Inglise ajakirjanik John Langdon-Davies ennustas 1936. aastal, et demokraatia on 1950. aastaks sama hästi kui välja surnud. See kuri ettekuulutus seisis õigupoolest vägagi realistlikul alusel. Saksamaa ja Nõukogude Liit olid lühikese ajaga muutunud militaristlikeks üliriikideks. Aastatel 1933–1938 kulutasid Hitler ja Stalin sõjasektorile ligi 3 miljonit inglise naela, samas kui Suurbritannia ja Prantsusmaa panustasid kaitsekulutustesse vaid pisut üle miljoni naela.
Lisagem valemisse Mussolini pluss Jaapani keiser ja plahvatusohtlik segu ongi koos. Pealegi polnud USA tol ajal vaatamata Euroopas käärivale sõjameeleolule aktiivsest välispoliitikast huvitatud. Sellises olukorras näis tulevik selge – kui diktaatorid ühinevad, ei ole demokraatlikel riikidel mingit šanssi.
Õnneks Langdon-Davies eksis. Viimsepäevaprohvetid kipuvad unustama, et türannid ei saa omavahel ilmaski läbi. Hitleri ja Stalini kokkupõrge oli paratamatu – seda teadsid nad isegi – ning see laastav rivaliteet andis vastuolulisel kombel võimaluse demokraatlikule maailmale. Kahe kuradi hävitamine oleks viimse hetkeni hambutut lepituspoliitikat ajanud lääneriikidele kahtlemata üle jõu käinud. Võitnud kurat sai justkui preemiaks pisikesed Baltimaad. Lääne poolt vaadates oli tegemist demokraatia lunarahaga.
Mitmed ajaloolased väidavad, et Hitler ja Stalin valmistusid kokkupõrkeks erinevatel põhjustel. Hitler tahtis ja Stalin kartis – sõda nimelt. Omamoodi jätkusõjaks pidi see olema mõlema jaoks. Hitlerlik Saksamaa ei suutnud alla neelata kibedat kaotust Esimeses maailmasõjas, mistõttu pidi suur sõda saama igal juhul teise vaatuse.
Stalini jaoks ei olnud kõne all Esimese maailmasõja sümboolne jätkamine – oli see ju olnud ikkagi tsaari sõda ning just enamlased olid toonud Venemaa seninägematust hakklihamasinast välja.
Stalin kavatses jätkata ühel või teisel viisil verist kodusõda. Õieti käis kodusõda mitteametlikult veel kolmekümnendailgi edasi – sõda kulakute, klassivaenlaste ja imperialistidega. Vene kodusõjas olid valged (ehk siis kõik need poliitilised jõud, kes olid enamlaste vastu) saanud otsest abi lääneriikidest ning seetõttu hoiatas Stalin juba 1927. aastal, et imperialistlik sõda on vältimatu. Nõukogude Liit pidi selleks tahes-tahtmata valmistuma ja tegema kõik, et ennast kaitsta.
Ükskõik, kas türannid tahavad või kardavad sõda – relvade tärin ja suurtükisuits kuulub lahutamatult nende võigaste utoopiate juurde. Millisest sõjast unistab türann nimega Putin? Näib, et Kremli peremehe soov on kirjutada juurde vähemalt üks peatükk Suurele Isamaasõjale. Seejuures ei lähtu tema plaan stalinlikest hirmudest „lääneliku imperialismi“ ees (ehkki NATO ja USA sobivad läänelike imperialistide rolli suurepäraselt). Pigem tahaks Putin järgida Hitlerit, kelle eesmärgiks oli seada jalule ajalooline õiglus, laiendada rahva eluruumi ja „kaitsta“ välissakslasi.
Nagu näha, ei ole Putin ette võtnud nii suuri maalahmakaid, mille alistamisega tegi kolmekümnendail algust Hitler. Pigem liigub vene türann edasi väikeste sammudega, haugates suupäraseid tükke Gruusiast ja Ukrainast. Selle skeemi järgi peaks Ida-Virumaa olema lähitulevikus täiesti loomulik sihtmärk. Milleks Putinile Saaremaa tuulikud või Mulgimaa künkad? Väärtuslikumad on ikka elektrijaamad ja kaevandused. Ehk tuleb viies kolonn appi? Oh seda praasnikut, mis siis käima läheks!
Kuid Barack Obama Tallinnas peetud kõne hajutab väheke tuleviku tumedaid pilvi. Nii suur võib olla sõna jõud! Obama laenas Heinz Valgult kuulsa loosungi ja pani selle ootamatult uude, tänapäevasesse konteksti. Üks kohalik vabadusvõitlus kasvas Obama käsitluses võitluseks kogu maailma vabaduse eest. Ja tõepoolest – kas me pole siis varem märganud, et need olid üldinimlikud ja vägagi lihtsad väärtused, mille eest meie rahvas laulva revolutsiooni päevil tegelikult võitles. Kõik – pagana pihta! – kõik algab ju väärikusest! Inimene tahab olla väärikas ja selleks ongi talle vaja vabadust. Nood valed, mida kommunistlik koletis eestlastele peale surus, ainult häbistasid ja alandasid meie rahvast – seega kogu inimkonda.
Nii nagu „Sõrmuste isanda“ filmitriloogia lõpus kummardavad pikakasvulised ja tohutu rammuga sõdalased väikeste kääbikute ees, nii tegi Obama oma kõnega imekena reveransi tillukestele Balti rahvastele. Ta tõi Eestimaale lootust ja usku, süstis meisse koguni enesekindlust. Ka väike võib olla suur. Need väikesed ju tõestasid, et valedest ja vägivallast toituvat kurjust saab võita ka ilma ainsagi püssipauguta. „Väärikus võidab!“ kuulutas Obama. „Õiglus võidab. Demokraatia võidab. Vabadus võidab.“
Kuidas saakski demokraatia kaotada või lausa kaduda, kui inimeses püsib vaigistamatu iha tõe ja õigluse järele? Kuni vihkame valet ja orjameelsust iseendas, ei kao Eesti riik kuhugi. Jah, NATO metalne vihmavari on ka muidugi vajalik, kui taevast pistodasid sadama hakkab, ent seda riiki hoiab ja kaitseb ennekõike oma rahvas – selline rahvas, kes ei tüdine isegi suurimate kriiside ja kõhkluste ajal kalleimast varast, mis kord kaotatud ja jälle tagasi võidetud – vabadusest.
