Kakrad, konnad, käod ja karaskid...
Suvine päevakäänak. Jaanipäev. Jaan on õieti Johannese järglane. Johannes tähendab juutide keeli „jumal on armuline”. Saares ja Muhus nimetati jaanipühasid ammu-ammu leedopühadeks. Täna nimetan minagi. Leedo on Koidu ja Hämariku pulmaaeg. Ei taha tuhandekiirne päike ka sellest pillerkaarist ilma jääda. Ainult tukastab korraks – ruske männijuure all.
On tulede aeg. Leedotulega koos süüdatakse võidutuli. See süttis kahest leegikobarast. Noorkotkad läidavad muinastule. Nendega liitub Tori kirikust toodud mälestustuli. Nii tähistame oma priiusepõlve. Priius on kallis. Kas oskame teda ikka hoida? Süütame tuled selleks, et oleks julgem. Pimedus kipub olema vägevam. Pimedus jääb, ähvardab, hullutab. Leedo- võidu- ja muinastuled on meie kindlamad relvad.
Mina leedotulel ei käinud. Tegin hoopis heina. Suur tükk heinamaast valendab karikakarde valduses. Kõik on nii valge. Maa ja taevas. Päev ja öö. Lillevalgus on heledam kui lumevalgus. Alati. Kuiva heina lõhn. Nii kodune. Tavaline – ja ikka eriline. Täitkem kõik küünid ja lakad kodulõhnaga!
Kaks kägu kukuvad mitmehäälselt. Nendega ühineb kolmaski. Pesa ei ehita nad kunagi, ainult kukuvad. Mida siis? Hoolt, leina, õnne, lugejale eluaastaid? Kunagi oli mul käokell. Igal täistunnil lõi noka lahti ja tegi kuku, üks kuni kaksteist korda. Samal ajal sirisesid kellakäbid vähehaaval allapoole. Jube tüütu. Nüüd pole mul enam käokella. On ainult käekell. Käsi ei kuku, aga käib hästi.
Öösel, taeva helenduses, kuulen oja ääres isevärki vestlust. Rukkiräägud krääk-krääk-kräägivad omavahel. Metsas viiksatab kodukakk. Siis algab tiigis, konnade lauluväljakul, ühendkooride kontsert. Kõlavad „Loduke on tilluke”, „Laul põhjamudamaast” ja „Mu isavesi on minu arm”.
Tegin leedopühadeks karaskit. Odra- ehk kesvajahust. Muistsed eestlased hakkasid otra kasvatama enne rukist. Järelikult on karask vanem kui must leib. Pealegi on karaskit lihtsam valmistada, pole vaja pärmi järel oodata ega rasket tainast sõtkuda. Karask sai ilusa kuldse koorikuga. Muud kulda mu tares ei leidugi.
