21. aprill 2017

Valetamise mõnu ja aususe taak

Miks me tõerääkijaid ei salli?

Molière'i näidendis "Misantroop" tegutseb mees nimega Alceste, kes viskab peensusteni lihvitud seltskondliku etiketi prügikasti ja hakkab kõnelema üksnes tõtt. Selline ootamatu pööre üllatab ja pahandab tema tuttavaid. Pealegi on Alceste halastamatult aus ega jäta torkimata ühtegi viga, mida ta enda ümber näeb. Temast saab vihatud inimene ehk misantroop.

Kuigi mainitud näidendi sünnist on möödunud enam kui 350 aastat, ei ole selle sotsiaalne teravik mõistagi nüristunud. Eriti nüüd, kui kultuuriavalikkust raputas "Kalmeti juhtum". Avameelne kriitika oma koduteatri pihta lõppes sellega, et noor näitleja lahkus trupist. Ei olegi tähtsust, kas lahkumisavalduse ametlikuks selgituseks on "omal soovil" või "bossi käsul". Järjekordselt sai kinnitust eluteatri mõru reegel: lojaalsus kaalub üles aususe.

Teadmata midagi Eesti etendusasutuste üldisest sisekliimast, kerkib "Kalmeti juhtumi" puhul esile kolm aspekti. Esiteks: vanade ja noorte igipõline vastasseis. Vanad olijad, kes on kõik trikid-tükid ära teinud ja loorberipärgi kandnud, vajuvad tihtipeale mugavale sohvale ning ei ole muutustest kuigivõrd huvitatud. Eriti veel, kui muutusteks pole ka otsest põhjust. Noored tahavad aga mürgeldada, proovida midagi uut ja enneolematut. Nad ei karda riskida. Mõõduka tuulega lainetel loksumine ei vii ju kuigi kaugele. Tormi tahaks!

Teise aspektina võib esile tuua organisatsiooni ja üksikisiku sõltuvussuhte. Organisatsioon, kollektiiv või seltsing on ühiselt loodud süsteem, millest aja jooksul saab pahatihti raskesti taltsutatav müütiline elukas. Kollektiivsus hakkab kärpima individuaalsuse tiivasulgi. Igaüks, kes end mingi kollektiiviga seob, kirjutab tahes-tahtmata alla lojaalsuslepingule. "Omasid" kritiseerida on alati raske, eriti kui oled tänu neile saavutanud edu, omandanud maine või kogunud kenakese varanduse.

Linnateatri juhtumi teeb pikantsemaks ka asjaolu, et õpilane tõstis mässu õpetaja vastu, mis mõjub lausa pühaduse teotusena. Nii mõnigi suuremeelne õpetaja ütleb, et ta ise õpib kõige rohkem õpilastelt. Ent õpilase kriitikat omaks võtta ning sellest viljakaid järeldusi teha... küllap on see iga õpetaja jaoks kuratlikult ränk. Lõpuks jääb iga vastasseisu puhul peale ikka vana põlvkond, toimiv organisatsioon võidab donkihhoteliku üksikisiku ja õpetajale jääb viimane sõna.

Kolmas aspekt, millele tähelepanu pöörata, seostub aususega. Linnateatri olmedraama taustal kerkib valus küsimus: miks me ei salli ausaid inimesi? Jah, avameelsus teeb haiget. Aga haiget teeb ka hambaarsti puur - kas peaksime selle tõttu hambaarste vihkama?

Paraku osutuvad valetamine ja kerge silmakirjatsemine aeg-ajalt väga kasulikuks. Ikka seetõttu, et "mahedad valed" aitavad säilitada terveid suhteid. Kes tahab olla härrasmees, ei saa ju ilmetule daamile suu sisse ütelda: "Sa oled kole nagu labidas!" Küllap koletis teab isegi seda, et ta on kole, ausus on siinkohal asjatu. Aga valeta talle! Ütle: "Sa oled veetlevam kui roosinupp suhkrutoosis!" Ja see daam, olgugi kole, ei jäta naeratust võlgu. Härrasmees saab endale liitlase kogu eluks. Niisugune võim on valekesel!

Silmakirjatsemine on väga levinud seltskonnamäng. Seda mängitakse kõikjal. Poliitik ei saa tunnistada oma vigu või teadmatust - see kahandaks tema tõsiseltvõetavust. (Pealegi on kaalul valijate hääled - seega ka võim.) Teismeline geipoiss ei saa kapist välja tulla - ta riskib vanemate pahameele ja sõprade kaotusega. Häbi veel pealegi! Mis tahes alamastme tööline kirub tossakat ülemust suitsunurgas, truude kamraadide ringis - ainult hullumeelne paiskab oma kriitikanooled leivaisale otse näkku. Aga hullumeelseid siiski leidub. Õnneks.

Näitlejalt, nagu igalt kunstnikult, oodatakse ausat loomingut. Romaan, film või teatritükk, ka maal ja skulptuur on lõppematu retk tõe poole. Kunsti ei saagi valetades teha. Publiku ees küünitab näitleja Suure Tõe järele, ent kui ta lavalt maha astub, saab temast ikkagi Väikese Vale alandlik teener. Selline see elu kord on.

Valetada on mugavam kui tõtt kõnelda. (Ärgem seejuures unustagem: avameelsus ei tähenda veel tõe kuulutamist.) Aus saab olla ainult väga tugev inimene, sest ausus on roppraske koorem. Tasub tähele panna, et valetatakse ikka omakasu pärast, ebameeldivuste vältimiseks, sageli ka tegelikkuse ilustamiseks. See, kes otsustab kõneleda ja käituda ausameelselt, võtab enda kanda ka teiste, oma mõttekaaslaste taaga. Sest peab ju isegi argpükside armees leiduma mõni julge soldat, kes astub kõigi eest välja. Kui ta keeruline missioon õnnestub, saab temast kangelane. Kui ta ebaõnnestub, saab temast märter. Aga hiljem ei meenutata teda iial kui argpüksi.

Molière ei anna selgelt mõista, kas ta ise peab Alcestet sangariks või tobuks. Igatahes võib selle aususest pakatava tegelaskuju kiituseks öelda, et ta pole erapoolik. Teisi kritiseerides jääb ta ausaks ka enda vastu. See on juba aususe - või lolluse - kõrgeim tipp.