Valimisi võib teinekord võtta kui sportlikku meelelahutust. Kõige põnevam on ju ikka see, kes kui palju hääli saab, kelle skoor jääb oodatust madalamaks, kes üllatavad ennustatust parema tulemusega. Kõnelemata sellest, et valimised on sotsioloogide-politoloogide pidupäevad – jälle tekib, mida tõlgendada. Paraku on see meelelahutus, millele järgneb tõsine reaalsus. Need, kes skoorivad, mõjutavad otsesemalt või kaudsemalt meie kõigi elu.
Seekordsed eurovalimised tõestasid, et Eesti on ikkagi e-riik. Turvariskid, viirused, ussid ja Trooja hobused kuuluvad mängu juurde. Me elame alles 21. sajandil ja tehnoloogia pole endiselt lollikindel. Pätte leidub aga iga nurga peal. Arvata võib, et sedeliga hääletamine valimisjaoskondades muutub järk-järgult samasuguseks tagurlikuks nähtuseks nagu sularahaga arveldamine või paberraamatu lugemine. Ent paber, see imeline hiinlaste leiutis, ei kao siiski kuhugi. Moodsa ühiskonna põhiprintsiip on endiselt lai valikuvabadus. Igaüks leidku endale meelepäraseim viis, kuidas ostude eest tasuda, kirjandust ahmida või kodanikukohust täita.
Mina kuulun nende fruktide hulka, kes pole eales valimisurni juures käinud. Sain valimisealiseks 2005. aastal ja see oli juhtumisi aasta, mil esimest korda interneti teel hääletada sai. Kui poleks e-hääletust, ei viitsiks ma küll kallil pühapäeval oma konte kodust välja vedada. Valimises pole mu meelest midagi tseremoniaalset, see on kuiv poliitiline arvamusavaldus, mis on hädavajalik demokraatiaratta käigushoidmiseks. Kummaline, et paljud inimesed ei leia endas nii palju tahet ja jõudu, et anda demokraatiarattale omalt poolt hoogu juurde. Valimisi (näiteks referendumite kujul) võiks rohkemgi olla. Hääletamine ehk ühiskondlikes otsustusprotsessides osalemine on ju lahe!
Kodanike passiivsus on tegelikult masendav. Kusagil Brüsselis toimuv võib siinsele rahvale tõesti kaugeks ja arusaamatuks jääda, ent kui samal ajal ei tajuta, et just „seal kusagil“ peitub ka meie vabaduse garantii, on küll miskit väga mäda. Isegi tänavuse rahutu kevade õhkkonnas paistab enamikel kodanikel olevat täiesti ükskõik, kas nad ärkavad homme hommikul Eesti Vabariigis või Vene impeeriumis. Ja kui arvatakse, et need miljardite eurodega täidetud rahalaevad, mis Brüsselist Eesti poole seilavad, on iseenesest mõistetav, siis… Kas me ikka väärime oma riiki?
Tänavused europarlamendi valimised tõestasid ka seda, et Eestis on sooline võrdõiguslikkus tipp-topp paigas. Juba teist korda järjest saadab Eesti Brüsselisse kolm meest ja kolm naist. Vürtsi lisavad kapo silmarõõm Toom ja partokraatia suurim vaenlane Tarand. Tarandi fenomenist on rohkesti jahvatatud. Sirge selg ja lopsakas suuvärk, natuke ülbust ja julgust tüürida vastuvoolu – nii lihtne ta edu valem ongi. Seejuures annab ta valijale pidevalt aru oma tegemistest kuldses tähesõõris. Donkihhotelikud sangarid on rahvale alati meeldinud. Paraku jäävad nad alatiseks üksikuteks huntideks, kelle ulg kuud taevast alla ei raputa.
Mida me kirev eurokuuik Brüsselis teha suudab, on iseasi. Öeldakse, et riikidel pole sõpru, vaid ühised huvid. Ei mingit vennaarmu! Ühisosa ja kompromisside otsimisele kulubki suur osa euroliidu aurust. Lootkem, et väikestest vendadest üle ei sõideta. Kõige rohkem ootan uuelt europarlamendilt solidaarsust. See olevat sotsiaaldemokraatlik mõiste, kuid arvestades, et minu kodumaakond osutus sedapuhku Eesti kõige punasemaks (põhjamaalikumaks?) kandiks, pole vaja verevaid roose peljata. Ühtsus tähendab võrdseid võimalusi kõigile liikmesriikidele. Ka väikesed tahavad tunda end suurena.
Kui euroliidu üheks peamiseks eesmärgiks on juba aastakümneid olnud ühisturg, siis oleks viimane aeg, et Eesti ettevõtjad saaksid vabalt kogu maailmajaos oma tooteid ja teenuseid pakkuda. Samal ajal peavad kunagise raudse eesriide tagused riigid vanale täissöönud Euroopale pidevalt meelde tuletama, mida vabadus – nii ettevõtluse kui julgeoleku mõttes – õieti tähendab.
