„Puhh,“ sosistas ta.
„Mis on, Notsu?“
„Ei midagi,“ vastas Notsu Puhhi käpast kinni haarates. „Tahtsin lihtsalt teada, kas sa ikka oled veel siin.“
Kui ma hiljuti oma lühikest kasvu raamaturiiulit inspekteerisin, avastasin veidra tõsiasja: „Karupoeg Puhh“ seisis seal kõrvuti „Tarass Bulbaga“. Mil moel nad kõrvuti olid sattunud, jääb vist igaveseks teadmata. Aga eks universumis ole suuremaidki saladusi. Näiteks mitu tähte on Laniakea galaktikaparves, kuidas töötavad geenid või kuhu kaob raha.
Isand Bulba jätan ma praegu rahule. Puhh on see, kellele tänasel tähtsal päeval tahaksin mõne sõna pühendada. Või – kui selgemalt väljendada – ütlen Puhhile mõeldes toosti. Too armas maiasmokk, Saja Aakri Metsa sünnijärgne kodanik, ei olnud küll kuigi arukas, ent see-eest hästiarenenud vaistuga. Ja kahtlemata oli ta ustav sõber nii Christopher Robinile kui ka neile karvastele-sulelistele, kes temaga koos kõikvõimalikesse sekeldustesse sattusid.
Igaühel peaks olema oma Puhh. Keegi, keda usaldada. Keegi, kes jääb ustavaks. Keegi, kelle seltsis julgeks kõhklemata minna elevantside jahile või teha üks espits põhjapoolusele. Sõna pidada ei ole raske, kui kõrval on head sõbrad. Südamlikkus, mida liig sageli avalikult välja näidata ei söandata, muudab sõpruse sitkeks ja vastupidavaks.
Tegin kord internetis üht isiksusetesti, kus küsiti muuhulgas järgmist: kui ma oleksin ise saanud ühe kirjandusliku tegelase välja mõelda, kes see oleks olnud? Variantide reas seisid teiste hulgas Dracula ja Puhh. Mina valisin Puhhi. Pean siiski tunnistama, et olen seni loonud pigem Draculaid. Kurjust on miskipärast tunduvalt lihtsam kujutada kui headust.
Ometi peaks inimesed olema sellised taimekesed, kes sirutavad oma õisi ikka headuse, õigluse ja armastuse poole.
Verejanulised kurjamid tunduvad aga täisealise mõistusele ahvatlevamad, loogilisemad, koguni tõelisemad. Kaisumõmmid on laste teema. Õilsad ideaalid, mida laste hinge külvatakse, ei idane kunagi täielikult. Tegelikkus teeb karmid korrektiivid. „Suurte“ elus ei ole kohta Mõmmil, Lottel ja pikkade sukkadega Pipil. Vägivald, mida lasteraamatuis hukka mõistetakse, on lahutamatu osa täiskasvanute maailmast.
Aga miks siis, pagana pihta, ei valmistata lapsi juba maast-madalast ette selleks kurjaks maailmaks? Milleks need kussutamised ja nunnutamised? Kus seda enne nähtud on, et karu sõbrustab seaga ja tiiger ei murra jänest? Paistab, et meie, täiskasvanud, ikkagi usume veel mingisugustesse ideaalidesse. Et vägivallatu planeet pole üksnes mõni kauge ja elutu planeet. Et inimesedki saavad harmooniliselt koos eksisteerida. Loodame endiselt, et ka kõige ilgem viha lahtub, õelus jääb vaid lühiajaliseks hulluseks ja kõik kodud on möbleeritud kvaliteetse armastusega, mille garantii on tähtajatu.
Christopher Robin soovis, et Puhh jääks talle truuks ka siis, kui poisist endast on saanud juba täismees. Isegi siis, kui ta on saja-aastane (ja Puhh üheksakümmend üheksa). Õnnelikud on need inimesed, kes ei kaota kunagi lapsemeelsust ega mineta mängulusti. Elu teeb paljud kibestunuks. Roosad unistused luituvad täide minemata ja kaunid suhted purunevad, muutudes mõruks ja inetuks. Aga lapsepõlve lihtsad rõõmud ja vähenõudlik meelelaad ei tohiks ometigi ununeda. Uudishimu elu ja maailma vastu, mis põnnid-plikad liikvele ajab, ei tohiks vanemas easki kaduda. Milleks siis veel elada, kui mitte lihtsate rõõmude nimel?
Ainult nii, vahel lapsemeelsena, kuid harva lapsikuna, võib kurjas maailmas säilitada terve mõistuse. Kui mõistus on terve, saab ka süda olla soe. Mõnikord kurvastades ja hirmu tundes, teinekord mängides ja lustides peaksimegi oma elukese viimaks õhtusse veeretama. Oleks see alles tore! Ja kui igaühel oleks päris oma Puhh, keda nii rõõmsatel kui ka rasketel aegadel kaissu võtta… Siis oleks elu nagu mesi!
