Üheksa aasta eest sattus mu kätte üks rootsiaegne arhivaal. Kaante vahele oli köidetud kohtuprotokoll ja patakas kolletunud kirju, mis puudutasid Karl XI valitsusajal Liivimaal aset leidnud kuratlikku juhtumit. Käsikirjad olid mõistagi vanapärases saksa keeles ning kribukrabulikus gooti kirjas. Lugesin sealt välja just nii palju, kui mõistus võttis ja silm seletas. Loetu oli... tagasihoidlikult öeldes huvitav.
Kõik algas sellest, kui Uue-Antsla mõisapidaja, sillakohtunik Nicolaus von Vettern kirjutas Liivimaa kindralkubernerile kirja, milles kaebas kohalike talupoegade, vaimulike ja kaupmeeste peale, kes laskvat "väärusul" südamerahus vohada. 1689. aasta ussimaarjapäeval (8. septembril) tegi Vettern koos sõduritega varahommikust ringkäiku oma haldusalas. Põlva kiriku juures sattus ta pealt nägema midagi sellist, mis teda sügavalt hämmastas. Kohalikud talupojad ohverdasid kuradile!
Vettern andis seepeale kahele temaga kaasas olnud musketärile käsu rahvas püssipaukudega laiali ajada. Kui see õnnestus, konfiskeeris ta linnast tulnud kaupmeestelt kauba, millega nood kiriku juures äritseda püüdsid. Vettern imestas hiljem, miks Põlva pühakoja peremees pastor Andreas Lundius üldse andis „paganajõugule“ loa jumalateotuseks.
Pärastlõunal toimus sarnane kogunemine Rõuges, kus talupojad olid jõudnud end juba täis juua. Vettern leidis eest mitu linnakaupmeest, kes "kuradikummardajate" orgiast osa võtsid ja oma kaasatoodud tavaari müütasid. Vetterni hinnangul oli kohale tulnud lausa tuhandeid inimesi ning kui kaupu võõrandama ja jumalavallatut laata laiali ajama hakati, läks rüseluseks. Vähemalt kaks talupoega sai surma.
Iseenesest ei vääri see ajalooline episood suurt tähelepanu, sest taolisi "kuradikummardamise" juhtumeid tuli 17. sajandil ette korduvalt üle kogu Eesti. Kuid üheskoos kõnelevad need juhtumid eesti talupoja vaimulaadist tol kaugel ajal, mil kuningas istus Stockholmis ja saksa nuut käis üha käbedamalt matsi turjal.
Kuradile pühendatud ohvritalituste puhul tasub silmas pidada nende kaht poolust: esiteks laadapidamine ja teiseks usulised rituaalid. Igasugune laadatsemine kirikute ja kabelite ümbruses oli tollal seadusega keelatud. Vajadusel võis kokkutuleku laialiajamiseks kasutada sõjalist jõudu ning laadal müüdavad kaubad tuli konfiskeerida. Ussimaarjapäeval oma kraamist ilma jäänud Tartu kaupmehed Johan Schröder, Christian Kettler ja Carsten Müller väitsid aga kohtulikul ülekuulamisel, et nemad ei tea sellest seadusest midagi. Nende tõlgenduse järgi võisid sõdurid sekkuda „väärjumalateenistuste“, aga mitte laatade pidamisse. Kaupmehed väitsid, et selliseid laatu oli samal suvel (1689) takistamatult peetud ka Räpinas ning teisteski kohtades. Kolm nädalat enne sündmusi Põlvas ja Rõuges toimus suurejooneline laat näiteks Moostes, millest võttis osa 3000–4000 inimest. Sealtki ei puudunud „väärjumalateenistus“, rohke õllejoomine ja kauplemine.
Sõnad „väärjumalateenimine“ või „ebajumalakummardamine“ korduvad 17. sajandi allikates silmapaistvalt sageli. Sellele lisanduvad luterlaste lemmikväljendid „nõidus“ ja „paavstlik ebausk“. Tallinna sinodil (1627) kurdeti, et paljud harrastavad veel väärjumalate teenimist hiites ja metsakabelites, palvetades seal ja ohverdades igasuguseid esemeid enese, oma loomade ja vara heaolu eest. Liivimaa konsistoorium nõudis 1637. aastal vaimulikelt, et nood selgitaks välja, kas ikka veel ebajumalateenistusi korraldatakse ning kindlatel aegadel või laatade ajal mäekinkudele või orgudesse, kabelite või nende varemete juurde kogunetakse, et ebajumalaid kummardada ja neile ohvreid tuua.
Eesti- ja Liivimaast parem olukord ei valitsenud 1630. aastail ka Taani valdusse kuulunud Saaremaal. 1636. aastal märkis Taani kuninglik asehaldur Anders Bille, et lihtrahvas on suuremalt jaolt paganad, kes ei tunne jumalasõna ega püha sakramenti ning samuti leiduvat Saaremaal palju nõidasid. Kaks aastat pärast Saaremaa langemist rootslaste võimu alla (1647) kurtis Eestimaa piiskop Joachim Jhering, et mõnes Saaremaa kihelkonnas toimetatakse „hirmsat väärjumalateenistust“ kabelite juures, kus ohverdatakse loomade, laste ja pere eest.
Tartu kirikuõpetaja Pegau teatas 1655. aastal, et eestlaste seas on „palju nõidust, väärusku ja paavstlikku väärjumalateenistust.“ Urvaste pastor Lythander märkis 1669. aasta aruandes ülemkonsistooriumile, et kihelkonnas on harrastatud palju väärjumalate teenimist ning austatud nõidu, lausujaid, riste, puid ja pühasid metsi. Liivimaa kindralkuberner Dahlbergh saatis 1697. aastal kuningale kirja, milles heitis talupoegadele ette „kohutavat sõgedust, ignorantsi ja pimedust“: kuberneri sõnul lokkavat „paavstlik ebausk, nõidus ja teisedki patud“.
Nende kirjutiste põhjal ei maksa järeldada, et eestlased olid satanistid. Kaugel sellest! Luterlik Rootsi võim lihtsalt ei sallinud nn. paavstiusku ehk katoliiklust ega ka paganlikku talupojausundit.
Ometi on selge, et katoliiklike tähtpäevade puhul peetud laatadel tegelesid eesti talupojad kauplemise kõrval ka usuliste kombetalitustega. Nende sekka kuulusid tervendamisrituaalid ning surnute meelespidamine sööminguga haudadel või esivanematele ohverdades. Rahvas püüdis oma vajaduste rahuldamiseks jäljendada katoliku missade liturgiat. Esmane eesmärk oli kindlustada maagiliste toimingute kaudu enda ja oma kariloomade tervis ning põllu saagikus. Katoliku pühakutele toodi ohvreiks sümboolseid vahast kujusid ja toiduaineid. Selle juurde võisid kuuluda rituaalsed käigud ümber kabeli või risti ning mitmesugused maagilised toimingud.
Tõsiusksed luterlased nägid neis ilmingutes nõidust ja kuradi sepitsust. Kui ilmalikud ametnikud (nagu sillakohtunik Vettern) või oma kihelkonnas rahvast valgustanud kirikuõpetajad sõimasid talupoegi paganateks ja kuradikummardajateks, siis oli tegemist lihtlabase propagandatrikiga, mille eesmärk oli näidata olukorda süngemas toonis kui see iganes olla sai.
Allikas, mida lugesin, ei sisaldanud ainsatki viidet nõidadele, kuid sarnased juhtumid paisusid sageli nõiaprotsessideks. Nõiajahtidest ja -protsessidest on kirjutatud kuhjade viisi raamatuid, mis näitab teema keerukust, aga ka erutavust. Miks võttis nõiajaht Euroopas 16.-17. sajandil epideemilised mõõtmed, on omaette küsimus, millele lühikest ja samas ammendavat vastust anda pole võimalik. Mõistagi ei jäänud ka Eesti nõiaepideemiast puutumata, ehkki taolisi võikaid massiprotsesse, mille käigus oleks korraga tuleriidale või võlla saadetud kümneid inimesi, Läänemere idarannikul ei toimunud. Mujalpool aga küll.
Piiblis öeldakse selgelt: "Sa ei tohi nõida ellu jätta!" (2Ms 22:17) Sellele järgnevad niisugused õpetussõnad: "Igaühte, kes ühtib loomaga, tuleb karistada surmaga!" ja "Kes ohverdab jumalatele ja mitte üksnes Issandale, see tuleb hukata!" Seega on piibliraamatus nõidumise, sodoomia ning paganausu järgimise eest ettenähtavad karistused loetletud üles samas pundis.
Piibliloogika peegeldus ka kohtusaalis: tihtilugu olid nõiaprotsessidel süüpingis loomavägistajad ja paganad. Põhimõtteliselt võis iga vähegi kahtlase mehe või naise nõiaks tembeldada, ent kohus ei saatnud sugugi kõiki nõidu surma. Paljudele määrati kergemaid karistusi, nagu ihunuhtlus. Leidus ka nõiahakatisi, kelle süüd ei suudetud tõestada ja kes vabastati vahi alt ilma suurema lamendita.
Poolpaganlikud rituaalid, mida talupojad enamasti mõne pühakuga seonduval päeval läbi viisid, ei järginud tõenäoliselt mingit ühtset süsteemi ega stsenaariumit. Üleskirjutused nendest rituaalidest on kohati udused ja kaootilised, kuid annavad siiski aimu, mis "kuradikummardamistel" toimus. (Neist võib lugeda ka ilukirjandusest, näiteks Enn Kippeli romaani "Kui Raudpea tuli" algusosas kirjeldatakse üht rootsiaegset tervendamisrituaali.)
Omapärane jaanipäevariitus fikseeriti 1667. aastal Tartumaal, Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Jaanilaupäeval istusid tule lähedal kivi peal kolm lesknaist. Üks neist, keda allikas nimetatakse ülimaks, võttis haigetelt ohvriande vastu otsekui preestrinna. Teised kaks valmistasid vaha. Haiged inimesed köitsid vahast paelad keha ümber, käisid kolm korda ümber tule, õllekapp käes ja ütlesid: „Oh aita, püha Johannes!“ Seejärel andsid nad vahapaelad keha ümbert ülimale naisele, kes lasi haigetel paelu suudelda. Edasi põletati need kivi peal ära, haige jõi kapast ja andis jooginõu naisele, misjärel viimane tegi kolm ristimärki ja valas kolm korda õlut sama kivi juures järgmiste sõnade saatel: „Aita püha kallis Johannes nende tervekstegevate rohtude läbi seda inimest“.
Lõpetuseks jõid kõik lesknaised kapast sõõmu õlut. Rituaali viidi läbi sisemise haiguse puhul, välise häda korral piisas vahaküünla tegemisest ja selle põletamisest vigase liikme kohal. Üht vigaste jalgadega naist kanti kolm korda ümber tule koos vahaküünlaga, mille üks ots oli inimese jala sarnaseks tehtud. Kui haige tervenes, pidi ta igal jaaniõhtul samas kohas tooma tänuohvri – küünla või inimesekujulise vahafiguuri.
Needsamad rituaalid andsid ainest ka muinsjutuhõngulisteks hirmulugudeks, mille peategelasteks ikka nõiad ning nende karvane leivaisa - Vanakurat. Eelpool kirjeldatud rituaalid vajusid ristiusu tõdede juurdumisel unustusse ning muutusid ajapikku süngeks folklooriks, millele andis värvingu protestantlik propaganda. Viljakus- ja tervendamisriitustest said nõiasabatid.
Rootslased tunnevad nõidade pidutsemispaigana Blåkulla küngast, saksa nõidade ööklubi löödi püsti Blocksbergi mäele. Isegi Lääne-Eestist on üles korjatud rahvaluuleline teade "loksperil" käimisest. Kõige populaarsemad nõiasabatite ajad on rahvaluule järgi volbriöö ning jaaniöö (esimest aitas populariseerida Goethe kirjanduslik suurteos "Faust" ja teist Mussorgski orkestripala "Öö lagedal mäel"). Nagu eelnevast aimata, viisid talupojad mitmel pool Euroopas volbri- ning jaanipäeva paiku üsna agaralt läbi ka ebakristlikke kombetalitusi. Kui elav usk muutub folklooriks, annab ta ainest ilukirjandusele. Varauusaegsest talurahvariitusest Harry Potteri lendluudpallini ei olegi pikk maa.
Lahtiste silmadega ringi käies võib tänapäevalgi leida Põhjasõja-eelsete usukommete pudemeid. Alles hiljuti ilmus Eesti meedias reportaaž sellest, kuidas meie lõunanaabrid jaanipäeva tähistavad. Muuhulgas oli juttu pika ajalooga Läti väikelinnas Kuldīgas jaaniöödel toimuvast jooksuvõistlusest, kus joostakse alasti. Ehkki teadaolevalt ei ole tegemist sajandite taha ulatuva traditsiooniga, peegeldub selles häbitus ettevõtmises ikkagi kaugetel aegadel harrastatud paganlik viljakusrituaal.
Ja kui nüüd ausalt kõnelda, siis pole nõiausk Vanalt Liivimaalt kuhugi kadunud. Posijad, ohvrikivid ja pühad metsad on endiselt (või jälle?) au sees. Ehk peabki see nii olema.
*
1689. aasta ussimaarjapäeval Põlvas aset leidnud skandaalne juhtum sai põnevusromaani "Kuradil on lapse nägu" peamiseks inspiratsiooniallikaks. Rootsiaegset kurioosumit lahti harutades tundsin ennastki nagu detektiiv, kes peab hallide ajurakkude abiga panema seosetutest kildudest kokku tervikliku pildi.
Kuradiloo alusmüüriks on 1694. aasta jõhker nõiaprotsess, kuid raamatus leidub seiku, mis seovad teda varasema juhtumiga: tegevus toimub Põlva lähistel ning tegelaste ringis on pastor Andreas Lundiuse vend Thomas ja kaupmees Carsten Mülleri samanimeline poeg.
Suur osa romaanis sisalduvast ajaloolisest ainesest on tõene, ent iga kord, kui lausesse ilmub Pedaste kihelkond või mainitakse midagi Pedastega seonduvat, tuleks lugejal olla ettevaatlik. Ilukirjandus tahab olla ju tõest ilusam!
