Minoorne kevad

Taevas üha nutab. Pisar langeb pisara järel. Vaev ja valu on taeva palge kahvatuhalliks muutnud. Isegi linnud laulavad kurvas helistikus. Kui nad üldse laulavad. Kuldnoka keel jääb lukku ja süda lõhkeb masendusest. Mis rõõmu on tal lennata halli taeva all? Lilled närbuvad veel enne, kui nad saavad õitsele puhkeda. Kõik on sünge ja kõle. Elul pole mingit mõtet. Parem on surra. Kõduneda. Muutuda mustaks kodumaa mullaks. Nagu paljud kuulsad ja kuulsusetud inimeseloomad enne meid.

Kõik koolnukesed, keda leinamarsi saatel mulda on sängitatud, ei teagi vist, et selle viisi on loonud Chopin. Toosama kuulus klaverigeenius, kel olevat olnud vähemasti neliteist sõrme. Ta kirjutas leinamarsi 1837. aasta kevadel. Võib-olla oli toonane kevad sama pilvine kui tänavune?

Ühed leinavad kaasteelisi, kes nende kõrvalt kadunud. Teised tähistavad rõõmsa peoga kaaslase leidmist – pulmamarsi fanfaarid hõiskavad. Felix Mendelssohn kirjutas pulmamarsi algselt hoopiski näidendile „Suveöö unenägu“. Huvitav, kas Shakespearile, kes neljasaja aasta eest manalasse varises, oleks too üllas pala meeldinud? Vist oleks. Aga Romeol jäigi Julia altari ette viimata. Mürk ja pistoda tegid oma töö. Kaks kevadist lõokest kärvasid suvepäikest nägemata.

Tundub, et Lydia Koidula kirjutas hääbumatu luuletuse „Mu isamaa on minu arm“ samuti kevadel, kuldnokkade rõkkamise aegu. Lõpetab ta ju värsiridadega: „Su linnud und mull’ laulavad“ ja „Mu põrmust õied õitsetad…“. Tema hägune unelm läks täide. Koidulauliku maised säilmed jõudsid tagasi isamaa ihusse.

Aga missugusel kummalisel ajal see juhtus! Just siis, kui sõjasuits alles varemete kohal hõljus ja porri küntud tankiroomikute muster oli veel värske. Just siis, kui Eesti rahvast punalippude all tapeti, rööviti ja vägistati. Under, Gailit ja Kangro olid minema pagenud, aga kallis Koidula – tema tuli tagasi! Gustav Ernesaks, me laulutaat, oli paar aastakest varem „Isamaale“ viisi andnud. Samuti võõrsil viibides.

Laena mulle viiulit, Vivaldi! Tahaks mängida su kuulsat „Kevadet“, panna keeled helisema nii, et linnudki jälle laulu üles leiaks ja paksud takused pilvepalakad siidise taeva eest langeksid. Kevad peab olema ikka rõõmu ja armastuse, pidude ja pulmade aeg. Sügis hiilib niigi sageli inimeste hinge, üks lõunast tulev tuulehoog, mis Vahemere soojust ja tuhandete sirelite lõhna endaga kannab, kuluks praegu hädasti ära.

Ajalugu jüritule paistel

Ühel pilvisel ööl – see oli jüriöö – peatus üksik ratsamees kõrgel künkal, umbes poolteist penikoormat Tallinnast. Ratsanikul oli pikk talupojakuub õlgade ümber ja pehme kaabu sügavale silmile tõmmatud. [---] Ratsanik pani kaabu jälle pähe, võttis siis kuue alt tõrvalondi välja, lõi tuld, pistis londi põlema ja hoidis ta kui küünla püsti. Leek lõkendas tuule käes kõrgele. Imelik oli, mis nüüd sündis. Ümberringi, nii kaugele kui silm ulatas, välkusid pimeduses tulesilmad üles, mis paar silmapilku põlesid ja jälle kustusid.

Sedasi kirjeldab Eduard Bornhöhe jutustuses „Tasuja“ eestlaste mässu algust. Jüriöö ülestõus levis üle Põhja-Eesti ja Läänemaa ning jõudis Saaremaale välja. Jüritule süütamisele järgnenud sündmused kestsid ligi paar aastat, kuid nagu teada – põlisrahvas oma priiust tagasi võita ei suutnud. Jüriöö on jätnud siiski sügava jälje rahvuslikku ajalooteadvusse, sümboliseerides ühtlasi vabaduseiha ja vastupanu võõrvõimudele.

Uuemas ajalookäsitluses on Jüriöö ülestõusu tähtsust tugevalt kahandatud. Moodsa seisukoha järgi mässasid Liivimaa talupojad siin ja seal, aga nende ponnistusel polnud Eesti ajaloole mingit mõju. Pärisorjuse süvenemist ülestõusuga seostada ei saa, mäss polnud organiseeritud ega hõlmanud kogu Eestit. Ühesõnaga, Jüriöö ülestõus on ülespuhutud poolmütoloogiline sündmus, mis tõsimeelsetele ajaloouurijatele seetõttu huvi ei paku.

Jah… Paraku ei taha noorema põlvkonna ajaloolased enam üldse tegelda rahvusliku ajalooga, keskajast kõneldes väldivad nad sõnu „eestlane“ ja „vabadus“. Sellest johtuvalt on maani maha lammutatud ka Jüriöö ülestõusu mütoloogiline rajatis. Rahvuslus on moodsa ajaloolase jaoks ebameeldiv teema. Ta küsib nõnda: kas keskaegsed Liivimaa talupojad olid ikka eestlased? Kuna rahvuse defineerimisega jäädakse hätta, heidetakse kõik rahvuslik sootuks kõrvale ja tegeldakse vaid tõestamist võimaldavate faktidega. Õige, see ongi teadlaste ülesanne. Aga kes siis hoolitseb rahvusliku juurika eest?

Kui eestlased lõikavad end lahti juurtest, mis seovad neid muinasaegsete vägimeestega, mis saab me ajaloost? On eesti rahval üldse oma ajalugu? Või jääbki alles kosmopoliitne ja igati „euro“ histooria, kus Muistse vabadusvõitluse asemel on Liivimaa ristisõda ja Jüriöö ülestõusust kõneldakse kui suvalisest talupoegade mässust? Igav!

Viimastel aastatel on hakatud jüripäevaga koos tähistama veteranide päeva, mille tunnusmärgiks sinimustvalged lilleõied. Kaks tähtpäeva võiks olla veelgi tihedamalt seotud. Püha Jüri oli sõdalaste kaitsepühak ning sõdalaserüü tõmbasid selga ka need Eestimaa talupojad, kes 1343. aastal võõra võimu vastu üles tõusid. 

Eestlased ei ole pidanud ühtki vallutussõda. Meie sõdalased on kaitsnud oma maa vabadust. Nii 13., 14. kui 21. sajandil. Ugandi küngastel, Harjumaa väljadel, Lähis-Ida kõrbeliivas. Nad kõik väärivad meelespidamist ja tänukummardust. Kuni jätkub inimesi, kes on valmis Eesti eest elu andma, ei lõpe ka eesti rahva ajalugu.

Kaljudest näkkideni

Täpselt viis aastat tagasi ilmus minu esimene raamat „Kaljud ja kameeleonid“. Oli nagu noortekas ja ei olnud ka. Jutustasin loo sellest, kuidas andekast maapoisist sai jõhker kurjategija. Kokku 500 lehekülge. Eks mul olid omad põhjused, miks lugu sündis ja miks ta just sellise kuju võttis. (Lõpud ja algused)

Nüüdseks olen ilmutanud neli raamatut. Võib öelda, et esimese kolme raamatuga said sarved maha joostud. Kõik, mis meelel ja südamel, selle ka välja paiskasin – otse paberile. Olin korraga mänguhimuline ja lõpuni aus.

Mänguhimu on alles, kuid ausalt ma enam ei kirjuta. Seepärast ma neljanda raamatuga – tollega, mis kõneleb näkkidest – rahul ei olegi. Näkiraamatus puudub autori nägu. On vaid hääl kosmosest, mis sosistab valesid.

Ah et mis ma sellega mõtlen? „Seal, kus näkid laulavad“ on õuduse ja müstika sugemetega krimka, mille aines on voolanud välja sügavast rahvapärimuse lättest. Aga lugeja ei saa midagi teada autori isiklikest mõtetest, tunnetest, aistingutest. Autor laseb vaid fantaasial lennata, tõmbab ka lugeja kaasa ning koos hõljuvad nad sünge uduse maastiku kohal. Lugeja saab sellelt õhulennult (loodetavasti) toreda kogemuse, kuid kui autor ta tagasi kindlale maapinnale toimetab, ei ole lugeja temaga sugugi rohkem tuttav kui enne.

Paistab, et olen jõudnud sellisesse seisu, kus ma ei ela enam lugusid läbi, ma üksnes vahendan neid. Tahan lugejale rõõmu pakkuda, isegi kui ma kirjutan jubedatest asjadest. „Näkid“ on ilmselt kõige küpsem (ja ka kõige tavalisem) lugu, mille olen kirja pannud. Suured kirjanduslikud avastusretked on minu jaoks läbi saanud, jääb vaid kartograafiline täpsustustöö. Ei, oleme ikka optimistid: Ameerika on avastatud, nüüd tuleb see koloniseerida.

Liiguvad kuuldused, et ma olevat lootustandev krimikirjanik (Kuriteod näkilaulu saatel). Piisas vaid üks kriminulli moodi raamat üllitada – ja juba kirmikirjanik! Tahaks neid kuulujutte pisut jahutada. Esiteks pole ma end kunagi kirjanikuks nimetanud (ega kavatse seda ka lähiajal teha) ja teiseks ei ole krimikirjandus sugugi mu esimene armastus. Aga kuna Eestis on krimkadega üldiselt kehvad lood, siis võetakse iga natukenegi õnnestunud krimilugu kohe avasüli vastu.

Mis edasi? Jätkan samas vaimus. Inimhinge mustad sügavikud tahavad uurimist. Patud ja pahateod tuleb päevavalgele tirida. Kurjus on ju lummav nii kirjutajale kui ka lugejale. Lummus kestab.

Naeratav koletis

Ta on ilus poiss. Tark. Andekas. Musikaalne. Ja sportlik on ta ka. Pole vist põhjust lisada, et ta meeldib kõigile. Piisab tal vaid naeratuseks huuli paotada – ja naised toovad oma sulava südame hõbekandikul tema jalge ette. Kas keegi usub, et see inimkonna säravaim eksemplar, keda jumaladki kadestavad, on tegelikult koletis? Ei, muidugi ei usu. Punapõskne sile ladvaõun ei saa ju olla ussitanud!

*

Suhete aluseks on usaldus. Olgu kodus, tööl või sõprade ringis – usalduseta ei teki ega püsi ükski täisväärtuslik suhe. Mõned tüübid on aga spetsialiseerunud usalduse kuritarvitamisele. Nad meisterdavad imekauni maski, panevad selle endale ette ja võluvad maailma. Miks peaks keegi kahtlustama, et maski taga peitub midagi pahelist?

Kaks näidet langenud tähtedest, kes viimastel aastatel on musta kroonikasse jõudnud. Kunstjalaga jooksja Oscar Pistorius – invasportlaste suur iidol ja ühtlasi mõrtsukas. Miljoneid inimesi naerutanud koomik Bill Cosby – geenius ja sarivägistaja. Erinevad juhtumid, aga sarnased tagamaad. Raske uskuda, et mees, kes füüsilise puude või keeruka lapsepõlve kiuste on tippu jõudnud, võiks salamisi kurja teha. See ei lähe ju kuidagi kokku meie ühises alateadvuses kulgeva narratiiviga, mille kohaselt saab karjapoisist kuningas ja Tuhkatriinust printsess. Kusagil pole öeldud, et Tuhkatriinust võib saada hoopis nõiamoor.

Ka kodumaisest meediast on läbi käinud kaasusi, mille keskmest leiame lugupeetud ja armastatud kodaniku, keda sõbrad ja lähedased iseloomustavad kui töökat, ausat ja seltskondlikku inimest. Aga halastamatu kohtukull tirib ometigi tema arvutist päevavalgele kümnete gigabaitide kaupa lastepornot. „Ei, see ei saa nii olla!“ ahhetavad sõbrad-lähedased kooris. „Pole võimalik! Ta on süütu!!“ Ja järgmisel kohtuistungil selgub, et toosamune süütu sell on mitmele kümneaastasele tüdrukule käe püksi toppinud…

Ei või iial teada, millist patukoormat kannab endaga kaasas järgmine peenesse ülikonda pugenud, lipsustatud ja lõhnastatud härrasmees, kes ruumi astub ning edust ja enesekindlusest kiirgab. Kas ta peksab kodus oma naist? On ta raha ja võimu nimel valmis mõne kolleegi eluküünla kustutama?

Igale pätile pole löödud otsa ette templit, mis ütleks selgelt: „Tal on pikad näpud ja kibedad rusikad.“ Kuidas siis kurikaela ära tunda? Olla valvas ja samas… usaldada? Võimatu ülesanne! Kes usaldab natuke ja ääri-veeri, ei usalda üldse. Pole usaldust, pole ka suhet. Ei armastust ega sõprust.

Need, kes lõhuvad usaldust, lõhuvad inimkoosluse alusmüüri. See, kellele salakaval paharet on juba kurja teinud, ei pruugi enam kedagi usaldada. Kes saab hullusti kõrvetada, kardab tuld elu lõpuni. Meiega manipuleeritakse, meid petetakse, meid kasutatakse ära. Vähemal või rohkemal määral juhtub see igaühega. Kuritegu ei seisne üksnes varalises, moraalses või füüsilises kahjus. Iga kuritegu teotab inimlikkust ja vähendab usku kaaskodanike heatahtlikkusse. Nõnda teenib kurjus topeltpunkti.

Viha ja õigus 2

Mõne värava küljes võib näha silti, mis hoiatab kurja koera eest. Oleks tore, kui samalaadsed sildid hoiataksid ka kurja inimese eest. Siis teaks, keda vältida. Koer vähemalt lõriseb enne ründamist. Kuri inimene on aga salakaval. Ta lööb vaikides teisele noa selga.

Loomad ei vihka. Nad võivad olla agressiivsed, kuid vihkamine kuulub täienisti inimlike seisundite hulka. Loom ründab sageli vaid siis, kui ta on hirmul või näljane. Ka inimlikku viha seostatakse hirmu ja näljaga. Hirm teistsuguse ees ja nälg võimu järele – need on viha sagedased tagamaad. Ometigi näib, et enne seda, kui hirmust-näljast saab viha, läbivad inimlikud emotsioonid veel ühe staadiumi. Selleks on vastikustunne.

Inimene kui ühiskondlik loom ei saa niisama oma karjaliiget vihata. Ta peab leidma vihkamiseks kõlbelise põhjuse. See käib kergelt. Esmalt tuleb vihkamise objekt kõigest inimlikust puhtaks koorida ja anda talle uus liiginimi: ahv, siga, madu, lits, pede, kaltsupea, sitakott, värdjas… Valik on lai. Vastumeelset inimest ümber ristides kutsub vihkaja endas esile vastikustunde. Kui isik on inimlikust palgest vabastatud (ehk dehumaniseeritud), on teda juba lihtne vihata.

Ühtlasi märgitakse sel viisil maha kindlad piirid „meie“ ja „teie“ vahele. „Meie“ oleme ühtne kooslus, aga „teie“ olete võõrkehad. Loomulikult peavad „omad“ mistahes „võõraste“ tunnusmärkidega isendeid eemale tõrjuma, et säilitada kooslusesisene kord. Siit ilmneb ka viha seos võimunäljaga: teistsugustele tuleb koht kätte näidata. Inimesed ja värdjad ei saa ju koos valitseda.

Viha võib väljenduda pelgalt mõnes emotsionaalses purskes, ent vihkamine ise on protsess. Protsess, mille eesmärgiks saab olla vaid vihatava objekti täielik hävitamine või – kui see ei õnnestu – vihatava tõrjumine ühiskonna äärealale, tema püsiv alavääristamine ja tasalülitamine. Probleem lahendatud, maailm päästetud.

Mis on vihkamise kõlbeline alus? Vihkaja kõrgem staatus, ei muud. Kui ma kedagi südamest vihkan, siis pean seadma end vihatavast kõrgemale, seda nii mõistuse kui ka moraali poolest. Mina kui valge mees olen tark – järelikult on neeger (keda ma ei salli) loll nagu lauajalg. Loogiline! Kui ma olen silmapaistva potentsiga heterokutt, siis mingi roosa pepupoiss, kes naist ei taha, on täiega väärakas. Eks ole?

Vihkaja hiivab end võimalikult kõrgele poodiumile, et õigustada oma kõlbelist üleolekut neist, kes talle ühel või teisel põhjusel ei meeldi. Vihkajal on alati õigus – sest ta ise ütleb nii. Ta ei suuda võõraid omade sekka lõimida, sest see läheks vastuollu tema ülimalt lihtsa ja samas raudkindla mõttelaadiga. Valge ja must, päev ja öö, oma ja võõras ei saa tema mõttemaailmas kõrvuti eksisteerida. Planeet, millel vihkaja tegutseb, on monokroomne ja erinevad värvitoonid ainult segavad teda.

Vihkaja ei hakka end vaevama peente faktide ja lääge empaatiaga. Talle piisab teadmisest, mille ta on endale ise koljuluusse söövitanud: kõik inimesed pole inimesed ja seega ei vääri nad õnne, vabadust ega elu.

Samal teemal:

Viha ja õigus

Kuula! Näkid laulavad…

Väike alevik Virumaal. Kunagi ammu – siis, kui idakaarest tõusis korraga kaks päikest, ühel käes sirp, teisel vasar – oli see alevik õitsva kolhoosi keskus. Näete, nendel lubjarikastel nisupõldudel müttasid uhked punased kombainid. Aga selles tellistest kolossis ruigasid rõõmsalt igat mõõtu sead. Ja teispool toda vallseljakut seisis kõrvuti kaks hiiglaslikku karjalauta, sinakad silotornid kesk hoovi kui Peetruse katedraalid.

Jah… See oli ilus aeg. Kõigil oli siis tööd ja leiba. Lapsed laulsid rahust ja sõprusest, punased siidrätid kaelas. Polnud ühtki muret – eriti veel, kui õnnis parteipilet taskus. Pidu kestis, kuni neetud Eesti Vabariik tagasi tuli.

Nüüd on see alevik omadega sama hästi kui õhtal. Inimestest tühjaks jooksnud, varemetes ja jumalast hüljatud. Jah, postkontor veel töötab, apteek on lahti lausa kolm korda nädalas (kl 10–13), kohalikus keskkoolis, mille keldrisse on igaks juhuks tallele pandud silt kirjaga „Põhikool“, õpib peaaegu sada last. Tallinnasse ega Tartusse ükski buss ei käi, aga see-eest saab hommikul ja lõuna paiku Jõhvi kaudu Rakverre sõita (selle lõbureisi eest tuleb maksta vaid € 5).

Valla suurimateks tööandjateks on vallavalitsus, kool ja hullumaja. Õigupoolest on aleviku lähistel asuv psühhiaatriakliinik väga mainekas asutus, kus isegi Riigikogu liikmed sageli ravil käivad. Või noh – valijatega kohtumas.

Pixabay

Aga nüüd jõuame oma ringreisil õige põnevasse kohta. See siin on Kalmujärv. Pikad sajandid ei ole rahvasuud lukku löönud ja sestap teab rahvas endiselt kõnelda, et vanakurat isiklikult on sellesse roheka veega järvekesse sülitanud. Palju õnnetust ja nuttu on Kalmujärv oma külalistele kaela kupatanud. Alles see oli – nüüd on sellest küll tubli kakskümmend neli aastat möödunud – kui üks 16-aastane poiss järve uppus. Tema surnukeha ei leitudki kohe üles. Terve talve hulpis ta kusagil mustas järvemudas, enne kui Kalmujärv ta omastele välja andis.

Mullu suvel kõneldi uudistes, et üks mees, kes oli järve vastu suurt huvi tundnud – ta olevat iseäranis näkkidega seotud pärimust uurinud – leidis samuti kiire lõpu. Ta oli oma vanni uppunud ja keegi olevat teda seejuures aidanud. Muidugi tahad nüüd teada, kes see „keegi“ oli. Kuri näkk – kes muu.

Jätan siinkohal meie väikese ringreisi pooleli. Edasi saad lugeda juba raamatust „Seal, kus näkid laulavad“. 

Ahjaa, pean sind ka sõbramehe poolest hoiatama. Kui juhtud kuulma näkkide laulu, siis kata kohemaid kõrvad! Need kuradima näkid, kes imeilusat laulu lasevad, on tulnud just sinu hinge järele.

Kangelase tunnusmärgid

Eesti kõige pahelisem linn on Tartu. Nii kui päike looja läheb – ja pikal talveajal juhtub see õige vara – roomavad kõiksugu verejanulised molkused oma urgastest välja ning hakkavad ausaid kodanikke kimbutama. Videviku eel käratsevad hakid ja pätid üksteise võidu Taaralinna uulitsatel. See on hoiatav signaal ausatele kodanikele. Pugege peitu, kui elu armas!

Mida teha nendega, kel rusikad alailma sügelevad? Trellid neid ei paranda, sest vanglaleiva mekk on ju pätile magus. Oma kätega ta ausat leiba teenida ei mõistagi. Pättide peamine oskus seisneb lõhkumises, laamendamises, peksmises – hävitamistung on sügaval nende loomuses. Ehk peaks võllaroad kogu Eestimaa pealt kokku koguma ja lammutustöödele saatma? Kolhoosiaegseid kolosse, millest tarvis lahti saada, leidub ju Saarest Viruni. Peksu pätid kive, vast rahunevad siis maha!

*

Märtsi algul Tartus toimunud peksmisjuhtum polnud midagi ebatavalist. Kahjuks. Ometigi pani juhtum meedia kihama. Ärkas kogukondlik õigustunne. Ohvrist sai üleöö sangar, kes pälvis siseministri aukirja ja „Tuhande tartlase tänu“. Tema toetuseks ja tunnustuseks korraldati Kaubahalli ees (politseinike keeli öeldes: sündmuskohal) omamoodi meeleavaldus, kuhu kogunes inimesi rohkem kui mõnele suvalisele pagulasvastasele marsile. Millest kõneleb taoline asjade käik?

Me vajame kangelasi. Eeskujusid. Kedagi, kellele alt üles vaadata, kedagi, keda tänada julguse ja tragiduse eest. Kedagi, kes jääb endale kindlaks ka siis, kui see toob kaasa valu ja ebameeldivusi.

Sedapuhku leiti kangelane Tartust. Jaanus. Lihtsalt Jaanus. Anonüümne pereisa, kodanikujulguse kehastus, märter selle sõna kõige õilsamas ja puhtamas tähenduses. Ajal, mil õhus on palju hirme ning hirmutajad ise naudivad teenimatult aupaistet, ilmub järsku eikusagilt mees, kes ei karda. Ei karda seista enda ja heatahtlike inimeste eest.

Vaprus on kangelase tunnus, kahtlemata. Kuid kangelane peab olema ka suuremeelne. Jaanuse avalik kiri on vapustav lugemismaterjal. Ta püüab kurjameid, kes talle kallale tungisid, mõista. Mõistmises peegeldub andestus. Kui harukordne tegu on andestus – eriti praegu, vimma, viha ja küüniliste „arvamusliidrite“ ajastul!

Sooviks vaid, et iga inimese lähedal oleks mõni Jaanuse moodi sell – väike kangelane, kes seisab vankumatult õigluse eest ega karda tuldpurskavaid lohemadusid. Siis võiks tõesti öelda: Eestis kulgeb elu nagu muinasjutus.

Keelelaiskus

Ühed laigivad, teised feilivad, kolmandad apdeidivad. Stoori on lühike ja käšši on vähe. Djuudil kuulid prillid ja pingid šortsid – ühesõnaga, hott lukk.

Väike liialdus küll, aga nõnda need tänapäeva noored räägivad. Ja mitte ainult noored. Kõik, kes tahavad ajaga kaasas käia või lihtsalt lahedad olla, pruugivad importkaupa. Inglise keel, õigemini inglise ja eesti keele segapuder, on paljude jaoks ilmselt kergemini tarvitatav kui pääsukesemärgiga kodumaine toode – ausa sõnniku peal kasvanud puhas ja mahe eesti keel.

Eks inimene taha ikka lihtsamalt läbi saada. Olulised leiutised sünnivad sageli laiskusest. Õnneks on olemas üksainus, vaid keskmiselt 1,5 kg kaaluv masin, mis suudab luua teisi masinaid. See on inimaju. Laiskuse ja loovuse koostöös peitub arengu võti. Kui aju automaatrežiimile lülitada, kaob ka loov mõtlemine. Jääb üksnes laiskus.

Viimast manitsust silmas pidades võiks ka keelde suhtuda loominguliselt. Keel peab arenema, ainult nõnda saab ta pikalt kesta. Igavate inglise muganduste asemel kõlagu keeles rohkem soomeugri juurikast võrsunud vaimukaid uudissõnu. Parem oma endel peos kui võõras selfi katusel!

Eesti keelde sattunud barbaarsed toorlaenud näitavad kõneleja laiskust. On loomulik ja küllap ka paratamatu, et inimesed viibivad hommikust õhtuni  ingliskeelses keskkonnas. Aga vahel, kui õnnestub sealt välja ronida, võiks aju ümber seadistada – tagasi eesti keele lainele. Natuke vaeva tuleb selleks näha, jah. Ennekõike on see mõtlemise vaev. Tark ju ikka mõtleb, enne kui ütleb.

Kõik ei ole suhteline

Pikalt võib arutada selle üle, mis on elu mõte, kuidas tekib teadvus või kas me tegutseme ikka vaba tahte ajel. Need teemad on filosoofidele juba üle paari tuhande aasta leiba andnud. Ei juhtu suurt midagi, kui igavikulised küsimused lõpliku vastuseta jäävad. Hoopis teine lugu on moraaliküsimustega.

Tavaline inimene – olgu ta Maali, Ants või Juku – ei mõtle igapäevaselt sellele, kas tema üks või teine tegu on moraalne. Ühiskonnas juurdunud moraalinormide üle ei vaielda, need võetakse vaikides omaks. Meid lihtsalt kasvatatakse moraalseteks inimesteks. Vähemalt ideaalis peaks see nii olema. 

Tegelikkuses ei kulge asjad normide ja ideaalide raudsetel rööbastel. Ikka tuleb ette olukordi, kui moraal lööb kõikuma ning kõlab hüüatus: ”Kõik on suhteline!” Aga kui moraalinorme saab tõesti mitut moodi tõlgendada, muutub küsitavaks ka moraalsete inimeste olemasolu. Viimaks loobutakse moraali mõistest sootuks – sellise veniva nähtusega nagu moraal ei ole ju midagi pihta hakata.

Moraalne inimene on sisuliselt sama, mis hea inimene. Ta käitub hästi, teeb teistele head – järelikult on ta moraalne. Selle väite valguses kerkib järeldus: hea ühiskond koosneb headest inimestest. Teisisõnu: hea on elada sellises riigis, kus on palju moraalselt käituvaid inimesi. Loogiline, jah? Kummati tekivad sellesse ilusasse järeldusse häirivad praod, kui naasta tolle laialt levinud seisukoha juurde, mis kuulutab moraalinormid suhteliseks.

Nii nagu Einsteni relatiivsusteooria ei tähenda, et kõik on suhteline, ei tähenda seda ka moraalne relativism. Kõlblus pole isiklik maitseasi, vaid ühiskondlik kokkulepe. Selle mõistmiseks tuleb teha lühike ajarännak antiikaega.

Veel enne, kui Sokrates Ateenas kuulsaks sai, jagas linnakodanikele tarkusi Protagoras. Loomulikult tegi ta seda raha eest. Aga üks tema mõtteteradest on praegugi täiesti tasuta saadaval: ”Mis ühele linnale tundub õiglane ja ilus, see seda talle ka on, senikaua kui ta niimoodi arvab.” Ehk siis – juba Protagoras leidis, et ühiskonnas kehtivad normid on pelgalt kokkulepete küsimus. Muutuvad olud, muutuvad kokkulepped, muutuvad seadused. Ja moraalisätted samuti.

Tänasel päeval lähtuvad demokraatlikud ühiskonnad suuresti just sellest antiikaegsest põhimõttest. Kokkuleppeline moraal – kõlab natuke kahtlaselt, eks ole? Aga kokkulepped, koosmeele ja ühisosa otsimine kuuluvad lahutamatult iga kollektiivi igapäevase elu juurde. Isegi kui tee kompromissideni on ränk ja aeganõudev, tasub see ette võtta. Inimkooslus saab eksisteerida ja areneda ainult kokkulepete mõjul, ei teisiti.

Moraali kõige olulisem, võib-olla ainus eesmärk – see, millelt ei tohiks kõlblusest ja kõlvatusest rääkides hetkekski kõrvale vaadata – on inimese igakülgne heaolu. Kui inimene elaks nagu metsloom, poleks tal põhjust „õigest“ ja „väärast“ käitumisest rääkidagi. Kannatuste vähendamine ning sellega humaansema elukeskkonna kinnistamine peaks olema iga õiglase riigi siht. See kehtib ka Eesti kohta.

Viha ja õigus

Vihakõne on kuum mõiste. Lausa kõrvetav. Meediaruumis lendlevad üha „võõraviha“, „rassiviha“, „homoviha“ ja tont teab, mis vihad kõik veel. Ei maksa unustada ka iidset klassiviha, mis suurtest sotsiaalsetest lõhedest tingituna ühiskonna madalamates kihtides salamisi podiseb. Ja siis on veel liiklusviha – või lausa liiklusraev, nagu tavaliselt öeldakse-kirjutatakse. Seega: vihasid leidub nüüdsel ajal igale maitsele, vali endale sobivaim ja vihka mõnuga!

Mida roomlane Horatius selle kohta oleks kostnud? Ira furor brevis est. Viha on lühike hullus. Aga hulluski võib pikalt kesta, sest väärtuslikku eluaega on praegusel inimesel vähemalt kaks korda enam kui oli ühel keskmisel Rooma impeeriumi alamal.

Vihkamine nõuab kahtlemata palju energiat. Pikki aastaid suudavad suurt viha kanda vaid väga jõulised isikud – need, kellel on küllaga vaimujõudu. Mõistus ütleb muidugi, et vaimujõudu ei tasu raisata tühja viha peale, aga katsu sa selle jutuga vihkaja juurde minna! „Mina pean vihkama,“ teatab tema, „sest mul on õigus!“

Õhtumaades on alates renessansiajast seatud esikohale isiklikud vabadused. Euroopa ajalugu on viimastel sajanditel olnud vabanemiste lugu. Terved rahvad vabanevad võõrvõimu ahelaist, pärisorjad lastakse priiks, naised pääsevad meeste kammitsaist, homod panevad putku heteroseksuaalide jurisdiktsiooni alt ja väikesed lapsed leiavad kaitset pahurate vanemate omavoli eest. Alles see ju oli, kui naist, last ja orja võis peksta nii, nagu käsi jaksab. Nüüd on meil inimõigused, mis kehtivad kõigile – nii enamustele kui ka vähemustele. Teadupärast kuulub igaüks korraga paljudesse enamustesse ja vähemustesse.

Mis on aga inimõigustel pistmist vihaga? Kui viha vallandub – olgu selle põhjuseks mis tahes – saavad kõige rohkem haiget nõrgemad ehk need, kes vähemuses. Inimõigused kaotavad silmapilk oma sisu. Inimõiguse asemele astub rusikaõigus. Raevunud mees võib naisele kallale minna, kui naine juhtub talle vastu vaidlema. Pimedad emotsioonid söövad mõistuse ja mees nõuab õigust peksuga – sest ta lihtsalt tahab nii. Ei oskagi teisiti. Viha on tema liitlane.

Jõud ja õigus kuuluvad kokku nagu pott ja pliidiraud. Kes tunneb, et tal on õigus, tahab seda jõuga läbi suruda. Kõik türannid ja diktaatorid on jõuga õiguse maksma pannud. Nende esimeseks ajendiks on olnud seejuures viha. Türann ei saa ega taha jagada oma võimu, kuid ta saab jagada viha. Hitler puistas üle Saksamaa juudiviha, Stalini võimu garanteeris klassiviha. Seejuures ässitasid nad vähemusi üksteise vastu, külvasid riigis paranoiat ja ebakindlust. Loomulikult püsivad diktaatorid võimul ennekõike tänu hirmule, kuid võimu legitimeerimiseks kasutatakse viha. Vana trikk, mis alati töötab.

See, mida tänapäeval vihakõneks nimetatakse, võib olla lihtsalt verbaalne tatt, mida rahulolematud (ja sageli vaimuvaesed) tüübid ohtralt toodavad. Vihakõne tagant kumab ka äärmist egoismi – mina mõtlen, räägin ja käitun õigesti, aga need teised teevad kõike põhimõtteliselt valesti, nad ei tohiks üldse olemaski olla. Kuid see osa vihakõnest, millesse tuleb kõige tõsisemalt suhtuda, puudutab üleskutset vägivallale. Sõnad iseenesest ei tapa ega sandista kedagi. Aga kui sõnast võrsub tegu…

Kuidas peatada hullust? Ikka mõistusega. Viha lahutamatuks kaaslaseks on mõttelaiskus. Must-valge maailmapilt, mis lodevate mõtete ja pooltõdede peale on ehitatud, laseb ka vihal aina sähvida. Faktid, ratsionaalsed argumendid, demagoogia-vaba arutlus – need on vahendid, millega viha tõrjuda. Aga kelle ajju on vihauss juba pikad käigud uuristanud, seda ei päästa enam püha vesi ega hõbekuul.

Mõned väikesed võililled

Kui ma kooli jõudsin, leidsin oma laual seitseteist õnnesoovikaarti. Olin sellest väga üllatunud – ma ei teadnud, et mul on nii palju sõpru. Tavaliselt oli sünnipäevalapse laual seitse-kaheksa kaarti ja mõnel vähemgi. Aga võib-olla sooviti mulle seepärast nii palju õnne, et olin nüüd klassis kõige parem õpilane?

Nõnda kirjeldab Heljo Mänd üht sünnipäevahommikut mälestustekogus „Väikesed võililled“ (1983). Siiski ei saa kõik head õpilased ja head kirjanikud kuhjaga õnnitluskaarte. Aga Heljole ulatab arvukas lugejaskond tänasel suurel hällipäeval kindla peale heade soovidega kaardikese – kui mitte teisiti, siis oma südames. Tema lihtsate, kuid imearmsate juttude, näidendite ja luuletuste seltsis on üles kasvanud mitmed põlvkonnad. Kümned tuhanded eestlased on koos Mõmmiga tähti õppinud, ümber Nõiakivi luusinud, Krokodilli kadunud saba otsinud ja Koera taskusse pistnud.

Eelmainitud raamatus „Väikesed võililled“ kõneleb Heljo Mänd sellest, kuidas ta üldse kirjutamise juurde jõudis. Tüdruk oli kümme või üksteist, kui ta haigestus kopsupõletikku. Haigevoodis lebades tuli talle järsku pähe, et võiks ajaviiteks luuletuse kirjutada. Esimese luuletuse pühendas ta nukule nimega Mia, kes oli pikkadel tõvepäevadel tüdrukule sõbra eest. Teine luuletus sündis sirelist – mis sest, et Heljo akna all sireleid ei kasvanud. Suured inimesed luuletasid ju igasugu asjadest.

Hiljem meisterdas väike Heljo luuletuse varalahkunud onu Ruudi mälestuseks. Täiskasvanuid liigutas see nii väga, et Heljo sai vanaemalt esimese tellimustöö: kirjutagu tüdruk memme jaoks matusekõne. (Asja sellest kõnest vist ikkagi ei saanud.)

Kõige esimene jutt, mis Heljo nime all ajakirjanduses ära trükiti, ei olnud aga üldse tema kirjutatud. Selle pani tema eest paberile üks teine tüdruk, kes tahtis näidata, et oma jutuga ajakirja veergudele pääseda pole üldse mingi kunsttükk. Kuid Heljo enda käega kirjutatud lugusid ei tahtnud ajakiri miskipärast avaldada… Alles siis, kui häbelik, aga järjekindel tüdruk oli teele saatnud jutukese kahest siilipojast, trükkis ajakiri Laste Rõõm selle ära. Heljo Mänd oli kirjandusse astunud.

„Väikeste võilillede“ läbiv teema on valetamisega seotud hirm ja häbi. Isegi kui väike Heljo oli häda pärast sunnitud vale kuuldavale tooma, elas ta seda koledasti läbi. Kirjutades pole ta kunagi valetanud. Tema teostes ei kohta lugeja midagi võltsi või järeletehtut. Paljudele kirjanike jaoks on raske kirjutada valetamata. Heljo Mänd kirjutab seda, mida mõtleb ja tema sulge juhib kindel südametunnistus.

Olgugi et tema tekstid pole kuigi ambitsioonikad, neis puudub autori egoistlik tahe salvestada oma nimi igavikku, õhkub neist ajatut headust. Tõepoolest – Heljo Mänd pole vist eales kirjutanud kurjusest, ta usub üksnes headusesse.

Hääst väest

Antsla vald sai minevä aasta vahtsõ tunnuslausõ: hää väega kotus. Uhkõlõ kõlas, a esihindäst või egä liin ja vald kellädä, et timäl om tuhat volti väke takan. Tunnuslausõst om kassu õnnõ sis, ku taal om mõtõ seen. Toda mõtõt tulõgi otsma nadada.

Mille perrä muialpuul Antslat tuntas? Suurõmbal jaol inemiisist lüü ette kõgõst Hauka laat. Laatu om siin kandin peetü ammudsõst aost, Hauka laat olõssi nigu vana kombõ jakk. A üts rahamaiguga prallõ, millest jääs egä aasta keskliina uulitsailõ maha prükü ja ossõlumpõ, ei olõ kül sääne asi, mille peräst uhkust tunda. Jah, mõni miis saa hääd väke laadaõllõst, a tuud tunnuslausõ luuja vast iks es mõtlõ. Ku vald taht hinnäst parõmbast küllest näüdädä, tulõ edeplaanilõ säädi midägi kultuursõt.

Kon tuu vägi meil tsärises? Mõtõ juusk kõrraga luudusõ ja vannu pühäkotussidõ pääle. Ku näpuga müüdä Antsla valla kaarti vitä, lövvämi säändsid kotussid nigu Kalmõmägi ja Keriguniit. Antslast Tsooru poolõ minnen jääs kurrakätt Pühämägi, Rimmin saisva kõrvuisi Kabõliasõ ja Ristimägi. Kikkaoja kandin om suurõ tii veeren Kerigumägi.

Vanarahvas es panõ mäkile uhkid nimmi ilmaaigu. Kerik kotussõnimen või näüdädä tuud, et sääl paigan om innembüisi olnu kihlkunna õpõtajal kar’a- vai põllumaad. A kalmu, risti vai kabõliga köüdeti nuu kotussõ, midä paganaaost pääle oll’ pühäs peetü. Tõsõ sõnaga: nuu olliva suurõ väega kotussõ.

Tuud või kimmäle üteldä, et Antsla kandin – nigu muialpuul Eestin – oll’ mitmõsaa aasta iist hulga väikeisi puust vai kivist kabõlid. Suur osa noist saisõva mõnõ muistsõ luudusligu pühäpaiga pääl. Lähükesen võisõ olla ka mõtsanukk, kohe koolnuid matõti. Talurahvas oll’ põlvõst põlvõ harinu käümä kabõli- ja kalmumäel, kon sis hindäle tervüst ja karjalõ edesiminekit pallõldi.

Antsla ja Urvastõ vallan om ka mitu Jaanimäke. Vanastõ tetti sääl jaanituld. Ütskõik määndse unigu otsa suvidsõ käänüpäävä tuld tetä es või. Tuu jaos olli iks väekamba mäe valmis kaetu. Nii et väke om Antsla vallan küländ – ammuta vai pangiga!

No om koduluulaisil perämine aig minnä arhiivi uma kandi legende otsma ja vannu inemiisi käest uuri, määndsid juttõ nä ütest vai tõsõst kotussõst tiidvä. 

Sis tulõ tähüstä Antsla kandi luudusligu pühäpaiga – kivi, lätte, mäe ja mõtsa. Mõni tege seo jutu pääle suurõ silmä: kas noid kotussid mi vallan ülepää om? A kiä ots, tuu löüd!

Hää väega inemiisi ei või kah är unõtada. Antsla vallan om ju elänü näütüses kirämiis Kangro Pärni ja ravitsõja Kaika Laine. Pärnil om mälestüskivi ja Lainel pink, a noist jääs vähäs. Näide ellu ja tüüd om vajja põh’aligumbalt uuri ja ilmarahvalõ kaemisõs üles panda. Tuu jaos olõssi vaia kõrralikku vallamuusõummi (ja muiduki umajagu rahha).

Karula rahvuspark valla lõunaosan om juba saanu umanäolidsõs turismipiirkunnas. Säält saa vald kopatävve matõrjaali, midä uma «brändi» ülesehitämisel tarvita: aoluulinõ talurahvakultuur savvusannast mesipuiõni, mahhetuutminõ ja luudusravi. Rahval om säändside asju vasta ilmadu huvi, tuud võis valla tutvustamisõl abis võtta.

Ma pelgä õnnõ toda, et egäsugudsõ mõttõ, mis käävä valla «brändi» kottalõ, jääse tüküs aos riiuli pääle saisma. Õkva nakatas valdu ütte lüümä. Ei tiiä viil, kas paari-kolmõ aasta peräst sais kaardi pääl Antsla, Urvastõ vai ütsainus Võromaa vald. 

Para omgi vast targõmb uuta ja kaia, kuis haldusreformiga lätt. 

Sis, ku vahtsõ piiri omma maha märgidü, saas edesi märki, kuis «hää väe» tunnuslausõt pruukma naada. Võromaa om jo hääd väke täüs ja taa tunnuslausõ passis kõgõlõ Urvastõ kihlkunnalõ ja eski tervele Vanalõ Võromaalõ.