16. mai 2017

Kas maarahvas hiit hinge?

Vahtsõl Meremaal juusk ilmadu käänüline Whanganui jõgi, midä maoori, säälse perismaalasõ, omma muistidsõst aost pääle elusas pidänü. Urbõkuul anti jõõlõ koguni eräõigus ja taast sai ammõtligult füüsiline isik. Jõgi või nüüt esiki kohtulõ minnä, ku tedä pall’u tsusitas.
Tuu "pommuudis" kõrvun, sõidi ma Lüllemäelt Antsla poolõ. Suur tii läts’ läbi langi. Kõrraga tundu, nigu olõs käünü pedäjide koonduslaagrin.
Tuhandõ puu olli sinnä uma hinge jätnü, mõni ütsik kõvvõr petäi viil saisõ pistü. Sääl om kül torm kõvastõ üten avitanu, et nuu langi nii suurõ omma, a lakõsraot mõtsa jääs iks egäl puul silmä. Mõnõn paigan om esiki ristipuid maha võetu.
Mõtsu raotas ülearu joba hulk aigu. Nüüt omma inemise üles heränü ja pelgäse, et Eesti jääs peris lakõs. Kuis mõtsatüüstüs kül niimuudu perutama nakas’? Asi lihtsä: riik (tuu tähendäs, et rahvas esi kah) om luudusõst kavvõmbalõ liiknu.
Turumajandusõ müüdi perrä om kasuminõ igäväne, rikkus tulõ majja sis, ku kaivat süvembält ja künnät laembalt. Luudusõusu müüt seovasta kirutas ette, et kõik käü tsõõri piten ja ütski kipõn siin ilman ei sünnü tühä paiga pääle. Ku koskilt võtat, piät kohegi tagasi ka andma.
Om nätä, et liin tõmbas maa inemisist puhtas. A liinan om joba tsivilisatsiooni hällüaost pääle masnu turu- ja progressiusk. Liinun ei olõ luudusõ iin koogutaminõ ilmangi au seen olnu. Vana-ao tsivilisatsioon pidäsi tähtsämbäs sõta, kauplõmist ja kiräsõnna. Tulõ igäveste edesi liiku, varra ja rikkust kokku aia. Ku muu ei avita, võta mõõk abis! Turumajandusõ müüt sündü liinaplatsil ja kasvi sõavällä pääl.
Luudusõusk om inämbältjaolt hingi uskminõ. Viimätse paarikümne aasta seen om tettü mitu tiidüsuuringut, kon om inemiisi käest küsütü luudusõ hinge kotsilõ. Tulõ vällä, et väiku pakan istus eestläsel viil ola pääl.
65% Eesti rahvast usk, et puul om hing (1994. ja 2010. aasta näütäjä), 82% pidä luudust hingelidses ja pühäs (2002). Protsendi omma ilusa, a kas inemise uskva periselt luudusõ hinge vai om tuu pall’as poosõtaminõ? Taa või olla kõgõst helleroosa rahvuslik ettekujutus, et mi olõmi õdagumaa viimäne maarahvas – kütämi sanna, krõmpsutami püdsehaina ja olõmi tuuperäst nii vägevä ja esimuudu.
Mõnõl puul ilman lövvüs päält maoorõ viil ehtsid luudusrahvit, kiä pidävä luku jõõst ja mäest. Nä ei murra pühäst mõtsast ossagi, selle et kiä luudust teotas, tollõlõ masva vaimu kätte. Samasugudsõ uskmisõ omma kimmäle kõigil luudusrahvil Tsiberi laanõst Andõ mägistüni. Usk kaits luudust parõmbalõ ku säädüs. Valitsusõ vahetusõ, sääduse võiva muutu, a usk püsüs mitmid aastasatu.
Tuud usku olõs seo ilma aigu ka "tsiviliseeritüil" rahvil õkvalt vaia. Eestin om pall’u vahtsõ ao pühämõtsu vai kaitsõalasid, a vahepääl om tunnõ, et noist ütsindä jääs vähäs. Eestimaalõ olõs inämb paganid vaia! Õnnõs vai õnnõtusõs ei tohe usku ütelegi inemisele pääle pressi, egäüts om prii uskma, midä taht.
Ummõtõ paistus mullõ, et keskkunna hoitminõ nakkas pääle ummamuudu ilmakaemisõst, mille päämidses jüväs om hingi uskminõ. Keskkunna hoitmist tulõ opata joba latsiaian, kõik haridus olku luudusluuga köüdetü. Haridustiidläse kõnõlõsõ ütesttüküst, et koolin piät opma väärtüisi tundma, sis kasus lats häätahtligus ja arusaajas inemises. Luudust tundõn ja tunnõtaden om taa tsiht käega kumpi.
Muiduki ei elä inemine õnnõ siimnist ja viitsilgast nigu tsirk. Rikkus lahmas karmanilõ edespitegi mõtsast, merest ja maa seest. Pääasi, et maa andõ tarvitõdas vastutustundõga, et näid as’anda es kulutõdu õga tsolgitu. Muidu löüdvä perän tulõva põlvõ, et nä eläse maal, millel ei olõki inämb hinge seen.
Seo kirätüü tull edimält vällä lehekuu 11. pääväl Uman Lehen.