31. mai 2017

Maakate kättemaks

Tööd ei ole, tervis jukerdab, kaukapõhjas vedeleb üksildane sent. Riik ei hooli rahvast. Noorsugu ainult trallitab ja ajab lolli loba. Isegi ilmad on kehvad. Kõik on p...s.

Mida peaks tegema üks lihtne inimene, kes kükitab sellises sünges mülkas? Hing käärib. Kuid aeg-ajalt saab ta korgi kääritise peal lahti keerata ning näidata oma meelsust. Ta läheb valima.

Meediamosaiiki silmitsedes jääb mulje, nagu oleksid Suurbritannia euroreferendum ja USA presidendivalimised lõppenud ettenägematu vapustusega. Lubage küsida: mida vapustavat on Brexitis ja Trumpi presidentuuris? Inimlikust vaatepunktist oli tegu asjade loomuliku käiguga. Meie siin Euroopa serval oleme pimestatud angloameerika tähesärast ega taipagi, kui sügavad on ühiskondlikud lõhed jänkide ja brittide maal. Rikkuse kullakarvalise vaaba alla on surutud määratu vaesus, lootusetus ja kibestumus.

Grant Wood "American Gothic"
Donald Trump sai hääli kahelt tiivalt. Esiteks nendelt, kelle jaoks oli Hillary Clinton vana läppunud eliidi võrdkuju ning sellisena täiesti vastuvõetamatu. Teiseks andsid Trumpile hääle vaesuses vireleva alamklassi ja rahulolematu keskklassi esindajad, kellest paljud näevad Trumpis endiselt kauaoodatud päästjat, rõhutute kosutajat ja heasüdamlikku, ent karmikäelist papat, kes lööb viimaks korra majja. Neid inimesi, kes siiralt Trumpile loodavad, ei kõiguta ka tema ilmselged käitumishäired ega vastuoluline iseloom. Trumpi kuulsa tuka alt vaatab vastu Ameerika lihtrahvas, meeldigu see demokraatia-usku inimestele või mitte.

Ei tohi lihtsat inimest hurjutada selle eest, et ta kingib oma kalli hääle populistile. Populist kõneleb rahvale arusaadavas keeles, isegi kui tema sõnad ei sisalda grammigi tõtt.

Ka Brexit oli populistide võit. Samas pole Suurbritannia kunagi Euroopa Liitu ära mahtunud, britid ei kuulunud euroliidu asutajate sekka ning esialgu ei tahetudki neid "klubisse" võtta. Brexiti eestkõnelejad haistsid isiklikku poliitilist saaki. Nad kasutasid ära lihtrahva seas valitsevaid meeleolusid, vastandudes eliidile ja üleilmastumisele. Trikk töötas. Halenaljaka legendi kohaselt olevat pärast rahvahääletust olnud Suurbritannias kõige guugeldatum küsimus: "Mis on Euroopa Liit?" Isegi kui tegemist on kaheldava legendiga, toob see ilmekalt välja kaks aspekti rahvamassi kohta: tegudes ollakse pealiskaudne ja mõtlemises puudub analüüsivõime. Seetõttu ongi lihtsat inimest kerge lollitada.

Probleemid ei kao sellegipoolest. Ajalugu on näidanud, et populistid, kes lubavad suurtele muredele lihtsaid lahendusi, tekitavad muresid hoopis juurde. Maailm peab seetõttu veel tükk aega harutama neid keerdsõlmi, mida Brexit ja Trump endaga kaasa toovad. Senistes võimukandjates pettunud lihtrahvas januneb aga endiselt inimväärse elu järele. Populistide edu ja maailma poliitilisel maastikul toimuvad muutused saab kokku võtta vaid kahe sõnaga: maakate kättemaks.

Võtame Brexiti. Enamik Londoni elanikke hääletas Euroopa Liitu jäämise poolt, samamoodi talitasid teistes suurlinnades elavad britid. Kõrge linnastumistasemega Šotimaa oli eriti tugevalt eurousku. Peale jäänud ei-hääled tulid enamjaolt maa-asulatest ja väikelinnadest. Trumpi-Clintoni duell kulges sama rada pidi. Clinton tegi puhta töö metropolides, nagu New York ja Los Angeles, kuid Trump noppis vilju vähem linnastunud ja pigem konservatiivse vaatega osariikidest. Ka Prantsuse presidendivalimistel oli Marine Le Peni selja taga vaesem maaelanikkond, samas kui pariislaste ja teiste suurlinlaste kindel lemmik oli Emmanuel Macron. Kergelt liialdades võib nentida: populism õitseb kõige kaunimalt väljaspool linnu, värske sõnniku peal.

Demokraatlikus riigis pole vaja sütitada revolutsiooni. Piisab sellest, kui valimistel senistele valitsejatele koht kätte näidata. Õnnetuseks ei taju kibestunud rahvamass seda, et läbimõtlemata valiku tõttu võivad nad veelgi enam kaotada. Rahvas võib kaotada ka demokraatia ning see on suur häving kõigi jaoks. Aga kas lihtne inimene näeb selles traagikat? Milleks talle demokraatia? See paljukiidetud demokraatia ei ole toonud lihtinimesele õnne ega rikkust. Küllap on ka Eestis üksjagu neid, kes vahetaksid demokraatliku riigikorra kõhklemata mõõduka diktatuuri vastu. Kääriv hing nõuab midagi kindlat ja kauakestvat, kuid mitmeparteiline liberaaldemokraatia ei paku seda.

Tumedad pilved, mis Ungari ja Poola kohale kogunevad, ei valmista kummatigi ülikonservatiividele muret. Euroopa on jõudnud järjekordselt ajajärku, kus usu ja rahvuse nimel ahistatakse süütuid inimesi, kohitsetakse sõnavabadust ja piiratakse poliitilisi õigusi. Taas on moes väärakas mõtteviis: "meie" hädades on süüdi "teised". Või konkreetsemalt sõnastades: enamus elab halvasti, sest vähemused elavad hästi. Lihtrahvaliku loogika järgi tuleb vähemustel elu keeruliseks teha, siis on enamusel parem.

Paljudele inimestele ei ole vastuvõetav globaliseerumine ega liberaliseerumine - arusaadav. Muutused on liiga kiired, mõttemallid teisenevad aeglaselt. Ometi on kurb vaadata, kuidas üldrahvaliku depressiooni tõttu tõugatakse kõrvale ühiskondlik kord, mis põhineb inimlikel väärtustel, vabadusel, õiglusel, üksteise austamisel ja mõistuspärasel arutlusel.

Kui inimene on sügavalt pettunud kõiges ja kõigis, vimmast ja lootusetusest katkutud, siis võib ta teha meeleheitlikke tegusid. Ka valimisurni juures. Kuna mõõdukad poliitikud ei suuda leevendada lihtrahva muresid, tuleb valmistuda taoliseks lõppvaatuseks, mida kirjeldatakse tuntud vimmalaulus: mõisad põlevad ja saksad surevad. Aga viimaks põleme kõik koos.