8. veebruar 2016

Hääst väest


Antsla vald sai minevä aasta vahtsõ tunnuslausõ: hää väega kotus. Uhkõlõ kõlas, a esihindäst või egä liin ja vald kellädä, et timäl om tuhat volti väke takan. Tunnuslausõst om kassu õnnõ sis, ku taal om mõtõ seen. Toda mõtõt tulõgi otsma nadada.

Mille perrä muialpuul Antslat tuntas? Suurõmbal jaol inemiisist lüü ette kõgõst Hauka laat. Laatu om siin kandin peetü ammudsõst aost, Hauka laat olõssi nigu vana kombõ jakk. A üts rahamaiguga prallõ, millest jääs egä aasta keskliina uulitsailõ maha prükü ja ossõlumpõ, ei olõ kül sääne asi, mille peräst uhkust tunda. Jah, mõni miis saa hääd väke laadaõllõst, a tuud tunnuslausõ luuja vast iks es mõtlõ. Ku vald taht hinnäst parõmbast küllest näüdädä, tulõ edeplaanilõ säädi midägi kultuursõt.

Kon tuu vägi meil tsärises? Mõtõ juusk kõrraga luudusõ ja vannu pühäkotussidõ pääle. Ku näpuga müüdä Antsla valla kaarti vitä, lövvämi säändsid kotussid nigu Kalmõmägi ja Keriguniit. Antslast Tsooru poolõ minnen jääs kurrakätt Pühämägi, Rimmin saisva kõrvuisi Kabõliasõ ja Ristimägi. Kikkaoja kandin om suurõ tii veeren Kerigumägi.

Vanarahvas es panõ mäkile uhkid nimmi ilmaaigu. Kerik kotussõnimen või näüdädä tuud, et sääl paigan om innembüisi olnu kihlkunna õpõtajal kar’a- vai põllumaad. A kalmu, risti vai kabõliga köüdeti nuu kotussõ, midä paganaaost pääle oll’ pühäs peetü. Tõsõ sõnaga: nuu olliva suurõ väega kotussõ.

Tuud või kimmäle üteldä, et Antsla kandin – nigu muialpuul Eestin – oll’ mitmõsaa aasta iist hulga väikeisi puust vai kivist kabõlid. Suur osa noist saisõva mõnõ muistsõ luudusligu pühäpaiga pääl. Lähükesen võisõ olla ka mõtsanukk, kohe koolnuid matõti. Talurahvas oll’ põlvõst põlvõ harinu käümä kabõli- ja kalmumäel, kon sis hindäle tervüst ja karjalõ edesiminekit pallõldi.

Antsla ja Urvastõ vallan om ka mitu Jaanimäke. Vanastõ tetti sääl jaanituld. Ütskõik määndse unigu otsa suvidsõ käänüpäävä tuld tetä es või. Tuu jaos olli iks väekamba mäe valmis kaetu. Nii et väke om Antsla vallan küländ – ammuta vai pangiga!

No om koduluulaisil perämine aig minnä arhiivi uma kandi legende otsma ja vannu inemiisi käest uuri, määndsid juttõ nä ütest vai tõsõst kotussõst tiidvä. 

Sis tulõ tähüstä Antsla kandi luudusligu pühäpaiga – kivi, lätte, mäe ja mõtsa. Mõni tege seo jutu pääle suurõ silmä: kas noid kotussid mi vallan ülepää om? A kiä ots, tuu löüd!

Hää väega inemiisi ei või kah är unõtada. Antsla vallan om ju elänü näütüses kirämiis Kangro Pärni ja ravitsõja Kaika Laine. Pärnil om mälestüskivi ja Lainel pink, a noist jääs vähäs. Näide ellu ja tüüd om vajja põh’aligumbalt uuri ja ilmarahvalõ kaemisõs üles panda. Tuu jaos olõssi vaia kõrralikku vallamuusõummi (ja muiduki umajagu rahha).

Karula rahvuspark valla lõunaosan om juba saanu umanäolidsõs turismipiirkunnas. Säält saa vald kopatävve matõrjaali, midä uma «brändi» ülesehitämisel tarvita: aoluulinõ talurahvakultuur savvusannast mesipuiõni, mahhetuutminõ ja luudusravi. Rahval om säändside asju vasta ilmadu huvi, tuud võis valla tutvustamisõl abis võtta.

Ma pelgä õnnõ toda, et egäsugudsõ mõttõ, mis käävä valla «brändi» kottalõ, jääse tüküs aos riiuli pääle saisma. Õkva nakatas valdu ütte lüümä. Ei tiiä viil, kas paari-kolmõ aasta peräst sais kaardi pääl Antsla, Urvastõ vai ütsainus Võromaa vald. 

Para omgi vast targõmb uuta ja kaia, kuis haldusreformiga lätt. 

Sis, ku vahtsõ piiri omma maha märgidü, saas edesi märki, kuis «hää väe» tunnuslausõt pruukma naada. Võromaa om jo hääd väke täüs ja taa tunnuslausõ passis kõgõlõ Urvastõ kihlkunnalõ ja eski tervele Vanalõ Võromaalõ.