Kannatuse imeilus rada

Vii mind kirikusse! Lohista mind külmade kivivõlvide alla, piitsuta minust patud välja, peksa mu räpane ihu puhtaks… Oh, kurat! Miks see peab nii olema, et juba kaks tuhat aastat on kirikuga kaasas käinud aina piin ja kannatus? Vastust ei tasu muidugi kaugelt otsida, süü on Jeesusel, kes mässajana ristile naelutati. Jeesus polnud mõistagi tavaline inimene. Kaugel sellest! Miskipärast arvavad aga miljonid inimesed endiselt, et kui Jumalapoeg ristil räigelt kannatas ja pärast seda õndsaks sai, siis on ka igal külamatsil võimalik tema eeskuju järgida. Unustage ära! Kannatused ei tee kedagi õndsaks.
 

Või äkki siiski…? Suur kunst sünnib ju läbi kannatuse ja kunstil on teadupärast võime inimsugu grammike õndsamaks teha. Elad teise piinlemisele kaasa ja… endal tekib ka nagu vabanemise tunne. Katarsis, ütleb selle peale Aristoteles.
 

Asusin ükspäev otsima YouTube’ist kavereid Hozieri laulust „Take Me To Church“. Iiri muusiku Hozieri paari aasta tagune terava sõnumiga hitt on nimelt inspireerinud paljusid noori ja vanu laululinde. Ja mis ma leidsin? Laulu mitte. Leidsin hoopis ühe lummava tantsulise tõlgenduse pealkirjaga „The Path of Suffering“. Ja nagu selgus, oli väljakaevatud leid pärit siitsamast, Eesti mullakamara alt.

Tantsija (Sander Lebreht) alustab sellega, et tassib oma risti Kolgata mäele (õigemini küll ühe järve äärde). Risti külge ta kauaks ei jää, on efektsemaid viise, kuidas kannatada. Ta hakkab lendlema, tülikat gravitatsiooni nahaalselt trotsides. Hoogsad piruetid ja akrobaatilised pöörded. Kisklemised ja vintsklemised. (Andre Laine tantsuseade pole mehaaniliselt kujundlik, vaid ilmekalt teatraalne. Tantsujoonis paistab võhiku silmale küll lihtne, kuid igaüks selle teostamisega kindlasti toime ei tuleks.) Tantsija pihustab õhku isikupärast karismat. Ta jäsemetes on ürgloomalikku jõudu ja pilgust peegeldub sisemine põlemine, mida ei saa iialgi teeselda.
 

Vaatan „Kannatuse rada“ kolm korda. Tunnen, et miski nagu häirib mind. Ei saa isegi aru, kas heas või halvas mõttes. Alles kolmandal korral märkan, et tantsija kostüüm (autor Narcissa Samm) on justkui veider kombinatsioon keskaegse narri ja ristirüütli rõivastest. Kas see peabki nii olema? Siis meenub, et ristirüütlid kandsid ju enamasti punast ristikujutist valgel põhjal. Tantsija keha katab aga mustale taustale paigutatud kollane rist. Püha Davidi sümbol. Samasuguses värvikombinatsioonis ristilippe võib näha iga aasta 1. märtsil Walesi rahvapidustustel. Püha David on nimelt Walesi kaitsepühak.
 

Kes on aga tantsija? Rüütel, pühak või narr? Või ikkagi moodne Jeesus? Metslane? Jah, tantsus on midagi metsikut, seda rõhutab ka tegevuskohaks valitud looduslik taust rohu, liiva, vee ja metsaga. Taevast katavad valged pilverüngad. Mõni neist ujub nii madalal, et jääb mulje: kohe-kohe laskub ta maa peale, haarab Tantsija endaga kaasa ja kihutab taevasse – sinna, kuhu see noor paljukannatanud mees tegelikult kuulub.
 

Mis pada ma nüüd ajan?! Noh, need on ju ainult muljed ja mõtted, mis see lihtne tantsunumber minus vallandas. Aga miski ikka nagu kriibib…
 

Ahjaa, esiotsa näib, et tantsu ja seda saatva laulu sõnumid ei klapi ühtki serva pidi. Hozier laulab kiriku sügavast silmakirjalikkusest, Tantsija elab seevastu läbi oma isiklikke meelelisi paineid. Ta on üks väike Jeesus palju samasuguste seas. Ent mis vahet seal on – mõni kannatab kapis, mõni ristil. Hozier tahab oma lauluga öelda, et paljud patud, mis inimesi rõhuvad, on neile peale surutud. Sageli on viga ühiskonnas, mitte indiviidis.

Tantsija näib aga hetkeks vabanevat. Ta raputab end lahti ühiskondlikest kammitsatest. Ja siiski maandub ta viimaks nukralt oma risti jalamile. Minoorne lõpp. Sellegipoolest oli vist tore lennata vabana, metsikuna, iseendana. Oli ju?

Hea raamatu valem

On juba tüütuvõitu traditsiooniks saanud, et heinakuu algul võtab mõni meediakanal ette kirjutava rahva rahakotid ja hakkab lugema sente, mis sinna tänu raamatukogude laenutushüvitistele on kukkunud. Üllatusi mõistagi pole, laenutuste pealt teenivad enim Tohvri, Pervik ja Lember – kõik kaheksakümnendates eluaastates auväärsed kirjanikud. Mõistagi leidub ka hulganisti neid hobi- ja päriskirjanikke, kes samuti menu ning rahaklõbinat nautida tahaks. Postimees kui igipõline rahvavalgustaja andis neile mõeldes viis soovitust, kuidas olla kirjutades edukas. Paraku pole äratrükitud soovitused kuigi tõsiseltvõetavad.
 

Esiteks: kirjuta ladusas ja arusaadavas keeles, tekst olgu hästi toimetatud. Keelelise külje lihvimise eest vastutab toimetaja, ent kui tekst on üks tohuvabohu, pole temalgi suurt midagi teha. Mõned toimetajad on kahtlemata nõudlikumad ja taotlevad lausa kaasautori rolli, teised tõstavad üksnes komasid ümber ega viitsi sisulistele loogikavigadele tähelepanu pöörata. Muidugi tuleb nõustuda sellega, et hea tekst on hästi toimetatud, aga see ei tohi kaasa tuua teksti sihilikku lihtsustamist.

Rahvamass eelistab ehk tõesti võimalikult ladusa jutustamislaadiga lugusid, ent mis siis kirjandusest saaks, kui kirjanikud asuksid rahva tungival nõudmisel ainult mõnusalt seeditavaid tekste vorpima? 20. sajandi kirjanduslikud suurkujud nagu Faulkner, Kafka või Joyce on suured seetõttu, et nende teosed on mitmetasandilised, kirjutatud erinevaid keeleregistreid ja tekstilisi võtteid kasutades. Läbinähtav sisu ja lihtsad laused ei aita maailma ja sellesse kätketud probleeme tingimata paremini mõista.

Lööme näiteks lahti Faulkneri romaani „Absalom, Absalom!“ Esimene lause koosneb eestikeelses tõlkes 64 sõnast. Teine lause: 38 sõna. Kolmas lause: 129 sõna (täpselt nii!). Miks toimetaja ei öelnud Faulknerile, et kuulge, noormees – nõnnaviisi nüüd küll see asi ei lähe, lõigake oma lausejurakad lühemaks. Ja milleks nii kuradi keeruline süžee?! Mida võinuks kirjandusnobelist selle peale kosta? Liigne lihtsustamine ja autori isikupära painutamine pööbli pimeda tahte alla viib kiirelt kirjanduse kui sõnakunsti mandumiseni – vaat mis.
 

Teine soovitus: kirjuta positiivsetest ja huvitavatest asjadest: armastus, sõprus, seiklused. Kõigepealt lubage öelda: armastus pole põrmugi huvitav. Positiivsed raamatud on teretulnud, aga kirjanike pädevusse kuulub juba aegade algusest ka ühiskonnakriitika. Isegi kui kirjanik oma raamatutega jõgesid ümber pöörata ei suuda, peaks tal olema nii pikk sulg, et sellega avalikult ühiskonna valusatele mädapaistele osutada. Lilledest, liblikatest ja lõbusatest litsidest võib ju ka kirjutada, aga olulisem kui lugeja meele lahutamine on ikkagi tema südamele koputamine, tema hinge ja mõistuse harimine. Keeruline töö see on, jah, aga… äkki tasub viimaks ära?
 

Kolmandaks: tee oma teosele reklaami, esine meedias ja kohtu raamatukogus lugejatega. Järjekordne soovitus, mis tõsistele sõnakunstnikele ei passi. Kommertsi ja enesemüümist on ilma kirjanike panusetagi ohtralt. Aga mis teha – keda pole meedias, seda pole olemas. Väärt raamat ei jõua iseenesest väärt lugejateni, seega tuleb kirjanikel paratamatult õppida seda, kuidas oma „kaupa“ teistele pähe määrida. Paljud kirjanikud on aga ujedad tüübid, kes hoiavad kisast ja kärast põhimõtteliselt eemale.
 

Neljas ja viies soovitus kõlavad nõnda: looda, et raamatukogu su tutvustusväljapanekule paneks; katsu pääseda kooli soovitusliku kirjanduse nimekirja. Jah, loota ja palvetada võib nii, et ninast veri väljas, kuid ükski kirjanik ei saa raamatukogudele ega koolidele kehtestada määrust, mis nõuaks tema teoste erikohtlemist. Raamatukogutöötajad ja kirjandusõpetajad on oma ala eksperdid, kelle vaist ja tarkus panevad paika, milliseid autoreid eelistada ja milliseid mitte. Tarku tasub usaldada.
 

Oleks mõistlik leppida tolle kurva faktiga, et hea raamatu valemit pole olemas. Mis meeldib flegmaatikule, ei lähe peale sangviinikule, pensionieas inimesi kõnetav tekst ei paku absoluutselt midagi noortele. Ent loomulikult on ka erandeid. Selline maitsete ja põlvkondade vahelisi lõhesid ületav kirjanduslik üllitis võikski pälvida hea raamatu uhke tiitli. Kuidas aga seesugust haruldust kirjutada, nii et isegi pidevalt kulmu kortsutavad kriitikud rõõmsalt kaasa plaksutaks? Mis peab seal kaante vahel olema?

Ei tea, ausalt ei tea.

Samal teemal:
Kas raamatut on lihtne kirjutada?

Päike ikka paistma jääb

Iga rahvas vajab oma pühakuid. Ja kes on pühak? See, kes isegi haua tagant innustab ja inspireerib, see, kelle sõnad ja teod väärivad meelespidamist läbi mitme põlvkonna. Pühak on sageli märter, eriline inimene, kelle tegelikku panust maailma parandamisse hakatakse mõistma alles pärast tema lahkumist. Eesti popmuusika pühakuks on saanud Jaak Joala.
 

Aga miks ikkagi? Milles seisneb ta fenomen? Joalast on juba kohutavalt palju räägitud ja kirjutatud, tema põhjatust repertuaarist on kokku pandud mälestuskontserte, postuumselt pälvis ta Eesti muusikaauhinna, alles avati talle pühendatud näitus… Kas liiaks ei lähe? On ju Eestis trobikond maamulda varisenud lauljaid, kes vääriksid mütakaid monumente. Miks just Joala?
 

Vahur Kersna autorisaade „Jaak Joala tähtkuju“ andis sellele küsimusele ammendava vastuse. Kersna suutis eredat tähtkuju koguni mitmest küljest näidata – see aga tähendas lausa valgusaastate pikkust reisi läbi galaktika. Joala oli täht, keda ümbritsesid teised, kriipsuke tuhmimad tähed. Kõigil neil oli midagi öelda. Artisti portree, mis saates avanes, ei olnud sile ja plekitu. Tähesära tagant paljastus inimene kõigi oma vooruste ja pahedega. Ehk mõistab nüüd suurem osa Joala talendi austajatest, millise hinnaga Eesti popmuusika pühak oma kõrge staatuseni jõudis.
 

Legendi tiitlit väärivate lauljate puhul tekib ikka küsimus, mil määral peegeldavad esitatavad laulud nende siseelu. Laulavad nad endast või pelgalt sooritavad mingit rolli? „Tähtkuju“ ilmestamiseks välja valitud laulupalad toetavad antud juhul esimest varianti. Aga Joala pagasisse kogunes ajapikku sadu laule, vaevalt need kõik talle endalegi meelepärased olid. (Väike kõrvalepõige: nõuka ajal polnud ju teab mis keeruline hitte teha, piisas vaid mõne lääne laulu kaverdamisest – võtkem või "Öö Chicagos", "Viltkübar", "Leedi Madonna" või "Naerata". Õnneks andis Joala hinge ka mitmetele Eesti omalugudele.)
 

Joala repertuaaris tuhlates ei saa üle ega ümber prohvetlikest paladest, nagu üks ta esimesi hitte „Kuulsuse ahelad“. Kui Joala selle verinoore mehena linti laulis, oskas ta vaevalt ette aimata, milline kosmiline (ja osalt ka košmaarne) tähelend teda ees ootab. Ei võinud ta sedagi arvata, et „Unustuse jõel“ saab selleks palaks, millega teda viimsele teekonnale saadetakse.
 

Kersna ei andnud aga Joala portreesaatele minoorset lõppu. Viimane sõna jäi hoopiski Jaak Joala pojatütrele, kes pani õhu helisema Uno Naissoo imearmsa lauluga „Mu kodu“. Minevikuvormis vestetud jutte kroonis tulevikuhääl.
 

Mõni täht on nii särav, et teda nimetatakse päikeseks. Kaheksakümnendate algul laulis naerusuise kutina tuntud Joala sisse Kustas Kikerpuu laulu „Päike ikka paistma jääb“. Kas polnud seegi prohvetlik laul?
 

Elu ikka alles jääb ja muusika ei vaibu iial…

Kui sa tööle ei tule, saad peksa!

Kooliaasta on selleks korraks läbi, kuid haridusvanker veereb suvekuudelgi edasi. Juba vaadatakse tulevikku ja kus vaja, sinna valitakse uusi koolijuhte.
 

Uut juhti otsib teiste seas Ardu põhikool. Kuulutuses öeldakse muuhulgas: "Konkursil osalemiseks peavad kandidaadil olema täidetud haridus- ja teadusministri [---] põhikooli direktori kvalifikatsiooninõuded." Magistrikraad, blää-blää-blää, juhtimiskompetentsid, blää-blää-blää ja ikka nõnda edasi. "Samuti peavad kandidaadil olema juhtimiskogemus, eesti keele oskus kõrgtasemel, ühe võõrkeele oskus vähemalt suhtlustasandil, vastutustunne, korrektsus ja täpsus; koostööoskus ja väga hea suhtlemisoskus, õpi- ja otsustusvõimelisus, analüüsimis- ja planeerimisvõime." (Täpne väljavõte kuulutusest.) Järgneb pikk joru kõiksugu paberitest, mida tuleb kandidaadil esitada.
 

Ka Rocca al Mare kool otsib direktorit. Kuulutuses antakse teada, et kool pakub suurepärast võimalust teostada oma unistusi loovas ja arenevas keskkonnas ning toredas ja õpihimulises meeskonnas. Tsitaat: "Me tunneme su ära, kui oled haritud ja humoorikas inimene täis elutarkust, -rõõmu ja -sära; sind huvitab inimeste ja eriti laste areng; oled elus juba midagi head korda saatnud; tunned oma kutsumust hariduses; suudad liigutada mägesid ja juhtida vägesid; tahad kooli kanda kõrgele ja kaugele."

 

Ardu kooli kuulutus on trükitud väga ametlikus šriftis, tihedalt teksti täis, Rocca al Mare oma on aga mitteametlikumas kirjastiilis, kuulutuse kujundus näib vaba ja lustakas. Rocca al Mare alustab kandidaatide meelitamist kohe mõnusa pakkumisega. Ardu ei paku midagi, vaid ainult nõuab. Isegi paragrahvid lüüakse letti. Ardulaste kõnepruuki kuuluvad kompromissitud väljendid, nagu „peavad olema täidetud“ ja „tuleb esitada“. Ja hoia oma nahk, kui mõni nõudmistest jääb rahuldamata!
 

Millest need kaks täiesti erinevat, ent sihi poolest ikkagi samalaadset kuulutust õieti räägivad? Mida nõutakse, seda saadakse. Ardu otsib oma koolile kubjast, kõigutamatu autoriteediga türanni, kes valitseb läbi käskude ja keeldude. Ardu direktori pihku mahub ainult piits, aga ei ainsatki präänikut.
 

Rocca al Mare pöördub kandidaatide poole sädelevalt kujundlikus, soojalt semutsevas ja lausa naljatlevas toonis. Järelikult oodatakse kooli juhtima südamlikku isiksust – meest või naist, kes oleks õpilastele ja õpetajatele suur sõber. Innustaja, inspireerija – keegi, kes ei võta ennast liiga tõsiselt, kuid hoolib siiski jäägitult Eestimaa järelkasvust.
 

Eks erinev suhtluslaad tulene ka koolide erinevast iseloomust. Rocca al Mare on erakool, Ardu põhikool allub aga kohalikule omavalitsusele. Ametlik võim ei saa miskipärast oma kodanikega kuigi lahedas ja pingevabas stiilis suhelda. Miks ei võiks see muutuda?
 

Etteheide ei puuduta ainult avalikku sektorit, vaid ka riigiväliseid tööandjaid. Kui ametikohad tahetakse täita õigete inimestega, võiks ka töökuulutus olla selline, mis võimalikke kandidaate liikuma paneks.
 

Olgu pääle, Rocca al Mare töökuulutus ei ole kuigi informatiivne, kuid samas ei alahinnata kandidaate, kes – teades, kuhu nad kandideerivad – taipavad ise, millise hariduse või dokumendi olemasolu neilt eeldatakse.

Kui tööjõupõud muutub aina kõrvetavamaks, peavad ka tööandjad hoolikamalt mõtlema, kuidas tulevasi alamaid motiveerida. Alustada võiks näiteks originaalsete kuulutuste koostamisega.

Mehed ja (tantsu)püksid

Pidu, kus mehed isekeskis tantsivad ja naised neid müürililledena pealt vaatavad, on üks isevärki pidu. Eestis ei imestata sellise asja üle sugugi, meil nimetatakse seda meeste tantsupeoks. Ürituse eesmärk on igati õilis: väärtustada meest kui isa, poega ja kaasat.
 

Enam kui 3000 meest tõid Rakvere staadionile maskuliinse maailma ühes selle erinevate tahkudega. Oli mängulusti ja armuvalu, kelkimist ja purjutamist, tõtati lahingusse ja seilati võõrastel meredel. Nagu näha sai, pole mehe elu üldsegi nii mesine. Ka mehed nutavad.
 

Tantsupeo märksõna „Kolm“ viitab nii peo järjekorranumbrile kui ka keha, hinge ja vaimu liidule. Enne pidu oli tähelepanu all vaid keha, õigemini need punased bokserid, mis kõige tähtsamat osa mehe kehast katavad. Õnneks lõi staadionimurul lõkendama ka mehine hing ja vaim. Mehed tantsisid rõõmuga, kuis siis teisiti. Ja rõõm nakkas ka peamiselt naistest koosnevale publikule.

Eriti suurt elevust tekitas toosama „bokseritants“. Kahju küll, tantsu „Viltu võttes“ eesmärk oli ju hoopis näppu viibutada ja moraali lugeda: vaat, mis juhtub, kui üleliia viina võetakse – mehed tulevad püksata koju! Tähtis sotsiaalne kriitika muundus hoopiski seksapiiliralliks. Ja paistis, et punastes alukates mehed tundsid end väga mugavalt. (Tärkas tahtmine endale ka sellised kelmikad bokserid muretseda.)
 

Püksata võivad mehed küll hakkama saada, aga naisteta mitte mingil juhul. Nõnda siis võeti seekord kampa kaks toredat neiut, Mari Holm ja Birgit Sarrap. Birgit – üks mu lemmiklauljaid – nägi valges kleidis välja hurmav nagu õidepuhkenud jasmiiniõis. Tema laulu sõnum, mis oli eelkõige meestele endile suunatud, jäi ajusoppi tinisema. Ole selline nagu oled, ütles Birgit laulu teel. Peaasi, et sa heliseksid. Helise – ja maailma kumiseb sinuga kaasa. Imetore!
 

Ääretult meeldiva üllatuse valmistas ka Daniel Levi – minu teine lemmik –, kes esitas viimaks ometi ka ühe eestikeelse laulu. Karl-Erik Taukari sõjakas üleskutse võidelda eesti keele ja meele eest kõlas Danieli lauluga kenasti kokku.
 

Kuidas aga suhtuda pittu, mis täiesti häbematult miksib folki ja poppi, sõidab ragiseva reega üle Ojakääru ja mööda Kikerpuud, pööraselt ja hetkekski peatumata? (Publikut oli õigupoolest ette hoiatatud. Vanade ja uute aegade segu peegeldus juba reklaamplakatilt, millel poolpaljas kutt – ikka nois kuulsates bokserites – iidse vöökirjaga paela mudis.)

Milleks kurjustada. Sellised „vahepeod“ ongi heaks polügooniks, kus julgelt katsetada ja traditsioone proovile panna. Ega need traditsioonid ju nii hädised ole, et iga kõvema nükke peale murduvad. Seekordse meestepeo muusikavalik tundus küll tsipake kaootilisena, kuid peab ju igale maitsele midagi pakkuma ning noorsoo sirgumisele mõeldes ajaga kaasas käima.

Niisiis on üsna kindel, et „Kolmele“ järgneb ka „Neli“. Kuid eks järgmisel korral ole juba keerulisem üllatada. Äkki tuleb siis appi võtta rohelised trussikud?!

Püha Patricku matused

Nukuteatris saab uskumatut imet näha: etendub tükk, mis on alla 16-aastastele keelatud. Loo autoriks kõige jumalavallatum iirlane, keda õndsa taevakupli all nähtud. Jutt käib Dorian Greyst ja Oscar Wilde’ist. Aga eks olnud ju iirlased puha barbarid ja metslased, enne kui nooruke roomlane Patricius 5. sajandil Iirimaale orjaks müüduna seal jumaliku kutse ajel paganaid ristiusku pöörama asus. Populaarse legendi järgi kihutas Patrickuna tuntud pühamees roheliselt saarelt minema ka kõik maod. Iirlastest sai üks maailma vagamaid rahvaid. Ajad on aga muutunud…
 

22. mail toimus Iirimaal tähelepanuväärne referendum. Rahvalt küsiti, kas nad on nõus sellega, et ka samasoolised paarid saaksid abielluda. 62% iirlastest vastas jaatavalt. Tulemus on jahmatav, eriti võttes arvesse, et veel paarkümmend aastat tagasi oli homoseksuaalne tegevus Iirimaal kriminaalselt karistatav ning enesetapp ja abort püsivad endiselt tabuteemade lahtris. Alles viie aasta eest kehtestati seal tsiviilpartnerlusseadus (kooseluseaduse vaste) ja nüüd korraga selline pauk! Mis iirlastega juhtunud on?
 

Jah-sõna läbiminekus ei saa süüdistada ainult jõulist kampaaniat, millega liitusid ka hulk geisõbralikke iiri kuulsusi, teiste seas näiteks filmistaar Colin Farrell. Kiriku- ja perekeskset Iirimaad ei saa kõigutada vikerkaarevärviliste loosungitega. Küllap viis positiivse tulemuseni ikkagi referendumile eelnenud väga tsiviliseeritud avalik debatt, kus osapooled said rahulikus õhkkonnas oma argumendid välja käia ning neid igakülgselt põhjendada. Tuli ette ka raevukaid ja fanaatilisi homovastaseid rünnakuid, aga need lisasid üksnes hagu võrdsete abieluvõimaluste eest võitlejate kaunilt hubisevale lõkkele. Mõistus võidutses pimedate emotsioonide üle.
 

Iirimaa on esimene riik maailmas, kus otsedemokraatia vahendite abil kehtestatakse samasooliste abielud. Seejuures ei tulnud jah-sõna sugugi napi ülekaaluga. Konservatiivse iiri rahva otsus saab olema kogu maailma homovastaste jaoks väga vastik ja ebamugav fakt. Tuleb veel rõhutada, et referendumil langetatud otsus tähendab õigupoolest heakskiitu muuta Iiri põhiseadust, mille kohaselt on abielu pelgalt mehe ja naise privileeg. (Ja mõelda vaid, et Eestis tegutsevad poliitilised jõud, kes tahavad põhiseadust painutada täpselt vastupidises suunas!)
 

Kas nüüd on siis olukord selline, et Püha Patrick on lõplikult surnud ja Wilde’i keigarlik vaim hõljub rõõmukuljuseid kõlistades õhtumaade kohal nagu vana jeekim? Paistab nii.
 

Siiski ei maksa unustada, et Iiri rahvahääletusel polnud küsimärgi all mitte kiriklik võim ega konservatiivsed väärtused, vaid – kõlagu see nii läägelt kui tahes – armastus. Armastus ei kuulu usu ega uskmatuse, konservatiivsuse ega liberaalsuse kategooriasse. Armastus lihtsalt tuleb, hiilib hinge ja tõukab teise inimese käte vahele. Olgu too inimene siis mees või naine, oma- või vastassooline.

Nemad ongi kangelased

Nüüd, kui Toomas Hendriku ja Evelini teed on lahku läinud, on Eesti saanud endale uue esipaari. Lubage tutvustada: Elina Born ja Stig Rästa! Jah, laval etendavad nemadki lahkumineku valu ja paineid, kuid pisarate taga särab edukas tandem. On Meister ja tema Margariita. Väikese riigi (pop)kultuurisaadikud, kes üheainsa lauluga on liigutanud miljoneid südameid ja teeninud miljoneid klikke. Kui kõik „Goodbye to Yesterday“ vaatamised YouTube’i ametlikel ja mitteametlikel kanalitel kokku lüüa, saame juba kaheksakohalise arvu. Võimas, eks?

Aga number, mis Elina ja Stigi duetti viimaste kuude jooksul lahutamatult on saatnud, kipub olema hoopiski 7. Palun väga: „Goodbye to Yesterday“ avaldati 7. jaanuaril ning kogus Eesti Laulu finaalis ligi 71 000 häält ehk 79% kõigist häältest. Tegu on ühtlasi järjekorras seitsmenda Eesti Laulu konkursi võitjaga. Eurovisiooni poolfinaalis esines Eesti loomulikult seitsmendana. Finaalis sai Eesti kokku 106 punkti (ristsumma: 7), kusjuures 7 punkti andsid Eestile sellised riigid nagu Venemaa, Valgevene ja Ungari. Rahvahääletusel oli Eesti 5. ja žürii tabelis 11. (5+1+1=7). Lõpptulemus: 7. koht.

Jätame nüüd numeroloogid seda arvmõistatust lahti muukima ja vaatame, mis oli Rootsi võidu valem. Moodne tantsulugu – olemas. Innovaatiline ja seninägematu lavashow – olemas. Jumalad, deemonid, linnud ja liblikad – olemas. Poeetilne ja pateetiline sõnum – olemas. Karismaatiline laulja – olemas. Nahkpüksid – olemas. Rootsi popmuusikavabrik töötab täistuuridel ja kvaliteetseid tooteid jätkub küllalt ka eksportimiseks. Putinlik Venemaa võib saada hakkama küll ilma EL-i sealihata, aga Rootsi laulukirjutajad kulusid ikka marjaks ära.

Igatahes ei jätnud rootslased midagi juhuse hooleks. Kogu komplekt, mida lavalt näha võis, ei olnud välja mõeldud paari Eurovisioonile eelneva kuu jooksul. 95% ulatuses nägi lavastus välja selline, nagu ühes Rootsi eelvooru poolfinaalis, mis veebruari lõpus ekraanile jõudis. Töö, mida meelelahutusliku jackpoti võitmiseks tehti, oli ränk. Vaadake ja õppige.

Samas polnud Måns Zelmerlöwi triumf sugugi nii puhas ja läikiv. Esiteks plagiaadisüüdistused (David Guettale oleks võinud vähemalt inspiratsiooni eest aitäh öelda.). Kahtluse all pole üksnes laul. Ka vaimustav lavashow oli liialt „inspireeritud“ ühe rootsi videokunstniku loomingust. Teiseks ilmnes, et rahvas hääletas võitjaks hoopis Itaalia ooperitrio Il Volo ning Rootsi jäi telefonihäältega hoopiski kolmandaks. Aga žüriide sõna jäi seekord peale ning järgmisel aastal sõidavad eurolaulikud kõikjalt maailmast (ehk kui Austraalia ka edaspidi osaleb) taas Stockholmi, Göteborgi või Malmösse.

Tänavuse Eurovisiooni eesmärk – ehitada riikide ja rahvaste vahele sildu – oli õilis ja asjaolu, et Venemaa teiseks tõsteti, paistab kinnitavat, et eesmärk mingil moel ka täideti. Paraku tõestati sedagi, et Euroopa ühe olulisema muusikalinna Viini südames toimunud konkursil ei suudetud ehitada silda rahva ja žürii maitse vahele. Nn. muusikaekspertide tegevuse tõttu kaotas ka Eesti hulga punkte, mida tavalised televaatajad meile heldelt kinkisid. Siit järeldus: tegelikult ei ole võimalik laule objektiivselt hinnata. Kas selle järelduseni jõudmiseks oli vaja tõesti 60 aastat võistlusi pidada? Aga vahet pole. Show läheb ikka edasi – ja see on tore.

Elina ja Stig on Eestile toonud hulgaliselt hinnalist tähelepanu ning küllap liigutab nende laul andunumate fännide südameid veel palju aastaid. Meie popmuusika potentsiaal on väga väike, kuid üsna sagedased kohad Eurovisiooni esikümnes näitavad, et Eesti muusikud on selle vähese potentsiaali maksimumilähedaselt ära kasutanud. Ei tea küll, kes on need kangelased, kellest Måns laulab, kuid paljude arvates on nende nimed tegelikult Elina ja Stig. Kiitus neile!

Häid emasid kõigile

Kas pole tore, et emadepäeva tähistatakse meil ajal, mil peenardel uhkeldavad tulpide mitmevärvilised karikad, kased on hiirekõrvus ja toomepuu valmistub õide puhkema? Ja mõelgem: isadepäeva paiku on ilm kõle, vihm pudeneb krae vahele ning viimsed leheräbalad kukuvad raagus puudelt… Tähendab see vist, et emasid hinnatakse hoopis enam kui isasid? Kuid teab ju emake Maa kõige paremini: külvata on kergem kui vilja kanda.

Emadepäeva tähistati Eestis esmakordselt piduliku aktusega Uderna koolis Tartumaal 1922. aastal. Kõige kallimale pühendatud päev sai kiirelt menukaks ning peagi tähistati seda üle kogu maa. Kuni 1940. aastani oli emadepäeva ürituste peamiseks korraldajaks ja utsitajaks Naiste Karskusliit. Seetõttu ei maksa imestada, et Pätsu-aegseid emadepäeva kõnesid ilmestasid sageli üleskutsed kangema kraamiga piiri pidada ning lapsi „karskes ja puhtas eluviisis“ kasvatada.

Okupatsiooniaastatel keelati emadepäev ära kui kodanlik püha ning selle asemel hakati juurutama ideoloogiliselt sobivamat naistepäeva. Ilmekas näide punavõimu suundadest: tähtsad pole mitte perekesksed väärtused, vaid ühiskondlikud prioriteedid. Kommunistide vastumeelsus emadepäeva suhtes tõukub muidugi ka faktist, et päeva tähistamist alustati Ameerikas ning selle taga seisid valdavalt kristlikud ringkonnad.

Eestis ei tähistata emadepäeva kuigi suurejooneliselt. Pereasjad jäävad ikka pereringi. Ent emarolli tähtsusest ja tähendusest kõneldakse iga maikuu teisel pühapäeval siiski rohkem kui muul ajal. Eks vahel tekib ka väike kimbatus: igaühel on ema, emad on loomulik osa maailmast – kuidas neid siis õieti tänada? Kas piisab lillekimbust ja omatehtud koogist, tillukesest salmikesest ja laulujorust või on see kõik tühine puru ema valu ja vaeva kõrval? Tore oleks mõelda, et väike rõõm ema silmis kaalub üles kõik nood kannatused, mis laste kasvatamist on saatnud.

Mõnikord näib, et emadus on suurem looduse ime kui isadus. Isane loom (sealhulgas inimsoost mees) käib oma seemnetega väga pillavalt ümber. Tal tekib neid iga päev ligi paarsada miljonit juurde – mis nii viga raisata! Aga munarakud on nagu kalliskivid, nende hulk on piiratud. Iga kalliskivi, mis naise ihust väljub, jätab endast verise jälje, justkui tahaks loodus sellega inimesele midagi öelda…

Ema mured on suuremad kui isa omad, emainstinkt tugev ja tajutav. Kes oleks aga kuulnud isainstinktist?

Küllap on needki põhjused, miks emad pälvivad rohkem imetlust ja tähelepanu. Hästi on läinud lapsel, kel on hea isa. Pole aga kurvemat saatust, kui halb ema. Nukker on seegi, kui mõnel lapsel ei olegi emadepäeva hommikul kellelegi lilli viia. Seepärast võikski tänasel päeval soovida: häid emasid kõigile!

Mesipuu

Miljoneid aastaid tagasi lendles üks putukas tiibade vurinal siit sinna ja sealt tänna. Ta tiirutas ümber ruugete pedajate, mõõtis okkaid ja kõditas käbisid. Ei teadnud ta isegi, mida otsis. Tuhmhõbejad tiivad olid pikast lennureisist juba hõredaks kulunud. Viimaks surus ta oma niitpeened jalad ruugesse koorde ning jäi ootele. Puu kihises tasa, ta säsi oli soe. Tilk tilga järel nõrgus ta sihvakast tüvest kassikuldset vaiku. Nõrgus ja vajus vaikselt üle putuka tukkuva ihu.

Marud murdsid puu, meri neelas maa. Lõpmatud vetevood sahkasid üle elava ja elutu, aeg tormas vooluga kaasa ning lisas kiirustki. Vulkaanid mulksusid, radoon vallatles paljaste vete kohal ning tseesium võngutas sekundeid. Hetked tekkisid ja kadusid tabamatult nagu vihmapiisad.

Taevas oli klaar ja briis mahe, kui ma üleskeeratud püksisäärtega madalas lahevees seisin. Meri, mis oli kustutanud tuhandeid hingi, limpsis mu jalgu, lipitses nagu vagur teener peremehe ees. Ahmisin endasse avarust, ookeanide seletamatut hõngu, mille järele olid minusugusel kitsast popsitarest võrsunud taimekesel järjepannu neelud käinud.

Tühi rand. Ei ainsatki elumärki. Vaid mina ja meri, mis silmapiiri kitsal triibul kumera taevaga põkkus. Ja korraga… Tunnen, et miski koksab suurt varvast. Pole ta pehme ega kõva. Läbi loksuva vee kilgendab kassikuldne helmes. Sukeldun küünarnukini merre. Kosmiline kell jooksutab sekundeid ja peatub järsku. Juba ongi mu märjas pihus killuke merevaiku. Ja näe, üks putukas on selle sees!

Tõttan padinal üle luidete, haaran kingad näppu, jooksen nagu väike poiss, kes leidnud seninägematu spungi ja tahab seda nüüd kogu maailmaga jagada.

Sa naeratad pehmelt, kui sulle oma leidu näitan. Jah, olen viimaste päevade jooksul kokku tassinud igasugu varandust. Riiulil seisavad üksteise kõrval teokarbid ja sinakad kivid, käbijupid ja tohutükid. Aga see, mis ma täna rannaveest leidsin, ületab kõik varasema.

Sa ei heida mulle kunagi ette seda, et tundideks võpsikusse või kaldarahnude vahele kaon. Mis teha, kui olen säärane… kuidas sa mulle ütlesidki… metsakrõll. Sa ei imestagi enam, kui õhtu eel koju tulen, lilledest lips kaelas ja keel mustikaist tume.

Ilm on tulvil ahvatlusi. Nii lõpmata palju värve ja hääli, lõõskavat päikest ja vihmasagaraid, mis voogavad meeltesse, kisuvad kaasa, tõmbavad endasse. Ei ole ju väiksel inimesel, kes justkui putukas siin merevaigu sees külitab, jaksu nendele imedele vastu panna. Hing kuulub metsale, süda elab merevahus.

Ja ikka leian tagasitee oma rännakutelt. Sinu kaisus on ju ka hea olla. Pagana hea, ausalt öeldes. Ronin mööda su sihvakat tüve, ukerdan sinu sileda koore peal ja kuulatades, kuidas su säsi tuksub ja mahl vaikselt su poorides muliseb, jään ootele. Õhtu heidab roosakad pilvesallid üle taeva ning loojuva päikese ruuge õhetus nakkab su põskedele.

Tukk vajub peale. Salamisi tilgub mesi su tiinetest kärgedest mu huulile. Tuhandeist lillekarikatest kokkukantud nektar on küpsenud magusaks muinas-desserdiks. Sa kihised ja sumised.

Kuulen, kuidas unetedred kanarbikuvallide tagant mind hüüavad. Kutsuvad mu hinge endaga kaasa – sinna, kus uitavad uinunud. Ma ei lähe veel. Kangutan rasked laud lahti ja vaatan ilmekate ripsmetega raamitud silmi. Olen palju kordi neisse vaadanud, aga seekord… näen neis sind. Sellisena, nagu oled.

Hajameelselt näpin merevaigukillukest su rinnal. Võtan selle su kaelast ja heidan eemale. Kel on hõbehallid silmad, ei vaja kassikullast ehteid.

„Tead, kallis,“ ütlen sulle poolsosinal, otsekui kartes häirida meremüha. „Mõnikord tundub mulle, et ma olen maailma viimane romantik.“

„Mitte päris,“ vastad sa läbi muigevina. „Ma olen kuulnud, et Itaalias elab ka paar romantikut. Aga sina oled parim.“

„Mis mõttes?“

„Igas mõttes.“

„Valetad…“

„Ei valeta! Ma ei suuda sulle valetada, isegi kui sina mu päevast päeva ilusate valedega üle valad.“

„Kellelegi ei meeldi, et talle valetatakse.“

„Sa ei valeta ju kunagi paha pärast. Sinu valed teevad tõe kaunimaks. See mulle meeldibki.“

„Jah?“

„Jah!“

Paned käe mu pea alla ja naeratad veelkord.

Olen sulle tänulik.

Miks inimesed surevad?

Loll küsimus. Kõik, mis algab, peab ka lõppema. Raske oleks ette kujutada jooksu, millel on stardijoon, aga puudub finiš. Teatrietendus, mis kestab igavesti, muutub juba järgmisel päeval igavaks. Elu pole aga jooksuvõistlus ega teatrilavastus. Elu on midagi nii iseenesest mõistetavat ja samas ikkagi mõistatus.

ETV2-s näidatav doksari „Surm – lugusid elust“ püüab murendada tabusid, mis surmaga paratamatult kaasnevad. Moodsa inimese elu on ümbritsetud surmast – uudismeedia loendab hasartselt laipu, filmid ja arvutimängud teevad tapmisest ägeda meelelahutuse, samuti leidub kahtlase väärtusega äppe ja saite, mis lubavad välja arvutada igaühe täpse surmapäeva… Ja ometi – lähedase kaotus on endiselt ootamatu sündmus. Iseenda ja kallite inimeste surma peale ei tahaks mõeldagi.

„Surm – lugusid elust“ kätkeb juba pealkirjas neid kaht vastandlikku, ent ometi tihedalt seotud nähtust. Kui räägime surmast, räägime ka elust. Sari ise on humoorikas ja hoogne. Üllataval kombel aga ilma kindla fookuseta. Üksteise järel paisatakse vaataja ette erinevaid killukesi mitmete rahvaste usust ja kommetest, sekka teadlaste kommentaare ja portreekatkeid inimesist, kes on surmale väga lähedal seisnud, kuid endiselt meie seas ringi liiguvad. 

Kahekümne viies riigis üles võetud pildikillud seob ühte (fiktsionaalne?) norra perekond – keskealine mees ja tema väike tütar. Pereema on juba igavikuteele läinud ning võib-olla just see kurb asjaolu ajendab isa-tütart kogu maailmas ringi rändama, leidmaks tröösti ja todasamust tõde surma kohta. Ehk siis: mis on surm ja kuidas temaga leppida?
 

Näidatav norra pere ei leina, vaid lõbutseb. Nad satuvad kogemata Taivani lukshotelli, kuhu oodatakse külastajaid ainult tuhastatud kujul (jõukamaile on pakkuda isegi kullatud sviite!); satuvad pealt kaema lustakat koolnute mälestuseks peetavad pidu; kuulavad loengut keha ja hinge dualismist jne.
 

Vaatajate ette paisatakse ka seiku, mis mõjuvad kas kummaliselt või lausa võikalt. Näiteks piilutakse ühte USA uurimisinstituuti, kus ehtsatel inimlaipadel lastakse looduslikes tingimustes kõduneda, et uurida, kuidas keha lagunemisprotsess õieti toimib. (Muide, iga huviline võib oma maised säilmed teadusuuringuteks annetada. Selleks peab paraku surmani ootama.) Nõrganärvilistele ei soovitaks ka Himaalaja rahvaste kommet lahkunuid noaga tükeldada ja lindudele söögiks anda. Ametlik nimetus on sel toimingul küll ilus: taevamatus. No mis sa teed, kui kivine pind ei lase kedagi maha matta ning puuduvad ka puud, et tuhastamiseks vajalik tuli läita.
 

Surnukehadest lahtisaamine on muutumas kogu maailmas tõsiseks probleemiks. Üha enam inimesi sünnib – järelikult ka sureb. Saagu hingest, mis saab – keha jääb maa peale ja elavad vaadaku, mis siis sellega pihta hakata.
 

Tööstusrevolutsioon algatas Euroopas progressiusu kõrval ka teised mentaalsed protsessid. Ülerahvastatud linnades oli aina keerulisem läbi viia laibamatuseid, kõigele lisaks ei jätkunud maad, kuhu surnuid kogupikkuses susata. Nõnda tuli Euroopas (taas) moodi tuhastamine. Pikka aega paganlikuks peetud ja keskajal keelatud komme sai seega uue hoo sisse tänu praktilisele vajadusele. Ilmselt võib siit järeldada, et materiaalne baas määrab vaimse pealisrajatise, või kuidas? Kas see tähendab ka seda, et uskumused sünnivad pelgalt füüsilise maailma raamides, olles tuletatud ratsionaalsetest kaalutlustest?

Eestiski on krematsioon viimase paarikümne aastaga väga tavaliseks saanud (üks põhjus võib olla ka tuhastusmatuste suhteline odavus). Kas see ei näita samas, et midagi olulist ja koguni murrangulist on toimunud ka eestlaste vaimsuses? Jäägu too küsimus mõneks teiseks korraks.
 

„Surm – lugusid elust“ ei anna konkreetseid vastuseid. Pigem jäädakse teispoolsuse ja hinge mõistatust käsitledes materialistlikule seisukohale. Muuhulgas nenditakse, et enamikel inimestel, kel on olnud surmalähedasi kogemusi, pole silme ette sattunud kujutlust valgusest tunneli lõpus. Ehk on see vaid aju, mis mõningate inimestega vingerpussi mängib?

Kuid elu pikendamine ja surnuist üles tõusmine, millest inimkond aastatuhandete vältel on fantaseerinud, pole enam ammu mingi muinasjutt. Elundidoonorlus lisab eluaastaid paljudele. Südamemassaaži ja elektrišokiga tuuakse tagasi needki, kes on hakanud juba teispoolsuses inglitiibu kasvatama. Jah, teadus suudab teha imesid, kuid uskumused ei haihtu sellegipoolest. Aine ja energia seadus ei suuda lahendada inimhinge põnevat müsteeriumi. Ja võib-olla ongi nii parem.

„Surm – lugusid elust“ on läbinisti positiivne, optimistlik ja elujaatav. Natuke pealiskaudne ja kaootiline küll, kuid siiski teretulnud teledokk. Mis peamine – sarjast jääb kõlama lihtne tõdemus: surm on küll tõsine värk, aga elu pole vaja liiga tõsiselt võtta.

Viiskümmend sinimustvalge varjundit

1215. aasta aprillis sattus preester Frederic koos oma noore kaaslasega paganlike eestlaste küüsi. Jumalasulaseid asuti kohe julmalt piinama ning kui meeleheitlikud palved taeva poole hakkasid tõusma, hõikasid naerusuised eestlased vanemale vaimulikule mõnuga: „Laula! Laula! Pappi.“ Kroonik Henrik pani öeldu kenasti paberile (või pigem pärgamendile) ja seda peetakse tänini esimeseks kirjalikult fikseeritud eestikeelseks lauseks. Niisiis on eesti kirjakeele sünnist möödunud täpselt 800 aastat. Sümboolselt väljendudes, muidugi.

Sümboolne on ka asjaolu, et teadaolevalt esimeses (ja väga lühikeses) kirjapandud lauses kätkevad korraga võõraviha, kirikuvastasus ning laululembus. Iidne ja ideaalne diagnoos ühele keskmisele eestlasele?
 

Piinapostil laulvad papid on vaid killuke meie kirevast ajaloost, mis vääriks kahtlemata senisest enam filmilindile jäädvustamist. Mälu kipub olema audiovisuaalne, eriti praegusel ajal. Mida pole filmitud, seda pole olemas olnud. Pärgamendile vajutatud sõnumitest enam ei piisa.
 

Aga pärgament talub rohkemat kui filmilint. Mõned teemad on nii keerulised ja valusad, et nende linaleseadmiseks läheb vaja Heraklese vaprust ja Odüsseuse visadust. Seetõttu jõuti alles nüüd, aastal 2015 filmini, mis kannab pealkirja „1944“.
 

Teatriguru Elmo Nüganen on teinud filmikunstis üksikuid samme, kuid need sammud on olnud pikad. „Nimed marmortahvlil“ äratas eesti filmi jubedast letargiast ja tõi uuesti käibele mõiste „rahvafilm“. „1944“ jätkab sissetallatud rada, ehkki mõnevõrra melanhoolsemal ja tõsisemal moel. Mõlemad filmid on kogunud kinodes enam kui 100 000 vaatajat. Nõudlus taoliste teoste järele püsib.
 

Tuleb nõustuda Tiina Lokiga, kes märkis, et tihedama stsenaariumi ja pikema teemaarenduse korral olnuks „1944“ suurteos. Paraku kardavad väikesed filmitegijad suuri teoseid. Olulistele teemadele lähenetakse endiselt väga ettevaatlikult.
 

Ettevaatus on põhjendatud, ent see ei tohiks loojaid kammitseda. Ohte on muidugi mitmesuguseid. Kui eesmärgiks võetakse iga hinna eest massidele meeldida, ei pruugi tulemus kuigi hiilgav olla. Liigne ideoloogilisus lämmatab samuti head kavatsused. Teinekord tuleb tunnistada, et lugu, mis näib paberil igati huvitav, jääb linale jõudes magedaks. Säärane saatus oli näiteks 1924. aasta kommunistide mässu kujutaval „Detsembrikuumusel“, millega püüti ühtlasi tõmmata paralleele Pronksöö sündmustega, kuid võrdlus näis miskipärast kohatuna.
 

Teisest maailmasõjast tuleks veel ja veel kõnelda. Nagu ka kommunistlikest koledustest. Okupatsioonikuriteod olgu heledale kinolinale kistud! Õnneks on selleski vallas juba esimesed sammud astutud. „Risttuules“ on paraku laiema vaatajaskonna jaoks liiga eksperimentaalse ja ebahariliku pildikeelega. Siber, koonduslaagrid, tööpataljonid… Nii palju lugusid oleks neist pajatada. Samuti puudub film märtsiküüditamisest.
 

Oma filmimonumenti nõuavad metsavennad. Erutavat ainest linalugudeks leiab KGB-agentide tegevusest Eestimaa pinnal. Ja ikka nõnda edasi.
 

Aga milleks piirduda 20. sajandiga? Pakuvad ju ka eelmised ajastud kõne- ja mõtteainet. Muistset vabadusvõitlust on püütud juba aastaid ekraanile tuua, ent seni pole asi unistustest kaugemale jõudnud. (Olgu, kiiksuga „Malev“ täidab seda lünka.) Brutaalne telesari „Viikingid“ on aga tekitanud paraja lainetuse, millel võiks meiegi filmimehed mõnusalt purjetada. Muistsete tapluste (ja vaese Frederici piinamise) taaselustamiseks on soodne aeg.
 

Omajagu on heietatud Ümera sündmuste purkipüüdmisest. Metsanurga „Ümera jõel“ pole ehk kõige tummisem materjal, mida ühe muistsest ajast rääkiva linateose aluseks võtta. Kuhu jäävad siis Lembitu kuulsusrikkad võitlused? Aga loomulikult ei pea ajalooline film kulgema tingimata mööda kaotuste ja kannatuste okkalist teed. Eesti ajalugu pakatab ka rõõmsatest juhtumustest ning vägevatest suurkujudest, kelle elukaar säriseb huviväärsetest seikadest.
 

Eluloofilme on meil tehtud vähevõitu. Ots, Valgre ja Lurich kuuluvad nonde väheste väljavalitute hulka, kel oma film taskus. Kui palju on meil aga loovisiksusi, kelle värvikas elukäik vajaks teadvustamist ja jäädvustamist: Under, Tammsaare, Vilde, Viiralt, Ernesaks… Oma portreefilmi vääriksid Palusalu, Keres, Päts, Meri ja… oeh, kes kõik veel. Inspiratsioonist ei tohiks puudus tulla.

Aga eks peame leppima ka kurva tõsiasjaga, et filmikunst on ideede surnuaed. Paljud mahlased ideed jäävad igaveseks riiulile. Põhjuseks pole ainult rahapuudus. Film on kõigi kunstiliikide sümfoonia, kuid täiusliku kooskõla saavutamiseks läheb tarvis erakordset andekust ja koormate viisi kannatlikkust.

Teinekord võib täiesti ootamatu teema märki tabada. Kes oleks arvanud, et üks üdini patsifistlik lugu Gruusias elavatest eesti meestest võib pälvida ka rahvusvahelist tähelepanu? „Mandariinid“ ja „1944“ ei ole seotud üksnes Elmo Nüganeni kaudu. Mõlemad lood kõnelevad ju võõrasse sõtta kistud eestlastest. Ei tasu küsidagi, kas „Mandariinid“ on rohkem Eesti või Gruusia film. See on kahe eripalgelise kultuuri ootamatu sümbioos, mis viis üleilmse eduni.

Tähtis polegi kasvatada võimalikult palju uusi „Mandariine“. Eestlased vajavad lugusid, mis kõnetaks eelkõige meid ennast. Et mälu ei tuhmuks.

Pungaautomaat

Läinud aasta aprilli hakul kirjutasin nõnda: 

„Oh rõõmu, kevad jälle käes! Ja mitte ainult käes, vaid ka näos ja südames. Pajuokstel turnivad pisikesed uted, teevad „mää!“ ja kiikavad päikese poole, mis pöörase heldusega valgust üle tuhmide maakumeruste valab. Juba piiluvad naadi-idud kulu alt välja. Tihased aga jätavad talvised putkad, kus priilt pekki ja päevalilleseemneid pakuti, sinnapaika, et suveks taas lepa otsa kolida.

Külades ja linnades kougitakse viimsed pangaautomaadid seinte seest välja. Aga pungaautomaat asub igal kevadel uuesti täistuuridel tööle, sest metsa ei ole turumajandus ja efektiivsuskultus veel jõudnud. Pungad aina paisuvad nagu kohevad saiakesed. Öösiti võib tihnikus kuulda tasaseid kõmatusi. Kõmm ja kõmm puhkevad pungad, varsti plahvatab kogu mets ning puud kattuvad õrnrohelise lehevinega. 

Inimesed, kes end talv läbi mustadesse ja hallidesse kuubedesse mähkisid, lasevad hõlmad koomale. D-vitamiini järele kisendades pööratakse lumivalged ninaotsad taevasse ja võetakse kopsukosutuseks üks sõõm õhku.“ 

Näed, kui kergesti nostalgia tekib… Tänavune kevad on olnud hoopis heitlikum, uttesid oli pajudel vähe ja päike koonerdab valgusega. Kuid pungad puhkevad selgi aastal, looduse masinavärk ei ole amortiseerunud. 

Krookused koduaias ja sinililled metsa all on endiselt vormis, viksid ja ergud – nagu alati kasemahlade voolamise aegu. Kask jääb varsti kinni, aga päike, vana vigurivänt, peidab end muudkui pilvede taha. Jah, ega päike põhjamaalasi armasta…