Kakskümmend aastat tagasi paistis koitvat tavaline sügishommik, ehkki eelnev öö oli olnud tormine. Õpetaja tuli klassi ja ütles, et nüüd hakkame joonistama. Joonistame „Estoniat“ – seda ilusat valget laeva, mis öösel põhja läks.
Meie, esimese klassi juntsud, ei teadnudki, mida tollest õnnetusest arvata. Ilmselt ei tajunud keegi meist, millisest katastroofist tegelikult jutt käib. Räägiti, et palju inimesi uppus, kuid surm tundus ikkagi nõnda kauge ja hämar värk… Mis see õieti lapsesse, kes alles seitse aastat selle ilma õhku hinganud, puutub?
Ega täiskasvanudki teadnud, mis õieti juhtunud oli. Hommikul liikus igasugu kuuldusi. Autotekil olevat masinad või mingi last suure lainetuse tõttu ühele laevaküljele libisenud ja parvlaeva tasakaalust välja viinud. See oli peamine versioon, mida ikka siin-seal kedrati. Küljestrebenenud vöörivisiirist ei teadnud siis veel õieti keegi.
Mina joonistasin kaks pilti. Esimesel sõitis laev keset lainetavat merd. Pidasin ennast küll kõvaks kunstiässaks, kuid ei osanud laineid nii kõrgeks kergitada, et need õudust ärataksid. Joonistasin, mis ma joonistasin – tormi ei tekkinud. Ainult laeva ninaots oli natuke veepiirist kõrgemal. Õpetaja andis mulle mõista, et see pilt ei kõlba kuhugi. Joonistasin siis teise. Sellel oli laev juba kummuli ja aeglaselt merepõhja vajumas. Aga mina valisin stseeni kujutamiseks väga ebahariliku rakursi. Ja õpetaja ei jäänud ka selle šedöövriga rahule. Hindeid tol hommikul õnneks ei jagatud.
Ma ei tea praeguseni, kuidas tragöödiat joonistama peaks. Kunstimaailma kullavaramu pakub küll kuulsaid ja efektseid näiteid, olgu nendeks siis Munchi „Karje“ või Picasso „Guernica“. Mereõnnetustele mõeldes peaks ehk eeskujuks võtma Géricault’ „Meduse’i parve“. Ent romantismi ja ekspressionismi kaanonid ei aita, kui kõne all on inimlikud tunded.
Kuidas joonistada katastroofi? Kuidas kujutada agooniat? Kuidas peaks panema paberile selle hirmu ja lootusetuse, mis valdas neid inimesi, kes tol tormisel ööl olid vihase Neptuni meelevalda jäänud? Paar aastakümmet on möödunud, kuid nüüdki keeldub paljude mõistus katastroofilise sündmusega seonduvaid asjaolusid korralikult töötlemast. Raske on aru saada, veel raskem leppida.
Mõistkem siis ka neid, kes punuvad vandenõuteooriaid. Ametlikult kinnitatud faktid näivad liiga pisikese ja tähtsusetuna suure kaose ja kurbuse kõrval. Lihtsam oleks näkku vaadata inimnäolisele kurjusele, süüdistada vene maffiat, salakaubavedajaid, ühe või teise riigi valitsust ja isegi UFO-sid kui et… kui et leppida tõsiasjaga, et sajad hinged kisti maisest kestast välja tormise mere ja inimlike eksimuste koosmõjul.
Sellest tragöödiast on õpitud, kuid mitte keegi ei saa kindlalt väita, et sarnaseid õnnetusi enam kunagi ei juhtu. Saame vaid loota, et ligilähedases olukorras suudetakse rohkem inimesi päästa. Kes aga päästaks hinge kurvameelsusest? Võib-olla ongi inimkond endale seetõttu leiutanud kunsti, et väljendada väljendamatut. Urgitseda õrnast hingest välja valusad nõelad, heita endalt raske ballast, püüda vabaneda kõigest negatiivsest, mida saatus paratamatult kaasa toob.
Ja kui ma joonistaksin täna pildi tollest märga hauda vajunud laevast, ei üritakski ma enam laeva ennast paberile suruda. Joonistaksin hoopis veepiisa. Seal oleksid koos mere- ja silmavesi, rahutud lained ja sügav lein. Vesi annab meile elu, kuid ta kannab endas ka hukku. Vesi, mis mühab meres ja silmades, on ühtviisi soolane. Joomiseks ei sobi kumbki.
