On juba tüütuvõitu traditsiooniks saanud, et heinakuu algul võtab mõni meediakanal ette kirjutava rahva rahakotid ja hakkab lugema sente, mis sinna tänu raamatukogude laenutushüvitistele on kukkunud. Üllatusi mõistagi pole, laenutuste pealt teenivad enim Tohvri, Pervik ja Lember – kõik kaheksakümnendates eluaastates auväärsed kirjanikud. Mõistagi leidub ka hulganisti neid hobi- ja päriskirjanikke, kes samuti menu ning rahaklõbinat nautida tahaks. Postimees kui igipõline rahvavalgustaja andis neile mõeldes viis soovitust, kuidas olla kirjutades edukas. Paraku pole äratrükitud soovitused kuigi tõsiseltvõetavad.
Esiteks: kirjuta ladusas ja arusaadavas keeles, tekst olgu hästi toimetatud. Keelelise külje lihvimise eest vastutab toimetaja, ent kui tekst on üks tohuvabohu, pole temalgi suurt midagi teha. Mõned toimetajad on kahtlemata nõudlikumad ja taotlevad lausa kaasautori rolli, teised tõstavad üksnes komasid ümber ega viitsi sisulistele loogikavigadele tähelepanu pöörata. Muidugi tuleb nõustuda sellega, et hea tekst on hästi toimetatud, aga see ei tohi kaasa tuua teksti sihilikku lihtsustamist.
Rahvamass eelistab ehk tõesti võimalikult ladusa jutustamislaadiga lugusid, ent mis siis kirjandusest saaks, kui kirjanikud asuksid rahva tungival nõudmisel ainult mõnusalt seeditavaid tekste vorpima? 20. sajandi kirjanduslikud suurkujud nagu Faulkner, Kafka või Joyce on suured seetõttu, et nende teosed on mitmetasandilised, kirjutatud erinevaid keeleregistreid ja tekstilisi võtteid kasutades. Läbinähtav sisu ja lihtsad laused ei aita maailma ja sellesse kätketud probleeme tingimata paremini mõista.
Lööme näiteks lahti Faulkneri romaani „Absalom, Absalom!“ Esimene lause koosneb eestikeelses tõlkes 64 sõnast. Teine lause: 38 sõna. Kolmas lause: 129 sõna (täpselt nii!). Miks toimetaja ei öelnud Faulknerile, et kuulge, noormees – nõnnaviisi nüüd küll see asi ei lähe, lõigake oma lausejurakad lühemaks. Ja milleks nii kuradi keeruline süžee?! Mida võinuks kirjandusnobelist selle peale kosta? Liigne lihtsustamine ja autori isikupära painutamine pööbli pimeda tahte alla viib kiirelt kirjanduse kui sõnakunsti mandumiseni – vaat mis.
Teine soovitus: kirjuta positiivsetest ja huvitavatest asjadest: armastus, sõprus, seiklused. Kõigepealt lubage öelda: armastus pole põrmugi huvitav. Positiivsed raamatud on teretulnud, aga kirjanike pädevusse kuulub juba aegade algusest ka ühiskonnakriitika. Isegi kui kirjanik oma raamatutega jõgesid ümber pöörata ei suuda, peaks tal olema nii pikk sulg, et sellega avalikult ühiskonna valusatele mädapaistele osutada. Lilledest, liblikatest ja lõbusatest litsidest võib ju ka kirjutada, aga olulisem kui lugeja meele lahutamine on ikkagi tema südamele koputamine, tema hinge ja mõistuse harimine. Keeruline töö see on, jah, aga… äkki tasub viimaks ära?
Kolmandaks: tee oma teosele reklaami, esine meedias ja kohtu raamatukogus lugejatega. Järjekordne soovitus, mis tõsistele sõnakunstnikele ei passi. Kommertsi ja enesemüümist on ilma kirjanike panusetagi ohtralt. Aga mis teha – keda pole meedias, seda pole olemas. Väärt raamat ei jõua iseenesest väärt lugejateni, seega tuleb kirjanikel paratamatult õppida seda, kuidas oma „kaupa“ teistele pähe määrida. Paljud kirjanikud on aga ujedad tüübid, kes hoiavad kisast ja kärast põhimõtteliselt eemale.
Neljas ja viies soovitus kõlavad nõnda: looda, et raamatukogu su tutvustusväljapanekule paneks; katsu pääseda kooli soovitusliku kirjanduse nimekirja. Jah, loota ja palvetada võib nii, et ninast veri väljas, kuid ükski kirjanik ei saa raamatukogudele ega koolidele kehtestada määrust, mis nõuaks tema teoste erikohtlemist. Raamatukogutöötajad ja kirjandusõpetajad on oma ala eksperdid, kelle vaist ja tarkus panevad paika, milliseid autoreid eelistada ja milliseid mitte. Tarku tasub usaldada.
Oleks mõistlik leppida tolle kurva faktiga, et hea raamatu valemit pole olemas. Mis meeldib flegmaatikule, ei lähe peale sangviinikule, pensionieas inimesi kõnetav tekst ei paku absoluutselt midagi noortele. Ent loomulikult on ka erandeid. Selline maitsete ja põlvkondade vahelisi lõhesid ületav kirjanduslik üllitis võikski pälvida hea raamatu uhke tiitli. Kuidas aga seesugust haruldust kirjutada, nii et isegi pidevalt kulmu kortsutavad kriitikud rõõmsalt kaasa plaksutaks? Mis peab seal kaante vahel olema?
Samal teemal:
Kas raamatut on lihtne kirjutada?
