Ühed laigivad, teised feilivad, kolmandad apdeidivad. Stoori on lühike ja käšši on vähe. Djuudil kuulid prillid ja pingid šortsid – ühesõnaga, hott lukk.
Väike liialdus küll, aga nõnda need tänapäeva noored räägivad. Ja mitte ainult noored. Kõik, kes tahavad ajaga kaasas käia või lihtsalt lahedad olla, pruugivad importkaupa. Inglise keel, õigemini inglise ja eesti keele segapuder, on paljude jaoks ilmselt kergemini tarvitatav kui pääsukesemärgiga kodumaine toode – ausa sõnniku peal kasvanud puhas ja mahe eesti keel.
Eks inimene taha ikka lihtsamalt läbi saada. Olulised leiutised sünnivad sageli laiskusest. Õnneks on olemas üksainus, vaid keskmiselt 1,5 kg kaaluv masin, mis suudab luua teisi masinaid. See on inimaju. Laiskuse ja loovuse koostöös peitub arengu võti. Kui aju automaatrežiimile lülitada, kaob ka loov mõtlemine. Jääb üksnes laiskus.
Viimast manitsust silmas pidades võiks ka keelde suhtuda loominguliselt. Keel peab arenema, ainult nõnda saab ta pikalt kesta. Igavate inglise muganduste asemel kõlagu keeles rohkem soomeugri juurikast võrsunud vaimukaid uudissõnu. Parem oma endel peos kui võõras selfi katusel!
Eesti keelde sattunud barbaarsed toorlaenud näitavad kõneleja laiskust. On loomulik ja küllap ka paratamatu, et inimesed viibivad hommikust õhtuni ingliskeelses keskkonnas. Aga vahel, kui õnnestub sealt välja ronida, võiks aju ümber seadistada – tagasi eesti keele lainele. Natuke vaeva tuleb selleks näha, jah. Ennekõike on see mõtlemise vaev. Tark ju ikka mõtleb, enne kui ütleb.
