Pikalt võib arutada selle üle, mis on elu mõte, kuidas tekib teadvus või kas me tegutseme ikka vaba tahte ajel. Need teemad on filosoofidele juba üle paari tuhande aasta leiba andnud. Ei juhtu suurt midagi, kui igavikulised küsimused lõpliku vastuseta jäävad. Hoopis teine lugu on moraaliküsimustega.
Tavaline inimene – olgu ta Maali, Ants või Juku – ei mõtle igapäevaselt sellele, kas tema üks või teine tegu on moraalne. Ühiskonnas juurdunud moraalinormide üle ei vaielda, need võetakse vaikides omaks. Meid lihtsalt kasvatatakse moraalseteks inimesteks. Vähemalt ideaalis peaks see nii olema.
Tegelikkuses ei kulge asjad normide ja ideaalide raudsetel rööbastel. Ikka tuleb ette olukordi, kui moraal lööb kõikuma ning kõlab hüüatus: ”Kõik on suhteline!” Aga kui moraalinorme saab tõesti mitut moodi tõlgendada, muutub küsitavaks ka moraalsete inimeste olemasolu. Viimaks loobutakse moraali mõistest sootuks – sellise veniva nähtusega nagu moraal ei ole ju midagi pihta hakata.
Moraalne inimene on sisuliselt sama, mis hea inimene. Ta käitub hästi, teeb teistele head – järelikult on ta moraalne. Selle väite valguses kerkib järeldus: hea ühiskond koosneb headest inimestest. Teisisõnu: hea on elada sellises riigis, kus on palju moraalselt käituvaid inimesi. Loogiline, jah? Kummati tekivad sellesse ilusasse järeldusse häirivad praod, kui naasta tolle laialt levinud seisukoha juurde, mis kuulutab moraalinormid suhteliseks.
Nii nagu Einsteni relatiivsusteooria ei tähenda, et kõik on suhteline, ei tähenda seda ka moraalne relativism. Kõlblus pole isiklik maitseasi, vaid ühiskondlik kokkulepe. Selle mõistmiseks tuleb teha lühike ajarännak antiikaega.
Veel enne, kui Sokrates Ateenas kuulsaks sai, jagas linnakodanikele tarkusi Protagoras. Loomulikult tegi ta seda raha eest. Aga üks tema mõtteteradest on praegugi täiesti tasuta saadaval: ”Mis ühele linnale tundub õiglane ja ilus, see seda talle ka on, senikaua kui ta niimoodi arvab.” Ehk siis – juba Protagoras leidis, et ühiskonnas kehtivad normid on pelgalt kokkulepete küsimus. Muutuvad olud, muutuvad kokkulepped, muutuvad seadused. Ja moraalisätted samuti.
Tänasel päeval lähtuvad demokraatlikud ühiskonnad suuresti just sellest antiikaegsest põhimõttest. Kokkuleppeline moraal – kõlab natuke kahtlaselt, eks ole? Aga kokkulepped, koosmeele ja ühisosa otsimine kuuluvad lahutamatult iga kollektiivi igapäevase elu juurde. Isegi kui tee kompromissideni on ränk ja aeganõudev, tasub see ette võtta. Inimkooslus saab eksisteerida ja areneda ainult kokkulepete mõjul, ei teisiti.
Moraali kõige olulisem, võib-olla ainus eesmärk – see, millelt ei tohiks kõlblusest ja kõlvatusest rääkides hetkekski kõrvale vaadata – on inimese igakülgne heaolu. Kui inimene elaks nagu metsloom, poleks tal põhjust „õigest“ ja „väärast“ käitumisest rääkidagi. Kannatuste vähendamine ning sellega humaansema elukeskkonna kinnistamine peaks olema iga õiglase riigi siht. See kehtib ka Eesti kohta.
