Vaataks kuradile näkku

Igast meepotist võib leida tõrvatilga, lambakarjast musta oina ja ubinakorvist mädanenud pabula. Igas eesti suguvõsas on mõni kelm, pedofiil või endine kommunist. Või koguni Rail Balticu pooldaja. Mis parata! Keegi pole elusast peast täiuslik, seda saavad olla ainult surnud (mistõttu hoitakse kiidusõnu just nekroloogide jaoks, elavatele pole mõtet neid raisata).

Kui inimesel on valida, kas andeks anda või vimma kanda, siis valivad enamik meist teise variandi. Eksivad kõik, kahetsevad vähesed, andeks saab mõni üksik. Üks väike puudus, patt või aps muudab kõrvalseisjad plaksupealt kriitikuteks. Mõnus on näha pindu teise silmas. Mõnus on sõimata ja sarjata - kasvõi tagaselja. Andestamine tähendaks allaandmist, kogu ärapanemise lõbu jääks sündimata. Kui poleks vaenlast, tuleks ta välja mõelda.

Õelus on nii levinud, et seda võiks lausa inimese loomulikuks varjuküljeks pidada. Iseasi, kas tõesti peab kõik selle, mis on laialdaselt levinud, automaatselt normaalseks kuulutama. Ka nõges tükib roosipeenrasse ja ohakad nisupõllule. Kes tahab ilusat aeda näha või suurt saaki saada, peab ikka "loomulike" sissetungijatega võitlema.

Inimhing vajab harimist nagu maagi, mis meid toidab. Aga katsu õeluskotile öelda, et ta on õel - saad endale vihavaenlase kogu eluks. Kurjajuurt hingest välja kaevata ei ole võimalik. Kes on juba kurjaks muutunud, seda parandab vaid haud.

Headus ja kurjus ei ole muinasjutu kategooriad. "Kurjuse" sildi alla liigituvad mitmed inimlikud pahed ja omadused: õelus, tigedus, kadedus, väiklus, viha. Inimene ei sünni kurjana, kuid ta sünnib isekana. Väikelapse jaoks on isekus ja jonn vahendid, millega end maksma panna. Teisiti ta ei saa ega oska.

Õnnetuseks jäävad paljud ka sipupükstest välja kasvades isekaks ning hakkavad jonnima kohe, kui nad oma tahtmist ei saa. Kes peab ennast maailmanabaks, kroonimata keisriks ja ilmeksimatuks kohtumõistjaks näebki enese ümber peamiselt vaenlasi, idioote ja värdjaid. Need, kes ei seisa egoistiga samal rindejoonel ega laula temaga sama laulu, on egoisti vaatepunktist ohtlik element. Nad tõrjutakse eemale, neid alavääristatakse või lihtsalt eiratakse.

Raskemal juhul seguneb isekus kibestumusega. Ehk siis: sünnipärane enesekesksus kohtub elu paratamatust ebaõiglusest johtuva mürkkibeda pettumusega. Kärbseid tapab kõige paremini tihlovoss, unistusi aga elu. Ei suuda keegi kokku lugeda neid õnnetuid hingi, kes oma purunenud unistuste teravate kildude peal püherdavad ning kõiki ja kõike maapõhja neavad. Alati on kuskil mõni õnneseen, kelle unistus täitub kellegi teise unistuse arvelt. Ja need "teised" ei saa seda andestada.

*

Uljaspead ei saa üle kiusatusest kuradiga kohtuda. Ikka tahetakse talle silma vaadata ja näha, mis nägu ta õieti on. Las ma jahutan teie uudishimu, te kartmatud tondikütid!

Kuradil on nunnu nägu. Otsekui lapsel.

Samal teemal:
Kuula! Näkid laulavad...

Elu meeldib mulle

Mai 2011. Selge mahe kevadilm. Astusin Tartus bussi peale, kavatsusega Võrru sõita. Minuga koos ronisid bussi kaks keskkooliealist loikamit, üks üleni hallides dressides, teine elektrisinises dressipluusis, mõlemad pikad nagu moblamastid. Nad istusid minu taha ning hakkasid kõva häälega juttu ajama. Selgus, et nad sõitsid Kambjasse.

Kogu selle teekonna jooksul, mis ei saanud kesta kauem kui paarkümmend minutit, lasid nad lobal magusasti joosta. Lobisesid sellest, millest poisid ikka - koolist, kodust, pidudest, jookidest, tüdrukutest, spordist ja seksist. Või noh, peamiselt spordist. Kui kõik teemad said nobedalt läbi võetud ja Kambja kiriku torn üle Tatra oru juba paistma hakkas, ütles järsku üks poistest (mulle tundus, et too elektrisinises) õndsusest pakatava häälega, mis võiks olla omane päikese käes peesitavale kõutsile, kellel on vats räimi täis: "Mõnus! Ei, elu meeldib mulle. Elu on ilus!"

Korraga pidin imestama, mis vana känd minust on saanud, et ma ise selliseid sõnu ei tarvita. Pole mõttessegi tulnud! Kujutage ette - keset päeva ujub lagedale üks tüüp ja hõiskab, et elu on ilus! Täitsa imelugu kohe.

Pexels

Ent see põgus ja vahest isegi tühine juhtum andis mulle märku, et seilan õigel kursil. Nimelt olin tolleks hetkeks juba ligemale paar aastat mässanud käsikirjaga, mis tekitas minus suurt rahulolematust. Tajusin, et olen kokku keetnud sellise lurri, mida tõbras ka ei söö. Tahtsin kirjutada armastusest, kirest, nooruse uljusest ja hirmust endakssaamise ees. Sellest pidi saama hõrk ja unustamatu mekiga pipstükk.

Aga oh häda! Kirjutamise hoos ajasin kogemata suhkrutoosi ümber ja kõik see kallis kraam pudenes otse raamatusse. No eks ma siis puistasin soola, pipart ja kardemoni peale - äkki maitseb paremini. Tutkit! Roog läks luhta. (Ega ma ilmaasjata sääraseid kujundeid kasuta. Raamatu peategelane oli ju gurmaanikeelega kokandusfänn.)

Aga maitse asi on maitseasi. Kõige enam pani mind kõhklema raamatu tuum. Küsisin endalt korduvalt, kas nii naiivset tegelast, nagu mu raamatu Gert, saab üldse olemas olla. Ta unistab ehtsast Romeost, truust kallimast, heast kussununnust, keda armastada igaviku lõpuni ja võib-olla seitse päeva kauemgi.

Noor mees, kes on endale pähe võtnud, et leiab hingerahu vaid teise mehe käte vahelt ja kuulutab pärast piinarikkaid seiklusi kogu maailmale, et on viimaks leidnud rahu, armastuse ja iseenda - kas ei tundu see uskumatu? Kusjuures, tagatipuks armastab ta ka oma elu, mis on talle pakkunud vähe rõõmu ja palju meelekibedust, kuid sellest hoolimata peab ta seda ikkagi kalliks nagu puruvana katoliiklane püha Susanna sääreluid. No mida jama?! Sedasorti raamatutel ei ole sünniõigust, nad tuleb sahtlisse lukustada või rottidele sööta.

Aga Kambja poisi sõnad panid mu meelt muutma. Kui kasvõi ühelainsal noorel inimesel ei tule enam mõttesse uskuda elu imedesse, siis on maailm lõplikult põhjakõrbenud. Jõudu ja kindlust leidnuna asusin taas sibinal-sabinal käsikirja kallale ning andsin talle lõpliku lihvi.

"Päikseta paradiis", mu teine romaan, ilmus täpselt viis aastat tagasi. Lugu, mida kirjutades olin tundnud krobedat rahutust, tõi mulle nüüd kuhjaga rahu. Mulle tundus, et olin ühtäkki raamatusse pannud tähtsaima, mida tol hetkel endaga kaasas kandsin. Olin justkui kõik ära öelnud. See polnud mu eesmärk, lihtsalt juhtus nii.

Pea paar aastat ei kirjutanud ma enam ridagi. Kõik oli ju öeldud. Kahjuks - või õnneks - mitte lõplikult. Sulg libiseb endiselt.

*

2016. aasta lõpul ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus artikkel, milles kultuuri-uurija Janek Kraavi analüüsis transgressiivse (ehk piire ületava) kirjanduse poeetikat. Muuhulgas mainis ta, et "on märgata eesti kontekstis tugevat transgressiivset energiat kandvate" geiromaanide ilmumist. Näitliku nimekirja lõppu oli torgatud ka "Päikseta paradiis".

Oh sa saatana silmamuna! Oma arust kirjutasin kibemagusa lemberomaani, pehme ja nunnu nagu kaisumõmmi. Aga näed - tunnistati ametlikult transgressiivseks. Edaspidi tuleb ettevaatlik olla, et mitte ainsatki piiri ületada. Tähendab, armastuslood tuleb sinnapaika jätta ning keskenduda mõnele titelikult süütule ja puhtale teemale (nagu näiteks kannibalism, sadistlik vägivald ja heteroseksuaalne prostitutsioon).

Ei, ma ei kaeba. Lugeja näebki raamatut teisest servast kui autor. Aga "Päikseta paradiis" on saanud ka imeliselt kosutavat tagasisidet mitmetelt lugejatelt, kes pole raamatu iseloomustamiseks häbenenud koguni ülivõrdeid kasutada. Gerdi lugu on neid puudutanud. Nad on leidnud ühe noore mehe segipaisatud hingest ürgset ilu.

Elu ilu!

*

Kuidas hoida seda ilusat hetke, kuidas teda lõpmatuseni pikendada? Kuidas ometi? Sees kihiseb ja kahiseb, väike rõõm ja väike nukrus koos. On tulnud surematu hetk, aga ikka võbeleb surelikus ihus rahutus. Miski justkui ütleb, et inimeses pole võimet ühtki hetke lõpuni nautida. Hetk möödub nii ebaõiglaselt kiiresti, et suurem jagu temast jääbki tabamata, läbi elamata. Viis meelt ja meetrite kaupa närve – see varustus on ilmselgelt puudulik ja võimetu püüdmaks neid tibatillukesi täiuslikkuse sädemeid.

Kuid nad hõljuvad ikkagi õhus, hõõguvad, ahvatlevad, narritavad. Nad on olemas ja vahest piisab sellestki teadmisest.

Samal teemal:
Midagi ilusat

Tulest, veest ja luikedest

Vene hing on müstiline. Seda klišeemaigulist ütlust pole tarvis kahtluse alla seada, ehkki ta ümber hõljub hõbedakarva müüdiudu. Muidugi on vene loovharitlased oma surematute meistriteoste kaudu selle müüdi tekkele ja püsimisele kõvasti kaasa aidanud.

Müstika sisaldab endas alati killukese jubedust. Kõik, mida müstiliseks nimetatakse, mõjub kättesaamatu ja kaugena, teda katab saladuse tume ja vaid kohati läbipaistev palakas. Ent müstikas on ka ilu, sarmi ja magnetilist jõudu. Ilu ei kuulu vaid ilusale, sellest saavad osa paljud.

Müstilised on Puškini, Dostojevski ja Tolstoi kirjutised. Isegi Gogolil ja Tšehhovil oli sahtlis müstiku sulg. Kuid nende sõnamaagide loitsudesse süüvimiseks tuleb jõudu ja mõistust koguda, nad ei anna end lihtsalt kätte. (Kelle mõte oli torgata vene klassikud kooli kohustusliku kirjanduse programmi? Lugesin minagi 18aastasena "Vendi Karamazoveid" ja "Kirsiaeda" - sama, kui anda härjale teemante nuusutada.)

Sõnakunsti varjuküljeks on tema keeleline piiratus. Kirjandusteos funksib kõige mõjusamalt selles keeles, milles ta on loodud. Tõlkes läheb paratamatult üht-teist kaotsi, olgu tõlkija nii osav kui tahes. Muusika keel on seevastu universaalne. Ilu ja müstika ei peitu nootides, nende all ega kohal, vaid hoopis kuulaja hinges. Muusika on seetõttu nagu nähtamatu peegel, millesse vaadates võib näha iseennast - ja sageli ootamatust, eneselegi üllatavast küljest. Muusika, eriti sümfooniline, nõuab tundetaipu, emotsionaalset avatust ja kahtlemata kannatlikkust.

Täpselt 150 aastat tagasi pani Modest Mussorgski paberile viimased noodid jõulisest teosest "Öö lagedal mäel". Irvhambad ütlevad, et Mussorgski leiutas sellega heavy metal'i. Teos maalib kuulaja silme ette pildi süngest kõrgendikust, kuhu nõiad jaanilaupäeval pidutsema kogunevad. Tõsilugu: nii venelased, eestlased kui ka skandinaavlased on uskunud, et aasta kõige lühematel öödel liiguvad kõiksugu kurjad elukad aktiivselt ringi. Nende tõrjumiseks sobib ikka suur lõke. Samal põhjusel kinnitas vanarahvas lõõmavad tõrvatünnid pikkade teivaste otsa, et püha jaanitule kuma nõidu ja muid kurivaime eemale peletaks.

Ajad on mõistagi muutunud. Tänapäeval ei sõida nõiad enam lagedale mäele luuavarte, vaid šašlõkivarraste otsas. Mussorgski orkestripilt lõpeb rahuliku ja lüürilise epiloogiga: koidukiired löövad jäleda joomingu laiali, pohmellis nõiad roomavad tagasi oma kanajalgadel urgastesse ja ausad kodanikud võivad end jälle kindlamalt tunda.

Tolsamal aastal, kui valmis "Öö lagedal mäel", kirjutas teine kuulus vene helivõlur Nikolai Rimski-Korsakov sümfoonilise pildikese "Sadko". Teos räägib nutikast kaupmehest ja moosekandist, kel avaneb võimalus saada vetekuninga väimeheks. Paljude mõrsjakandidaatide seast valib ta endale kõige vaiksema ja vagurama näkineiu.

Täna silmitsen neid sümfoonilisi pilte oma vaimusilmal teisiti. 150 aastaga pole tuhkagi muutunud. Näkid ja nõiad inspireerivad endiselt paljusid loovisikuid, sealhulgas nende ridade kirjapanijat. Ja miskipärast viirastuvad mulle just nüüd, kui olen oma loominguga käinud läbi tulest ja veest (otseses tähenduses), igal nurgal vetevaimud, nõiamoorid ja tulilinnud.

Viini filharmoonikud, üks hinnatumaid ja ka populaarsemaid sümfooniaorkestreid maailmas, tõi tänavusel suveöökontserdil Schönbrunni lossi aias publikuni kauneid palasid vene, tšehhi, saksa ja ameerika heliloojatelt. Kontserti läbivaks teemaks oli "Muinasjutt". Nõnda siis hõljusid Viini keiserlike müüride kohal näkineiu laul Antonin Dvoraki ooperist "Russalka", avamäng Engelbert Humperdincki ooperist "Hans ja Grete", John Williamsi komponeeritud Hedwigi teema filmist "Harry Potter ja tarkade kivi" ning kolm pala Igor Stravinski balletist "Tulilind". On see mingi kollektiivse alateadvuse hookuspookus või meid kõiki ühendava kosmilise vooluringi sähvatus?

Keskaegsed alkeemikud mässasid tule ja veega, et leida tarkade kivi ning igavese elu eliksiiri. Ühtlasi lõid nad müstilisi õpetusi inimteadvuse tumedate kihtideni jõudmiseks. Alkeemiast kasvas ajapikku välja keemia, kõrvalsaadusena tekkis psühholoogia. Aga mis inimese peas, ajus, teadvuses, meeles, arus, vaimus ja hinges tegelikult toimub... ei saa vanatont ka sotti.

Hing on peen värk, mis laugleb kusagil energia, mateeria ning kirjeldamatu eetri vahelisel alal, kus valitseb alati videvik. Ent mõnel imede ööl, kui näkineiud rõõmsaid aariaid laulavad ja nõiad kuradi seltsis hoogsalt polkat vihuvad, kohtuvad koidu ja videviku pilgud ning isegi müstiline inimhing võib sel äramärgitud hetkel korraks paotuda.

Erilistel hetkedel, mida tuleb elus haruharva ette, tunneb ka põrmust võetud ja õige pea taas põrmuks pudenev inimene, et ta suudab riivata igavikku. Siinsamas, patuse maa peal. Ometi viibivad ülendavad tunded inimese juures üürikest aega. Neid ei saa kunagi vangistada ega taltsutada. Kaunid, igaviku puudutusest sündinud tundmused kaovad nagu luiged, kes ebamaiste heledate varjudena hõljuvad üle öövalguses kumava vee.

Ja kui juba luikedest juttu tehtud, siis...

Samal ajal, kui Mussorgski ja Rimski-Korsakov võisid rõõmustada oma vastsündinud teoste üle, suvitas Haapsalus Pjotr Tšaikovski, tollal veel noor ja märkimisväärsete saavutusteta helilooja. Ühel ilusal suveõhtul istus rahutu meelega noormees Tagalahe kaldale väikesele pingikesele, et mõelda elule ja loomingule (aga loova hinge jaoks on need üks ja seesama!).

Korraga nägi ta kümneid luiki lahevee kohal liuglemas. Muist sabistasid loojangupalangus punakaks tõmbunud lahevees, muist tõusid kõrgemale ja küünitasid pikkade pilvekiudude järele. Kui päike lõplikult merre vajus, sulasid vesi, taevas ja linnud ühte. Noore helilooja ette laotus hiiglaslik puhas valge lõuend, millele lihtsurelik võis kirjutada oma hästihoitud saladused.

Mõni aasta hiljem, kui Tšaikovski juhtus kuulma Baieri valitseja Ludwig II - Luigekuninga - kurvast elust, tuli talle Haapsalus kogetu jälle meelde. Ta tormas laua taha ja kirjutas lühiballeti, mis sai aluseks hilisemale suurele meistriteosele "Luikede järv".

Jah, just nii see võis olla. Aga võib-olla ka mitte.

Fantaasia rikastab elu, kuid teinekord kannab ta meid tegelikkusest ohtlikult kaugele. Siiski tahaks uskuda imedesse, tahaks kogeda muinasjuttu. Õnneks on see võimalik! Põhjamaa suvi ongi ju üks armas, ehkki lühike muinasjutt.

Mõtleme veidi

Inimene on mõtlev olend. See pole fakt, vaid ülim kompliment ühele suure ajumahuga šimpansi sugulasele. Kuidas kõige mõjusamalt ära kasutada seda veidi vähem kui 2 kg kaaluvat neuronitekäsna, mis meil kolbaaluses õõnsuses peitub? Keeruline küsimus. Inimene ei suuda enamasti täiel määral kontrollida oma ajutegevust.

Kõik need lõputud kogemused, aistingud, ideed, kujutlused ja tundmused, mis meie teadvuse avakosmoses tiirlevad, ei moodusta omaette süsteemi, kuid inimajul on visa komme neid ometigi mingi korrapära või hierarhia alusel organiseerida. Ja see organiseerimisprotsess ongi mõtlemine. Vaimne liikumine hämarusest selgusesse, kaosest ornungisse.

Mõtlemine pole pelgalt neuronite kõditamine. Selleks, et mõelda järele ja välja, mõelda millegi peale või üle, on tarvis vaeva näha. Vaevakartjat nimetatakse üldrahvalikult laiskvorstiks, loodriks ja siidivennaks.

Õnnetuseks pole nuti- ja infoajastul siid-ajudega vennad kuhugi kadunud. Mõttelaiskusest saavad alguse teisedki looderdamise vormid, nagu keelelaiskus, mis seisneb selles, et ei viitsita enam emakeeles kõnelda, või kombelaiskus ehk avaliku ruumi häbitundetu lagastamine isiklike jäätmetega paksul, vedelal ja tahkel kujul.

Mõttelaisad sünnivad pealiskaudsuse seemnetest. Vohavas pealiskaudsuses süüdistatakse sageli infoküllust. Ilmselt ootab nii mõnigi infost ummistunud kodanik messiast, kes päästaks ta lõpututest uudisvoogudest, mis tava-, sotsiaal-, multi- ja muidumeediast üha välja tulvavad. Muide, too messias on maa peal juba käinud ja nüüdseks juba enam kui nelikümmend aastat mullas puhanud. Tema nimi oli Arnold Gehlen. Ameti poolest oli ta filosoof ja sotsioloog, õppejõud mitmes saksa ülikoolis.

Gehlen leidis, et bioloogilisest nurgast vaadatuna on inimene ebatäiuslik olend. Selle korvamiseks peavad tema meeled olema alati maailmale avatud. Sestap tuleb inimeseloomal hakkama saada tohutu hulga muljetega, mis tema meeltesse lahvavad. Elu on vaja sättida nii, et kogemuste hulk saaks piiratud ja selle tulemusel peaks tekkima muuhulgas identiteet ehk enesemääratlus. Ühiskondlikud institutsioonid ja inimese sisemised võimed ehk keel, kujutlemine ja mõtlemine on kõik kogemuste piiramise ja korrastatuse produktid.

Seega - kui gehlenliku filosoofia vaimus jätkata - peab inimkond kõigepealt aru saama sellest, mis on tähtis ja mis tühine. Tühisest tuleb lahti öelda ja tegelda vaid tähtsamaga. Alles siis saab mõtlemise sisse lülitada, opereerida infoga, millel on ka mingi väärtus.

Igasugune looming eeldab kujutlemist ja mõtlemist. Kirjanik Isaac Asimovi sõnutsi on kirjutamine mõtlemine sõrmedega. (Asimovi ajal polnud personaalarvutid mõistagi kuigi levinud, mõtlemine käis pliiatsi ja kirjutusmasinaga.) Siinkohal tuleb teha üks oluline täiendus. Tihti juhtub, et kui näpud hüsteerilises tempos vastu arvutiklahve põrkavad, ilmub ekraanile vaid tühi tekst. Iva pole ollagi. Mõtelda on vaja juba enne arvuti taha istumist. Sageli pudeneb vajalik ivake pähe metsas või mererannal jalutades. Aktiivsema elustiiliga inimesed ütlevad, et isegi joostes või jalgrattaga sõites sünnivad väärt mõtted. Ka jooga vallandab loova sädeme.

Minu kõige uuema raamatu käsikirjale kulus laua taga umbes 300 tundi. Mõtlesin vähemalt 600 tundi. Muidugi ei mõõtnud ma tunde stopperiga, kuid sisetunne kinnitab, et iga olulise teose sigitamiseks kulub kaks korda rohkem aega kui sünnitamiseks. (Bioloogiline sigimine kulgeb miskipärast hoopis teiste seaduste järgi.)

Mõtlemine nõuab kõvasti aega. Ei anta seda niisama, aeg tuleb võtta. Siis saavad paljud asjad selgemaks ja mitmedki lollused jäävad tegemata.

Annid ja anded

Lõuna-Eesti küngaste vahelt võib leida nii mõnegi imeilusa järve või jõe, mille nimi kõlab tänini läbi muistsete aegade videviku. Valdur Mikita pakub raamatus "Lingvistiline mets", et Ähijärv ja Aheru järv ning Õhne ja Ahja jõed on saanud oma nime läänemeresoome vetejumala Ahti järgi. See olevat justkui kinnitus, et Ahtit kummardati ka Eestis.

Siinkohal on paslik nentida, et taoline väide ei ole vettpidav. Loodusrahvad panevad oma lastele ja ümbritsevatele maastikuobjektidele ikka sääraseid nimesid, milles peegeldub nimesaaja iseloom. Kui jões leidub pärleid, on ta Pärlijõgi, kui kallastel mühisevad soovõhad, saab ta nimeks Võhandu. Pruunika pinnaga järve hakatakse kutsuma Virtsjärveks. Muidugi võib nimi aja jooksul muutuda ja moonduda, nii nagu ka Virtsast sai Võrts.

Seega on vist suhteliselt ohutu väita, et Karula kandis asuv Aheru järv on saanud nime ahtruse järgi - tegemist ju veekoguga, kus vesi väga aeglaselt vahetub. Ähijärve on nimetatud ka Ahijärveks ning sedakaudu on ta sugulane Ahja jõega. Kuna ajaratas kipub kohanimede algustähti, eriti kaashäälikuid, maha lihvima, siis võib oletada, et sõna, mida otsime, on tegelikult kahi (omastav: kahja).

Kahjaks nimetas vanarahvas vaimudele-haldjatele toodud ohvreid, milleks võisid olla vili, piim, mesi või muud talusaadused. Harvemini ohverdati ka hõbevalget. Sõna ohver ise on germaani tüvega sõna. Kes natuke inglise või saksa keelt mõikab, veendub selles kohemaid (offer, das Opfer).

Kahi on hoopis iidsem sõna, mis etümoloogiasõnastiku järgi olevat samuti germaani juurtega, kuid ei saa välistada, et "kahja" võtsid esmalt kasutusele just läänemeresoome rahvad. Kui nii, siis on kahi seotud sõnadega kahu ja kahisema, ehkki loogiline side nende vahel puudub.

Tuleme tagasi vee äärde. Kui vanad eestlased (õigem oleks ütelda: pärismaalased) Ähijärve kaldal kahimas käisid, siis tähendab see, et nad andsid midagi hinge tagant ära. Nad annetasid. Kahi oli and, mille loovutas vetele andekas inimene - nõid, loitsija, manatark. Andekas on see, kellele kõrgemalt poolt palju antud. Ta on anniga, seega loodud andma.

And on igimuistne soome-ugri sõnakild, mille meie esivanemad Uuralitest tulles endaga Läänemere äärde kaasa tõid. Isegi ungari keeles, kus eestlase kõrvale tuttavaid sõnu leidub mõni üksik, on olemas tüvi ad (adni, adok). Kaugemate uurali rahvaste jaoks on andmise kõrvaltähendus lubamine või toitmine. Kes endast midagi annab, see ka tõotab. Andekas toidab teisi oma annetega.

Siit jõuame järgmise, väga olulise sõna juurde. Andestus. Milline ilus haruldus inimese huulil! Andekspaluja palub andi. Suurt andi, annetust, mida on teinekord väga raske saada. Kes andestab, see annab palujale midagi väga erilist, puhast, säravat. Andestus on tõeline hõbevalge. Seda ei anta haldjatele, vaid luust ja lihast inimestele. Mis jääb andeksandjale, annetajale? Tohutu rõõm.

Andmisrõõm.

Maakate kättemaks

Tööd ei ole, tervis jukerdab, kaukapõhjas vedeleb üksildane sent. Riik ei hooli rahvast. Noorsugu ainult trallitab ja ajab lolli loba. Isegi ilmad on kehvad. Kõik on p...s.

Mida peaks tegema üks lihtne inimene, kes kükitab sellises sünges mülkas? Hing käärib. Kuid aeg-ajalt saab ta korgi kääritise peal lahti keerata ning näidata oma meelsust. Ta läheb valima.

Meediamosaiiki silmitsedes jääb mulje, nagu oleksid Suurbritannia euroreferendum ja USA presidendivalimised lõppenud ettenägematu vapustusega. Lubage küsida: mida vapustavat on Brexitis ja Trumpi presidentuuris? Inimlikust vaatepunktist oli tegu asjade loomuliku käiguga. Meie siin Euroopa serval oleme pimestatud angloameerika tähesärast ega taipagi, kui sügavad on ühiskondlikud lõhed jänkide ja brittide maal. Rikkuse kullakarvalise vaaba alla on surutud määratu vaesus, lootusetus ja kibestumus.

Grant Wood "American Gothic"

Donald Trump sai hääli kahelt tiivalt. Esiteks nendelt, kelle jaoks oli Hillary Clinton vana läppunud eliidi võrdkuju ning sellisena täiesti vastuvõetamatu. Teiseks andsid Trumpile hääle vaesuses vireleva alamklassi ja rahulolematu keskklassi esindajad, kellest paljud näevad Trumpis endiselt kauaoodatud päästjat, rõhutute kosutajat ja heasüdamlikku, ent karmikäelist papat, kes lööb viimaks korra majja. Neid inimesi, kes siiralt Trumpile loodavad, ei kõiguta ka tema ilmselged käitumishäired ega vastuoluline iseloom. Trumpi kuulsa tuka alt vaatab vastu Ameerika lihtrahvas, meeldigu see demokraatia-usku inimestele või mitte.

Ei tohi lihtsat inimest hurjutada selle eest, et ta kingib oma kalli hääle populistile. Populist kõneleb rahvale arusaadavas keeles, isegi kui tema sõnad ei sisalda grammigi tõtt.

Ka Brexit oli populistide võit. Samas pole Suurbritannia kunagi Euroopa Liitu ära mahtunud, britid ei kuulunud euroliidu asutajate sekka ning esialgu ei tahetudki neid "klubisse" võtta. Brexiti eestkõnelejad haistsid isiklikku poliitilist saaki. Nad kasutasid ära lihtrahva seas valitsevaid meeleolusid, vastandudes eliidile ja üleilmastumisele. Trikk töötas. Halenaljaka legendi kohaselt olevat pärast rahvahääletust olnud Suurbritannias kõige guugeldatum küsimus: "Mis on Euroopa Liit?" Isegi kui tegemist on kaheldava legendiga, toob see ilmekalt välja kaks aspekti rahvamassi kohta: tegudes ollakse pealiskaudne ja mõtlemises puudub analüüsivõime. Seetõttu ongi lihtsat inimest kerge lollitada.

Probleemid ei kao sellegipoolest. Ajalugu on näidanud, et populistid, kes lubavad suurtele muredele lihtsaid lahendusi, tekitavad muresid hoopis juurde. Maailm peab seetõttu veel tükk aega harutama neid keerdsõlmi, mida Brexit ja Trump endaga kaasa toovad. Senistes võimukandjates pettunud lihtrahvas januneb aga endiselt inimväärse elu järele. Populistide edu ja maailma poliitilisel maastikul toimuvad muutused saab kokku võtta vaid kahe sõnaga: maakate kättemaks.

Võtame Brexiti. Enamik Londoni elanikke hääletas Euroopa Liitu jäämise poolt, samamoodi talitasid teistes suurlinnades elavad britid. Kõrge linnastumistasemega Šotimaa oli eriti tugevalt eurousku. Peale jäänud ei-hääled tulid enamjaolt maa-asulatest ja väikelinnadest. Trumpi-Clintoni duell kulges sama rada pidi. Clinton tegi puhta töö metropolides, nagu New York ja Los Angeles, kuid Trump noppis vilju vähem linnastunud ja pigem konservatiivse vaatega osariikidest. Ka Prantsuse presidendivalimistel oli Marine Le Peni selja taga vaesem maaelanikkond, samas kui pariislaste ja teiste suurlinlaste kindel lemmik oli Emmanuel Macron. Kergelt liialdades võib nentida: populism õitseb kõige kaunimalt väljaspool linnu, värske sõnniku peal.

Demokraatlikus riigis pole vaja sütitada revolutsiooni. Piisab sellest, kui valimistel senistele valitsejatele koht kätte näidata. Õnnetuseks ei taju kibestunud rahvamass seda, et läbimõtlemata valiku tõttu võivad nad veelgi enam kaotada. Rahvas võib kaotada ka demokraatia ning see on suur häving kõigi jaoks. Aga kas lihtne inimene näeb selles traagikat? Milleks talle demokraatia? See paljukiidetud demokraatia ei ole toonud lihtinimesele õnne ega rikkust. Küllap on ka Eestis üksjagu neid, kes vahetaksid demokraatliku riigikorra kõhklemata mõõduka diktatuuri vastu. Kääriv hing nõuab midagi kindlat ja kauakestvat, kuid mitmeparteiline liberaaldemokraatia ei paku seda.

Tumedad pilved, mis Ungari ja Poola kohale kogunevad, ei valmista kummatigi ülikonservatiividele muret. Euroopa on jõudnud järjekordselt ajajärku, kus usu ja rahvuse nimel ahistatakse süütuid inimesi, kohitsetakse sõnavabadust ja piiratakse poliitilisi õigusi. Taas on moes väärakas mõtteviis: "meie" hädades on süüdi "teised". Või konkreetsemalt sõnastades: enamus elab halvasti, sest vähemused elavad hästi. Lihtrahvaliku loogika järgi tuleb vähemustel elu keeruliseks teha, siis on enamusel parem.

Paljudele inimestele ei ole vastuvõetav globaliseerumine ega liberaliseerumine - arusaadav. Muutused on liiga kiired, mõttemallid teisenevad aeglaselt. Ometi on kurb vaadata, kuidas üldrahvaliku depressiooni tõttu tõugatakse kõrvale ühiskondlik kord, mis põhineb inimlikel väärtustel, vabadusel, õiglusel, üksteise austamisel ja mõistuspärasel arutlusel.

Kui inimene on sügavalt pettunud kõiges ja kõigis, vimmast ja lootusetusest katkutud, siis võib ta teha meeleheitlikke tegusid. Ka valimisurni juures. Kuna mõõdukad poliitikud ei suuda leevendada lihtrahva muresid, tuleb valmistuda taoliseks lõppvaatuseks, mida kirjeldatakse tuntud vimmalaulus: mõisad põlevad ja saksad surevad. Aga viimaks põleme kõik koos.

Lilled katavad kõike

Kui tuled San Franciscosse,
kanna kindlasti juustes lilli.

Nõnda laulis viiekümne aasta eest Scott McKenzie. 1967. aasta maikuus esmakordselt avalikkuse ette jõudnud laul "San Francisco" sai peatselt hipide hümniks. Võtame paar kilo pikki juukseid, raamime need kirju paelaga, lisame lohvakad vikerkaaretoonides rõivad, unustame jalanõud, riputame kaela päevinäinud kitarri - ja ongi üks tore hipi valmis.

Tagantjärele tunduvad need elukad, kes muinasjutulisest rahust jutlustasid, rahale ja kullakarvalistele asjadele sülitasid ning seejuures ennenägematut vabameelsust ilmutasid, äärmiselt naiivsed. Eks kuuekümnendad olidki naiivsuse ajajärk. Hipide sünnipaik asub seksrevolutsiooni, psühhedeelse muusika ja sõjatüdimuse ristteel.

Olles küll vaieldamatult lihtsameelsed (aga seda on noorsugu ju igal ajastul), peegeldus hipide tegevuses puhtinimlik vastuseis surmale ja hävingule. Topime püssitorud lilli täis. Siis püsib lootus, et sõda ei puhke. Mida muud üks pisike mutukas ikka teha saab.

1968 tõi maamunale palju armastust ja mässu. Armastus ongi vahel mäss hukatuse vastu. Päikeselisele armastuse suvele eelnes lootusrikas Praha kevad. See kevad tuli teisiti. Veriselt. Praha tänavatele veeresid tankid, lootus inimpalgeliset sotsialismist purunes. Õhku jäi mässajate ülev loosung: "Te võite lilled puruks tallata, kuid ei suuda peatada kevadet!" Paraku tuli idabloki rahvastel oodata uut kevadet veel paarkümmend aastat.

Mis jõud see õieti on, mis paneb inimesi ennast lilledega ümbritsema? Uste kõrval ripuvad lopsakad amplid petuuniate ja virkliisudega, peenardel naeratavad roosid, liiliad ja gladioolid, aknalaudadel uhkeldavad orhideed, säntpooliad ja pelargoonid. Lilled sobivad nii hällipäevaks kui ka pulmadeks, põngerjad alustavad kooliteed, sügisõied pihus, ja astuvad aastaid hiljem iseseisvasse ellu, lõhnavad kimbud süles. Kas pole nii, et need õrnad, värviküllased olendid, keda nii väga enda lähedal hoida tahame, sosistavad meile iga päev oma salapärases, ent ikkagi mõistetavas lillekeeles: "Memento mori!" Ära unusta, et sa sured.

Tosin aastat enne seda, kui hipid hakkasid lilli juustesse pistma, kirjutas Peter Seeger laulu, mis Marlene Dietrichi suu läbi sai üle ilma kuulsaks: "Kuhu küll kõik lilled jäid?" Nagu selgub, toob neiu õied tuppa, mehed lähevad sõtta ja viimaks on maa jälle lilli täis. Elu käib üha ringiratast, surm on vaid lühike vahepeatus. Lilled saadavad meid igal pool ja igal sammul.

Lõppsõna saab Erich Maria Remarque, kes võtab inimese, igavese lillelapse, kibemagusa saatuse tabavalt kokku: 

"Lilled katavad kõike. Isegi haudu."

Kas maarahvas hiit hinge?

Vahtsõl Meremaal juusk ilmadu käänüline Whanganui jõgi, midä maoori, säälse perismaalasõ, omma muistidsõst aost pääle elusas pidänü. Urbõkuul anti jõõlõ koguni eräõigus ja taast sai ammõtligult füüsiline isik. Jõgi või nüüt esiki kohtulõ minnä, ku tedä pall’u tsusitas.

Tuu "pommuudis" kõrvun, sõidi ma Lüllemäelt Antsla poolõ. Suur tii läts’ läbi langi. Kõrraga tundu, nigu olõs käünü pedäjide koonduslaagrin.

Tuhandõ puu olli sinnä uma hinge jätnü, mõni ütsik kõvvõr petäi viil saisõ pistü. Sääl om kül torm kõvastõ üten avitanu, et nuu langi nii suurõ omma, a lakõsraot mõtsa jääs iks egäl puul silmä. Mõnõn paigan om esiki ristipuid maha võetu.

Mõtsu raotas ülearu joba hulk aigu. Nüüt omma inemise üles heränü ja pelgäse, et Eesti jääs peris lakõs. Kuis mõtsatüüstüs kül niimuudu perutama nakas’? Asi lihtsä: riik (tuu tähendäs, et rahvas esi kah) om luudusõst kavvõmbalõ liiknu.

Turumajandusõ müüdi perrä om kasuminõ igäväne, rikkus tulõ majja sis, ku kaivat süvembält ja künnät laembalt. Luudusõusu müüt seovasta kirutas ette, et kõik käü tsõõri piten ja ütski kipõn siin ilman ei sünnü tühä paiga pääle. Ku koskilt võtat, piät kohegi tagasi ka andma.

Om nätä, et liin tõmbas maa inemisist puhtas. A liinan om joba tsivilisatsiooni hällüaost pääle masnu turu- ja progressiusk. Liinun ei olõ luudusõ iin koogutaminõ ilmangi au seen olnu. Vana-ao tsivilisatsioon pidäsi tähtsämbäs sõta, kauplõmist ja kiräsõnna. Tulõ igäveste edesi liiku, varra ja rikkust kokku aia. Ku muu ei avita, võta mõõk abis! Turumajandusõ müüt sündü liinaplatsil ja kasvi sõavällä pääl.

Luudusõusk om inämbältjaolt hingi uskminõ. Viimätse paarikümne aasta seen om tettü mitu tiidüsuuringut, kon om inemiisi käest küsütü luudusõ hinge kotsilõ. Tulõ vällä, et väiku pakan istus eestläsel viil ola pääl.

65% Eesti rahvast usk, et puul om hing (1994. ja 2010. aasta näütäjä), 82% pidä luudust hingelidses ja pühäs (2002). Protsendi omma ilusa, a kas inemise uskva periselt luudusõ hinge vai om tuu pall’as poosõtaminõ? Taa või olla kõgõst helleroosa rahvuslik ettekujutus, et mi olõmi õdagumaa viimäne maarahvas – kütämi sanna, krõmpsutami püdsehaina ja olõmi tuuperäst nii vägevä ja esimuudu.

Mõnõl puul ilman lövvüs päält maoorõ viil ehtsid luudusrahvit, kiä pidävä luku jõõst ja mäest. Nä ei murra pühäst mõtsast ossagi, selle et kiä luudust teotas, tollõlõ masva vaimu kätte. Samasugudsõ uskmisõ omma kimmäle kõigil luudusrahvil Tsiberi laanõst Andõ mägistüni. Usk kaits luudust parõmbalõ ku säädüs. Valitsusõ vahetusõ, sääduse võiva muutu, a usk püsüs mitmid aastasatu.

Tuud usku olõs seo ilma aigu ka "tsiviliseeritüil" rahvil õkvalt vaia. Eestin om pall’u vahtsõ ao pühämõtsu vai kaitsõalasid, a vahepääl om tunnõ, et noist ütsindä jääs vähäs. Eestimaalõ olõs inämb paganid vaia! Õnnõs vai õnnõtusõs ei tohe usku ütelegi inemisele pääle pressi, egäüts om prii uskma, midä taht.

Ummõtõ paistus mullõ, et keskkunna hoitminõ nakkas pääle ummamuudu ilmakaemisõst, mille päämidses jüväs om hingi uskminõ. Keskkunna hoitmist tulõ opata joba latsiaian, kõik haridus olku luudusluuga köüdetü. Haridustiidläse kõnõlõsõ ütesttüküst, et koolin piät opma väärtüisi tundma, sis kasus lats häätahtligus ja arusaajas inemises. Luudust tundõn ja tunnõtaden om taa tsiht käega kumpi.

Muiduki ei elä inemine õnnõ siimnist ja viitsilgast nigu tsirk. Rikkus lahmas karmanilõ edespitegi mõtsast, merest ja maa seest. Pääasi, et maa andõ tarvitõdas vastutustundõga, et näid as’anda es kulutõdu õga tsolgitu. Muidu löüdvä perän tulõva põlvõ, et nä eläse maal, millel ei olõki inämb hinge seen.

Seo kirätüü tull edimält vällä lehekuu 11. pääväl Uman Lehen.

Pildikesi Ülasteorust

Lauskjas org, kus õhtupoolikuti jalutada armastan, on heledat sädinat täis. Selle katkematu laulukanonaadi sees seilates näib, nagu oleks iga sädin kehatu, kusagil Linnutee avarustel sündinud ja Maale eksinud vaim, üks pisike lummutis, kes otsib sooja inimkõrva, mille sisse pesa punuda.

Ojas sulistab keskmist mõõtu lind, kümbleb nagu graatsiline parunipreili. Nimepidi ma seda sulekasukaga olevust ei tea. Pole hullu - vaevalt temagi mu nime kuulnud on. Pesnud kevadise pidurüü puhtaks, tõuseb ta veelt ning asutab end kõrgele pajuoksale, kus peaks olema kõige parem akustika. Ta lööb noka valla ning orupõhja viisipõimikut ilmestab korraga huilutav aaria.

Kaldapealsel istuv ülasepuhm on valged õied välja sättinud. Imelik, et teised ülased sama pole teinud. Neid on siin orus ju terve hulk. Emadepäeva eel näitavad nad alati oma õisi. Paistab, et seekord vaatasid nad ilmateadet ning jätsid põhjatuule lõõtsumist kartes õied avamata. Põhjatuul käib üle kaselatvade, lumepuru turjal. Hoidku selle eest, kui ta mõne helbe kogemata maha puistab!

Punase pihaga kuklased ilmateatest ei hooli, nemad on alustanud pesaehitusega. Projekt sai juba möödunud kuul valmis, palgati parimad töömehed ja ehitustandril käib vilgas sagimine. Nähes, kui vilets on ehitusmaterjal - kõigest kõrre- ja kulujupikesed - otsustasin väikestele töörügajatele appi minna. Tõin eemalt männikust pihutäie okkaid ja kompostihunnikust krõbisevat õlepudu. Kuklased ei jätnud hüva kraami vedelema. Ehitus läks täie lauluga edasi.

Part Petruška, vana naljanina, tiirutab prääksudes oja kohal. Ei tea, kus tema kallis kaasa kondab? Mõlemad on Ülasteorus tuntud kujud. Konnade ja nälkjate seas ei ole Petruška üldsegi populaarne. Ka sädistajad-huilutajad muutuvad närviliseks, kui sinikael välja ilmub. Tema ebamusikaalsed prääksatused rikuvad ju harmoonilise kontserdi ära. Räägitakse ka, et ta kauge esivanem Piilupart olevat kunagi rongijuht olnud, ühel reisil tukkuma jäänud ja raske õnnetuse põhjustanud.

Aga Petruška on ülbe, talle ei lähe teiste arvamus korda. Las teised sädistavad, prääksuda on mõnusam.

Vaba nagu loom

Metsloomad sünnivad loomu poolest vabana. Esimesest eluhetkest peale on nad iseenda peremehed, silmitsi oma saatuse, hirmude ja armudega. Seevastu koduloomad on inimese eestkoste all, nende elukäik sõltub inimlikest kapriisidest, soovidest, ihadest. Inimest ei juhi instinktid, vaid saamahimu, vahel harva ka ideaalid. Inimene ise paikneb elusorganismide süsteemis hallil alal, kusagil kodu- ja metslooma vahel. Tal on pudulojuse temperament, kiskja vaist ning jumala nägu.

Mis on kõrgeim inimlik siht? Metslooma vabadus. Täielik sõltumatus, kõigutamatu iseolemine, mille kristalsemaks väljenduseks püha hingerahu. Milline paradoks: inimene on kodustanud kõik enese ümber, suure osa loodusest ja ka iseennast takkapihta, kuid ometi ihaleb ta salaja metsluse järele. Sookured, šaakalid ja sääsed on tema iidolid.

Milles see väljendub? Noh, alustame või sellest, et inimene ei taha elada puuris ega paksude müüride vahel. Ta kiikab ikka metsa ja mere poole, olgugi et tsivilisatsiooni kesta kandes on ta loodusjõude pelgama hakanud. Selle asemel, et elada loodusega koos, püüab inimene loodust enda omaks teha. Ta istutab pottidesse lilli ja paneb need aknalauale - see on märk igatsusest looduse järele. Ta on taltsutanud sulgede, uimede, käppade, sõrgade ja kapjadega olendid, et olla nende lähedal. Ta künnab merd nagu vaal ja liugleb pilvede vahel nagu kotkas.

Inimene ei julge pöörduda otse metsikusse loodusesse, ta tahab metsa ja kõik neis pesitsevad olendid enda juurde tuua, viilida maha küüned ja kihvad, allutada põlislooduse impulsiivsus inimlikule mõistusele. Seejuures eitab ta iseenda julmust ja jõhkrust. Ta on krooninud end looduse kuningaks, arvates et mäed ja jõed ei saagi enam ilma temata hakkama. Isegi päike vajab paistmiseks tema luba!

Mõistagi on see enesepettus. Inimene hoiab raudses puuris sulelisi sõpru - ja ühtlasi iseennast. Kummal linnul on õieti parem elu - kas sellel, kel kindel katus pea kohal ja toit alati noka ees või tollel, kes omatahtsi ladvast latva lendab ning külma ja torme trotsib? Mõistab ju inimene, et ta tahab olla tolle teise linnu asemel, kuid ta peab elama nii, nagu lind, keda ta puuris hoiab. Kodustatud loomade abituses peegeldub kogu inimkonna abitus.

Inimene tahab, et loodus oleks tema moodi: sama ilus, mõistlik ja kasulik. Vaadakem tõele näkku: inimene hindab oma liigikaaslast ikka välimuse, mõistuse ja tulususe põhjal. Me hoiame häid suhteid nendega, kes võivad meile kasu tuua. Vajadusel ekspluateerime neid. Ega ilmaasjata pole "kullakaevur" mitmetähenduslik sõna.

Kuidas saada vabaks? Küllap on peamiseks eelduseks julgus. Julgus murda välja oravarattast ning elada nagu tõeline orav. Vilka ja muretuna, kuid samas hoolsalt tõrusid-pähkleid kogudes ja nugiste eest hoidudes. Peaasi, et inimeselooma vabadusejanu ei kustuks.

Sellega seoses on mul hirm eesti rahva pärast. Eestlaste (või maarahva, nagu me end sajandeid oleme nimetanud) ainus ja ehtne unistus on olnud just vabadus. Sellest on unistatud mõisa- ja kolhoosiajal, tahmases talutares ja prussakatega asustatud hruštšovkades. Eesti vabaduse hinnasildil punetavad vabadussõdalaste ja metsavendade verepritsmed. Esimene iseseisvusperiood kestis vaevalt ühe inimpõlve. Vabas riigis elades muutub ka rahva eneseteadvus. Eestlase vaimne DNA võib järgnevate aastakümnete jooksul tundmatuseni muteeruda. Kui vabadusest enam ei unistata, tuhmub selle tähtsus. Eestlane muutub passiivseks koduloomaks.

Teiselt küljest pole põhjust muretseda midagi. Noortes on endiselt metsikut vabadusejanu. Veel on müüre, mida maha lõhkuda ja kaplu, mida pooleks raiuda. Mullegi tundub, et Eesti pole päriselt vaba. Eestlase vaimu küljes ripuvad endiselt ahelad. Mõtted ei saa lennata, sest nad istuvad eelarvamuse puuris. Meelt kammitseb mõistmatus, teise nimega: puudulik empaatia. Unistada õelusevabast Eestist... noh, seda võiks teha ainult poolearuline. Kuid poolearulised on sageli head prohvetid. 

Inimlikud pahed kaovad maamunalt siis, kui viimne inimene on Manalateele läinud. Kuid ikkagi... Mis oleks, kui unistaks Eestist, kus puuduks asjatu pahelisus ja silmakirjatsemine? Õelus, kadedus ja jonnakus ei ole metslasele omased iseloomujooned. Need on tsivilisatsiooni, kultuuri produktid. Loom võib olla agressiivne ja ettearvamatu, kuid ta ei valeta ega silmakirjatse iialgi. Ta võib olla omakasupüüdlik, kuid mitte ahne. Loom võitleb selle eest, et ellu jääda, mitte selle eest, et olla liigikaaslastest parem.

Kui oleksime vahel nagu metsloomad - loomulikud...?

Valetamise mõnu ja aususe taak

Miks me tõerääkijaid ei salli?

Molière'i näidendis "Misantroop" tegutseb mees nimega Alceste, kes viskab peensusteni lihvitud seltskondliku etiketi prügikasti ja hakkab kõnelema üksnes tõtt. Selline ootamatu pööre üllatab ja pahandab tema tuttavaid. Pealegi on Alceste halastamatult aus ega jäta torkimata ühtegi viga, mida ta enda ümber näeb. Temast saab vihatud inimene ehk misantroop.

Kuigi mainitud näidendi sünnist on möödunud enam kui 350 aastat, ei ole selle sotsiaalne teravik mõistagi nüristunud. Eriti nüüd, kui kultuuriavalikkust raputas "Kalmeti juhtum". Avameelne kriitika oma koduteatri pihta lõppes sellega, et noor näitleja lahkus trupist. Ei olegi tähtsust, kas lahkumisavalduse ametlikuks selgituseks on "omal soovil" või "bossi käsul". Järjekordselt sai kinnitust eluteatri mõru reegel: lojaalsus kaalub üles aususe.

Teadmata midagi Eesti etendusasutuste üldisest sisekliimast, kerkib "Kalmeti juhtumi" puhul esile kolm aspekti. Esiteks: vanade ja noorte igipõline vastasseis. Vanad olijad, kes on kõik trikid-tükid ära teinud ja loorberipärgi kandnud, vajuvad tihtipeale mugavale sohvale ning ei ole muutustest kuigivõrd huvitatud. Eriti veel, kui muutusteks pole ka otsest põhjust. Noored tahavad aga mürgeldada, proovida midagi uut ja enneolematut. Nad ei karda riskida. Mõõduka tuulega lainetel loksumine ei vii ju kuigi kaugele. Tormi tahaks!

Teise aspektina võib esile tuua organisatsiooni ja üksikisiku sõltuvussuhte. Organisatsioon, kollektiiv või seltsing on ühiselt loodud süsteem, millest aja jooksul saab pahatihti raskesti taltsutatav müütiline elukas. Kollektiivsus hakkab kärpima individuaalsuse tiivasulgi. Igaüks, kes end mingi kollektiiviga seob, kirjutab tahes-tahtmata alla lojaalsuslepingule. "Omasid" kritiseerida on alati raske, eriti kui oled tänu neile saavutanud edu, omandanud maine või kogunud kenakese varanduse.

Linnateatri juhtumi teeb pikantsemaks ka asjaolu, et õpilane tõstis mässu õpetaja vastu, mis mõjub lausa pühaduse teotusena. Nii mõnigi suuremeelne õpetaja ütleb, et ta ise õpib kõige rohkem õpilastelt. Ent õpilase kriitikat omaks võtta ning sellest viljakaid järeldusi teha... küllap on see iga õpetaja jaoks kuratlikult ränk. Lõpuks jääb iga vastasseisu puhul peale ikka vana põlvkond, toimiv organisatsioon võidab donkihhoteliku üksikisiku ja õpetajale jääb viimane sõna.

Kolmas aspekt, millele tähelepanu pöörata, seostub aususega. Linnateatri olmedraama taustal kerkib valus küsimus: miks me ei salli ausaid inimesi? Jah, avameelsus teeb haiget. Aga haiget teeb ka hambaarsti puur - kas peaksime selle tõttu hambaarste vihkama?

Paraku osutuvad valetamine ja kerge silmakirjatsemine aeg-ajalt väga kasulikuks. Ikka seetõttu, et "mahedad valed" aitavad säilitada terveid suhteid. Kes tahab olla härrasmees, ei saa ju ilmetule daamile suu sisse ütelda: "Sa oled kole nagu labidas!" Küllap koletis teab isegi seda, et ta on kole, ausus on siinkohal asjatu. Aga valeta talle! Ütle: "Sa oled veetlevam kui roosinupp suhkrutoosis!" Ja see daam, olgugi kole, ei jäta naeratust võlgu. Härrasmees saab endale liitlase kogu eluks. Niisugune võim on valekesel!

Silmakirjatsemine on väga levinud seltskonnamäng. Seda mängitakse kõikjal. Poliitik ei saa tunnistada oma vigu või teadmatust - see kahandaks tema tõsiseltvõetavust. (Pealegi on kaalul valijate hääled - seega ka võim.) Teismeline geipoiss ei saa kapist välja tulla - ta riskib vanemate pahameele ja sõprade kaotusega. Häbi veel pealegi! Mis tahes alamastme tööline kirub tossakat ülemust suitsunurgas, truude kamraadide ringis - ainult hullumeelne paiskab oma kriitikanooled leivaisale otse näkku. Aga hullumeelseid siiski leidub. Õnneks.

Näitlejalt, nagu igalt kunstnikult, oodatakse ausat loomingut. Romaan, film või teatritükk, ka maal ja skulptuur on lõppematu retk tõe poole. Kunsti ei saagi valetades teha. Publiku ees küünitab näitleja Suure Tõe järele, ent kui ta lavalt maha astub, saab temast ikkagi Väikese Vale alandlik teener. Selline see elu kord on.

Valetada on mugavam kui tõtt kõnelda. (Ärgem seejuures unustagem: avameelsus ei tähenda veel tõe kuulutamist.) Aus saab olla ainult väga tugev inimene, sest ausus on roppraske koorem. Tasub tähele panna, et valetatakse ikka omakasu pärast, ebameeldivuste vältimiseks, sageli ka tegelikkuse ilustamiseks. See, kes otsustab kõneleda ja käituda ausameelselt, võtab enda kanda ka teiste, oma mõttekaaslaste taaga. Sest peab ju isegi argpükside armees leiduma mõni julge soldat, kes astub kõigi eest välja. Kui ta keeruline missioon õnnestub, saab temast kangelane. Kui ta ebaõnnestub, saab temast märter. Aga hiljem ei meenutata teda iial kui argpüksi.

Molière ei anna selgelt mõista, kas ta ise peab Alcestet sangariks või tobuks. Igatahes võib selle aususest pakatava tegelaskuju kiituseks öelda, et ta pole erapoolik. Teisi kritiseerides jääb ta ausaks ka enda vastu. See on juba aususe - või lolluse - kõrgeim tipp.

Hea surm

Jeesus armastab meid kõiki. Ta kannatas meie eest. Ta võttis killukese iga lihtsureliku murest ja kandis seda oma turjal. Tema elu- ja surmalukku on kätketud lihtne, ent sageli märkamatuks jääv sõnum: õndsuseni viib kannatus. Jõhkramalt väljendudes: teekond paradiisi kulgeb läbi põrgu.

Maailm inimese ümber on olnud alati ebakindel. Kannatused kuuluvad lahutamatult inimelu juurde (kas seda ongi tarvis siinkohal üle korrata?). Ühest küljest on inimkonna elujärg muutunud aina paremaks, keskkond turvalisemaks, ka meel peaks rõõmust pakatama. Me elame muinasjutus! Tööd muutuvad aina lihtsamaks, majapidamised mugavamaks, riigid õiglasemaks, hinged vabamaks. 

Paraku elab inimene nüüdsel ajal kauem kui kunagi varem. Just nimelt - paraku! Mida pikem elu, seda rohkem kannatusi. Ja elu, nagu teada, ei pikene nooruspõlve poolest, pikemaks venivad ikka rauga-aastad. See on moodsa inimese suurim tragöödia. Ta peab kannatama kauem ja rohkem kui tema esivanemad - kõikidest mugavustest ja vabadustest hoolimata.

Õnneks on ses püsimatus maailmas ka midagi kindlat. See on surm. Kas pole tore? Surm on hea ja usaldusväärne, sest ta tuleb alati, ei jäta ühtki hinge maiste hädade vahele virelema. Surm teeb kõigile kannatustele lõpu, ta halastab ühtviisi nii rikkale kui vaesele, kohtleb võrdselt mehi ja naisi, noori ja vanu, musti ja valgeid. Ometi - teda kardetakse. Kardetakse seda, mis kindel ja pöördumatu! Miks siis?

Või ehk polegi see surm, mille ees hirmu tuntakse? Hoopis surmaga kaasnev teadmatus võib mõnda tobukest igavese elu eliksiiri otsima panna. Ei tea ju keegi elavaist, mis maa see on, mille kaldaribal elulaevuke viimaks randub. Aga kuhu jääb siis maadeavastaja kihk ja uudishimu? Kas poleks lahe teada saada, mis puud seal elutagusel kontinendil õieti kasvavad, mis laulu linnud seal laulavad, millised senikirjeldamatud loomad seal ringi kondavad?

Surmahirmul võib olla veel üks kurb põhjus. Nii mõnigi meie seast pelgab surma, sest ta pole õieti elu maitset tundnud. Ta pole end päriselt elusana tundnud. Surra ilma elamata - jah, see on kahtlemata hirmutav. Kes kardab elu, peab kartma ka surma. Need kaks on ju lahutamatult seotud.

See elunatuke, mis meile taevases vaekojas välja kaalutakse, ei ole sugugi väärtusetu. Iseasi, kas sellega osatakse miskit mõistlikku peale hakata. Mõned kardavad õudset lõppu, elades lõputus õuduses. Nad ei suuda elu hinnata. Elu - nende endi elu - on vaevade keskel kaotanud tähenduse, devalveerunud ja amortiseerunud. Ei taipa vist ükski kannataja seda, et õndsus on lähedal.

Külmunud maakamaras peidavad end ikka elujõulised idud, mis nõuavad vaid pisut vihma ja päikest, et uhkelt rohetama lüüa. Nõnda on ka inimesega. Külmunud hing ärkab jälle masendusest ja meeleheitest, kui ta väestavat soojust tunneb. Enne surma tuleb palju kevadeid ja sügiseid läbi elada.

Vahel peab vaimselt surema ning siis jälle kevadise maastiku kombel üles tõusma, et mõista - ka ihuline surm ei ole lõpp. Kannatuse taga terendab õndsus.

Samal teemal:

Alasti Jeesus ja andestamise jõud