Eestlased söövad järjest vähem leiba. Rukkileib pole enam toit number üks, kõigi palade ema ja nälja suurim hirm. Poes, kus pagaritoodete valik võtab silma kirjuks, ei sirutu käed automaatselt leiva järele. On see järjekordne märk üleilmastumisest või koguni euroopastumisest? Süüakse ju Brüsselis, Pariisis ja Londonis peamiselt nisutooteid. Ega põlised soomeugrilased saa metropolide rahvale alla jääda!
Pole hullu, menüü peabki aja jooksul muutuma. Eesti keelde on sajanditega pudenenud aga hulgaliselt leivapuru. Austa leiba, ütles vanarahvas. Leib on vanem kui meie! On igapäevane leib, seda ja teist kulub nagu leiba, noorpaarid panevad ikka leivad ühte kappi, mõni õnnetuke elab vaid vee ja leiva peal, poisid lähevad kroonu leivale, osa nupumehi on leiva otsa saanud, aga teisel ei jää üle muud kui mugida kahe käe leiba…
Saiaga on meie keeles kehvemad lood. Aga kuna saia süüakse ja armastatakse vaat et enamgi kui leiba, peegeldab toiduvaliku muutus ka keeles. Paraku tähendab see, et üht teatavat väljendit kasutatakse ohjeldamatult ja ogaralt.
Hiljuti jõudis mu kõrvu järgmine uudis: seoses sellega, et Venemaa keelas mõningate kaupade sisseveo Euroopa Liidust, oli soomlaste Valio sunnitud vene turule mõeldud juustu kodumaal madala hinna eest müüki panema. Ja juustud läksid nagu soojad saiad!
Okei, juust ja sai sobivad kenasti kokku, ses mõttes on lause täiesti koššer. Aga see on alles õuduste algus.
Mõned näited internetist. Saksa luksusautod lähevad nagu soojad saiad. ABBA plaadid kaovad endiselt lettidelt nagu soojad saiad. Lumelabidad lähevad nagu soojad saiad. Lady Gaga show piletid läksid Soomes nagu soojad saiad. Külmikud ja telerid lähevad nagu soojad saiad. Paistab, et pole olemas toodet, mida ei saaks saiaga võrrelda. Enamgi veel! Suvekuudel lähevad potentsiravimid nagu soe sai.
Ja nüüd natuke absurdiklassikat. Turul läksid tasuta tomatid nagu soojad saiad. Pannkoogid olid väga populaarsed ning läksid nagu soojad saiad. Õlu läks nagu soe sai.
Kuressaare ametikoolis lähevad tordid nagu soojad saiad.
Ärge arvake, et äsja ahjust tulnud nisutooteid saab tarvitada üksnes hästi müübiva kauba iseloomustamiseks. Näide ajakirjandusest. Jalgrattad lähevad nagu soojad saiad. Järvamaad on tabanud jalgrataste varastamise laine, kaotsi lähevad nii kallid kui ka odavamad sõiduriistad. Jah, ka vargad armastavad sooje saiu.
Vahelduseks üks slavofiilide tähelepanek. Venelane on nagu soe sai. Söö kohe. Kui läheb külmaks, siis on juba raske müüa. Господи! Meelde tuleb ammune laulutund, kui mudilaskoor fraasil „Soe sai“ häält lahti laulis. Ja nii 2-3 minutit järjest.
Jätaks need saiad nüüd sinnapaika. Hästi kaubaks minevat toodangut annab ilmestada ka teiste kõnevormidega, kaua sa neid saiu vitsutad! Pakun välja mõned variandid. Autod lähevad nagu suvine jäätis. Plaadid kaovad nagu suhkur talongiajal. Viagrat müüakse nagu šokolaadikomme. Juustud haihtuvad letilt otsekui lumekristallid praepannilt. Läks vist pikaks ja keeruliseks, jah. Aga milline poeesia!
Fantaasiavaegus ei ole puue, kuid meedias ilmuvate tekstide koostajad ei tohiks jääda tühjadele stampidele tammuma. Eks lugejagi ole vahel laisk ja harjunud tavapäraste väljenditega, mis otseselt silma ei riiva, aga teksti ilmekamaks ka ei tee. Võrdlusi kasutatakse õigupoolest just selleks, et öeldut ilmestada. Milleks siis võrdlused, kui need midagi juurde ei anna?
Ajakirjanikud ei tohiks peljata isikupärast keelt. Meediateksti puhul on kõige tähtsam info edastamine, kuid seda võib vastavalt vajadusele ja soovile teha värvikamalt – ja nõnda, et kutsuks klikkima-lugema. Praegusel juhul jääb mulje, et mõni ajakirjanik on sooja saiaga pähe saanud.
Samal teemal
Ülipõnev ja väga rase
Samal teemal
Ülipõnev ja väga rase
