Troonide äng

Väike küsimus: miks on "Troonide mäng" nii populaarne? Suur vastus: sest see räägib elust meie ümber. Halastamatu võimuvõitlus, müüdavad põhimõtted, reeturlikkus ja viha kuuluvad igasse ajastusse, 21. sajand pole mingi erand. Nii mõnigi meist on võimu nimel valmis kõigeks. (Absoluutselt kõigeks!) Ükski hind pole liiga kõrge, kui sihiks on troon ja selle all paiknevad meepotid.

Giphy

"Troonide mängu" aluseks olev raamatusari "Jää ja tule laul" (A Song of Ice and Fire) hakkas George R. R. Martini sulest ilmuma 1996. aastal. Martinit inspireeris eepilist fantaasiasaagat looma muuhulgas Euroopa ajalugu. Rooside sõja peaosalised Lancasteri ja Yorki suguvõsad heitlesid üle kolmekümne aasta (1455-1487) Inglise trooni eest. Müütilises Westerosi maailmas on nende vasteteks Lannisterid ja Starkid. Rooside sõda - nagu kõik kodusõjad läbi aegade - kujunes absurdseks vennatapumölluks, kus polnud õigupoolest ainsatki võitjat.

Eesti poliitikas toimuv ei ole küll nii verine kui Westerosis, kuid vähemalt sama perversne küll. Poliitika on paratamatult rajatud vastandumisele, erimeelsuste ja vaenu õhutamine toimib võimumasina kütusena. Ühiskondlikud debatid (või otse öeldes: kähmlused) on läinud käredamaks kogu maailmas, Eesti pole sellest kahetsusväärsest trendist kõrvale jäänud. Mõistuspärased argumendid, vastase austamine ja elementaarne viisakus näikse olevat käesolevas poliitilises kultuuris väärtusetu rämps. Milleks faktipõhiselt väidelda, kui lahmimisega saab hääled odavamalt kokku!

Platon unistas riigist, mida juhiksid filosoofid (tänapäevases mõttes: teadlased, spetsialistid, oma ala eksperdid). Ainult selline riik oli tema meelest tõeliselt õiglane. Igatsus tarkade valitsejate järele pole mõistagi kadunud. Paraku segab targa, faktidel ja analüüsil põhineva poliitika ajamist populism. Kõik erakonnad on populistlikud, keegi pole sellest patust prii. Selleks, et hääli saada, tuleb olla valijale meele järele, kõnelda loosungite kaudu ja maskeerida oma tegevust suhtekorralduslike nippidega. Must tuleb rääkida valgeks, nii on kergem rahvast ohjes hoida. Ausus jääb poliitikas alati ulmeks.

Jõhker vastandumine viib rahva lõhestamiseni. Kirjanik Jaan Kruusvall kirjutas augustis 1994: "Samas peab ütlema, et ega rahvas omavahel riius ole, ainult poliitikud on oma kemplemisega rahva meele segaseks ajanud. Kõige hullem - nii mõnigi erakond lõikab selle pealt veel kasu." Kõlab endiselt päevakajaliselt, või mis?

Lisaks sellele, et poliitilise tulu nimel hoitakse tülikolded hõõgvel, eiravad valitsejad paljudes küsimustes avalikku arvamust. Rahva enamuse ootuste ja huvidega arvestamine pole populism, nagu poliitikud ise kuulutavad. (Populism on hoopis rahva lollitamine rääkides kogu rahva nimel.) Ei ole nii, et tõstame lapsetoetusi ja tulumaksuvaba miinimumi - ja hääled tulevad. Inimesed tahavad ise otsustada, mis saab nende kodukandist ja isamaast. Tahetakse otsustada oma elu üle, mitte lasta "parunitel ja vonnidel" poliitilise suva järgi talitada.

Esindusdemokraatia ülimuslikkust on praegusel tehnikaajastul, kui riik kenasti taskusse ära mahub, järjest raskem põhjendada. Janu otsedemokraatia järele ainult kasvab. Kodanikuühiskond ei haljenda veel, kuid ajab jõuliselt võrseid. Kahjuks ei jätku rahval piisavalt tarkust, et läbi näha populistlikke kavatsusi. Liiga tihti lastakse end lollitada rusikameestest, kes lubavad riigi kirvega korda teha.

Kas me saame üldse usaldada oma elu ja riigi nende kätte, kes meid päriselt valitsevad või valitseda tahavad? Aadete ja ideaalide ülistamise asemel tegeldakse parteikontorites hoopis suhtekorraldajate palkamise ja poliittehniliste trikkide väljamõtlemisega. Need, kes on sisuliselt lapsest saati võimu juures olnud (vahel nimetatakse neid ka poliitbroileriteks), lausa pelgavad võimust eemale jäämist. Võim muutub elu mõtteks. Nii juhtubki, et ei võidelda selle nimel, et muuta riiki õiglasemaks ja rahvast õnnelikumaks, võideldakse pelgalt iseenda ninaesise eest.

Võimutungi tagant kumab põline tahe suruda teistele peale oma tõde. Võim ja tõde on lahutamatult köidetud. Libauudised ja "alternatiivfaktidega" tembitud propaganda kuuluvad loomulikult valede hulka, kuid need lähevad kõhklematult käiku, et oma nii-öelda põhimõtteid kaitsta. Aga kui tõe kaitsmiseks peab lahingusse tooma valed, mis tõde see niisugune on? Pettuse ja sulitempudega kaitstavad põhimõtted pole põhimõtted, vaid puhas valskus.

Ängistav on pealt vaadata, milliste plaanidega minnakse demokraatliku riigi vundamendi kallale. Üks opositsiooniline erakond tahab kohtunikke valitavaks muutes kohtuid politiseerida (ehk toompealaste käpa alla saada), teine kärpida ajakirjanduse tiibu, surudes tundlikku infot "ülekaaluka" avaliku huvi raamidesse. Need on vaid paar näidet võimukandjate - ühtlasi rahvasaadikute - vaibumatust ihast oma võimu laiendada, tugevdada ja tsementeerida.

Nii saame ühel päeval riigikogu, mis koosneb 101 väikesest diktaatorist.

Samal teemal:

Maakate kättemaks

Üksmeeletus

Ääremaastuv kirjandus

Mõni aeg tagasi juhtusin Tallinna bussijaamas nägema haruldast vaatepilti. Üks teismeline poiss luges raamatut. Päris ehtsat, krabisevate lehtedega raamatut. (Kõlab sama uskumatult, nagu oleksin härjapõlvlase pulmas ükssarvikuga tantsinud!) Kuidas on võimalik, et praegusel ajal, kui kõrvaklappides tümpsub tundide kaupa hipp-hopp, nutitelefonid pakatavad miljonitest ahvatlevatest mängudest ja internet pakub tonnide viisi igat liiki pildikraami, ilmub ei tea kust välja noor hing, kes eelistab hoopis raamatute seltsis aega veeta? Imed ei lõpe ilmast!

Kuuldused kirjanduse hääbumisest pole sugugi liialdatud. Statistilise külje pealt on pilt (veel) ilus. Eestis kirjutatakse ja kirjastatakse raamatuid rohkem kui kunagi varem: 2016. aastal ilmus 832 nimetust ilukirjandust, neist eestikeelseid algupärandeid 198.

Loetakse ka: Eurostati 2011. aasta andmete põhjal loevad Euroopa Liidus kõige rohkem raamatuid Luksemburgi, Saksa, Austria, Soome ja Eesti kodanikud. 70% eestlastest on lugenud aasta jooksul vähemalt ühe raamatu. (Võrdluseks: 2007. a. oli sama näitaja 75%.) 2015. aastal tehtud uuringu järgi oli raamatuid lugenud 76% meestest ja 85% naistest.

Pixabay

Samas pole aasta jooksul ühe-kahe raamatu käeshoidmine (sirvimine?) teab mis märkimisväärne saavutus. Ligi viiendik eestimaalastest loeb aastas läbi rohkem kui kümme raamatut. Üle 40 protsendi inimestest loeb aastas alla viie raamatu (kusjuures mehi, kes suudavad aastaga enam kui viis raamatut seljatada, on vaid pooled). Ja seda on kahtlemata vähe.

Hiljaaegu ilmus internetti klipp Jimmy Kimmeli Show'st. Ühel Los Angelesi tänavanurgal võeti möödakäijatel nööbist kinni ja küsiti lihtne küsimus: "Can you name a book?" Tulemus oli jahmatav. Mitte ükski küsitletu ei osanud nimetada ainsatki kirjandusteost! (Üks noormees pakkus küll "Džungliraamatut", aga ta oli ilmselt näinud vaid filmi ega olnud endas päris kindel.) Muidugi jäeti sellest klipist vapustavama efekti andmiseks välja inimesed, kes ikka mõnda raamatut teadsid nimetada. Aga ainuüksi fakt, et päise päeva ajal leiti suvaliselt tänavajupilt kümmekond tegelinskit, kel ei tulnud pähe ainsagi raamatu pealkirja... on katastroof.

Eks selles tulemuses võib süüdistada ka Jimmy Kimmelit ennast. Populaarsetesse USA jutusaadetesse kutsutakse esinema näitlejaid, lauljaid ja modelle, harvem ka poliitikuid ja ärimehi. Kirjanikud eetriaega ei saa. Isegi suurimate bestsellerite autorid jäetakse stuudio ukse taha, sest kirjandus pole popp, kirjanik ei kogu vaatajaid, ta pole oma tegevusala poolest piisavalt seksikas. Mida vägisi ei populariseerita, ei saagi massidesse jõuda. Kirjandus libiseb paratamatult kultuuri ääremaale, soostub ja võsastub.

Samal ajal on mitmed raamatuid turustavad poed Ameerikas ja Suurbritannias raskustesse sattunud. 19. sajandi lõpul asutatud hiiglaslikule raamatukaupluste ketile Barnes & Noble lüüakse juba avalikult hingekella - ostjad haihtuvad, võlad paisuvad. Südantsoojendav on mõelda, et maailma vanim seni tegutsev raamatuäri, Lissabonis asuv Livraria Bertrand, mis avas uksed juba 1732 (seitse aastat enne eestikeelset piiblit ja 125 aastat enne "Kalevipoega"!), on endiselt püsti. Ka Tallinnas Pärnu maanteel on raamatupood ostjaid rõõmustanud üle saja aasta, ehkki vahel kummitab sulgemisoht. Tegemist pole lihtsalt suvaliste poekestega, pikk ajalugu peaks andma neile õiguse tegutseda turumajanduse karmidest reeglitest sõltumatult.

Nende kõrval püüavad kettidesse koondunud raamatuärid end vee peal hoida muusikat, filme ja lauamänge müües. Tehnikaajastu ei anna aga sugugi armu: muusikat ja filme saab ka netist alla laadida, lauamängud on vaid jäänuk virtuaalepohhi eelsest ajast. Samas langevad raamatute tiraažid, kirjastajad ei julge enam ilukirjanduslikke teoseid tuhandes eksemplaris välja anda. Raamatud muutuvad pikkamisi harulduseks, liiguvad masside huviväljast eemale. Gutenbergi ajast peale on kirjandus olnud üldrahvalik teabekandja. Enam mitte.

Võimalik, et kirjandus muutub tulevikus ka sisult elitaarsemaks. Kuna rahvamassid raamatute kohale ei kummardu, puudub vajadus odavate armastus- ja krimiromaanide järele. Dostojevski püsib nagunii, Cartlande ega Dan Browne enam hulgaliselt ei sünni. Kirjandus jääb truuks neile, kes tahavad ja väärivad parimat.

Järelmärkus

Tänu Tammsaare-preemiale pisteti mind suisa kahe ajalehe esikaanele. Jõle kogemus, ausalt öeldes. Modelliametist ei ole ma iial unistanud. Aga samas - kui tihti satub kirjandus mõne lehe esiküljele? Haruharva! Sestap olen edaspidigi valmis esikaanepoisiks hakkama, kui sellega õnnestub kirjandusele tasuta reklaami teha. 😇

Kumalane otsib korterit

Rootsipunase aiavärava alla on vesi uuristanud toreda koopa. Üks matsakas kumalane, väike Karlsson, lendas võrinal üle värava ja maandus lopsti keset koobast. Ta ukerdas vähe ringi, katsus seinu, mõõtis põrandat ning vaatas oma terava liitsilmaga läbi kõik sopid ja nurgad. Ta otsis endale korterit. See värtealune koobas polnud aga piisavalt hea - kehv ehitusmaterjal, napilt ruumi, puudulik katus. Vihmapiisk pole suurem asi ehitaja. Kumalane sumistas pahaselt, tõmbas kuus jalga konksu ja võristas edasi. Õnneks on soodsa hinnaga kinnisvara mujaltki saada, ilm ju nagu maasikas!

Suviselt soe mai on nurmedel õievaiba lahti rullinud. Kastanitele on kerkinud sajad vandlitornikesed, uudishimulikud mardikad vahivad sealt välja, kissitavad ergava päikese poole. Juba roosatab viirpuu, leeder on valges vahus ja sirelid lõhnavad kreemjalt, kui nina õitsvasse kobarasse torgata. Heitsin neile õnnenäljas pilgu ja näe - kaua ei tulnudki otsida! Siinsamas, silmakõrgusel pillerdas viie lehega sireliõis. Esimest korda elus leidsin sirelitest õnne!

Õhtupäikeses hõljuvad võililleseemned. Tuul kannab neid oma laial turjal, viib uutele viljakatele maadele. Lepavõsas siristavad lehelinnud ja murueide tütred. Piiritajad on ka platsis, kiusavad kuldnokapreilit, kes alles hiljuti emaks sai. Nõuavad tema pesakasti endale.

Päike, va salakaval kommionu, määrib šokolaadi inimeste nahale. Kes julgeb luud-liikmed nelja seina vahelt välja tuua, saab kohe pangitäie sulavat Bitterit kaela. Keegi ei pahanda. Miskipärast tahavad pea kõik vaniljekarva lihtsurelikud kakaopruuniks saada.

Juba koguneb rahvas randa. Riided muutuvad üleliigseks. Mööda kohisevat mereäärt liugleb poolpaljas sireen, veenuslik näitsik. Ta paistab üksildane, kuid päikeses kümblevate kuttide janustele pilkudele ta tähelepanu ei pööra. Jah, mõni näkiline on nagu šokolaadijäätis - pruun ja magus, aga kohutavalt külm.

Häbitu mäss kaunitaride diktatuuri vastu

Juudid on mässumeelne rahvas. Jeesus - üks kuulsamaid juute - oli ehtne revolutsionäär, kes ei tunnistanud omaaegseid juudi usu-tavasid ning irvitas näkku Rooma okupantidele. Revolutsionäärid olid otsesemas või kaudsemas mõttes ka Vladimir Lenin, Lev Trotski, Karl Marx, Albert Einstein, Sigmund Freud, Franz Kafka, Jerome David Salinger, Gertrude Stein, Levi Strauss jpt. Nüüd võib sellesse ritta pista ka värske Eurovisiooni võitja Netta Barzilai.

Lissabonis triumfeerinud laul "Toy" tekitab vastakaid arvamusi. Isegi Conchita, habemega daam Austriast, ega eelmine juuditarist võitja Dana International, ei suutnud Euroopat nõnda lõhestada kui trullakas Netta. Eelmise aasta võidumees Salvador Sobral väljendas juba enne finaalsaadet juudi kanakeste suhtes sügavat vastumeelsust. Aga Netta võit 42 konkurendi üle tuli kindla ülekaaluga ja võitjate üle kohut ei mõisteta.

Mis on "Toy" fenomen? Nõrgema närviga arvajad on hakanud juba rääkima "laulujärgsest ajastust" popmuusikas. Nii et maailmalõpp on nüüd tõesti käes ja õhtumaade allakäik algab pühalt maalt Iisraelist? Selge, juutide vandenõu on ametlikult kinnitust leidnud! Pole siiski mõtet ühe meelelahutusliku teleshow pärast ülemäära erutuda. Rahvale ju meeldib, kui keegi teeb vahel pulli (või antud juhul: kana).

Iisraeli kanade mäss asetub sujuvalt käesolevasse aega ja ruumi. Feministlikust lahvatusest ja metoo-liikumisest inspireeritud "Toy" on palaganivõtmes lahendatud iseseisva naise manifest: naine pole mehe ("lolli poisi") mängukann, vaid jumalik Wonder Woman. Milleks aga kanahäälitsused? Küllap on see salvav viide meestele, kes naiste juttu kaagutamiseks nimetavad (Eestiski tekitas alles hiljuti tormi kanakaagutamise juhtum).

"Toy" eduloo taga on loomulikult ka meemi-näljas internet. Võimatu on leida mõistuspärast seletust, miks tekivad sellised veebisensatsioonid nagu Susan Boyle, Trololo-mees või "Gangnam Style". Muide, 2012. aastal avaldatud "Gangnam Style", Lõuna-Korea muusiku Psy ülihitt, on kogunud praeguseks Youtube'is üle 3 miljardi vaataja. Netta jääb temast küll kaugele maha, moodne kanalaul on kahe kuuga jõudnud pea 50 miljoni vaatamiseni. Tegemist on siiski ühe kõige aegade populaarseima eurolauluga, mida saadab menu ka iTunes'is, Spotify's ja paljude riikide muusikaedetabelites. Eurovisioon ei piirdu enam ammu tele-eetriga. Täna ja tulevikus aitavad eurolauljaid võidule moodsad meediaplatvormid.

Üks oluline komponent peaks tegema Iisraeli võidulaulu laiemalt aktsepteeritavaks. See ei ilmne niivõrd laulutekstist (sõnad ei viita otseselt naiste ärakasutamisele), kuivõrd laulja isiksusest. Netta esitas Lissaboni laulukaare all häbitu väljakutse valitsevatele pseudoväärtustele. Oleme ju harjunud nägema laval ilusaid inimesi. Kollase värvinguga meediakanalid kihisevad seksikatest kehadest, siredast säärejooksust, laiadest dekolteedest ja prinkidest pepudest. Ilukultus, iidne ja sügav, tekitab üldrahvalikku alaväärsuskompleksi. Loodus pole igaüht õnnistanud seksikaks peetavate lisanditega. 

Netta kuulutab aga teist usutunnistust: ma ei pea olema nummi ega seksikas, et laval rokkida! Maailm ei kuulu ainult kõrenditele, ka trulladel on õigus olla ilus! Panen selga, mida tahan (kasvõi miniseeliku), krutin juuksed just sellisesse soengusse nagu tahan, kaagutan ja kõõritan silmi. Show'd peab tegema, nii et sabasuled lendavad!

Saatuse iroonia: täpselt Netta seljataha, teisele kohale, maandus Eurovisiooni finaalis tüüpiline ilukummardajate kamp - saledad, võrgutavad, lopsakate musihuulte ja lehvivate kiharatega seksikiisud Küproselt. Just Küprosel olevat ühe kreeka müüdi järgi sündinud ka ilu- ja armastusejumalanna Aphrodite. Iisraeli kanake tegi talle seekord ära. Kaunitaride diktatuur jäi mässajatele alla.

Netta on õukonna-narr, kes paneb huligaanitsedes proovile ühiskondlikud normid. Eurovisiooni järgsel pidulikul vastuvõtul utsitas ta oma tobedat kanatantsu tantsima isegi Iisraeli peaministri Binyamin Netanyahu. Ütle veel, et paksukestel pole tulevikku. Meenub, kuidas Ita Ever teatas Friedrich Dürrenmatti näidendil põhinevas filmis "Vana daami visiit": "Maailm tegi minust litsi. Mina teen maailmast litsimaja!"

Kas "Toy" on hea või halb laul, sõltub kuulaja maitsest. (Kui tegemist oleks ebakvaliteetse soperdisega, oleks muusikaspetsidest koosnevad žüriid pidanud selle viimaseks jätma. Seda ei juhtunud, Iisrael sai žürii arvestuses kolmanda koha.) Pettunute rahustuseks olgu öeldud, et järgmisel aastal samalaadne pala Eurovisiooni ei võida. Kõik võistluse esinumbrid on viimastel aegadel olnud stiililt ja sõnumilt väga erinevad.. Siiski tuleb tunnistada, et "Toy" on nii süüdimatu ja äraspidine laul, et seda on raske mälust pühkida. Räägi veel, et kanad ei suuda kõrgelt lennata!

P.S.

Pärast Eurovisiooni ülekande lõppu, umbes kahe paiku öösel, tegin akna lahti. Tuppa kandus heledat hõbehäälset laksutamist. Metsaservas käis ööbikute Eurovisioon. Pärast kanade kaagutamist on ööbikute peenetundelist laulu päris värskendav kuulata. Aga kanad meeldivad mulle ikkagi rohkem. Neist on vähemalt üht-teist kasu.

Rahutu edu

Üle maailma tuntud Rootsi muusik Avicii on surnud. Ta elas vaid 28aastaseks. Rohkem ei jõudnud, jaks sai otsa. Ometi polnud tal vähemalt pealtnäha millestki puudus. Ta oli rikas, kuulus ja andekas. Armastusega oli ka enam-vähem, kurta ei võinud. Ta oli edukas. Ja ikkagi suri ta õnnetu ja üksikuna. Edu oli, aga rahu ei olnud...

Tunnistagem: arenenud ühiskonna üks alustalasid on edukultus. Korralik kodanik, riigi musterlaps, peab olema tulemusrikas, palju kogema, saavutama ja teenima. Edu määrab inimese väärtuse. Õigupoolest on sama seis kõikjal läänemaailmas. Edukummardajate sekt laieneb jõudsalt ka budismi ja taoismi lätteile rajatud Kaug-Ida tsivilisatsioonides. Aga edukultusega kaasneb tõsine oht lühisesse sattuda, viimse närvikiuni läbi põleda. Seda teavad ja aduvad kõik, kel vähegi mõistust ajukäärude vahel. Võidujooks ei saa muidugi lõppeda. Kes ei jookse, on luuser. Tal pole kohta patuse päikese all. Suur osa inimkonnast on kaotanud võime hinnata tegusid muul viisil kui edu kaudu.

"Ta on elus edasi jõudnud," noogutatakse haljale oksale tõusnud ässa nähes. Aga miks ei võiks sedasama öelda inimese kohta, kellel on kümme last? "Vaadake, kui palju lapsi tal on!" ahhetatakse. "Ta on elus edasi jõudnud!" Kõlab kummaliselt, või mis? Paraku mõõdetakse edu materiaalsetes ühikutes, edu pole kunagi inimnäoline.

Möödunud sügisel käisin esinemas ühes toredas koolis. Rääkisin noortele kuulajatele muuhulgas sellest, et edu pole üldse nii tähtis, olulisem on hingerahu. Poolteist kuud varem oli sama kooli külastanud president Kersti Kaljulaid, kes kõneles ettevõtlusnädala raames, kuidas saavutada edu. Lugesin tema kõnet ja oiatasin: nüüd olen siis presidendiga ametlikult opositsioonis! Mis parata, töötegemine ei seostu minu jaoks sõnadega "karjäär", "väljakutse" ja "eneseteostus". Töö on kohustus, pühendumine, vaev ja raskus, vahel harva ka nauding, rõõm ja rahulolu.

Edu ei tohi kunagi olla omaette eesmärk. Edu saab olla vaid tagajärg. Kui inimene teeb, mis talle meeldib ja teeb seda hästi, pühendunult, kohusetundlikult, läbi vaeva ja raskuse, siis võib juhtuda, et ta on omal alal ka edukas. Kui seda va edu ei saabu (feimi ja sulli samuti mitte), pole hullu midagi. Peaasi, et süda on rahul.

Paljude rikaste ja kuulsate, edupüramiidi tippu jõudnud inimeste elukene lõpeb armetus hingelises viletsuses. Edu saavutada on keeruline, seda hoida veel keerulisem. Kulub palju vaimujõudu. Nõnda me siis jookseme, kraakleme ja võitleme, uskudes naiivselt, et edu on sama, mis õnn. Tühjagi! Õnne järele ei joosta, rahu nimel ei võidelda. Meelerahu ei tule küllusest, vaid tarkusest, leplikkusest, vähenõudlikkusest.

Vaim on habras, eluraskused võivad selle kergelt murda. Igaühest võib saada õnnetusehunnik. Õige pisut kergendab inimliku viletsuse koormat teadmine, et kes selles elus hingerahuni ei jõua, saab seda tunda pehmes hauapõhjas.

*

Ükskord tuli Buddha juurde rahutu õpilane, kes küsis targa õpetaja käest, mis on elu mõte.

Buddha vastas malbelt naeratades: "Elu mõte on armastus!"

"Aga mis on armastus?" küsis õpilane.

"Armastus - see on õnn!"

"Aga mis on õnn?"

"Õnn - see on rahu!"

"Aga ütle siis, hea õpetaja," ei jätnud õpilane jonni, "mis on rahu?"

"Rahu," vastas Buddha endistviisi õndsalt naeratades. "Rahu on see, kui sul pole enam põhjust küsida, mis on elu mõte!"

Päriselt ka

Ma pole end kunagi kirjanikuks pidanud. Ometi kirjutan raamatuid, jah. Aga mul pole tõelise kirjaniku sõnaosavust, lausemeisterlikkust, kujundiloome võimet. Mul pole kunstniku sügavat hinge ega intellektuaali kõrgelennulist mõistust. Kirjutan nagu insener, kes teab täpselt, kuidas ehitada masinaid, kuidas kõik seibid, kepsud, kolvid ja mutrid oma õigele kohale pista. Ja kaadervärk töötab, teenib tarbijat ja kapitalismi. Ehk piisab sellestki?

Masin on ometigi masin. Tal pole hinge, ta täidab vaid kohusetruult oma ülesandeid. Kas mu teostes on hinge? Või on nad pelgalt peenmehaanilised küborgid? Tont teab.

Sageli tundub mulle, et sõnadest jääb puudu, sõnad on liiga väetid, nad ei suuda edasi anda seda, mis hinges palab ja meelel kripeldab. Ometi kirjutan... Miks?

Muud ei jää vist üle.

Tahaksin anda endast rohkem. Tahaks käia seal, kus pole käidud ja anda seda, mida pole antud. Ma pole võtja. Tahan anda - nii palju, kui tohin ja saan. Seni olen kirjutades kandnud uhkeid rüüsid, ehtinud end sulgedega, mis kuuluvad teistele lindudele. Nii on olnud mugavam. Igas mõttes lihtsam. Tean, tean - hea ja lihtne pole sünonüümid. Kuidas oleks, kui vahetada lihtne elu hea vastu?

Tahaksin olla päris.

Uksest ja aknast

Uks on mõistatuslik leiutis. Ükski ajaloolane ei oska täie kindlusega öelda, kus ja millal uksed esimest korda kasutusele võeti. Sellistel puhkudel tuleb varnast võtta šabloonne vastus: küllap juhtus see Egiptuses või Lähis-Idas tuhandeid aastaid tagasi. Igatahes on iidsed Egiptuse hauakambrid varustatud uksetaoliste kiviplaatidega ja nondesamuste kambrite seinalt võib leida maalinguid, mis näitavad, et teatud ruumides olid tarvitusel ka puidust uksed.

Pixabay

Ajaloolased arvavad, et uks oli muistsetes tsivilisatsioonides ennekõike piir siin- ja sealpoolsuse vahel. Uksega eraldati surnute maailma elavate omast. Kui mõtlema hakata, siis pole ukse peamised ülesanded aja jooksul karvavõrdki muutunud. Uks peab eraldama kaht vastandlikku maailma: sooja külmast, omasid võõrastest, väärtuslikku väärtusetust.

Eesti keeles öeldakse, et uksel on hinged. (Mis tähendab seda, et lifti- ja poeuksed on elutud - neil pole hingi.) Järelikult uksed hingavad nagu kõik elusolendid. Nad on pandud valvama, hoidma, kaitsma. Uks viib kuhugi. Ometi pole tal rattaid ega roomikuid. Miks siis öeldakse: "See uks viib sinna..."?

Uks võib olla ilus, uhkeldav, paras eputis. Sellise ukse taga peitub aristokraatlik, külluslik, õitsval järjel maailm. Raske ja ilmetu uks varjab rõõmutut kidurat maailma. Läbipaistvad uksed kutsuvad ligi, paluvad sisse astuda, nende taga ei ole saladusi. Need on avalikud uksed, mis sarnanevad oma ühe hingega kolleegidele, avalikele naistele. Mõnel eriti oivalisel uksel on tiivad. Sellised uksed praalivad ja kekkavad, aga nad lasevad ka endast palju läbi.

Osa uksi käib lukku. See on nende peamine voorus. Kelle käes on võti, selle käes on võim. Võtmete valdaja, uste isand, ei lase saladustel ilmaaegu valla pääseda. Moodne aeg on toonud ka moodsad lukud, ühe näo ja moega üksluised uksed. Kas praegusaja lapsed enam teavadki, mida tähendavad riiv, haak, kramp, snepper või põikpuu? Kurb küll, tänapäeval on palju lukke, kuid vähe krampe.

Pixabay

Aknad on alles üsna hiline leiutis. Rehehoones, mille muldpõrandal eesti rahvas on võrsunud, puudusid aknad. Aga näe, eurokupüüridel vahib igas mõõdus ja kujunduses aknaid vastu terve lasu - rohkem kui Koduakna laos! Aken tähistab avatust, läbipaistvust, selgust ja valgust. Luuletas Ain Kaalepki: "Sõber, kui ehitad maja, tee sellele suured aknad!" Aknast näeb tarre, silmadest südamesse. Nii tare kui ka süda vajavad vahel tuulutamist, et mitte umbsusse lämbuda.

Aknad on viimastel aastakümnetel muutnud kogu maailma suurelt ja pöördumatult. Aknad ehk Windows. Pange tähele: tekstidest, helidest ja piltidest kihisevad aknad on ka ekraanil, neid saab ristikesest sulgeda. Kuid aknad pole sulgemiseks, ikka avamiseks. Kogu maailm on avatud, elame akende maailmas. Infot tuleb uksest ja aknast. Kus on nüüd haak, riiv ja põikpuu...?

Iga laps on luuletaja

Olen avastanud, et paljud inimesed ei mõista poeesiat. Luulekujundid on otsekui muistsed hieroglüüfid, mille dešifreerimine nõuab moodsalt inimeselt üksjagu aega ja vaeva. Aga kes siis raatsib aega kulutada, kes viitsib vaeva näha!

Poeesia eeldab avatud meelt. Luule kargab häbitult üle maasse küntud rajajoonte, loominguline meel ei tunnista piirikupitsaid ega tolliposte. Riimid ja raamid ei kuulu kokku. Looming vajab vabadust, ahelad on kunstniku surm. Luua ja luuletada - see tähendab mõttejõul lennata, raketikütuseks sügavalt alateadvuse puurkaevudest ammutatud fantaasia, proviandiks rasvased teadmised ja rohke lugemus.

Pexels

Minu jaoks on looming sama, mis mäng. Täiskasvanute mängud on sageli liigselt reeglistatud, kulgevad kindla korra järgi ja üllatusteta. Olgu need kaardimängud, olümpiamängud, näitemängud, armumängud, võimumängud... Ei mingit isetegevust, reegel on kuningas.

Kuidas lapsed mängivad? Hoopis vabamalt, ühelgi reeglil pole seaduse jõudu, kõik sõltub kujutlusvõimest. Lapsed tunnevad luulekeelt. See on nagu emakeel, mis omandatakse õhu kaudu ja mida suudavad kõnelda kõik rahvad. Luulekeeles pole ahistavat grammatikat, puuduvad käänded ja pöörded, kokku- ja lahkukirjutamine, kirjavahemärgid ning välted.

Iga laps teab, et nähtava maailma taga on veel teine, nähtamatu maailm, mida ei ole võimalik argisel moel ja tavapärase sõnavara kaudu kirjeldada. Mänguhoos lüüakse tolle tabamatu maailma väravad valla. Algavad imed. Söögilaud muutub majaks, tool kaelkirjakuks, supikauss ookeaniks, lusikas võib olla ühel hetkel mikrofon ja järgmisel juba piraadimõõk.

Laps tajub, et asjad ta ümber võivad tähendada ja tähistada ka midagi muud. Ehkki psühholoogid kinnitavad, et lapse abstraktne mõtlemine hakkab avalduma alles koolieas, on see vaid akadeemiline tõde. Meis kõigis on sünnist saati olemas võime kujutada ette võimatut. Evolutsioon on istutanud inimesse vajaduse mõelda sümbolites. Mängides omandab iga ese sümboolse tähenduse. Just sedapidi mõtestab inimene maast-madalast tegelikkust.

Mängus ilmnevad vajadused, soovid ja unistused. Dirigentide taevasse tõusnud Eri Klas meenutas kord üht seika lapsepõlvest, kui ta viibis Teise maailmasõja ajal tagalas, sügaval Venemaa avarustes. Georg Ots, toona alles noor ja tundmatu laulja, kellega Eri hilisemas elus korduvalt koostööd tegi, andis väikesele poisile mängimiseks oma püksirihma. Ja Eri fantaasia hakkas naksatades tööle. Rihm võis olla ju piits või jõgi või madu... Aga kõige sagedamini oli Georgi püksirihm Eri jaoks rong, mis viib ta koos emaga tagasi Eestisse.

Iga laps on luuletaja, kes usub imedesse. Täiskasvanu usk pole siiras, reaalsus on ta ära rikkunud. Haridus ja kasvatus panevad loovusele paratamatult päitsed pähe. Side sümbolitena avalduva nähtamatu maailmaga nõrgeneb. Loovisiksused jäävad lapseks. Kes rohkemal, kes vähemal määral. Kinos, teatris, raamatuis kõneldakse veel inimkonda ühendavat luulekeelt. Alati ei saada kõigest aru. Mõni kunstiteos võibki mõistmatuks jääda - ka tegijaile endale. Selle kohta öeldakse: halb, nurjunud, ebaõnnestunud. Aga kas alati on süüdi kõneleja suuvärk, intonatsioon või segane mõte, kui temast aru ei saada?

Juhtusin ükskord üle pika aja mööduma supermarketi mänguasjariiulist. Neid värvilisi, plastmassi järgi lehkavaid lelusid jõllitades muutus meel päris kurvaks. Barbie'd, ponid, transformerid, igat sorti autod ja kõikvõimalikud muud vidinad, on ju õnnetud valmistooted, mis piiravad kujutlusvõimet. Mida üks modellimõõtudega Barbie tütarlapsele õpetab? Et kõige tähtam on olla ilus?

Ega nägusad nukud ole saatanast, kuid meenutagem sedagi, kuidas mängisid vaaremad-vaarisad. Talulastel polnud plastmassist lelusid, nad leidsid endale mänguvahendid õuelt, nurmelt ja metsa alt. Kivid, käbid ja puuklotsid pidid täitma kõiki rolle: vahel olid nad sulased, siis kariloomad või hoopis vankrid. Kitsad olud ergutasid mõtlemist, ärgitasid loovusele. Barbie jääb ikka tibiks ja vastupidiselt oma nimele ei suuda transformerid lehmadeks ega veoautodeks transformeeruda.

Aga luulevägi ei hääbu. Üks pisipreili, kelle isa oli pikemat aega kodunt ära olnud, pani oma kaisukaru teleka ette istuma ja sättis talle käpa otsa vildikakorgi. See pidi olema õllepudel. (Issi joob ju vahel telekat vaadates õlut.) Kui karu diivanil külili kukkus, pani tüdruk talle padja pea alla ja oli hästi tasa. Ikka sellepärast, et tukkuma jäänud karukest - see tähendab issit - mitte üles ajada. 😌

La forza del dESTino

Giuseppe Verdi ooper "La forza del destino" ehk "Saatuse jõud" esietendus 1862. aastal Peterburis. Teadupärast oli Peterburi toona Venemaa keiserlik pealinn, kus elas ka tuhandeid eestlasi. Kas keegi eestlaskonnast juhtus tol kaugel ajal "La forza" lavastust nägema, pole loomulikult tagantjärele võimalik öelda. Siiski saab nüüd tõmmata Verdi, Peterburi ja Eesti vahele ühendava joone. Neevalinnas on sündinud sopran Ksenia Kuchukova, kes kirjutas koos Elina Nechayevaga sõnad ühele ainulaadsele laulule, mis kannab juhtumisi pealkirja "La forza". Peterburis seda laulu ilmselt lähiajal kuulda ei saa, küll aga Lissabonis, Eurovisioonil.

"Mis värk eestlastel Itaaliaga on?" küsivad välismaalased internetis. "Teist aastat järjest saadavad nad Eurovisioonile Itaalia-teemalise laulu!" Vähe sellest, Eestisse sattunud itaallasi on tabanud rõõmus üllatus, kui kuuldakse, et eestlased tervitavad üksteist sõnaga, mis kõlab umbes nagu ciao. Ja pange tähele: kui kartul suhu pista ja öelda destino (itaalia k "saatus"), kõlab see peaaegu nagu Estonia!

Iga eestlane teab lugu sellest, kuidas ennemuiste korraldati keeltevõistlus, kus osalesid kõik maailma keeled. (Justkui eelajalooline Eurovisioon.) Itaalia keel tuli esikohale, napilt teiseks jäi eesti keel. Mida sellest loost arvata? Kas tõesti tuleb seda tõlgendada sedasi, et eestlased peavad itaalia keelt oma keelest ilusamaks? Raske uskuda. Ent hiljutine "La forza" edu Eesti Laulul näib seda järeldust kinnitavat.

Kui veel mõne aja eest oleks keegi kuulutanud, et Eesti Vabariigi juubeliaastal esindab meid Eurovisioonil itaaliakeelne pala, oleks ta lihtsalt välja naerdud. Aga narrid on head prohvetid. Tõsiasi, et Eesti saadik eurolauluvõistlusel itaalia keeles esineb, näitab ehk sedagi, et väike rahvas ei tunne suure kultuurmaa ees aukartust ega alaväärsust. Muide, lätlased on sama tüki juba ära teinud: 2007. aastal esindas Lätit Eurovisioonil meestebänd Bonabarti.lv lauluga "Questa notte", saagiks 16. koht.

Enamasti juhtub nii, et kui popmuusika ja ooper omavahel paarituvad, sünnib värdjas. "La forza" on erand, klassika ja elektroonika nägus lapsuke. Siiski tuleb rõhutada, et "La forza" ei ole mingil juhul ooperlik laul, nagu massiliselt arvatakse. Nii ülesehituse, arranžeeringu kui ka meloodia poolest on tegemist puhta popiga. Klassikalt ei ole see põnnike kuigi palju geene saanud. Tugev side ooperimaailmaga on "La forzal" sellegipoolest olemas.

Ilmselt ei tea enamik neist, kellele see laul meeldib, et "La forza" sisaldab terve hulga tsitaate erinevatest itaalia ooperitest. Itaallased ise peavad lauluteksti arusaamatuks. Küllap on põhjuseks see, et tsitaadid on vanamoelises itaalia keeles, mida praegusel ajal enam ei kõnelda. Lisaks eelpool mainitud "La forza del destino'le" tabab ooperifänni kõrv tuttavaid ridu ooperitest "La traviata", "Rigoletto" ja "Il trovatore" ("Trubaduur") - kõik Verdi meistriteosed. Samuti on laulu sisse peidetud paar fraasi Puccini ooperitest "Tosca" ja "La bohème" ("Boheem").

"La forzaga" seoses on palju juttu tehtud maagilisest kleidist, mida Elina Nechayeva laval kannab. Hoopis tähtsam on aga laulja kleidi sees. Kõik glissandod, melismid ja koloratuurid on kenasti omal kohal, kroonijuveeliks ülikõrge lõpunoot. Eurovisiooni kontekstis on "La forza" tõeline tutti frutti. Midagi pole üle ega puudu. Kokku saavad põhjamaine müstika ja vahemereline kuumav kirg. See Eesti ja Itaalia vahele ehitatud laulusild peab vastu ka noile ründavatele barbaritele, kes arvavad, et ooper pole muud, kui kõrge häälega karjumine.

Vaid päev pärast seda, kui "La forza" pani mäekõrguse ülekaaluga kinni Eesti Laulu, said Itaalias toimunud üldvalimistel võidu populistid. Mõni viimsepäevakuulutaja näeb selles Euroopa lõppu või kergemal juhul Itaalia pöördumatut provintsistumist. Itaallased on oma segase sisepoliitikaga aastakümneid Euroopa naerualused ja murelapsed olnud, selles valdkonnas pole neilt midagi üle võtta. Aga kaks taevaliku naudingu ekvivalenti - pitsa ja ooper - ei kao veel kuhugi.

Lõpetuseks tervitus "Tähesõdade" fännidelt: "May the forza be with you!"

Unustamatu juubel vägeva luule ja hapuka moosiga

Poleks iialgi uskunud, et mul avaneb võimalus tähistada Eesti Vabariigi suurt juubelit Tammsaare kodukandis, müütilisel Vargamäel. Aga nii tõepoolest juhtus. See oli tohutu au, privileeg ja õnn. Puhas õnn! Olen meeletult tänulik Järva valla inimestele, kes kinkisid mulle selle harukordse võimaluse.

Minu kodukandist on Vargamäele üle 200 kilomeetri. Teekond sinna ei tundunud üldse pikk. Ikkagi imeline juubelipäev! Ilmataat, Taara või kes iganes hea jumal oli kogu Eestimaa lipuehtesse sättinud: sinine taevas, mustad metsad ja valge lumevaip. Loomulikult võis armsaid kolmvärvikuid näha ka kõikjal tee ääres, majadel, autodel ja isegi puude küljes. Ei tulnud mõttessegi, et õhus on rohkem kui 10 kraadi külma.

Albu mõisa härrastemaja, mille vapustavalt hubases ja päikeseküllases saalis Tammsaare-nimelise preemia kätteandmine toimus, on iseenesest vaatamisväärsus. Barokkstiilis hoonet hakati mõningatel andmetel ehitama juba 17. sajandil. Tänagi võib seal imetleda omapäraseid laemaalinguid, kahhelkividest ahje, stiilseid treppe ja uksi. Mõelda vaid - selles suursuguses härrastemajas, mille põrandatel on kõpsunud Douglaste, Tollide, Lilienfeldide ja Harpede aadellikud tallad, plagisesid nüüd minu vanad pastlad! Saalis, kus keerutati kord valssi ja kadrilli, hüüti pidulikult välja minu nimi. See peab olema mingi ajaloo riugas...

Viibides Tammsaare kodumail ning olles ise teise tuntud kirjaniku Bernard Kangro üleaedne, tundsin, et pean looma aegade silla nende kahe kirjamehe vahele. Sestap lugesin tänukõne raames ette Kangro luuletuse "Minu nägu", mis kirjutatud eesti rahva õnnetuste sügisel, septembris 1944. Kangro oli sunnitud Eestist põgenema, ta edasine elu kulges kodumaatuna Läänemere teisel kaldal. "Minu nägu" kätkeb endas korraga hüvastijättu ning oodatava jällenägemise embust. Vägevalt kõlavad luuletuse viimased read:

Kuid ikka ma püsin ja elan,

minu hingus on põhjamaa tuul.

Minu mõte on põhjamaa õite

rõõmus naeratus kivisel suul.

Oli kirjeldamatult meeliülendav kuulda ka Juhan Viidingu ja Hando Runneli luule- ning lauluridu, mida ürituse teises osas esitasid Inga ja Toomas Lunge. Nende lummav kammerlik kontsert oli kui rukkilillepärg kauni eesti neiu kiharatel. See pärastlõuna jääb kauaks meelde.

Muide, Tammsaare preemiaga kaasneb traditsiooniliselt kolmekümnendate stiilis moosipurk härra Hanseni lemmikmoosiga. Ja nüüd mälumängu küsimus: mis oli Tammsaare lemmikmoos?

Õige vastus: pohla ja õuna segu. Hea hapukas!

Tammsaare preemia 24.02.2018
Autor: Järva Teataja

Sada sõna Eestile

Eile nägin ma Eestimaad.

Astusin Kaali järve kaldalt Tamme-Lauri tamme alla. Käisin Vargamäel, Paunveres ja Ukuaru hoovil. Kohtasin mesikäppa ja haavikuemandat, künnivarest ja rähnipoissi. Lugesin lambaid ja kohevaid pilvi. Nägin laulupiduliste pärlendavaid pilke.

Täna näen ma Eestimaad.

Reas seisavad Kalevipoeg ja Suur Tõll, Kreutzwald ja Koidula, Arvo Pärt ja Kelly Sildaru, väike Juku ja tädi Maali. Tuulelapsed, kes lendavad tarmukalt üle aegade Assamalla. 

Siin rabamänd, seal vabadussammas. Paepank, must leib ja pääsusaba.

Üks kollases jopes pisike põnn, kel silmad pruunid ja põsed punased, lehvitab pihus sinimustvalget. Ta on nii elevil. Nii õnnelik!

Homme näen ma Eestimaad.

Sedasama. Vana ja uut.

Pidu, raev ja puhas lollus (#ev100)

Ikka ja jälle tasub meelde tuletada papa Jannseni kuldseid sõnu: "Häbenegem vahel seda, kui rumalad oleme, aga mitte kunagi seda, et eestlased oleme." Paraku juhtub sageli, et eestlust häbenetakse, kuid rumalus seatakse lausa esiplaanile. Kuidas aga rumalust defineerida? Lihtne! Rumalus ehk lollus on mõtlematus. Tark vaatab ette, ei hakka asjatult tormama ning mõtleb ka tagajärgedele.

Kas Eesti vabariigi suure juubeli eel on põhjust hõisata, et oleme targemad kui kunagi varem? Kindlasti mitte! Selle enneolematu pidunädala hakul näen enda ümber palju kurbust, pettumust ja raevu. Eesti on tuhandeks killuks purunenud.

Pixabay

Esitan ühest blogist pärineva ilmeka lõigu ehk kuulakem, mida ütleb hääl rahva seast: "Ma saan aru suurepäraselt nendest inimestest, kes võtavad 24.02 ette reisi Lätti. See ei ole mingi alkoreis vaid põhimõtteline protest Eesti riigi maksusüsteemide pärast. Rahvast lihtsalt ei võeta kuulda ja kuidagi tuleb ennast kuuldavaks teha. Minu meelest vägagi teretulnud üritus ja lihtsalt suurepärane ajastus."

Sellele lõigule eelneb blogija emotsionaalne turmtuli valitsuse pihta, mille vallandas asjaolu, et uue tulumaksusüsteemi järgi saab mõni inimene tagasimaksena hoopis pisema summa kui vana korra järgi.

Üldrahvalik viha ja pettumus on mõistetav. Kusjuures, demokraatlikus riigis on rahval alati õigus, eksivad üksnes valitsejad (demokraatia võlu!). Muidu nii tagasihoidlikud ja tuimad eestlased muutuvad paugupealt kuumavereliseks ladinaameerika rahvaks, kui jutt veereb valitsuse poliitikale, maksudele ning sealt edasi juba pagulaste, homode ja teiste taoliste "südantliigutavate" teemade juurde.

Aga krutime nüüd tuliseid emotsioone maha ja hakkame põhjamaalase kombel arutama. Aktsiisi- ja maksupoliitika, millega valitsus hakkama on saanud, oli nikerdatud ju õilsate ideaalide nimel: tõsta lapsetoetusi, vähendada palgavaesust jne. (Vahemärkus: kõik põrgusse viivad teed on sillutatud heade kavatsustega.) Paraku selgus, et tahtmine ületab mõistuse. Maksupoliitika pandi kiirustades kokku, ei osatud näha, mida see (lisaks rahale) võib kaasa tuua, ei mõeldud tagajärgedele. Järeldus: maksupoliitika puhul on tegemist lollusega, puhtakujulise mõtlematusega.

Mida arvata aga neist sadadest inimestest, kes kampaania korras 24. veebruaril Lätti sõidavad? Nad väärivad oma valitsust. Ka nende tegu on järele mõtlemata. Muide, kõiki rumalaid tegusid õigustatakse innuka põhjalikkusega, olgu selleks maksupoliitika või Läti-kampaania.

Nõustun eelnevalt tsiteeritud blogipostitusega, välja arvatud lõigu lõpusõnadega. Korraldada vabariigi aastapäeval reis Läti alkopoodidesse ei ole "lihtsalt suurepärane ajastus", vaid täiesti vale ajastus.

Probleemi juur peitub mõiste "riik" mitmetähenduslikkuses. Riik võib tähendada üksnes valitsust (riik tõstab pensione) või laiemat haldusaparaati (kirik on riigist lahutatud). "Riigiisasid" kirudes kipub aga sageli meelest minema, et riik on ennekõike ühiskonna organisatsioonivorm, mille juurde kuuluvad lahutamatult maa ja rahvas. On võimalik olla ustav oma maale ja armastada oma rahvast, pooldamata seejuures valitsust.

Valitsused tulevad ja lähevad, poliitika muutub, kuid isamaalised väärtused peaksid olema püsivad, igasugusest argisest kemplemisest puutumata. Seetõttu tuleb päevapoliitika hoida eemal isamaalistest üritustest. Läti-kampaaniat oleks võinud korraldada mis tahes ajal, kasvõi mitu päeva järjest. Aga et taoline aktsioon - olgugi täiesti õigustatud - võetakse ette vabariigi juubelil ning protestijad kavatsevad vurada Lätti samal ajal, kui Vabaduse väljakul toimub pidulik paraad, kukub see paratamatult välja sobimatuna. Sünnipäevale ei minda protestima, isegi kui eesmärk on õilis. On oht lolliks jääda.

Riik ei asu ainult Toompeal. Eesti riik on kõikjal: Tartu ülikooli sammaste vahel, Nigula rabas ja Taevaskojas, Tamula kaldal ja Sõrve sääres, ennekõike aga eestlase südames. Jah, vähemalt nii see võiks olla. Targad mehed (nagu Ülo Vooglaid ja Rein Taagepera) kordavad üha: meil on ainult üks Eesti. Ometi tükeldatakse väikest armetut Eestit oma äranägemise järgi. Sageli tahtmatult ja heas usus.

Kui isegi oma riigi juubel inimesi ei seo, siis ei seo miski. Igaüks põrnitseb oma nurgas ja unistab oma Eestist, hoopis paremast kui praegune.