Elu on nagu sõit ameerika mägedel, ütleb üks. Elu on nagu looklev jõgi, kust ei puudu kosed ja kärestikud, ütleb teine. Elu on mäng täis võite, viike ja kaotusi. Elu on, elu on… Ei ole ikka võimalik kogu elu nappidesse aforismidesse pigistada. Milleks üldse iseenda eksistentsi poeetiliste kujunditega kõrvutada? Kas need kujundid ei varja hoopis ühe suvalise inimelu tühisust? Universumi mõõtkavas pole inimene ju väärt enamat kui tolmukübe. Stopp, stopp! Tolmukübe – see on ju ka poeetiline kujund!
Mis seal ikka. Poeesia rikastab maailma. Rõõmustab ja lohutab, ülendab ja kosutab. Meil on poeesia, sümbolite ja kujundite keel selleks, et võiksime end väljendada suuremalt ja põhjalikumalt, olla natuke enamat kui tühine tolmukübe universumi hämaras lõpmatuses.
Vahel peame vaatama ennast kõrvalt, seadma kõik oma kiiksud peeglisse, et mõista, kes me õigupoolest oleme ja mida me siin suhteliselt vesise planeedi peal teeme.
Sellepärast puistan ka mina poeetilist sõnapuru siia-sinna, vestan muinasjutte ja loon müütilisi kujutelmi. Müüdid aitavad kirjeldada inimese sisemist olemust, tema tõelist mina. Ent iga „mina“ võib olla tuhandepalgeline ning pidevalt muutuv, seega ei saa kirjeldused inimolemusest kunagi ammenduda ja kivistuda. Mõned teemad on igavikulised.
Mind lummab müütide poeesia. Füüsika on igav. Kui virmalistel ja vikerkaarel on vaid lainepikkused, jääb inimhing kuivale. Palju lõbusam ja meeliülendavam on seletada maailma läbi allegooriate ja metafooride. Pilved pole mingid veeauru amorfsed moodustised, need on hoopis sinisele aasale uitama tulnud lambukesed. Päike pole aga pelgalt üks paljudest tähtedest ilmaruumis, vaid hoopis karjus, kes kogu päeva pilvelammaste järele vaatab. Aga miks ta nii soojalt naeratab? Sama hästi võiks seda Mona Lisalt küsida. Poeetilistele küsimustele ei saa kunagi üht ja ümberlükkamatut vastust. Iga vastus on siin õige.
*
Inimene teab, et ühel päeval peab ta surema. Me lihtsalt kärvame, kõngeme, viskame sussid püsti! Aga see hirmus teadmine teebki meid nii elusaks. Meid ei lükka liikvele üksnes instinktid, vaid ka pragmaatilised kaalutlused või siis meeleheitlikud soovid. Tahame ja soovime endast midagi maha jätta, midagi ära teha. Niisama looma kombel süüa ja sigida – sellest jääb justkui väheks. Inimene ihkab palju enamat! Inimene tahab olla haruldus, rõhutada oma isikupära, püüdes samal ajal olla sotsiaalne olend ja liituda massiga. Kõike seda ellujäämise nimel. Inimene võitleb ressursside pärast, mida emake Maa pakub, uskudes kogu hingest, et neid ressursse jätkub igaveseks, ehkki kuklas tiksub hirm: kas jätkub neid veel paariks inimpõlvekski…?
Aga hing ei ela leivast. Hing tahab tihtilugu seda, mida Maa ei suuda ka kõige helgematel päevadel anda. Hing tahab Taevast. Ikka kiputakse uskuma millessegi, mis on meist suurem ja püsivam. Tahetakse saada osaks sellest, et olla samuti suurem ja püsivam. Eksisteerida igavesti. Usk on sündinud surmast. Inimene kardab surma, isegi kui ta seda endale ei tunnista. Teadvusele on vastuvõetavam, kui teha pime panus teispoolsusele. Kusagil seal, kust tagasi ei tulda, on hea. Kusagil seal ootab meid otsatu õndsus. Tore oleks!
Elada tuleb ometigi siin ja praegu. Aga kuidas? Kallid inimesed me ümber muudkui surevad. Mismoodi meie, mahajääjad, siis elame peame? Me tahame ilusat elu, palju meeldivad kogemusi, rohkelt raha ja asju. On sellel mõtet? Millel on üldse mõtet?
*
Ma vihkan vaikust. See meenutab hauakambrit, südatalve, väljapääsmatut üksindust. Vihkan pimedust. Selles pole ühtki värvi, ühtki märki liikumisest, kasvamisest, õitsengust. Vaikus ja pimedus tähendavad surma. Seetõttu kirjutasingi raamatu, kus on palju muusikat ja valgust. Muusika algab südamelöögist. Valgus algab silmapilgutusest. Naeratuses sulavad muusika ja valgus kokku. Naeratus on haruldane vaatemäng, mis satub inimese näolavale paraku liiga harva.
Naeratusele vastatakse naeratusega. Nõnda tekib dialoog, avaneb tee mõistmisele. Valgus teeb nähtavaks pildid, muusika seab ritta kaunimad kõlad. Isegi kurt ja pime suudab naeratada. See on märk, et tema hinges leidub valgust ja muusikat. Hing heliseb, ehkki me seda alati ei kuule. Hing särab, ehkki seda on raske näha. Aga need inimesed, kelle hing heliseb ja särab, näitavad läbi oma tegude, läbi töö ja loomingu, milline kõla ja sära nende hingel õigupoolest on.
Me heliseme ja särame. Järelikult elame.
*
Miks Päike ikkagi naeratab? Naeratab nii, et üks suhteliselt vesine planeet õitsema ja haljendama lööb! Järsku on ta ingel, kelle peaaegu tajumatu puudutus toob puna külmunu palgele ja viib valu haavatu ihust, täidab hinge palsamliku lootuse ja õrna rõõmuvulinaga? Me ei tea ju, kuidas asjad tegelikult on. Silmad ja kõrvad võivad petta, aga süda… Noh, alati jääb lootus, et süda ei valeta. Lootkem siis, et tunneme ära kõik selle, mis õige. Õiged asjad, õiged teed ja õiged inimesed. Head inimesed, kes ei mõtle vaid endale ning jäävad ausaks ka siis, kui maailma õhulõõrid on valedest ummistunud.
„Viisteist naeratust“ on pühendatud headele inimestele.
