Metsloomad sünnivad loomu poolest vabana. Esimesest eluhetkest peale on nad iseenda peremehed, silmitsi oma saatuse, hirmude ja armudega. Seevastu koduloomad on inimese eestkoste all, nende elukäik sõltub inimlikest kapriisidest, soovidest, ihadest. Inimest ei juhi instinktid, vaid saamahimu, vahel harva ka ideaalid. Inimene ise paikneb elusorganismide süsteemis hallil alal, kusagil kodu- ja metslooma vahel. Tal on pudulojuse temperament, kiskja vaist ning jumala nägu.
Mis on kõrgeim inimlik siht? Metslooma vabadus. Täielik sõltumatus, kõigutamatu iseolemine, mille kristalsemaks väljenduseks püha hingerahu. Milline paradoks: inimene on kodustanud kõik enese ümber, suure osa loodusest ja ka iseennast takkapihta, kuid ometi ihaleb ta salaja metsluse järele. Sookured, šaakalid ja sääsed on tema iidolid.
Milles see väljendub? Noh, alustame või sellest, et inimene ei taha elada puuris ega paksude müüride vahel. Ta kiikab ikka metsa ja mere poole, olgugi et tsivilisatsiooni kesta kandes on ta loodusjõude pelgama hakanud. Selle asemel, et elada loodusega koos, püüab inimene loodust enda omaks teha. Ta istutab pottidesse lilli ja paneb need aknalauale - see on märk igatsusest looduse järele. Ta on taltsutanud sulgede, uimede, käppade, sõrgade ja kapjadega olendid, et olla nende lähedal. Ta künnab merd nagu vaal ja liugleb pilvede vahel nagu kotkas.
Inimene ei julge pöörduda otse metsikusse loodusesse, ta tahab metsa ja kõik neis pesitsevad olendid enda juurde tuua, viilida maha küüned ja kihvad, allutada põlislooduse impulsiivsus inimlikule mõistusele. Seejuures eitab ta iseenda julmust ja jõhkrust. Ta on krooninud end looduse kuningaks, arvates et mäed ja jõed ei saagi enam ilma temata hakkama. Isegi päike vajab paistmiseks tema luba!
Mõistagi on see enesepettus. Inimene hoiab raudses puuris sulelisi sõpru - ja ühtlasi iseennast. Kummal linnul on õieti parem elu - kas sellel, kel kindel katus pea kohal ja toit alati noka ees või tollel, kes omatahtsi ladvast latva lendab ning külma ja torme trotsib? Mõistab ju inimene, et ta tahab olla tolle teise linnu asemel, kuid ta peab elama nii, nagu lind, keda ta puuris hoiab. Kodustatud loomade abituses peegeldub kogu inimkonna abitus.
Inimene tahab, et loodus oleks tema moodi: sama ilus, mõistlik ja kasulik. Vaadakem tõele näkku: inimene hindab oma liigikaaslast ikka välimuse, mõistuse ja tulususe põhjal. Me hoiame häid suhteid nendega, kes võivad meile kasu tuua. Vajadusel ekspluateerime neid. Ega ilmaasjata pole "kullakaevur" mitmetähenduslik sõna.
Kuidas saada vabaks? Küllap on peamiseks eelduseks julgus. Julgus murda välja oravarattast ning elada nagu tõeline orav. Vilka ja muretuna, kuid samas hoolsalt tõrusid-pähkleid kogudes ja nugiste eest hoidudes. Peaasi, et inimeselooma vabadusejanu ei kustuks.
Sellega seoses on mul hirm eesti rahva pärast. Eestlaste (või maarahva, nagu me end sajandeid oleme nimetanud) ainus ja ehtne unistus on olnud just vabadus. Sellest on unistatud mõisa- ja kolhoosiajal, tahmases talutares ja prussakatega asustatud hruštšovkades. Eesti vabaduse hinnasildil punetavad vabadussõdalaste ja metsavendade verepritsmed. Esimene iseseisvusperiood kestis vaevalt ühe inimpõlve. Vabas riigis elades muutub ka rahva eneseteadvus. Eestlase vaimne DNA võib järgnevate aastakümnete jooksul tundmatuseni muteeruda. Kui vabadusest enam ei unistata, tuhmub selle tähtsus. Eestlane muutub passiivseks koduloomaks.
Teiselt küljest pole põhjust muretseda midagi. Noortes on endiselt metsikut vabadusejanu. Veel on müüre, mida maha lõhkuda ja kaplu, mida pooleks raiuda. Mullegi tundub, et Eesti pole päriselt vaba. Eestlase vaimu küljes ripuvad endiselt ahelad. Mõtted ei saa lennata, sest nad istuvad eelarvamuse puuris. Meelt kammitseb mõistmatus, teise nimega: puudulik empaatia. Unistada õelusevabast Eestist... noh, seda võiks teha ainult poolearuline. Kuid poolearulised on sageli head prohvetid.
Inimlikud pahed kaovad maamunalt siis, kui viimne inimene on Manalateele läinud. Kuid ikkagi... Mis oleks, kui unistaks Eestist, kus puuduks asjatu pahelisus ja silmakirjatsemine? Õelus, kadedus ja jonnakus ei ole metslasele omased iseloomujooned. Need on tsivilisatsiooni, kultuuri produktid. Loom võib olla agressiivne ja ettearvamatu, kuid ta ei valeta ega silmakirjatse iialgi. Ta võib olla omakasupüüdlik, kuid mitte ahne. Loom võitleb selle eest, et ellu jääda, mitte selle eest, et olla liigikaaslastest parem.
Kui oleksime vahel nagu metsloomad - loomulikud...?
