11. veebruar 2016

Mõned väikesed võililled

Kui ma kooli jõudsin, leidsin oma laual seitseteist õnnesoovikaarti. Olin sellest väga üllatunud – ma ei teadnud, et mul on nii palju sõpru. Tavaliselt oli sünnipäevalapse laual seitse-kaheksa kaarti ja mõnel vähemgi. Aga võib-olla sooviti mulle seepärast nii palju õnne, et olin nüüd klassis kõige parem õpilane?

Nõnda kirjeldab Heljo Mänd üht sünnipäevahommikut mälestustekogus „Väikesed võililled“ (1983). Siiski ei saa kõik head õpilased ja head kirjanikud kuhjaga õnnitluskaarte. Aga Heljole ulatab arvukas lugejaskond tänasel suurel hällipäeval kindla peale heade soovidega kaardikese – kui mitte teisiti, siis oma südames. Tema lihtsate, kuid imearmsate juttude, näidendite ja luuletuste seltsis on üles kasvanud mitmed põlvkonnad. Kümned tuhanded eestlased on koos Mõmmiga tähti õppinud, ümber Nõiakivi luusinud, Krokodilli kadunud saba otsinud ja Koera taskusse pistnud.

Eelmainitud raamatus „Väikesed võililled“ kõneleb Heljo Mänd sellest, kuidas ta üldse kirjutamise juurde jõudis. Tüdruk oli kümme või üksteist, kui ta haigestus kopsupõletikku. Haigevoodis lebades tuli talle järsku pähe, et võiks ajaviiteks luuletuse kirjutada. Esimese luuletuse pühendas ta nukule nimega Mia, kes oli pikkadel tõvepäevadel tüdrukule sõbra eest. Teine luuletus sündis sirelist – mis sest, et Heljo akna all sireleid ei kasvanud. Suured inimesed luuletasid ju igasugu asjadest.

Hiljem meisterdas väike Heljo luuletuse varalahkunud onu Ruudi mälestuseks. Täiskasvanuid liigutas see nii väga, et Heljo sai vanaemalt esimese tellimustöö: kirjutagu tüdruk memme jaoks matusekõne. (Asja sellest kõnest vist ikkagi ei saanud.)

Kõige esimene jutt, mis Heljo nime all ajakirjanduses ära trükiti, ei olnud aga üldse tema kirjutatud. Selle pani tema eest paberile üks teine tüdruk, kes tahtis näidata, et oma jutuga ajakirja veergudele pääseda pole üldse mingi kunsttükk. Kuid Heljo enda käega kirjutatud lugusid ei tahtnud ajakiri miskipärast avaldada… Alles siis, kui häbelik, aga järjekindel tüdruk oli teele saatnud jutukese kahest siilipojast, trükkis ajakiri Laste Rõõm selle ära. Heljo Mänd oli kirjandusse astunud.

„Väikeste võilillede“ läbiv teema on valetamisega seotud hirm ja häbi. Isegi kui väike Heljo oli häda pärast sunnitud vale kuuldavale tooma, elas ta seda koledasti läbi. Kirjutades pole ta kunagi valetanud. Tema teostes ei kohta lugeja midagi võltsi või järeletehtut. Paljudele kirjanike jaoks on raske kirjutada valetamata. Heljo Mänd kirjutab seda, mida mõtleb ja tema sulge juhib kindel südametunnistus.

Olgugi et tema tekstid pole kuigi ambitsioonikad, neis puudub autori egoistlik tahe salvestada oma nimi igavikku, õhkub neist ajatut headust. Tõepoolest – Heljo Mänd pole vist eales kirjutanud kurjusest, ta usub üksnes headusesse.