- ja balletirahvas unistab endiselt päris oma kodust - sellisest, kus oleks avar lava, hüva akustika ja korralikud prooviruumid. Unistavad teisedki loovisiksused. Ja sugugi mitte suurelt, vaid päris maalähedaselt. Palju aastaid on muusika- ja teatriakadeemia igatsenud oma saali. No paljukest see ikka maksab! Annaks iga eestlane 10 eurokest, oleks saal sedamaid olemas. Aga ei, Liivi sarnaseid hullukesi tänapäeva Eestis enam ei kohta. Omamaine kultuur ei lähe tegelikkuses kuigi paljudele korda.

Liialdus? Aga kuidas siis seletada nukrat tõsiasja, et Tallinna Linnateatril pole suurt saali ja tippnäitlejad peavad mängima - vabandage väga - nurgatagustes peldikutes? Kas pühamast püham laulukaar peab tõesti kokku vajuma, enne kui taibatakse, et see vajab hädasti kapitaalremonti? Ja kuidas on võimalik, et Narva Aleksandri kirik oleks äärepealt haamri alla läinud?

Õnneks on häid uudiseid ka. Tuleval sügisel valmib Tartus viimaks Eesti Rahva Muuseumi kauaoodatud hoone. Ometi jätkub küllaga neid, kes kiuslikult küsivad: kellele seda vaja on? Vastus on muidugi lihtne ja lühike: eesti rahvale. ERM pole mingi Disneyland, kuhu on oodatud üksnes priske dollaripakiga turistid. Rahvusmuuseum on ennekõike hiigelsuur mälupulk, millesse talletatakse kõik meie rahvale omased kultuurifailid. ERM-is ei seisa ainult vokid ja käpikud. Seal töötavad inimesed, kes hoiavad ja uurivad kõike seda, mis teeb eestlase eestlaseks.

Miks on meil vaja tohutu suurt Kumu ja Rahvusraamatukogu, rääkimata eelmainitud rajatistest? Sest suur kultuur vajab suuri hooneid. Moosikeldrisse eestlaste jaoks olulist kirjavara ei koguta, põllu peal "Traviatat" või "Hamletit" mängida ei saa. Kulutagu nood kogukad majad elektrit ja kütet palju tahes - see on kultuuri säilimise ja arendamise huvides.

Kui puudub kultuur, võtab maad kultuuritus. Kummastav ja kurb on kuulda, et üks teatud riigikogu liige on isikliku solvumise tõttu asunud võitlusse Sirbiga. Väljaanne olevat kõigele lisaks vasakpoolne. Oh heldeke! Sirp on Eesti kultuuri häälekandja ning rünnak Sirbi vastu tähendab rünnakut kogu kultuuri vastu. Muidugi peaks igaühel olema õigus riiklikult rahastatud väljaande sisus kaasa rääkida (eriti neil, kes väljaannet ka loevad), kuid katse Sirpi politiseerida ja ajalehe ühiskondlikku tähtsust pisendada on täiesti vastutustundetu. Õige rahvuslane ja konservatiiv ei sõdi kultuurirahvaga.

Tegelikult pole kultuurituses süüdi üksnes poliitikud, kelle ülesanded - tuleb möönda - piirduvad sageli vaid raha jagamisega. Need, kes valitsevad, on ju kodanikkonna nägu. Lihtsam on diivanil lösutades mõnd Hollywoodi märulit vahtida kui Õnnepalu ajaloolist poeemi lugeda. Raha tuleb poliitikutelt, huvi rahvalt. Kui üldine hoiak on kultuuri pooldav, asuvad ka valitsejad kultuuriasju arutades riigi rahakotti tihemini avama.

Eesti põhiseaduse preambuli järgi peab riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Rahvas on osa riigist ja seega on iga eestlase põhiseaduslik kohus teha kõik endast olenev, et rahvus, keel ja kultuur alles jääksid. Teisiti lihtsalt ei saa.