2012 – maailmalõpp või uue ajastu algus?

Tuleb siis lõpp või ei tule? Ja kuidas ta tuleb? On see mõni NASA teravapilguliste teleskoopide eest osavalt kõrvale laveeriv asteroid, mis meie armsa maakerakese lömastab või hoopis too salakaval, peaaegu nähtamatu mõrvarplaneet Nibiru, mille ainsaks psühhopaatiliseks eesmärgiks inimkond täies koosseisus mättasse lüüa? Või tuleb maiade ettekuulutuse põhjustajat otsida tuumapomme veeretavate iraanlaste ja põhjakorealaste hulgast? Ükskõik. Kui jõudsalt levitatav kaosesõnum tõele vastab, pole vaja tänavustele jõulukinkidele raha kulutada. 

Inimene on sadistlik olend. Kus iganes verest ja kontidest kõneldakse, sinna rahvast koguneb. Suurt kassatulu teenivad kinodes ikka katastroofifilmid, mitte selline ninnu-nännu, kus näidatakse ehitamist ja loomist. Häving müüb. Juba ammustest aegadest peale on maailmalõppe oodatud ning see sügavale inimteadvusse juurdunud mõttemall ei kao kusagile. Piiblist tuntud Armageddon, põhjamaalaste Ragnarök ja hindu pralaya on vaid valitud näited müütilistest ajastu lõppudest, mille järel sugeneb uus ilm. Võtkem seda kui kosmilist puhastuskuuri. 

Viljakaks pinnaks maailmalõpuennustustele on inimeste puudulik kriitikameel ja lühike mälu. Siinkohal meenutuseks mõned varasemad viimsepäeva-kuulutused. Kõige populaarsemad maailmalõpu tärminid paigutati pikka aega aastatesse 1999 ja 2000, põhjuseks millenniumi ehk aastatuhande vahetus. Millennium – see kõlas tollal otsekui müütiline lihaõgija elukas, kelle tulekut ühtaegu kardeti ja oodati. Kuulus müstik Nostradamus tegi tänuväärselt täpse ennustuse, teatades maailmalõpu saabumisest „1999. aasta seitsmendal kuul“. Nüüdisaegne Ameerika selgeltnägija Chriswell andis omalt poolt pisut armuaega, lükates saatusliku kuupäeva 18. augustile. Tuntud sensitiiv Edgar Cayce pani maailmalõppu ennustades panuse samuti 1999. aastale, lubades ühtlasi hukatuslikke üleujutusi ja Kristuse uut tulekut. 

Aastatuhande vahetuse eel liikusid jutud tigedast arvutiviirusest, interneti hangumisest ning sellega kaasnevast totaalsest segadusest, mis paneb proovile ka paljude riikide säilimise. Mäletatavasti sõltus maailm tosina aasta eest internetist hoopis vähem kui praegu: polnud ju isegi YouTube’i ega Facebooki. Paanikat siiski jagus. (Ennustuste tragikoomika seisneb asjaolus, et tegelikult vahetus sajand ja aastatuhat siiski 2001. aastaga.) Kui kristlikku ajaarvamist järgiv maailm oli oma arust õnnelikult uude millenniumi jõudnud, kerkis silmapiirile uus oht: nn. kosmiline köievedu 5. mail 2000. Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn sattusid sel kuupäeval Maaga vastasseisu ning isehakanud prohvetid (kellel on doktorikraadiga füüsikutest alati adekvaatsemat infot meie planeedi tegeliku olukorra kohta) väitsid, et „planetaarsed välisjõud“ nihutavad pooluste jääkilbid paigast või kisuvad Maa lihtsalt pooleks. Uraan ja Neptuun olid õnneks meie poolel ning 2000. aastal ei juhtunud midagi hullu peale Bushi ja Putini võimuletuleku. 

Miks kõigist võimalikest viimsepäeva-stsenaariumidest on sedapuhku käiku lastud just maiade variant, jääb arusaamatuks. Vahest on kristlikud maailmalõpu kuupäevad juba tilgatumaks kurnatud ega eruta enam kedagi? Islamiusuliste maailmalõpuni (2076) on liiga palju aega, ka Isaac Newtoni väljaarvutatud saatuslikku kuupäeva tuleb oodata veel 48 aastat. Aga kes siis nii kaua oodata maldab! 

2012 on iseäranis new age’i esindajatele tähendusrikas aastaarv. Enamasti ei käsitle new age’i ehk uue vaimsuse järgijad tänavu 21. detsembril saabuvat pöörangut mitte maakera füüsilise lõpuna, vaid täiesti uue maailmakorra sisseseadmisena, millega inimkond (või vähemalt kamp väljavalituid) tõuseb kõrgemale teadvusetasandile ning lihtsurelikes avalduvad senikogemata üleloomulikud võimed. On neidki, kes sõlmivad 2012. aasta kokku juba läbielatud 1987. aastaga, mil samuti tavalisest enam maailmalõpust räägiti. 25 aasta eest toimunud „harmooniate koondumine“ oli selle versiooni pooldajate arvates avaakord muutuste ajastule, mille võimsaks puändiks kujunebki käesoleva aasta talvine pööripäev. Argumendid on siinkohal veenvad: kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate algul varises Euroopas kokku sotsblokk, viimati vapustasid maailma revolutsioonid Araabiamaades. Nende raamide vahele sobib suurepäraselt new age’i üleminekuajastu. 

Kui mõned kärsitumad lõpuootajad hakkasid sel sajandil juba maiade ettekuulutuses kahtlema, siis tõsine masu ning selle visalt vältavad tagajärjed on uskujate hulka ainult tõstnud. Kogu käesoleva maailmalõpuelevuse peastsenaristi nime leiame veerand sajandi eest ilmunud raamatu „Maiade faktor“ kaanelt – Jose Arguelles. Tema fännide kõige optimistlikuma tõlgenduse kohaselt kaob selle aasta lõpus maailm, kus valitseb vägivald ja ahnus, egoistlikud väärtused, korrumpeerunud organisatsioonid ja lahkhelid religioonide vahel. Niisiis on tegemist usuga, mis vooderdatud igati õilsate ideaalidega, kuid karta on, et inimeste mitmekülgne rumalus ja sellest johtuv paanikajanu jääb endiselt võimutsema. Uskuda võib, kuid mõistuse piires.

Me kõik jääme vanaks… aga õnneks mitte alati

Õigupoolest tekkis mul juba ammu plaan täita alljärgnev väli kommentaaridega nendele levimuusikapaladele, mis mind lõppeval aastal kõige enam raputasid, liigutasid, pitsitasid ja paitasid. Siis aga ujus ühel hingedekuu päeval tele-eetrist mu tuppa lauluke, mis kustutas peast eelnevad sepitsused ning millele ma kõhklematult annaks aasta hiti tiitli. Meistriks Sven Lõhmus ja Margariita osas Getter Jaani. (Ära ei maksa unustada ka kitarriga Peemotit Mihkel Raua kehastuses.)

Nõnda tihti oled ennast avastanud mõtetes
Kuhu kiirustama peaks ja mida kõike jõuda võiks
Elu mõnikord tõstab sind linnuna taevasse
Vahel raske kivina porisse kinni jääd

Oli värskendav ja mõnevõrra uskumatugi tegu sellise sõnumiga laulu nüüdisaegsele popmuusikaturule poetada. Ent ses palas on lihtsust, mis lummab ja mõtet, mis loob raskesti hajuvaid muljeid. Eesti ametlik staarkullakene Getter pole mind oma varasemate singlitega köitnud. Läilaks kisuvad need elektrooniliste helitrikkidega põnnadi-põnnadi lood, ausalt! Kuid nüüd… Nüüd tuletab igiplikalik neiu meile sulni siirusega meelde, kuhu kõik elujõed suubuvad. Ilu- ja noorusekultusest tasapisi toibuvale ühiskonnale oli seda väga vaja.

„Me kõik…“ kõneleb unistustest – taolistest, mida tasub püüda, et siis kunagi hiljem, hõbejuustega pärjatult, oleks aastatekuhja otsast hea vaade möödunule. Elu tuleb rajada kindlatele väärtustele, tahab Getter oma lauluga öelda. Muidu lõpeb meie armas-hirmus rännak tühjuses ja kibestumuses. Täna oleme noored ja elu mõtteks pidu, homme aga vanad ja elu mõtteks rahu. See viimane on paraku kallis kraam, üliõrn veel pealegi. Teda tuleb hoolikalt hoida.

Mõni inimene ei paistagi aja võimule alluvat. Aastaid koguneb, aga sisemine noorus jääb. „Vaata kui kõbus ta välja näeb!“ imestatakse neid nähes. „Kõrgele eale vaatamata nii töökas ja energiline!“ kilgatakse kadedusenoodil. „Silmad ikka säravad!“ nenditakse komplimentideta. Ehk ongi igavesti noored need, kes elurännakul ettetulevad õnneraasukesed kahe pihuga kokku korjavad ning südamekojakestesse kindlalt tallele panevad. Just sellised inimesed ütlevad, et nad on rahul.

Kui vähe meil on aega teineteisele
Tihti vaikus sõnadega võideldes peale jääb
Olla sellega koos, keda tõeliselt armastad
Ei pea ju olema väheste õnnelike privileeg

Rahu kõigile!

Ükskord lahvatab vimm

Tulevasis ajalookroonikais märgitakse aastaarvu 2011 järele kindlasti bin-Ladeni ja Gaddafi surmad ning Araabia kevad. See oli mässumeelne aasta, mille paugatused kõmisevad edasi ka järgmise tosinkonna kuu sees. Islamimaailmas kukkusid pikaaegsed diktaatorid, Venemaad raputavad Kremli-vastased massimeeleavaldused, New Yorgis ja Londonis nõutakse pankade ülemvõimu lõpetamist. Inimesed tahavad vabadust. Ikka juurde, ikka rohkem.

Kõige sellega seoses meenub tahtmatult romantikute koolkonna ühe mõjukama kunstniku Eugène Delacroix kuulus maal „Vabadus viib rahva barrikaadidele“, mis valmis 1830. aasta Juulirevolutsioonist inspireerituna. Kui tagurlike vaadetega kuningas Charles X piiras prantsuse kodanike valimisõigust ja sõnavabadust, sai Pariisi rahval mõõt täis. Pärast stiihilisi tänavavõitlusi vallutati kuningaloss ning Charles pages tuhatnelja Inglismaale – riiki, mille parlamentaarset korda ta sisimas vihkas. Ehkki monarhia säilis, oli kodanlus taas võidule pääsenud. Selle tähisena võeti Bourbonide valge lipu asemel kasutusele rahvuslik trikoloor, mida ka paljastatud rindadega naine Delacroix maalil joovastunult lehvitab.

Juulirevolutsioon polnud küll nõnda pikaaegne ja tormiline kui teised sarnased mässud 19. sajandi Euroopas, kuid tänu Delacroix’le sai see purustamatu monumendi. Küllap leidis maalist innustust veel üks oluline prantsuse romantik – Victor Hugo. „Hüljatutest“ tuntud hulljulge tänavapoisi Gavroche’i kuju otseseks prototüübiks peetakse maalil paremal pool püstolitega jändavat klutti. Silinderkübaras monsieur, kes bravuurikalt püssiga vehib, sarnaneb kahtlasel moel Delacroix endaga, ehkki kunstiteadlased on autori enesekujutuse ümber lükanud. Tuleb siiski möönda, et igast klassist mässajate hulgas peenemat haritlaskonda esindav tegelane on vägagi Delacroix’ nägu, nii et las kuulujutud edasi kesta. Noor kunstnik oli kahtlemata revolutsionääride poolel.

Tulles tagasi müütilist vabadust kehastava naise juurde, ei saa küsimata jätta, kes võis olla meeldejääva tegelaskuju modell. Selle mõistatuse üle on pead murtud peaaegu sama palju kui „tegeliku“ Mona Lisa juureski. Vahest piisab ühest romantismi olemusega kenasti kokkukõlavast oletusest. Delacroix hankis sageli inspiratsiooni Pariisi kanepiklubidest, kus 19. sajandi esimesel poolel paljud vaimuinimesed koos käisid, eksootilise mainega hašišit suitsetasid ning nägemuslikke muljeid vahetasid. Ärgem salakem, et tuntud kirjanike ja kunstnikke seltskonda lipsas nii mõnigi veetlev lõbutüdruk, noor ja sile nagu nukutoast näpatud. Ühel heal päeval võis Delacroix kohata just taolist neidu, kes tema lihtsast lihast mehesüdame metsiku täkuna perutama piitsutas. Tollelt tundmatult muusalt saigi enesele ihu igavesti ebaõigluse vastu mässu õhutav Vabadus.

Ja veelkord: vabadusest ei saa kunagi küllalt.

Kuidas tekib headus?

Jõulud on veider aeg. Just nüüd löövad heategevuskampaaniad täisvõimsusel lokkama, otsekui püütaks sellega siluda aasta jooksul kogunenud hoolimatust, kadedust ja väiklust. Armastusest ning ligimese märkamisest räägitakse jõulude aegu lausa häbitundeta. Heldeid kinke ja palavaid soove voolab nagu küllusesarvest. See pole normaalne. Inimeste ainus eesmärk on üksteisega konkureerida, sõna otseses mõttes elu eest võidelda, et välja saaksid sõelutud ja edasi antud parimad geenid. Nõrkade abistamine käib räigelt loodusseaduste vastu. Ometi loovutatakse osake sissetulekust, milliliitrid verest või koguni terve neer kellegi teise abistamiseks. Leidub inimesi, kes riskivad oma eluga, et päästa uppujaid või põlevasse majja lõksu jäänuid. Miks ometi? Miks inimesed (või vähemalt osa meist) on abivalmid, suuremeelsed… ja üleüldse heatahtlikud?

Hea tegu ei tule laest ega lambist. Viimastel aastakümnetel koostatud psühholoogilised käitumismudelid näitavad, et inimene on eelkõige maksimaalse omakasu ja tunnustuse poole püüdlev olevus. Majandusteooriad lähtuvad eelkõige inimese lõpmatust ahnusest ning soovist üha mugavamalt läbi ajada. Aga kuidas sobitub neisse tõsiteaduslikesse mudelitesse ja teooriatesse sandikopikaid teeniv põetaja, kes hoolitseb võhivõõra voodihaige eest? Misjaoks korraldavad maailmakuulsad staarid mammutkontserte Aafrika näljahädaliste toetuseks?

Filosoofilised intuitsionistid väidavad, et määramaks, mis on „hea“ ja mis „halb“, piisab vaistust. Selle arendamiseks tuleb aga kõigepealt headust tundma õppida. Võtkem näiteks roosid ja tuulekellad. Kes pole roosi kunagi näinud, ei oska roosi välimust ega lõhna ettegi kujutada. Kes pole tuulekella helisemas kuulnud, ei tea, kuidas tuulekell kõlab jne. Kui tunnetame, et mõni tegu teeb teisele rõõmu ning tal jääb sellest ka meeldiv mälestus, oleme valmis seda kordama, sest meile tundub, et oleme teinud midagi... midagi head!

Heategija tunnusteks on isetus ja kaastundlikkus. USA psühholoog Kathleen Vohs käis põhjalike katsete järel välja järgmise mõtte: piisab juba sellestki, kui inimene raha peale mõtleb ja ta muutub isekamaks. Raha loob kujutluse kõikvõimsusest, mis pärsib teistega arvestamist. Kui päevast-päeva kuulutatakse, et ahnus pole häbiasi ja rikkus ongi elu põhiline eesmärk, sigineb inimestesse hoolimatus. Oluliseks saab isiklik edu. Paljusid meie seast motiveerivad siiski teist laadi väärtused.

Alati abivalmis inimesi iseloomustab lisaks kaastundlikkusele omadus, millega egoistid sageli hätta jäävad: koostöövõime. Vaikselt edasi visisev masu on tekitanud kõikjal maailmas kahtluse, et pelgalt omakasust ajendatud süsteem ei ole läbinisti töökindel. Käesoleval ajal, mil kõikmõeldavad suhtluskanalid aitavad luua ning säilitada arvutult kontakte, pole egoism enam popp. Vaba mõttevahetus ja inimõiguste austamine eeldavad kõigilt ühiskonnaliikmetelt üksteisega arvestamist.

Looduses eksisteerib loendamatu hulk eri liiki loomi, kes elavad karjas. Just karjasisene koostöö, mitte konkurents kindlustab nende säilimise. Kõlab küll uskumatult, kuid uuemad teadusuuringud kinnitavad, et abivalmidus on kaasasündinud. Mõistagi ei arene see kõigil täielikult välja ning endiselt käibib vanasõna särgist, mis oma ihule lähemal. Samas liigub meie hulgas lausa erakordseid inimesi, kes ohtlikus olukorras elu kaalule seades hädasolijale appi tõttavad. Kui nende käest küsitakse, miks nad nõnda käitusid, ei osata enamasti vastata. „Polnud aega mõelda, tuli tegutseda,“ ütles hiljuti taolise küsimuse peale mees, kes oli jääkülmast veest päästnud väikese poisi. Palun väga – veel üks tõestus vaistlikust abivalmidusest!

Mitmed filosoofid ja aju-uurijad on jõudnud üksmeelele, et hea tahe võrsub emotsioonidest. Me võime küll puhta loogikaga arutleda selle üle, miks üks või teine tegu osutub kasulikuks või moraalseks, kuid südamesoojust õhkub ikka südamest, mitte ajust. Head teha on lihtsalt loomulik.

Meenutagem lõpetuseks Arno Tali, seda tundelist noormeest, kelle hingekipitsus võtab tabava täpsusega kokku isetuse olemuse:
Tahaks kuhugi minna ja lõpmata hea olla kellegi vastu, alati tema juures olla ja kõik ära anda, nii et endale midagi ei jääks. Rõõmu teha kellelegi… Nii et sellel tundmatul õige, õige hea oleks… Siis oleks ka enesel hea.

Mary Poppins tõttab appi

Kust pärinevad maailma parimad nõiad, maagid ja võlurid? Eks ikka Oxfordi lähedalt Sigatüükast, mille tuntuimaks õpilaseks teadupärast keeruka elukäiguga Harry Potter. Alles hiljuti avanes mul ahvatlev võimalus tutvuda mõne haruldasema säilikuga Sigatüüka arhiivist, nende seas oli ajavahemikul 1879–1924 kooli kaugõppes osalenud õpilaste nimekiri. Rabava üllatusena leidsin sealt veel ühe tuttava nime – Mary Poppins! Leid viis mind mõttele, et suure tõenäosusega on meie kodumaistest nõidadest Sigatüükas õppinud näiteks Kunksmoor, Iika ja Nöbinina, ehkki dokumentaalset tõestust ma oma oletusele esialgu ei leidnud.

Jätkem siis oletused. Fakt on see, et P. L. Travers kirjutas miss Poppinsist terve sarja lõbusaid lugusid ning nende põhjal valminud muusikali võib nüüd nautida ka „Vanemuises“. Paratamatult tekib mul kiusatus võrrelda Georg Malviuse käe all küpsenud tükki 1998. aastal esietendunud „Ugala“ versiooniga, mille oli dramatiseerinud Kaarel Kilvet ja lavastanud Ivo Eensalu. Mary osa täitis toona Piret Rauk. Just „Ugalast“ jäid mulle paugupealt meele külge sellised hitid nagu „Chim Chim Cher-ee“, „Suhkrutükk“ ja „Supernali…“. Isegi hiiglaslik kapp, mille pidevalt avanevad-sulguvad uksed „Vanemuises“ eesriiet asendasid, sarnanes kolmeteistkümne aasta eest Viljandis nähtud lavakujundusliku elemendiga. Seejuures näib veider, et praeguses lavastuses puuduvad need stseenid, mis olid peamiselt Disney filmist mõjutatud „Ugala“ variandis kõige fantaasiarikkamalt teostatud: jalutuskäik pildi sees, teejoomine onu Alberti juures ja trall öises loomaaias. Tegemist pole siiski etteheitega. Traversi erinevatest lugudest tuleb ka kõige pikema etenduse puhul välja noppida vaid osa stseene. Ameeriklaste loal mängitav uusversioon „läbi-lõhki veatust“ lapsehoidjast, kes idatuulega Bankside perre maandub, lummab sellegipoolest igal ajal.

Vanemuislaste etendus jahmatab oma peadpööritava tempo, detailirohke kunstnikutöö, hulga mustkunstitrikkide ja raugematu tegevusega. Valdavalt lustlik kiiretaktiline muusika lakkab vaid mõneks üksikuks hetkeks. On kärtsu ja mürtsu, siravaid taevatähti ja värvilisi kirjatähti, tantsu vihtuvaid nukke, kivikujusid ning põõsaid… Oi-oi-oi! Lava jääb kõigi nende imede jaoks ilmselgelt kitsukeseks. Unenäolised kujutluspildid vahelduvad nagu vigurlikus kaleidoskoobis, tuues vaataja ette üha uusi ja hämmastavamaid maailmu, kus iga misanstseen on iseseisev kunstiteos.

Minu lemmiknumber oli korstnapühkijate tants teisest vaatusest. Kui publik koos Mary ja lastega korstnasse satub, tekib koguni omalaadne 4D elamus – tossupilv roomab nõrgemaid läkastama sundides üle saali… Kuid sellist muinasjutulist virvarri, milles laul, tants, dekoratsioonid ja täisvõimsusele timmitud valgusefektid liituvad pöörasele korstnapühkijate rõõmupeole, pole ma küll varem näinud. Ausõna, ei ole!

Osatäitjad pigistasid Kirsipuude Allee asukatest välja viimase. Mõnevõrra arusaamatuks jäid pargivahi, admiral Boomi ja miss Larki tegelaskujud. Milleks neid üldse etendusse vaja oli? Türanlik missis Andrews ning heasüdamlik majapidajanna olid aga mällusööbivad episoodilised karakterid. Ja Bert – kunstnik, korstnapühkija, moosekant ning jutustaja, kes loo üksikosad nagu kirju pael tervikuks seob.

Paljastest kiidusõnadest jääb väheks, et iseloomustada peaosalisi. Jane ja Michael puuduvad lavalt üksnes mõnes harvas stseenis, mistõttu nõuavad need rollid lapsnäitlejatelt erakordset vastutust. Ometi laulavad ja tantsivad nad otsekui oleks aastaid mõnes mainekas muusikaliakadeemias tudeerinud! Nele-Liis Vaiksoo, keda ööbikudki kadestavad, tõi Mary mitmekülgse iseloomu lausa vikerkaarelise värvispektriga esile.

Sisu poolest on „Mary Poppins“ tungivalt konkreetse sõnumiga: isad-emad ei tohi oma karjääri lastest kõrgemale seada. Selleks, et aidata õigele teele Mr ja Mrs Banksi taolisi vanemaid, kes pole ju oma olemuselt halvad, vaid lihtsalt sotsiaalselt saamatud ning vildakate prioriteetidega, läheb tarvis just võlukunstide spetsialisti Mary Poppinsit. Täiskasvanut, kes ei röövi lastelt lapsepõlve, vaid hoopis kirgastab seda. Inimest, kes pole liiga leebe ega liiga karm, isegi mitte õiglane, vaid… täiuslik. Keegi, kes kingib „uhke puhkepäeva“ ning keda seetõttu „me kõik armastame“. Kui Mary on vanemad ja lapsed viimaks lepitanud ning tuul on pöördunud, lendab ta edasi, sest kahjuks jätkub talle ikka siin-seal tööd.

Lõpukummardusi ladudes lehvitasid näitlejad püstijalu aplodeerivale publikumile ning kõige väiksemad vaatajad lehvitasid tänulikult vastu. Järelikult läks lugu neile korda. Ka suurte inimeste nägudel sillerdas rahulolu. Ühesõnaga…

Supernalivägalustlikekstraülivõrdes!

Milleks käia kirikus?

Õnnistatud advendi- ja jõuluajal täituvad jumalakojad lõputu küünlasära ning punajumelise, rõõmust pakatava rahvaga. Põhjuseks ennekõike populaarsete lauljate osalusel toimuvad kontserdid. Ehkki kavast võib leida sageli „Püha öö“ ja „Ave Maria“, kuuluvad taolised üritused vaieldamatult ilmalikku elusfääri, ühte punti vilkuvate kuuskede, habetunud jõulutaatide ja kaubanduskeskustes hüsteeriat külvavate ostukampaaniatega. Kui kiriku maise peremehe ehk koguduse pastori tervitussõnad ja meieisapalve on välja kannatatud, asub publikum rahumeeli oma imetletud artiste kuulama, unustades sealsamas meid kõiki, ka patuseid ja paganaid, lunastanud Kristuse sünnipäeva.

Miks eestlased siiski niisama, ilma näpuvahele haaratud kontserdipiletita kirikusse ei astu? Õigemini, miks vähesed seda teevad? Tiina Jõgeda arvas Eesti Ekspressis, et põhjuseks on vähene kogukonnatunnetus (Miks me kirikus ei käi?). Eestlased pole üksnes ristiusust kaugenenud, vaid ka tugevalt individualistlikud, sageli enesekesksed. Paljude religioonide elujõud seisneb aga kogudustes. Traditsioone saabki jätkata üksnes kollektiivis, kus võimalus teineteisega kogemusi jagada ja nõnda meie-tunnet karastada. Uskumused liiguvad ikka inimeselt inimesele, põlvest põlve. Sotsiaalne raamistik hoiab mistahes usu järgijaid koos nagu kärjekannud mett.

Kirikudki on olnud suuresti sotsiaalkeskused ning seda mitte ainult usuliselt. Inimesed voorisid mitmest külast kihelkonnakantsi kokku, enne ja pärast teenistust räägiti uudiseid ja vahetati muljeid. Sajandeid hüüti kantslist maha ka ilmalikke teadaandeid, kuulutati välja seadusi ning anti nõuandeid igapäevaelu tarbeks. Tähtsaimad teated löödi kirikuuksele. Nüüdseks on kirikud kaotanud suure hulga varasematest funktsioonidest. Pastorgi pole enam maasool, vaid pigem muistsetest aegadest alles jäänud tühja targutav fossiil.

Eestis on selgesti tajutav veendumus, mille kohaselt ei kuulu usk avalikku ruumi. Usk on midagi väga isiklikku, millest ei tohigi kõva häälega kõnelda – juba ainuüksi seetõttu, et neid, kes sädelevi silmi jumalast pajatavad, pahatihti ullikesteks tembeldatakse. Enamik eestlasi ei pea end kristlasteks ja noodki, kes ennast ristirahva sekka sätivad, pole tingimata usinad kirikuskäijad. Olen vestelnud süvauskliku luterlasega, kelle viimane kirikukülastus jääb kaugele aastate taha. Tema arvates ei ela Jumal nelja seina vahel. Omaette palvetades või lihtsalt mõtiskledes jõuab inimene samamoodi oluliste tõdedeni. Jah, selline eraklik kristlus võib olla vaid üks paljudest võimalikest teedest taevariigi ja meelerahuni. Ehk ei pea kõik mesilinnud oma kogutud õietolmu ühisesse tarru poetama? Sotsiaalne läbikäimine kaasusklikega kindlustab küll pikemal ajateljel usu sitkuse, kuid olulisim on ikka see, mida jumala laps oma isaga silmitsi seistes tunneb.

Lõpetuseks ja eelneva kinnituseks väike soovitus Jeesuselt: „Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjalikud, sest need armastavad palvetada kogudusekodades ja tänavanurkadel, et nad paistaksid silma inimestele. /…/ Ent sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse, sule uks ja palveta oma Isa poole, kes on salajas ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sulle.“ (Mt 6:5-6)

Elu on kabaree

10 põhjust, miks tantsusaade on nii menukas

Kui üle Läänemere sõuavad tigedad tsüklonid tormide, vihmade ja lumekruupidega ning börsinäitajad taaruvad siia-sinna nagu kõrtsist väljavisatud lakardid, on piinatud inimhing ära teeninud ühe kena kosutuse, mille mõtlesid välja inglased ja mida peaaegu kõik vähegi tsiviliseeritud rahvad süngetel õhtupoolikutel mõnuga naudivad. Ei, see pole tassitäis mister Liptoni teed, vaid „Tantsud tähtedega“.

Viie aasta eest startinud ja kohaliku televisioonikunsti aluseid raputanud projekt pole enamat ega vähemat kui täiuslik meelelahutussaade. Põhjused kiirgavad ekraanilt endalt vastu.

… Vaatajad näevad tuntud ja vähemtuntud „staare“ uues rollis. Panna inimesed neile harjumatusse olukorda ning jälgida, mis juhtub – see on nn. tõsielusarjade tüüpstsenaarium, mis paljudel puhkudel ka tulusalt töötab.

… Tantsusaates demonstreeritakse võimatuna paistvad eneseületusi. Võistlejad teevad higirohkeid proove hilistel öötundidel, väänavad jäsemeid, ohverdavad eraelu ning seda kõike selleks, et pühapäevaõhtul otse-eetris vähemalt veerand miljoni silmapaari ees teibituna-süstituna oma fokstrott või tango ära tantsida. Need vägilased, kes suudavad kõigi põhitegemiste kõrvalt nädalaga kaks uut tantsunumbrit selgeks saada – tunnistagem, kallis Eesti rahvas – nad väärivad sügavat imetlust.

… Saate peategelaste suhted oma kallimate ja tantsutreeneriga jooksevad sageli puntrasse. Sel teel antakse omakorda rammusat leiba kõmuajakirjanikele. Kollase meedia osa tantsusaate populaarsuses pole sugugi tühine. Pealegi on tantsusaade tänuväärne „meediatähtede“ vabrik. Nii mõnedki profitantsijad ja nende õpilased pistetakse vähemalt ajutiselt, saate eetrinädalate sees, kõmuüllitiste lehekülgedele. „Tantsud tähtedega“ on püsivama kuulsusega rikastanud Mikk Saare ja Argo Aderi ning puhunud värsket tuult Gerli Padari, Koit Toome, Maarja ning Ithaka-Maria karjääripurjedele.

… Võrratu improviseerija, glamuuriteaduste professor Mart Sander oma nilbuse ja stiilsuse hapral piiril kiikuvate naljadega hoiab saate ohje kindlal käel. Ühtlasi laseb ta piisavalt, ent mitte ülearu särada oma aastast-aastasse vahetuval naispartneril, kelle juhmakaid küsimusi ja monolooge Sanderi üldine intelligentsus diskreetselt mahendab.

… Tantsusaali minimalistlik kujundus – laes sädelev diskokera ja maagilised trepid, mida mööda osalejad üles-alla vuhisevad, ei koorma telepilti, lubades vaatajatel keskenduda eelkõige areenil toimuvale. Etteastete efektsusele annavad suure panuse tipptasemel režii ja operaatoritöö. (Tantsusaade on minu mälu järgi üks esimesi teleprojekte Eestis, milles hakati sihipäraselt kasutama mitmekülgseid pilditrikke tagavaid Steadicam kaameraid.)

… Hoolikalt teritatud keeltega kohtunikud ei lase võistlejatel eneseimetlusse langeda, vaid hindavad nähtut asjatundlikult, astumata siiski alla oma kitsa mätta otsast. Kohati liialt elektriseeritud sangviiniku Jüri Naela kommentaarid tasakaalustavad kõigutamatu „vanahirmsa“ Ants Taela, Merle Klandorfi ja teiste saates osalenud tantsutarkade hinnanguid. Mitmed kohtulaua tagant välja pritsitud mürgised repliigid on rahva sekkagi jõudnud ja nõnda meie folkloori täiendanud. („Erinevalt sinust ma mehe dekolteesse ei piilu!“, „Aga muidu oli ilus/tore/kena tants.“)

… Miski ei kütkesta talupoeglikku rahvamassi rohkem kui saksikud pitspallid ehk moodsamalt öeldes: glamuursed pidustused. Aga miks ka mitte? Need, kes ballist kunagi osa ei saa, kasutavad kõhklematult võimalust seda vähemalt ukse vaheltki piiluda. Ja oh kuidas me, vaesed matsid, imetleme siis ammulisui kogu toda pärlisära, lehvivaid lokke ja siidselt sillerdavaid kangaid! Presidendi kätlemistseremoonia menu põhineb selsamal glamuurijanul. Õnneks on tantsusaates siiski rohkem vaatamis- ja kaasalöömisrõõmu. Peo peremehe/perenaise otsustab ju publik.

… Kas pole sümboolselt võimas, et saates osalejad koguvad tantsides raha nende jaoks, kes ise ei suuda halvimal juhul kõndidagi? „Tantsud tähtedega“ on pompoosne avalöök pöörasele jõuluajale, mil rahakotti abivajajate juures pikalt taskus ei hoita. Nii peabki!

… Ükski teine meelelahutuslik teleprojekt pole mõnda spordiala nii võimsalt propageerinud kui tantsusaade tantsusporti. Võistlustantsukursused on viimastel aastatel huvilistest pungil ja kui juba üks saade suudab nii noori kui vanu utsitada end liigutama – no see on tõepoolest kiiduväärt saade.

… Ei maksa ära unustada ka „tähetantsude“ harivat mõju. Kui paljud kodanikud suutsid veel viie aasta eest teha vahet sambal ja rumbal või teadsid, missugused näevad välja quickstep, jive ja pasodoble? Praeguseks jagan minagi, vana puujalg, üht-teist parketil libisevatest päkkadest, promenaadijooksust ja cucaracha-sammust.

Niisiis, „Tantsud tähtedega“ pole pelgalt maiuspala kõigile kitši ja kabaree sõpradele, vaid ka heategevuslik poolpedagoogiline kehakultuuriüritus. Kõik komponendid on siin viimistletud, hästi tasakaalus ja kuldse pulbriga üle puistatud. Tantsusaade toodab ülevaid emotsioone vaimustusest ahastuseni ning ehkki sageli nõristatakse nii siin- kui sealpool ekraani kaotusepisaraid, pole neis kunagi muserdavat traagikat. Jääb ainult põgus rõõm ja ilu – toosama, mis viimaks maailma päästab.

Tõesta, et oled mees!

Räägitakse, et mees pidavat olema tugevam sugupool. Targem, julgem ja ettevõtlikum samuti. Kes nii räägib? No naised need igatahes pole.

Terava kirurgipilguga kolumnist Abdul Turay analüüsis Postimehes Eesti meeste lühikese eluea ja kehva tervise põhjusi (Ellu jäävad vaid parimad), tõmmates lagedale järgmised kurjajuured: liigne töörabamine, õnnetustega lõppevad (organiseerimata) adrenaliinipursked, krooniline ujedus ja alkohol. Kõlab nagu diagnoos Vargamäe Andresele, või mis?

Iseenesest pole neis etteheidetes grammigi uudset. Tööd on vaja mitme eest teha, kui laenud kaelas ja pere tahab toitmist. Liigist olenemata kipuvad isased kõikjal looduses olema impulsiivsemad, sarved/kabjad/nokad ju sügelevad. Eesti mees pole ka mõni Vahemere „pede“, kes igaühele oma tundeid näitab (emotsionaalsus tähendab siinmail oma nõrkuse tunnistamist). Kui aga tööd on ülepea, ülemus kärgib, saamahimus pankurid hingavad kuklasse ning nainegi aina seletab ja tänitab, mis sel vaesel mehekesel siis muud teha, kui ennast täis juua ja nõnda kasvõi mõneks tunnikski sellest koledast maailmast pääseda.

Tekib kiusatus seda probleemidepundart teisest otsast lahti harutama hakata. Turay kirjutab: „Eestis peetakse aga endiselt mõneti mittemehelikuks ja lausa iseäralikuks, kui sa ei joo.“ Tegemist on pigem tormaka üldistusega, ent samas on sel siiski kibe iva sees. Paljude meeste jaoks – ja see ei puuduta üksnes Eesti mehi – kuulub seltskondlik trimpamine suurimate elumõnude sekka. Paljud kestvad sõprussidemed on määritud kange viinaga. Mulle aga näib, et joomine on enamjaolt rituaalne tegevus, millega mehed saavad näidata oma võimsust, kinnitada maskuliinsust. Kui räägitakse mehisusest, peetakse silmas eelkõige mehe sotsiaalset rolli, mis kultuuriti erineb, kuid nõuab alati tõestust. Bioloogilisest varustusest ei piisa, et olla mees – see arvamine kehtib kõikjal maailmas. Sageli hullumeelsuseni kalduv adrenaliini ülespumpamine kuulub samuti mehisuse tõestamise juurde.

Amazonase piirkonnas elutseva Satere-Mawe hõimu noored mehed pistavad aeg-ajalt oma labakäed lehtedest valmistatud kinnastesse, mis on täidetud sadade mürgiste sipelgatega. Käsi hoitakse kinnastes kümmekond minutit – selle aja jooksul kostitavad tigedad elukad kindakandjat valusate nõelapistetega. Valu, krambid ja hingamisraskused võivad kesta terve järgneva ööpäeva. Kes on selle rituaali läbi teinud, võib end täie uhkusega meheks nimetada. Toimingut korratakse sageli, et mehelikkust uuesti kinnitada.

Sarnaseid riitusi viiakse läbi iga põlisrahva seas Ameerikast Austraaliani. Veel näiteid. Paapua Uus-Guinea pärismaalased „maiustavad“ oma spermaga, sest see pidavat lisama mehele jõudu. Vanuatu mehed harrastavad omamoodi benji-hüpet, sidudes jala külge nööri ja karates kuni 30-meetrisest puittornist alla. Nöörid pole siiski elastsed ja all ei oota hüppajaid mitte sulnis vesi, vaid maapind… Meie kultuuris levinud „mehistavale“ joomarlusele on üsna lähedal rituaalsed meelemürkide manustamised, millega tegeldakse nii Vanas kui Uues Maailmas. Äärmuslikema vahendina kasutavad Algonquini indiaanlased, Kanada Quebeci provintsi põlisasukad, salapärast narkootilist nõiarohtu wysoccan’i, mis on LSD-st ligi 100 korda tugevama toimega. Wysoccan’iga äratatakse teismelistes poistes üles tõeline mees. (Nõrgad kaotavad lihtsalt aru või halvemal juhul elu.)

Abdul Turay: „Ameerikas on noortel meestel mitmeid viise oma erutuse kättesaamiseks. Ma tean selliseid, kes pidasid vaimustavaks hüpata sõitvate autode ette ja rullida ennast siis üle kapoti nagu mõni Muinas-Kreeta härjavõitlejast atleet. Sellise triki sooritamine ilma viga saamata nõuab tõsist harjutamist.“ Tähelepanu väärib, et Turay viitab oma kirjutises iidsele Lõuna-Euroopa kultuuriruumis levinud tavale, mis praeguseks vaid Pürenee piirkonnas säilinud. Härgade õrritamised (jooksud, võitlused) tulenevad sellestsamast mehistumise repertuaarist, nüüdisajal on vaid loomad asendunud tehnikaga. Veistega seotud rituaalid on tuntud mujalgi: Etioopia hamari (hameri) hõimu noorukid hüppavad neli korda üle lehmakarja, et neid täiskasvanud meeste hulka võetaks.

Kohustusliku adrenaliinilaksu peaks mees kätte saama igast spordialast, kuid siin tekib jällegi takistuseks toosama Andrese taak, millele ka Turay osutab: „Hea on siiski see, et Eesti mehed armastavad sama palju sporti nagu kõigi teiste rahvaste mehed, kellega ma olen kokku puutunud. Halb aga see, et Eesti mehed teevad nii palju tööd, et neil ei jagu kuigi palju aega spordile.“

Plaan Eesti meeste eluea pikendamiseks on õigupoolest sama lihtsa konstruktsiooniga nagu lepavits: mõõdukus, ainult mõõdukus. Teha võimeid ületamata tööd, liigutada end füüsiliselt ilma sõgedaid riske võtmata, tipsutada ettevaatlikult (üks pits paneb vere käima, kaks on juba kirstunaelad) ja rääkida usaldusisikule oma muredest. Rääkimine, olgu ta meie rahvale nii raske kui tahes, aitab sõlmejooksvaid tundeid lahti harutada, mõjudes ühtlasi kosutavalt vaimsele tervisele. Südamepuistamine pole kastratsioon, mis mehe ära rikub, pigem teeb seda ikkagi peas kummitav tont nimega Ma-pean-ise-kõigega-hakkama-saama-ja-ei-tohi-oma-probleemidest-kellelegi-rääkida.

Üht väga olulist tervisefaktorit meie mustanahaline sõber oma artiklis siiski ei maininud: mehe karvane käsi käib hästi vaid siis, kui ta kuulab oma naise sõna!

Jalgpall, ränkraske tõbi

Eesti rahvas, seesama hallidest aegadest pääle Peipsi ja Läänemere vahel sebinud kamp, suudab endiselt üllatada. Ma poleks eales uskunud, et eestlased nõnda kergesti jalgpallitõppe nakatuvad. Nüüd on korraga mõistetav, miks vutifänne ühendav Jalgpallihaigla just sellist nime kannab. Ehkki epideemia jäi üürikeseks, on pisikud endiselt õhus.

Kas oleks ka kõige selgema salasilmaga prohvet osanud kuulutada, et Eesti vutikoondis jõuab Euroopa 20 parima sekka, mida play-off ringi jõudmine ju sisuliselt tähendab? Mullusügisene hoop Serbiale võinuks seda ehk ennustada, kuid hämmastav kaotus Fääri saartele tõmbas esialgu parimatele unistustele kriipsu peale. Jalgpall on siiski kummaliselt ümmargune. Kui nägin pärast kaht Põhja-Iiriga peetud mängu turniiritabeli seda alagruppi, kus Eesti suure vutimaa Itaalia järel nagu takjanutt krantsi sabaotsas kükitas, eespool viimasel MM-il rahmeldanud Serbiast ja Sloveeniast, olin tõsiselt ehmunud. Oh katku ja kannatust, mis nüüd ees ootab! Jalka pole säärane ala, millele võiks kiretult, ehtflegmaatiku kombel kaasa elada. Kõik võidud saavad olema senisest magusamad, aga kaotused kibedamad.

Siinkohal pean tunnistama oma rahvuse reetmist. Kahes lõpplahingus hoidsin siniste asemel pöialt rohelistele. Eestlased sattusid kõrgesse mängu justkui poolkogemata, iirlased on pääsu EM-ile oodanud juba ligi veerand sajandit. Play-off on ikka aastast-aastasse saanud komistuskiviks, mistõttu saavad rohesärklased tuleval aastal alles teist korda finaalturniiri muru katsuda. Nad väärivad seda. Olgu, Eesti koondise ees tuleb müts ikkagi maha krabada, valiktsükli punkt oli elegantne. Juhul kui uues EM-tsüklis suudetakse hoida seekordsega sama taset, saavad meie vutikutid juba 2016. aastal finaalturniiri staadionit proovida – edaspidi pääseb suurde sõtta senise 16 riigi asemel lausa 24. Väikeriikide rõõmuks.

Praegu jätkatakse üsna püsival rindel. Suvise EM-i uute tulijate seas on vaid korraldaja Ukraina, taastulijatest lisanduvad Iirimaale eelmise lõppturniiri vahele jätnud Inglismaa ja Taani. Ei saa märkimata jätta, et taanlaste mängud on mind sageli teleka ette kleepinud. Nende viimasel MM-il peetud haarav lahing Kameruniga kuulub minu jaoks tolle turniiri tippmälestuste hulka. Taanlased põevad vutitõbe teistest põhjamaalastest raskemalt. Kui heita pilk sellele peaaegu olematule nimekirjale, kus ülesloetletud Taani kodakondsusega murdmaasuusatajad või kergejõustiku MM-idel osalenud atleedid, saab pilt klaariks. Taanlased arendavad peamiselt vutikultuuri. Las suusad jäävad norrakatele, hüppelatid ja liivakastid rootslastele!

Kui hollandlastel kiiruisuhooaeg läbi saab, algab neilgi vutitõve ägenemine. On ka põhjust: viimati jõuti MM-tiitlile hirmuäratavalt lähedale. Väiksematest riikidest on tõsisemalt nakatunud ka Portugal, vähemal määral Tšehhi ja Horvaatia. Sellistest pirakatest kaladest nagu Saksamaa, Prantsusmaa või endiselt tugevates võidukrampides siplev Hispaania ei tasu rääkidagi – kõigi nende jaoks on jalgpall üks rahvusspordialadest, kangelaste kasvulava, millest pidevalt räägitakse ja mida pistrikupilgul jälgitakse.

Aga Eesti? Kas tänu õnnelikele iirlastele on meie värskeim rahvusala kandidaat mürtsaki läbi kukkunud? Uued EM-i tingimused annavad siiski põhjust oletada, et täielikku paranemist ei maksa loota. Ja kui vutistaadionide tablood Eestile ka kuigi sageli võidunumbreid ei näita, võime end lohutada sellega, et erinevalt itaallastest, hispaanlastest ja iirlastest on meil ikka majanduskasv ning väike riigivõlg.

Milleks matsidele raamatud?

Tarmuka kultuuriministri uitmõtted, mis puudutavad raamatukogude kirjavara komplekteerimist, on teeninud mõne päevaga terve müriaadi ärevaid arvamusavaldusi raamatukoguhoidjatelt, kirjandusteadlastelt, kirjastajatelt, kirjanikelt ja tavalugejatelt – nagu oleks roigas mesilastarru torgatud. Eriti teravalt nõelatakse isand Langi retoorilist küsimust, kas raamatukogudesse ikka tasub riigi raha eest ajaviitekirjandust, see tähendab „rämpsu“ osta.

Ühe kandi pealt on kultuuriministri ideel jumet: tohututes kogustes ilmuv meelelahutusliku kallakuga tõlkekirjandus võib kergesti varjutada omamaist raamatuvalikut. Teisalt on raamatukogud rahva teenistuses ning võimalus leida sealt enesele meelepärast lugemist peaks olema kodaniku põhiõiguste seas. Raamatute leviku tõkestamine on samuti tsensuur.

USA-s takistab Raamatukogude Ühing „mittesoovitavate“ kirjatükkide jõudmist ennekõike kooliraamatukogude riiulitele, põhjuseks nende võimalik „ebaterve“ mõju veel väljaarenemata väärtushinnangutega noorsoole. Ameerikas on keelatud raamatute nimekirja sattunud ka sellised klassikalised desserdid nagu „Kuristik rukkis“ (põhjuseks seksuaalne vabameelsus ja peategelase nihilistlik käitumine), „Huckleberry Finni seiklused“ (väidetav rassism) ja koguni „Harry Potter“ (ebausu propageerimine, vägivallast küllastunud tegevustik).

Kui Atlandi ookeani taga on probleemiks eelkõige poliitiline korrektsus, siis siinmail on „langistudes“ võimalik sattuda veel libedamale teele: teosed, mis ei rikasta lugeja intellekti, on raamatukogudes keelatud! Loomulikult võib karta, et Barbara Cartlandi ja Nora Robertsi armulood rikuvad Eesti naised ära. Videvikuleedi Stephenie Meyer on samuti ohtlik. Varsti ei taha ükski eestlanna enam tavalist kuuselaane karumõmmikut enda kõrvale – kõik ihkavad naituda ainult valgel täkul kappavate printside, surematute vampiiride ja muskleist pungil libahuntidega!

Sopakirjanike hulka saab kergesti liigitada ka mõrvamüsteeriumide kudujad, sealhulgas Agatha Christie, Rex Stouti ja Ann Grangeri. Ehkki riiklike pitseritega kinnitatud eesti keele arengukavad annavad meie oma autoritele teatud immuunsuse, pole ilmselt ka kõik eesti kirjanikud sellesse häbinimistusse sattumise eest täiel määral kaitstud. Muide, isegi katoliku kirik tühistas viiekümne aasta eest sajandeid kehtinud keelatud raamatute nimekirja, sellega seoses vabanes põlu alt ka keskaegne kirjandusteemant „Dekameron“. Ometi on säilinud moraalijüngreid, kes sedagi lustlikku jutukogu puhtaks pornoks tembeldavad.

„Rämpsu“ ja „väärisasja“ piir ei ole kirjanduses kunagi objektiivselt paikapandav. Ükski kirjanik ei mõtle: „No nii, nüüd ma kirjutan soppa ja rämpsu, las lollid loevad!“ Kirjandust sildistades jagatakse halvustavaid silte ka inimestele. Dame Barbara Cartland polnud poolearuline vanamutt, kel peas vaid labaste naistekate vorpimine, vaid väga intelligentne ja särav daam ning mis kõige kõnekam: üks vähestest rüütliseisusesse tõstetud naistest.

Ka kergemat kirjandust on vaja – koguse poolest rohkemgi kui süvafilosoofilisi romaane. Andunud Dostojevski ja Prousti fännid võivad ju lubada endale häälekat ilkumist kunstikauge matsirahva eelistuste üle, kuid kinnistunud maitsega täiskasvanut lugejat ei saa enam muuta. Erinevaid maitseid tuleb aktsepteerida. Seegi on osa sallivast mõtteviisist.

Lugemisväärsete teoste nimekirjade ja edetabelite koostamine tuleb tihtilugu kasuks – taolised pingerivid aitavad lugejal pidevalt paisuvate raamatukuhjade vahel orienteeruda, kuid kultuuri ei tehta keelates, käskides ega sildistades. Mitte mingil juhul.

Elagu noorus! Elagu elu!

Õige pea saab Eesti filmikunst 100-aastaseks. Auväärse juubeli tähistuseks kõpitsetakse kobedamaks (ehk peenemalt öelduna: taastatakse digitaalselt) riiulitäis vanu filme, nii armastatuid kui unustatuid. Üheks kaunimaks kingituseks raugaeas Eesti filmile on kahtlemata kirkad värvid tagasi saanud Paunvere-triloogia keskmine lugu, mis kõneleb kõige haljamast ja õiterohkemast aastaajast ning ühtlasi parimast järgust inimelus, puhkevast armastusest ja esimestest sammudest töömehesaabastes. Jah, see on „Suvi“!

„Kevadele“ pole siinkohal enam vajadustki kiitust valada. „Suvi“ on jäänud ikka oma eelkäija varju, olgu siis filmi või raamatuna, kuid eks põhjus ole algmaterjalis endas. Lutsu lugu Venemaal käinud Kentuki Lõvist, kes paistab olevat Paunverre naastes veel enam õhku täis kui koolipäevil, pole „Kevadega“ kirjandusliku tugevuse poolest samaväärne. Vajaka jääb lüürikast, seevastu jantlikkus keeb mulinal üle. Siiski ei puudu sellestki loost oma voorused. Kui „Suvi“ ilmus, oli Eesti Vabariik alles vastselt sündinud. Joosep Tootsi tarmukusest lõhkev tegelaskuju sobitus sellesse aega sama täiuslikult kui viinasorts Lible kõrri. Nüüdki on tore vaadata, kuidas mõned noored mehed pöörduvad oma issiasega Soomest või Inglismaalt tagasi ja asuvad siin innukalt võõrsil kogutud ideid rakendama – ehk sisteemi looma.

Geniaalne filmimeister Arvo Kruusement nägi kurja vaeva, et tähtsatest komiteedest ja komisjonidest isiklikud ideed läbi pressida. Arutati koguni „Kevadest“ tuntud näitlejate väljavahetamist. Ülesoo ja Raja talupidajad tembeldati kulakuteks. Õnneks suudeti nõukogude jaburustest tervelt välja tulla ning vaatajad võtsid 1976. aasta lehekuul esilinastunud teose soojalt vastu.

Paul-Eerik Rummo käsikiri toob Lutsu vaimust esile vaid kvaliteetsema osa. Paljud vaatajad ehk ei teagi, et filmiversioonile on väga orgaanilisel moel otsa sulatatud ka eraldiseisev jutustus „Tootsi pulm“. Eelmise filmi peategelane Arno saab „Suves“ aga veel vähem mänguruumi kui raamatus. Sellest pole midagi. „Suvi“ ongi ju Tootsi film. Köstri vererõhku tõstnud väsimatust tembutajast võrsub vaatajate silme all Ülesoo peremees, kelle süda armumeloodia järgi rütmi lööb.

Lisaks kütkestavale loodusele, mis Palamuse, Otepää ja Kanepi kandis üles võetud, lummab linalugu võrratute näitlejatega, kellest paljud on juba ammu kaduvikku vajunud. Tähtede vahele tõuseb eriti kirka komeedina vana apteekrit kehastanud Kaarel Karm. Apteekri sügavat ja samas lihtsat elufilosoofiat kroonib kõne Tootsi ja Teele pulmas.

„Noored inimesed, ärge kartke elu! Ärge kartke vaeva ja valu, ärge kartke võitlust! Võideldes kasvab jõud! Pole viga, kui vahel jääte alla võitluses eluga. Tähtis on, et saate võitu iseenese eest. Siis vaatate kord tagasi oma elu peale ja võite rahulikult õhtule minna teadmises, et olete andnud kõige paremat, mis teil oli anda. Ikka edasi, üle hädade ja ohtude, inimliku kõrguse poole! Et need, kes teid mõistavad, võiksid öelda: „Teie inimlik kõrgus!“ Elagu elu!“

Just nimelt, „Suvi“ on noorust ülistav ja tulevikku hellitav filmiriba. Mis saab aga meie kinokunstist edaspidi? Kas ideid ja rahanatukest jätkub vaid depressiivsetele, üksindust ja traagikat põlistavatele lugudele? Kus on see kauaoodatud, elujaatav romantiline komöödia, mille kohalikuks uhkeks eeskujuks on juba 35 aastat olnud „Suvi“? Aitab kunstist ja labasustest, Eesti rahvas on välja teeninud ühe õnneliku lõpuga maitseka komöödia. Lutsu enam appi võtta ei saa, kuid loodetavasti on meie seas veel säilinud mõni haruldane filmimees, kes ei väsiks bürokraatide kiuste püüdlemast inimliku kõrguse poole.

Melodraama karge mere ja sinise taeva vahel

Teisipäevaõhtuti pakub rahvustelevisioon vaatamiseks Norra kõigi aegade menukaimat telesarja „Taevasina“ (Himmelblå). Iga osa meelitas fjordidemaa ekraanide ette keskmiselt miljon inimest, mis on peaaegu viie miljoni asukaga riigi kohta hämmastav tulemus.

Tahtmatult sünnivad seosed Taani seriaaliga „Küla“ (Landsbyen), mida samuti aastaid tagasi ETV-s näidatud. „Taevasina“ on siiski kolleegist tempokam, ühtlasema käsikirja ning värvikamate tegelaskujudega melodramaatiline suutäis. Õigupoolest näppasid norralased viljaka idee brittidelt, maailma parimatelt telesarja seppadelt, ent kohaldasid selle sujuvalt oma oludega (Briti sari kandis pealkirja Thousand Acres of Sky). Erinevalt eelkäijast toimub „Taevasina“ tegevus reaalselt eksisteerival Põhja-Norra kääbussaarel nimega Ylvingen.

Kui sama malliga lugu Eestisse ümber kantida, ei muutuks suurt palju. Kujutagem ette sarja, mida tutvustatakse nõnda: „Kokana töötava üksikema elu jookseb Tallinnas puntrasse ning ta otsustab kolida Osmussaarele, mille kooli ähvardab õpilaste vähesuse tõttu sulgemine. Saare elanikel on uusasukate vastuvõtmiseks vaid üks tingimus: tegemist peab olema perega, kus kasvab kaks last. Mehe puudumisel otsustab naine võtta kaasa oma parima sõbra, et koos õnnelikku perekonda mängida. Kõik osmussaarlased ei võta võõraid aga sugugi avasüli vastu.“

Probleemid – ääremaade elushoidmine esmajoones – paistavad olevat isegi kõrgeima elukvaliteediga riigis, trollide ja suuskade sünnimaal, sama tõsised kui meie õuelgi. Haldusreformi järele sügelevas Eestis oleks aga just „Taevasina“ taolist, maaelu positiivses toonis näitavat seriaali hädasti vaja. Isegi enamike tegelaste eesnimesid poleks põhjust muuta. Marit, Robin, Roland, Iris, Britt, Vivian, Karoline ja Klara on meilegi lähedased. No nii, „Pilvede all“ ja „Õnne 13“, tõmmake eest!

Milliseid järeldusi võib „Taevasina“ esimese hooaja põhjal Norra kohta teha? Esiteks: norralased on üks õige lõbus rahvas. Tööd tehakse vähe, aga laulu, tantsu, nalja, napsi ja hüva kõhupoolist saab iga kell. Ilmad on külmad ja tuulised, maastik rahutu, ent romantiline. Norralased käivad kirikus usinamalt kui ateismi kalduvad naabrid mujal Põhjalas. Küla hingeks on kirik, mitte kultuurimaja. Oslo on üks võigas urgas, kus öösiti luusivad ringi vaid narkarid ja lõbulinnud. Laevaühendus saartega on kehv. Mõnele transpordilaevale juhtuvad turistid olgu valmis, kui kapten üle parda lennates kisendab, et ta ei oska ujuda. Ja mis rootslastesse puutub, siis nemad on üks päris hirmus rahvas: tüüpiline rootslane on tige, truudusetu, seksinäljas, salakaval, armukade, ülbe ja mis kõige jubedam – kohe kui võimalus avaneb, tormab ta ihualasti merre suplema.

„Taevasina“ kinnitab, et inimhing – paiknegu ta merel või mägedes, põhjas või lõunas – vajab lõppude lõpuks vaid rahu. Natuke armastustki. Kui ta neid ka ei leia, siis hädasid tassib ta endaga ikka kaasa.