1215. aasta aprillis sattus preester Frederic koos oma noore kaaslasega paganlike eestlaste küüsi. Jumalasulaseid asuti kohe julmalt piinama ning kui meeleheitlikud palved taeva poole hakkasid tõusma, hõikasid naerusuised eestlased vanemale vaimulikule mõnuga: „Laula! Laula! Pappi.“ Kroonik Henrik pani öeldu kenasti paberile (või pigem pärgamendile) ja seda peetakse tänini esimeseks kirjalikult fikseeritud eestikeelseks lauseks. Niisiis on eesti kirjakeele sünnist möödunud täpselt 800 aastat. Sümboolselt väljendudes, muidugi.
Sümboolne on ka asjaolu, et teadaolevalt esimeses (ja väga lühikeses) kirjapandud lauses kätkevad korraga võõraviha, kirikuvastasus ning laululembus. Iidne ja ideaalne diagnoos ühele keskmisele eestlasele?
Piinapostil laulvad papid on vaid killuke meie kirevast ajaloost, mis vääriks kahtlemata senisest enam filmilindile jäädvustamist. Mälu kipub olema audiovisuaalne, eriti praegusel ajal. Mida pole filmitud, seda pole olemas olnud. Pärgamendile vajutatud sõnumitest enam ei piisa.
Aga pärgament talub rohkemat kui filmilint. Mõned teemad on nii keerulised ja valusad, et nende linaleseadmiseks läheb vaja Heraklese vaprust ja Odüsseuse visadust. Seetõttu jõuti alles nüüd, aastal 2015 filmini, mis kannab pealkirja „1944“.
Teatriguru Elmo Nüganen on teinud filmikunstis üksikuid samme, kuid need sammud on olnud pikad. „Nimed marmortahvlil“ äratas eesti filmi jubedast letargiast ja tõi uuesti käibele mõiste „rahvafilm“. „1944“ jätkab sissetallatud rada, ehkki mõnevõrra melanhoolsemal ja tõsisemal moel. Mõlemad filmid on kogunud kinodes enam kui 100 000 vaatajat. Nõudlus taoliste teoste järele püsib.
Tuleb nõustuda Tiina Lokiga, kes märkis, et tihedama stsenaariumi ja pikema teemaarenduse korral olnuks „1944“ suurteos. Paraku kardavad väikesed filmitegijad suuri teoseid. Olulistele teemadele lähenetakse endiselt väga ettevaatlikult.
Ettevaatus on põhjendatud, ent see ei tohiks loojaid kammitseda. Ohte on muidugi mitmesuguseid. Kui eesmärgiks võetakse iga hinna eest massidele meeldida, ei pruugi tulemus kuigi hiilgav olla. Liigne ideoloogilisus lämmatab samuti head kavatsused. Teinekord tuleb tunnistada, et lugu, mis näib paberil igati huvitav, jääb linale jõudes magedaks. Säärane saatus oli näiteks 1924. aasta kommunistide mässu kujutaval „Detsembrikuumusel“, millega püüti ühtlasi tõmmata paralleele Pronksöö sündmustega, kuid võrdlus näis miskipärast kohatuna.
Teisest maailmasõjast tuleks veel ja veel kõnelda. Nagu ka kommunistlikest koledustest. Okupatsioonikuriteod olgu heledale kinolinale kistud! Õnneks on selleski vallas juba esimesed sammud astutud. „Risttuules“ on paraku laiema vaatajaskonna jaoks liiga eksperimentaalse ja ebahariliku pildikeelega. Siber, koonduslaagrid, tööpataljonid… Nii palju lugusid oleks neist pajatada. Samuti puudub film märtsiküüditamisest.
Oma filmimonumenti nõuavad metsavennad. Erutavat ainest linalugudeks leiab KGB-agentide tegevusest Eestimaa pinnal. Ja ikka nõnda edasi.
Aga milleks piirduda 20. sajandiga? Pakuvad ju ka eelmised ajastud kõne- ja mõtteainet. Muistset vabadusvõitlust on püütud juba aastaid ekraanile tuua, ent seni pole asi unistustest kaugemale jõudnud. (Olgu, kiiksuga „Malev“ täidab seda lünka.) Brutaalne telesari „Viikingid“ on aga tekitanud paraja lainetuse, millel võiks meiegi filmimehed mõnusalt purjetada. Muistsete tapluste (ja vaese Frederici piinamise) taaselustamiseks on soodne aeg.
Omajagu on heietatud Ümera sündmuste purkipüüdmisest. Metsanurga „Ümera jõel“ pole ehk kõige tummisem materjal, mida ühe muistsest ajast rääkiva linateose aluseks võtta. Kuhu jäävad siis Lembitu kuulsusrikkad võitlused? Aga loomulikult ei pea ajalooline film kulgema tingimata mööda kaotuste ja kannatuste okkalist teed. Eesti ajalugu pakatab ka rõõmsatest juhtumustest ning vägevatest suurkujudest, kelle elukaar säriseb huviväärsetest seikadest.
Eluloofilme on meil tehtud vähevõitu. Ots, Valgre ja Lurich kuuluvad nonde väheste väljavalitute hulka, kel oma film taskus. Kui palju on meil aga loovisiksusi, kelle värvikas elukäik vajaks teadvustamist ja jäädvustamist: Under, Tammsaare, Vilde, Viiralt, Ernesaks… Oma portreefilmi vääriksid Palusalu, Keres, Päts, Meri ja… oeh, kes kõik veel. Inspiratsioonist ei tohiks puudus tulla.
Aga eks peame leppima ka kurva tõsiasjaga, et filmikunst on ideede surnuaed. Paljud mahlased ideed jäävad igaveseks riiulile. Põhjuseks pole ainult rahapuudus. Film on kõigi kunstiliikide sümfoonia, kuid täiusliku kooskõla saavutamiseks läheb tarvis erakordset andekust ja koormate viisi kannatlikkust.
Teinekord võib täiesti ootamatu teema märki tabada. Kes oleks arvanud, et üks üdini patsifistlik lugu Gruusias elavatest eesti meestest võib pälvida ka rahvusvahelist tähelepanu? „Mandariinid“ ja „1944“ ei ole seotud üksnes Elmo Nüganeni kaudu. Mõlemad lood kõnelevad ju võõrasse sõtta kistud eestlastest. Ei tasu küsidagi, kas „Mandariinid“ on rohkem Eesti või Gruusia film. See on kahe eripalgelise kultuuri ootamatu sümbioos, mis viis üleilmse eduni.
