Miljoneid aastaid
tagasi lendles üks putukas tiibade vurinal siit sinna ja sealt
tänna. Ta tiirutas ümber ruugete pedajate, mõõtis okkaid ja
kõditas käbisid. Ei teadnud ta isegi, mida otsis. Tuhmhõbejad
tiivad olid pikast lennureisist juba hõredaks kulunud. Viimaks surus
ta oma niitpeened jalad ruugesse koorde ning jäi ootele. Puu kihises
tasa, ta säsi oli soe. Tilk tilga järel nõrgus ta sihvakast tüvest
kassikuldset vaiku. Nõrgus ja vajus vaikselt üle putuka tukkuva
ihu.
Marud murdsid puu,
meri neelas maa. Lõpmatud vetevood
sahkasid üle elava ja elutu, aeg tormas vooluga kaasa ning lisas
kiirustki. Vulkaanid mulksusid, radoon vallatles paljaste vete kohal
ning tseesium võngutas sekundeid. Hetked tekkisid ja kadusid
tabamatult nagu vihmapiisad.
Taevas oli klaar ja
briis mahe, kui ma üleskeeratud püksisäärtega madalas lahevees
seisin. Meri, mis oli kustutanud tuhandeid hingi, limpsis mu jalgu,
lipitses nagu vagur teener peremehe ees.
Ahmisin endasse avarust, ookeanide seletamatut hõngu, mille järele
olid minusugusel kitsast popsitarest võrsunud taimekesel järjepannu
neelud käinud.
Tühi rand. Ei
ainsatki elumärki. Vaid mina ja meri, mis
silmapiiri kitsal triibul kumera taevaga põkkus. Ja korraga…
Tunnen, et miski koksab suurt varvast. Pole ta pehme ega kõva. Läbi
loksuva vee kilgendab kassikuldne helmes. Sukeldun küünarnukini
merre. Kosmiline kell jooksutab sekundeid ja peatub järsku. Juba
ongi mu märjas pihus killuke merevaiku. Ja näe, üks putukas on
selle sees!
Tõttan padinal üle
luidete, haaran kingad näppu, jooksen nagu väike poiss, kes leidnud
seninägematu spungi ja tahab seda nüüd
kogu maailmaga jagada.
Sa naeratad
pehmelt, kui sulle oma leidu näitan. Jah, olen viimaste päevade
jooksul kokku tassinud igasugu varandust. Riiulil seisavad üksteise
kõrval teokarbid ja sinakad kivid, käbijupid ja tohutükid. Aga
see, mis ma täna rannaveest leidsin, ületab kõik varasema.
Sa ei heida mulle kunagi
ette seda, et tundideks võpsikusse või kaldarahnude vahele kaon.
Mis teha, kui olen säärane… kuidas sa mulle ütlesidki…
metsakrõll. Sa ei imestagi enam, kui õhtu eel koju tulen, lilledest
lips kaelas ja keel mustikaist tume.
Ilm on tulvil
ahvatlusi. Nii lõpmata palju värve ja hääli, lõõskavat päikest
ja vihmasagaraid, mis voogavad meeltesse, kisuvad kaasa, tõmbavad
endasse. Ei ole ju väiksel inimesel, kes
justkui putukas siin merevaigu sees külitab, jaksu nendele imedele
vastu panna. Hing kuulub metsale, süda elab merevahus.
Ja ikka leian
tagasitee oma rännakutelt. Sinu kaisus on ju ka hea olla. Pagana
hea, ausalt öeldes. Ronin mööda su sihvakat tüve, ukerdan sinu
sileda koore peal ja kuulatades, kuidas su säsi tuksub ja mahl
vaikselt su poorides muliseb, jään ootele. Õhtu heidab roosakad
pilvesallid üle taeva ning loojuva päikese ruuge õhetus nakkab su
põskedele.
Tukk vajub peale.
Salamisi tilgub mesi su tiinetest kärgedest
mu huulile. Tuhandeist lillekarikatest kokkukantud nektar on küpsenud
magusaks muinas-desserdiks. Sa kihised ja sumised.
Kuulen, kuidas
unetedred kanarbikuvallide tagant mind hüüavad. Kutsuvad mu hinge
endaga kaasa – sinna, kus uitavad uinunud. Ma
ei lähe veel. Kangutan rasked laud lahti ja vaatan ilmekate
ripsmetega raamitud silmi. Olen palju kordi neisse vaadanud, aga
seekord… näen neis sind. Sellisena, nagu oled.
Hajameelselt näpin
merevaigukillukest su rinnal. Võtan selle su kaelast ja heidan
eemale. Kel on hõbehallid silmad, ei vaja kassikullast ehteid.
„Tead, kallis,“ ütlen
sulle poolsosinal, otsekui kartes häirida meremüha. „Mõnikord
tundub mulle, et ma olen maailma viimane romantik.“
„Mitte päris,“
vastad sa läbi muigevina. „Ma olen kuulnud, et Itaalias elab ka
paar romantikut. Aga sina oled parim.“
„Mis mõttes?“
„Igas mõttes.“
„Valetad…“
„Ei valeta! Ma ei
suuda sulle valetada, isegi kui sina mu päevast päeva ilusate
valedega üle valad.“
„Kellelegi ei meeldi, et
talle valetatakse.“
„Sa
ei valeta ju kunagi paha pärast. Sinu valed teevad tõe kaunimaks.
See mulle meeldibki.“
„Jah?“
„Jah!“
Paned käe mu
pea alla ja naeratad veelkord.
Olen sulle tänulik.
