16. august 2016

Eesti otsib supertsaari

Aeg on jälle sealmaal, et valitud pead saavad valida pead. Ei oskagi teisiti iseloomustada presidendivalimisi Eesti Vabariigis. Teatavas mõttes kehtib meil sarnane kord, mille alusel valiti keskaegses Poolas kuningat. Kuna troon polnud päritav, tulid Poolamaa ülikud äramärgitud päeval ühele põllule kokku ja langetasid seal isekeskis tähtsa otsuse. Lihtrahvas vahtis vesise suuga kõrvalt.

Johann Gottfried Tannauer
"Peeter Suur Poltaavas"
Aga miks peakski rahvas endale kuningat, vürsti, tsaari või presidenti valima? Presidendi otsevalimised tooksid paratamatult kaasa nadi olukorra: rahvas hakkaks riigipealt nõudma rohkemat kui tema volitused võimaldavad. Presidendikampaaniad muutuksid paugupealt populistide laadaks, kus müüdaks kotitäite kaupa priskeid põrsaid, kes osutuvad kotisuu avamisel hoopis kirbutanud rottideks. Praegused presidendikampaaniad - mõnusad mõttevahetused suvises vihmas - mõjuvad muude valimistrallide kõrval koguni sümpaatsena.

Presidendi esmaseks ülesandeks on olla põhiseaduse valvur, võimude tasakaalustaja ning - väikese mööndusega - rahva eestkõneleja. Kui aga rahvas pole teda troonile tõstnud, kuidas ta siis kogu eestlaskonna nimel kõnelda saab? Vastus: selleks, et kõnelda kogu rahva jaoks olulistel teemadel ning viidata ühiskondlikele valupunktidele või kinnitada kehtivate väärtuste püsivust, pole vaja tingimata otsest mandaati. Sageli tundub, et rahvas kujutab head presidenti ette kui müütilist isa- või emakuju. Rahvas tahab kedagi, kes kaitseks, toidaks ja annaks kodutunde. Aga vanemaid ei saa ju keegi endale valida!

*
Mõtlen vahel, kas pole huvitav, et Kadrioru loss, mis 1929. aastal riigivanema ja hiljem presidendi käsutusse anti, on õigupoolest sündinud ühe edvistava tsaari kapriisina. Vene valitseja Peeter Suur tahtis endale Tallinna lähistele uhket suvelossi ning selle ta ka sai - ehkki surma tõttu ta sinna ise suvitama ei jõudnudki.

Praegune presidendiloss rajati enne II maailmasõda vana lossi naabrusse ning riigiisad pole viimase seitsmekümne aasta jooksul tsaari suveresidentsis ööbima pidanud, kuid ikkagi hõljub kogu Kadrioru kompleksi kohal endistviisi võimsa tsaari vaim. Kummatigi jätab see jälje kõigile Kadrioru peremeestele. Püsib oht, et kes iganes presidendiketi järgmisena kaela saab, kaotab reaalsustaju ning hakkab nägema luulusid sellest, kuidas ta ihuüksi Euroopasse akna raiub.

Paraku on ka mõõdupuud, millega presidendikandidaate mõõdetakse, maavälist päritolu. Enam ammu ei otsita Eestile võimalikult head riigipead, vaid täiuslikku inimest. Kuna säärast imelooma pole olemas, ei leita ka presidenti, kes kõiki rahuldaks. (Allar Jõks hakkab seda kuuldes naerma ja ütleb: "Mina ei kavatse küll kõiki rahuldada!")

*
Mis siis praegustel kandidaatidel viga on? Palun väga: Kallas on miljonivaras ja kommunist, Kaljurand venelane ja pehmo, Jõks seksist ja riigivaenlane, Nestor punane ja lilla (tõlge: vasakpoolne homodesõber), Paet nohik ja kuivik, Helme nats ja liiklushuligaan. Reps aga... noh, tema on lihtsalt valest erakonnast (ja abielus - issand halasta! - lätlasega).

Pole midagi parata, täiuslikku inimest selles seltskonnas ei paista. Tsaari võime saada küll. Hullema kui eelmise. Mõnda aega rahvas muidugi räägib, et nii hullu tükki kui Ilves pole veel nähtud, aga mälu on lühike ja tuhmub kiiresti. Nii et jõudu uuele hullule. (Donald Trump purskab seda kuuldes: "Ma ei ole hull! Hillary Clinton asutas ISIS-e, mitte mina!!")

Pikk jutt lühikeseks: ükstaskama, kes saab Kadrioru uueks valitsejaks - mutta tambitakse ta nagunii, varem või hiljem, nuia või labidaga. Nõnda nõuab põhiseadus.