Naeratav koletis

Ta on ilus poiss. Tark. Andekas. Musikaalne. Ja sportlik on ta ka. Pole vist põhjust lisada, et ta meeldib kõigile. Piisab tal vaid naeratuseks huuli paotada – ja naised toovad oma sulava südame hõbekandikul tema jalge ette. Kas keegi usub, et see inimkonna säravaim eksemplar, keda jumaladki kadestavad, on tegelikult koletis? Ei, muidugi ei usu. Punapõskne sile ladvaõun ei saa ju olla ussitanud!

*

Suhete aluseks on usaldus. Olgu kodus, tööl või sõprade ringis – usalduseta ei teki ega püsi ükski täisväärtuslik suhe. Mõned tüübid on aga spetsialiseerunud usalduse kuritarvitamisele. Nad meisterdavad imekauni maski, panevad selle endale ette ja võluvad maailma. Miks peaks keegi kahtlustama, et maski taga peitub midagi pahelist?

Kaks näidet langenud tähtedest, kes viimastel aastatel on musta kroonikasse jõudnud. Kunstjalaga jooksja Oscar Pistorius – invasportlaste suur iidol ja ühtlasi mõrtsukas. Miljoneid inimesi naerutanud koomik Bill Cosby – geenius ja sarivägistaja. Erinevad juhtumid, aga sarnased tagamaad. Raske uskuda, et mees, kes füüsilise puude või keeruka lapsepõlve kiuste on tippu jõudnud, võiks salamisi kurja teha. See ei lähe ju kuidagi kokku meie ühises alateadvuses kulgeva narratiiviga, mille kohaselt saab karjapoisist kuningas ja Tuhkatriinust printsess. Kusagil pole öeldud, et Tuhkatriinust võib saada hoopis nõiamoor.

Ka kodumaisest meediast on läbi käinud kaasusi, mille keskmest leiame lugupeetud ja armastatud kodaniku, keda sõbrad ja lähedased iseloomustavad kui töökat, ausat ja seltskondlikku inimest. Aga halastamatu kohtukull tirib ometigi tema arvutist päevavalgele kümnete gigabaitide kaupa lastepornot. „Ei, see ei saa nii olla!“ ahhetavad sõbrad-lähedased kooris. „Pole võimalik! Ta on süütu!!“ Ja järgmisel kohtuistungil selgub, et toosamune süütu sell on mitmele kümneaastasele tüdrukule käe püksi toppinud…

Ei või iial teada, millist patukoormat kannab endaga kaasas järgmine peenesse ülikonda pugenud, lipsustatud ja lõhnastatud härrasmees, kes ruumi astub ning edust ja enesekindlusest kiirgab. Kas ta peksab kodus oma naist? On ta raha ja võimu nimel valmis mõne kolleegi eluküünla kustutama?

Igale pätile pole löödud otsa ette templit, mis ütleks selgelt: „Tal on pikad näpud ja kibedad rusikad.“ Kuidas siis kurikaela ära tunda? Olla valvas ja samas… usaldada? Võimatu ülesanne! Kes usaldab natuke ja ääri-veeri, ei usalda üldse. Pole usaldust, pole ka suhet. Ei armastust ega sõprust.

Need, kes lõhuvad usaldust, lõhuvad inimkoosluse alusmüüri. See, kellele salakaval paharet on juba kurja teinud, ei pruugi enam kedagi usaldada. Kes saab hullusti kõrvetada, kardab tuld elu lõpuni. Meiega manipuleeritakse, meid petetakse, meid kasutatakse ära. Vähemal või rohkemal määral juhtub see igaühega. Kuritegu ei seisne üksnes varalises, moraalses või füüsilises kahjus. Iga kuritegu teotab inimlikkust ja vähendab usku kaaskodanike heatahtlikkusse. Nõnda teenib kurjus topeltpunkti.

Viha ja õigus 2

Mõne värava küljes võib näha silti, mis hoiatab kurja koera eest. Oleks tore, kui samalaadsed sildid hoiataksid ka kurja inimese eest. Siis teaks, keda vältida. Koer vähemalt lõriseb enne ründamist. Kuri inimene on aga salakaval. Ta lööb vaikides teisele noa selga.

Loomad ei vihka. Nad võivad olla agressiivsed, kuid vihkamine kuulub täienisti inimlike seisundite hulka. Loom ründab sageli vaid siis, kui ta on hirmul või näljane. Ka inimlikku viha seostatakse hirmu ja näljaga. Hirm teistsuguse ees ja nälg võimu järele – need on viha sagedased tagamaad. Ometigi näib, et enne seda, kui hirmust-näljast saab viha, läbivad inimlikud emotsioonid veel ühe staadiumi. Selleks on vastikustunne.

Inimene kui ühiskondlik loom ei saa niisama oma karjaliiget vihata. Ta peab leidma vihkamiseks kõlbelise põhjuse. See käib kergelt. Esmalt tuleb vihkamise objekt kõigest inimlikust puhtaks koorida ja anda talle uus liiginimi: ahv, siga, madu, lits, pede, kaltsupea, sitakott, värdjas… Valik on lai. Vastumeelset inimest ümber ristides kutsub vihkaja endas esile vastikustunde. Kui isik on inimlikust palgest vabastatud (ehk dehumaniseeritud), on teda juba lihtne vihata.

Ühtlasi märgitakse sel viisil maha kindlad piirid „meie“ ja „teie“ vahele. „Meie“ oleme ühtne kooslus, aga „teie“ olete võõrkehad. Loomulikult peavad „omad“ mistahes „võõraste“ tunnusmärkidega isendeid eemale tõrjuma, et säilitada kooslusesisene kord. Siit ilmneb ka viha seos võimunäljaga: teistsugustele tuleb koht kätte näidata. Inimesed ja värdjad ei saa ju koos valitseda.

Viha võib väljenduda pelgalt mõnes emotsionaalses purskes, ent vihkamine ise on protsess. Protsess, mille eesmärgiks saab olla vaid vihatava objekti täielik hävitamine või – kui see ei õnnestu – vihatava tõrjumine ühiskonna äärealale, tema püsiv alavääristamine ja tasalülitamine. Probleem lahendatud, maailm päästetud.

Mis on vihkamise kõlbeline alus? Vihkaja kõrgem staatus, ei muud. Kui ma kedagi südamest vihkan, siis pean seadma end vihatavast kõrgemale, seda nii mõistuse kui ka moraali poolest. Mina kui valge mees olen tark – järelikult on neeger (keda ma ei salli) loll nagu lauajalg. Loogiline! Kui ma olen silmapaistva potentsiga heterokutt, siis mingi roosa pepupoiss, kes naist ei taha, on täiega väärakas. Eks ole?

Vihkaja hiivab end võimalikult kõrgele poodiumile, et õigustada oma kõlbelist üleolekut neist, kes talle ühel või teisel põhjusel ei meeldi. Vihkajal on alati õigus – sest ta ise ütleb nii. Ta ei suuda võõraid omade sekka lõimida, sest see läheks vastuollu tema ülimalt lihtsa ja samas raudkindla mõttelaadiga. Valge ja must, päev ja öö, oma ja võõras ei saa tema mõttemaailmas kõrvuti eksisteerida. Planeet, millel vihkaja tegutseb, on monokroomne ja erinevad värvitoonid ainult segavad teda.

Vihkaja ei hakka end vaevama peente faktide ja lääge empaatiaga. Talle piisab teadmisest, mille ta on endale ise koljuluusse söövitanud: kõik inimesed pole inimesed ja seega ei vääri nad õnne, vabadust ega elu.

Samal teemal:

Viha ja õigus

Kuula! Näkid laulavad…

Väike alevik Virumaal. Kunagi ammu – siis, kui idakaarest tõusis korraga kaks päikest, ühel käes sirp, teisel vasar – oli see alevik õitsva kolhoosi keskus. Näete, nendel lubjarikastel nisupõldudel müttasid uhked punased kombainid. Aga selles tellistest kolossis ruigasid rõõmsalt igat mõõtu sead. Ja teispool toda vallseljakut seisis kõrvuti kaks hiiglaslikku karjalauta, sinakad silotornid kesk hoovi kui Peetruse katedraalid.

Jah… See oli ilus aeg. Kõigil oli siis tööd ja leiba. Lapsed laulsid rahust ja sõprusest, punased siidrätid kaelas. Polnud ühtki muret – eriti veel, kui õnnis parteipilet taskus. Pidu kestis, kuni neetud Eesti Vabariik tagasi tuli.

Nüüd on see alevik omadega sama hästi kui õhtal. Inimestest tühjaks jooksnud, varemetes ja jumalast hüljatud. Jah, postkontor veel töötab, apteek on lahti lausa kolm korda nädalas (kl 10–13), kohalikus keskkoolis, mille keldrisse on igaks juhuks tallele pandud silt kirjaga „Põhikool“, õpib peaaegu sada last. Tallinnasse ega Tartusse ükski buss ei käi, aga see-eest saab hommikul ja lõuna paiku Jõhvi kaudu Rakverre sõita (selle lõbureisi eest tuleb maksta vaid € 5).

Valla suurimateks tööandjateks on vallavalitsus, kool ja hullumaja. Õigupoolest on aleviku lähistel asuv psühhiaatriakliinik väga mainekas asutus, kus isegi Riigikogu liikmed sageli ravil käivad. Või noh – valijatega kohtumas.

Pixabay

Aga nüüd jõuame oma ringreisil õige põnevasse kohta. See siin on Kalmujärv. Pikad sajandid ei ole rahvasuud lukku löönud ja sestap teab rahvas endiselt kõnelda, et vanakurat isiklikult on sellesse roheka veega järvekesse sülitanud. Palju õnnetust ja nuttu on Kalmujärv oma külalistele kaela kupatanud. Alles see oli – nüüd on sellest küll tubli kakskümmend neli aastat möödunud – kui üks 16-aastane poiss järve uppus. Tema surnukeha ei leitudki kohe üles. Terve talve hulpis ta kusagil mustas järvemudas, enne kui Kalmujärv ta omastele välja andis.

Mullu suvel kõneldi uudistes, et üks mees, kes oli järve vastu suurt huvi tundnud – ta olevat iseäranis näkkidega seotud pärimust uurinud – leidis samuti kiire lõpu. Ta oli oma vanni uppunud ja keegi olevat teda seejuures aidanud. Muidugi tahad nüüd teada, kes see „keegi“ oli. Kuri näkk – kes muu.

Jätan siinkohal meie väikese ringreisi pooleli. Edasi saad lugeda juba raamatust „Seal, kus näkid laulavad“. 

Ahjaa, pean sind ka sõbramehe poolest hoiatama. Kui juhtud kuulma näkkide laulu, siis kata kohemaid kõrvad! Need kuradima näkid, kes imeilusat laulu lasevad, on tulnud just sinu hinge järele.

Kangelase tunnusmärgid

Eesti kõige pahelisem linn on Tartu. Nii kui päike looja läheb – ja pikal talveajal juhtub see õige vara – roomavad kõiksugu verejanulised molkused oma urgastest välja ning hakkavad ausaid kodanikke kimbutama. Videviku eel käratsevad hakid ja pätid üksteise võidu Taaralinna uulitsatel. See on hoiatav signaal ausatele kodanikele. Pugege peitu, kui elu armas!

Mida teha nendega, kel rusikad alailma sügelevad? Trellid neid ei paranda, sest vanglaleiva mekk on ju pätile magus. Oma kätega ta ausat leiba teenida ei mõistagi. Pättide peamine oskus seisneb lõhkumises, laamendamises, peksmises – hävitamistung on sügaval nende loomuses. Ehk peaks võllaroad kogu Eestimaa pealt kokku koguma ja lammutustöödele saatma? Kolhoosiaegseid kolosse, millest tarvis lahti saada, leidub ju Saarest Viruni. Peksu pätid kive, vast rahunevad siis maha!

*

Märtsi algul Tartus toimunud peksmisjuhtum polnud midagi ebatavalist. Kahjuks. Ometigi pani juhtum meedia kihama. Ärkas kogukondlik õigustunne. Ohvrist sai üleöö sangar, kes pälvis siseministri aukirja ja „Tuhande tartlase tänu“. Tema toetuseks ja tunnustuseks korraldati Kaubahalli ees (politseinike keeli öeldes: sündmuskohal) omamoodi meeleavaldus, kuhu kogunes inimesi rohkem kui mõnele suvalisele pagulasvastasele marsile. Millest kõneleb taoline asjade käik?

Me vajame kangelasi. Eeskujusid. Kedagi, kellele alt üles vaadata, kedagi, keda tänada julguse ja tragiduse eest. Kedagi, kes jääb endale kindlaks ka siis, kui see toob kaasa valu ja ebameeldivusi.

Sedapuhku leiti kangelane Tartust. Jaanus. Lihtsalt Jaanus. Anonüümne pereisa, kodanikujulguse kehastus, märter selle sõna kõige õilsamas ja puhtamas tähenduses. Ajal, mil õhus on palju hirme ning hirmutajad ise naudivad teenimatult aupaistet, ilmub järsku eikusagilt mees, kes ei karda. Ei karda seista enda ja heatahtlike inimeste eest.

Vaprus on kangelase tunnus, kahtlemata. Kuid kangelane peab olema ka suuremeelne. Jaanuse avalik kiri on vapustav lugemismaterjal. Ta püüab kurjameid, kes talle kallale tungisid, mõista. Mõistmises peegeldub andestus. Kui harukordne tegu on andestus – eriti praegu, vimma, viha ja küüniliste „arvamusliidrite“ ajastul!

Sooviks vaid, et iga inimese lähedal oleks mõni Jaanuse moodi sell – väike kangelane, kes seisab vankumatult õigluse eest ega karda tuldpurskavaid lohemadusid. Siis võiks tõesti öelda: Eestis kulgeb elu nagu muinasjutus.

Keelelaiskus

Ühed laigivad, teised feilivad, kolmandad apdeidivad. Stoori on lühike ja käšši on vähe. Djuudil kuulid prillid ja pingid šortsid – ühesõnaga, hott lukk.

Väike liialdus küll, aga nõnda need tänapäeva noored räägivad. Ja mitte ainult noored. Kõik, kes tahavad ajaga kaasas käia või lihtsalt lahedad olla, pruugivad importkaupa. Inglise keel, õigemini inglise ja eesti keele segapuder, on paljude jaoks ilmselt kergemini tarvitatav kui pääsukesemärgiga kodumaine toode – ausa sõnniku peal kasvanud puhas ja mahe eesti keel.

Eks inimene taha ikka lihtsamalt läbi saada. Olulised leiutised sünnivad sageli laiskusest. Õnneks on olemas üksainus, vaid keskmiselt 1,5 kg kaaluv masin, mis suudab luua teisi masinaid. See on inimaju. Laiskuse ja loovuse koostöös peitub arengu võti. Kui aju automaatrežiimile lülitada, kaob ka loov mõtlemine. Jääb üksnes laiskus.

Viimast manitsust silmas pidades võiks ka keelde suhtuda loominguliselt. Keel peab arenema, ainult nõnda saab ta pikalt kesta. Igavate inglise muganduste asemel kõlagu keeles rohkem soomeugri juurikast võrsunud vaimukaid uudissõnu. Parem oma endel peos kui võõras selfi katusel!

Eesti keelde sattunud barbaarsed toorlaenud näitavad kõneleja laiskust. On loomulik ja küllap ka paratamatu, et inimesed viibivad hommikust õhtuni  ingliskeelses keskkonnas. Aga vahel, kui õnnestub sealt välja ronida, võiks aju ümber seadistada – tagasi eesti keele lainele. Natuke vaeva tuleb selleks näha, jah. Ennekõike on see mõtlemise vaev. Tark ju ikka mõtleb, enne kui ütleb.

Kõik ei ole suhteline

Pikalt võib arutada selle üle, mis on elu mõte, kuidas tekib teadvus või kas me tegutseme ikka vaba tahte ajel. Need teemad on filosoofidele juba üle paari tuhande aasta leiba andnud. Ei juhtu suurt midagi, kui igavikulised küsimused lõpliku vastuseta jäävad. Hoopis teine lugu on moraaliküsimustega.

Tavaline inimene – olgu ta Maali, Ants või Juku – ei mõtle igapäevaselt sellele, kas tema üks või teine tegu on moraalne. Ühiskonnas juurdunud moraalinormide üle ei vaielda, need võetakse vaikides omaks. Meid lihtsalt kasvatatakse moraalseteks inimesteks. Vähemalt ideaalis peaks see nii olema. 

Tegelikkuses ei kulge asjad normide ja ideaalide raudsetel rööbastel. Ikka tuleb ette olukordi, kui moraal lööb kõikuma ning kõlab hüüatus: ”Kõik on suhteline!” Aga kui moraalinorme saab tõesti mitut moodi tõlgendada, muutub küsitavaks ka moraalsete inimeste olemasolu. Viimaks loobutakse moraali mõistest sootuks – sellise veniva nähtusega nagu moraal ei ole ju midagi pihta hakata.

Moraalne inimene on sisuliselt sama, mis hea inimene. Ta käitub hästi, teeb teistele head – järelikult on ta moraalne. Selle väite valguses kerkib järeldus: hea ühiskond koosneb headest inimestest. Teisisõnu: hea on elada sellises riigis, kus on palju moraalselt käituvaid inimesi. Loogiline, jah? Kummati tekivad sellesse ilusasse järeldusse häirivad praod, kui naasta tolle laialt levinud seisukoha juurde, mis kuulutab moraalinormid suhteliseks.

Nii nagu Einsteni relatiivsusteooria ei tähenda, et kõik on suhteline, ei tähenda seda ka moraalne relativism. Kõlblus pole isiklik maitseasi, vaid ühiskondlik kokkulepe. Selle mõistmiseks tuleb teha lühike ajarännak antiikaega.

Veel enne, kui Sokrates Ateenas kuulsaks sai, jagas linnakodanikele tarkusi Protagoras. Loomulikult tegi ta seda raha eest. Aga üks tema mõtteteradest on praegugi täiesti tasuta saadaval: ”Mis ühele linnale tundub õiglane ja ilus, see seda talle ka on, senikaua kui ta niimoodi arvab.” Ehk siis – juba Protagoras leidis, et ühiskonnas kehtivad normid on pelgalt kokkulepete küsimus. Muutuvad olud, muutuvad kokkulepped, muutuvad seadused. Ja moraalisätted samuti.

Tänasel päeval lähtuvad demokraatlikud ühiskonnad suuresti just sellest antiikaegsest põhimõttest. Kokkuleppeline moraal – kõlab natuke kahtlaselt, eks ole? Aga kokkulepped, koosmeele ja ühisosa otsimine kuuluvad lahutamatult iga kollektiivi igapäevase elu juurde. Isegi kui tee kompromissideni on ränk ja aeganõudev, tasub see ette võtta. Inimkooslus saab eksisteerida ja areneda ainult kokkulepete mõjul, ei teisiti.

Moraali kõige olulisem, võib-olla ainus eesmärk – see, millelt ei tohiks kõlblusest ja kõlvatusest rääkides hetkekski kõrvale vaadata – on inimese igakülgne heaolu. Kui inimene elaks nagu metsloom, poleks tal põhjust „õigest“ ja „väärast“ käitumisest rääkidagi. Kannatuste vähendamine ning sellega humaansema elukeskkonna kinnistamine peaks olema iga õiglase riigi siht. See kehtib ka Eesti kohta.

Viha ja õigus

Vihakõne on kuum mõiste. Lausa kõrvetav. Meediaruumis lendlevad üha „võõraviha“, „rassiviha“, „homoviha“ ja tont teab, mis vihad kõik veel. Ei maksa unustada ka iidset klassiviha, mis suurtest sotsiaalsetest lõhedest tingituna ühiskonna madalamates kihtides salamisi podiseb. Ja siis on veel liiklusviha – või lausa liiklusraev, nagu tavaliselt öeldakse-kirjutatakse. Seega: vihasid leidub nüüdsel ajal igale maitsele, vali endale sobivaim ja vihka mõnuga!

Mida roomlane Horatius selle kohta oleks kostnud? Ira furor brevis est. Viha on lühike hullus. Aga hulluski võib pikalt kesta, sest väärtuslikku eluaega on praegusel inimesel vähemalt kaks korda enam kui oli ühel keskmisel Rooma impeeriumi alamal.

Vihkamine nõuab kahtlemata palju energiat. Pikki aastaid suudavad suurt viha kanda vaid väga jõulised isikud – need, kellel on küllaga vaimujõudu. Mõistus ütleb muidugi, et vaimujõudu ei tasu raisata tühja viha peale, aga katsu sa selle jutuga vihkaja juurde minna! „Mina pean vihkama,“ teatab tema, „sest mul on õigus!“

Õhtumaades on alates renessansiajast seatud esikohale isiklikud vabadused. Euroopa ajalugu on viimastel sajanditel olnud vabanemiste lugu. Terved rahvad vabanevad võõrvõimu ahelaist, pärisorjad lastakse priiks, naised pääsevad meeste kammitsaist, homod panevad putku heteroseksuaalide jurisdiktsiooni alt ja väikesed lapsed leiavad kaitset pahurate vanemate omavoli eest. Alles see ju oli, kui naist, last ja orja võis peksta nii, nagu käsi jaksab. Nüüd on meil inimõigused, mis kehtivad kõigile – nii enamustele kui ka vähemustele. Teadupärast kuulub igaüks korraga paljudesse enamustesse ja vähemustesse.

Mis on aga inimõigustel pistmist vihaga? Kui viha vallandub – olgu selle põhjuseks mis tahes – saavad kõige rohkem haiget nõrgemad ehk need, kes vähemuses. Inimõigused kaotavad silmapilk oma sisu. Inimõiguse asemele astub rusikaõigus. Raevunud mees võib naisele kallale minna, kui naine juhtub talle vastu vaidlema. Pimedad emotsioonid söövad mõistuse ja mees nõuab õigust peksuga – sest ta lihtsalt tahab nii. Ei oskagi teisiti. Viha on tema liitlane.

Jõud ja õigus kuuluvad kokku nagu pott ja pliidiraud. Kes tunneb, et tal on õigus, tahab seda jõuga läbi suruda. Kõik türannid ja diktaatorid on jõuga õiguse maksma pannud. Nende esimeseks ajendiks on olnud seejuures viha. Türann ei saa ega taha jagada oma võimu, kuid ta saab jagada viha. Hitler puistas üle Saksamaa juudiviha, Stalini võimu garanteeris klassiviha. Seejuures ässitasid nad vähemusi üksteise vastu, külvasid riigis paranoiat ja ebakindlust. Loomulikult püsivad diktaatorid võimul ennekõike tänu hirmule, kuid võimu legitimeerimiseks kasutatakse viha. Vana trikk, mis alati töötab.

See, mida tänapäeval vihakõneks nimetatakse, võib olla lihtsalt verbaalne tatt, mida rahulolematud (ja sageli vaimuvaesed) tüübid ohtralt toodavad. Vihakõne tagant kumab ka äärmist egoismi – mina mõtlen, räägin ja käitun õigesti, aga need teised teevad kõike põhimõtteliselt valesti, nad ei tohiks üldse olemaski olla. Kuid see osa vihakõnest, millesse tuleb kõige tõsisemalt suhtuda, puudutab üleskutset vägivallale. Sõnad iseenesest ei tapa ega sandista kedagi. Aga kui sõnast võrsub tegu…

Kuidas peatada hullust? Ikka mõistusega. Viha lahutamatuks kaaslaseks on mõttelaiskus. Must-valge maailmapilt, mis lodevate mõtete ja pooltõdede peale on ehitatud, laseb ka vihal aina sähvida. Faktid, ratsionaalsed argumendid, demagoogia-vaba arutlus – need on vahendid, millega viha tõrjuda. Aga kelle ajju on vihauss juba pikad käigud uuristanud, seda ei päästa enam püha vesi ega hõbekuul.

Mõned väikesed võililled

Kui ma kooli jõudsin, leidsin oma laual seitseteist õnnesoovikaarti. Olin sellest väga üllatunud – ma ei teadnud, et mul on nii palju sõpru. Tavaliselt oli sünnipäevalapse laual seitse-kaheksa kaarti ja mõnel vähemgi. Aga võib-olla sooviti mulle seepärast nii palju õnne, et olin nüüd klassis kõige parem õpilane?

Nõnda kirjeldab Heljo Mänd üht sünnipäevahommikut mälestustekogus „Väikesed võililled“ (1983). Siiski ei saa kõik head õpilased ja head kirjanikud kuhjaga õnnitluskaarte. Aga Heljole ulatab arvukas lugejaskond tänasel suurel hällipäeval kindla peale heade soovidega kaardikese – kui mitte teisiti, siis oma südames. Tema lihtsate, kuid imearmsate juttude, näidendite ja luuletuste seltsis on üles kasvanud mitmed põlvkonnad. Kümned tuhanded eestlased on koos Mõmmiga tähti õppinud, ümber Nõiakivi luusinud, Krokodilli kadunud saba otsinud ja Koera taskusse pistnud.

Eelmainitud raamatus „Väikesed võililled“ kõneleb Heljo Mänd sellest, kuidas ta üldse kirjutamise juurde jõudis. Tüdruk oli kümme või üksteist, kui ta haigestus kopsupõletikku. Haigevoodis lebades tuli talle järsku pähe, et võiks ajaviiteks luuletuse kirjutada. Esimese luuletuse pühendas ta nukule nimega Mia, kes oli pikkadel tõvepäevadel tüdrukule sõbra eest. Teine luuletus sündis sirelist – mis sest, et Heljo akna all sireleid ei kasvanud. Suured inimesed luuletasid ju igasugu asjadest.

Hiljem meisterdas väike Heljo luuletuse varalahkunud onu Ruudi mälestuseks. Täiskasvanuid liigutas see nii väga, et Heljo sai vanaemalt esimese tellimustöö: kirjutagu tüdruk memme jaoks matusekõne. (Asja sellest kõnest vist ikkagi ei saanud.)

Kõige esimene jutt, mis Heljo nime all ajakirjanduses ära trükiti, ei olnud aga üldse tema kirjutatud. Selle pani tema eest paberile üks teine tüdruk, kes tahtis näidata, et oma jutuga ajakirja veergudele pääseda pole üldse mingi kunsttükk. Kuid Heljo enda käega kirjutatud lugusid ei tahtnud ajakiri miskipärast avaldada… Alles siis, kui häbelik, aga järjekindel tüdruk oli teele saatnud jutukese kahest siilipojast, trükkis ajakiri Laste Rõõm selle ära. Heljo Mänd oli kirjandusse astunud.

„Väikeste võilillede“ läbiv teema on valetamisega seotud hirm ja häbi. Isegi kui väike Heljo oli häda pärast sunnitud vale kuuldavale tooma, elas ta seda koledasti läbi. Kirjutades pole ta kunagi valetanud. Tema teostes ei kohta lugeja midagi võltsi või järeletehtut. Paljudele kirjanike jaoks on raske kirjutada valetamata. Heljo Mänd kirjutab seda, mida mõtleb ja tema sulge juhib kindel südametunnistus.

Olgugi et tema tekstid pole kuigi ambitsioonikad, neis puudub autori egoistlik tahe salvestada oma nimi igavikku, õhkub neist ajatut headust. Tõepoolest – Heljo Mänd pole vist eales kirjutanud kurjusest, ta usub üksnes headusesse.

Hääst väest

Antsla vald sai minevä aasta vahtsõ tunnuslausõ: hää väega kotus. Uhkõlõ kõlas, a esihindäst või egä liin ja vald kellädä, et timäl om tuhat volti väke takan. Tunnuslausõst om kassu õnnõ sis, ku taal om mõtõ seen. Toda mõtõt tulõgi otsma nadada.

Mille perrä muialpuul Antslat tuntas? Suurõmbal jaol inemiisist lüü ette kõgõst Hauka laat. Laatu om siin kandin peetü ammudsõst aost, Hauka laat olõssi nigu vana kombõ jakk. A üts rahamaiguga prallõ, millest jääs egä aasta keskliina uulitsailõ maha prükü ja ossõlumpõ, ei olõ kül sääne asi, mille peräst uhkust tunda. Jah, mõni miis saa hääd väke laadaõllõst, a tuud tunnuslausõ luuja vast iks es mõtlõ. Ku vald taht hinnäst parõmbast küllest näüdädä, tulõ edeplaanilõ säädi midägi kultuursõt.

Kon tuu vägi meil tsärises? Mõtõ juusk kõrraga luudusõ ja vannu pühäkotussidõ pääle. Ku näpuga müüdä Antsla valla kaarti vitä, lövvämi säändsid kotussid nigu Kalmõmägi ja Keriguniit. Antslast Tsooru poolõ minnen jääs kurrakätt Pühämägi, Rimmin saisva kõrvuisi Kabõliasõ ja Ristimägi. Kikkaoja kandin om suurõ tii veeren Kerigumägi.

Vanarahvas es panõ mäkile uhkid nimmi ilmaaigu. Kerik kotussõnimen või näüdädä tuud, et sääl paigan om innembüisi olnu kihlkunna õpõtajal kar’a- vai põllumaad. A kalmu, risti vai kabõliga köüdeti nuu kotussõ, midä paganaaost pääle oll’ pühäs peetü. Tõsõ sõnaga: nuu olliva suurõ väega kotussõ.

Tuud või kimmäle üteldä, et Antsla kandin – nigu muialpuul Eestin – oll’ mitmõsaa aasta iist hulga väikeisi puust vai kivist kabõlid. Suur osa noist saisõva mõnõ muistsõ luudusligu pühäpaiga pääl. Lähükesen võisõ olla ka mõtsanukk, kohe koolnuid matõti. Talurahvas oll’ põlvõst põlvõ harinu käümä kabõli- ja kalmumäel, kon sis hindäle tervüst ja karjalõ edesiminekit pallõldi.

Antsla ja Urvastõ vallan om ka mitu Jaanimäke. Vanastõ tetti sääl jaanituld. Ütskõik määndse unigu otsa suvidsõ käänüpäävä tuld tetä es või. Tuu jaos olli iks väekamba mäe valmis kaetu. Nii et väke om Antsla vallan küländ – ammuta vai pangiga!

No om koduluulaisil perämine aig minnä arhiivi uma kandi legende otsma ja vannu inemiisi käest uuri, määndsid juttõ nä ütest vai tõsõst kotussõst tiidvä. 

Sis tulõ tähüstä Antsla kandi luudusligu pühäpaiga – kivi, lätte, mäe ja mõtsa. Mõni tege seo jutu pääle suurõ silmä: kas noid kotussid mi vallan ülepää om? A kiä ots, tuu löüd!

Hää väega inemiisi ei või kah är unõtada. Antsla vallan om ju elänü näütüses kirämiis Kangro Pärni ja ravitsõja Kaika Laine. Pärnil om mälestüskivi ja Lainel pink, a noist jääs vähäs. Näide ellu ja tüüd om vajja põh’aligumbalt uuri ja ilmarahvalõ kaemisõs üles panda. Tuu jaos olõssi vaia kõrralikku vallamuusõummi (ja muiduki umajagu rahha).

Karula rahvuspark valla lõunaosan om juba saanu umanäolidsõs turismipiirkunnas. Säält saa vald kopatävve matõrjaali, midä uma «brändi» ülesehitämisel tarvita: aoluulinõ talurahvakultuur savvusannast mesipuiõni, mahhetuutminõ ja luudusravi. Rahval om säändside asju vasta ilmadu huvi, tuud võis valla tutvustamisõl abis võtta.

Ma pelgä õnnõ toda, et egäsugudsõ mõttõ, mis käävä valla «brändi» kottalõ, jääse tüküs aos riiuli pääle saisma. Õkva nakatas valdu ütte lüümä. Ei tiiä viil, kas paari-kolmõ aasta peräst sais kaardi pääl Antsla, Urvastõ vai ütsainus Võromaa vald. 

Para omgi vast targõmb uuta ja kaia, kuis haldusreformiga lätt. 

Sis, ku vahtsõ piiri omma maha märgidü, saas edesi märki, kuis «hää väe» tunnuslausõt pruukma naada. Võromaa om jo hääd väke täüs ja taa tunnuslausõ passis kõgõlõ Urvastõ kihlkunnalõ ja eski tervele Vanalõ Võromaalõ.

Metsik tee teadmisteni

Pimedusse mattunud minevik on põnev. Kui tulevik jääb alati tumedaks, siis mineviku peale on võimalik vähehaaval valgust tilgutada. Kerge see pole. ETV2-s jooksev seikluslik saatesari „Kadunud tsivilisatsiooni jälgedel“ näitabki, millist roppu vaeva tuleb arheoloogidel näha, et tungida ajaloo tihedate varjude sisse.

Eestlane Rait Kütt ja tema mehhiklasest kolleeg Lisseth Fuentes ajavad muistsete maiade jälgi. Selleks sukelduvad nad kitsastesse karstikoobastesse (mis juba ekraanilt vaadates tekitavad klaustrofoobiat) ja müttavad kõiksugu vaenulikest elukatest kubisevates džunglirägastikes. Ega me maiadest palju teagi ja vahest on faktide nappus ka üks põhjusi, miks maiade kuulus kalender 2012. aastal viimsepäeva paanika esile kutsus. Puuduvate faktide asemele asub fantaasia, millest omakorda jääb vaid lühike samm ogaruseni. Seetõttu on Mehhikos eestlase osalusel toimuvad teaduslikud ekspeditsioonid tänuväärselt vajalikud.

Kõrvutades maiade tsivilisatsiooni teiste, suuremal määral tuntud kõrgkultuuridega, hakkavad silma mõnedki vastuolud. Maiad tundsid nulli, aga mitte ratast. Neil oli keerukas kalender, kuid metallesemeid ei kasutatud. Maiade jaoks oli matemaatika lausa rituaalse tähendusega, ent seejuures ohverdati massiliselt inimesi. Siit ka küsimus: olid maiad geeniused või barbarid?

Teadlaste asi ei ole säärastele küsimustele vastata, teadlased koguvad fakte ja analüüsivad neid. Üksainus savipott, mis kusagilt veega täidetud koopast üles tuuakse, võib teadlase rõõmust kekslema panna. Aga Rait ja Lisseth leiavad selliseid potte virnade viisi! Ja milline tragöödia see on, kui üks müstiline potike kildudeks puruneb… 

Edasi rühitakse Yucatani poolsaare siseosas asuvasse džunglisse, kuhu on peitunud määramatu hulk maiade arhitektuurset pärandit. Õnnetuseks varitsevad seal ka maiade pühad loomad jaaguarid, mürgiastlaga skorpionid, vampiirlikud moskiitod ja veel mingid häbematud mutukad, kellest üks otsustab pugeda võttegrupi liikme kõrva sisse. Karta on, et hädad sellega ei lõpe…

Kummalisel kombel toimuvad ekspeditsioonid poolsalaja. Ennekõike isehakanud aardeotsijate ja turistide eemalehoidmiseks. Lisaks tuleb uurijatel pidada tuliseid sõnalahinguid maaomanikega, kes ei taha oma valdustes ühtki Indiana Jonesi näha. (Dr Jonesil läks muidugi kehvemini – tema pidi muuhulgas natside ja kommunistidega rinda pistma.) Aga tee teadmisteni pole kunagi sametvaibaga kaetud.

Sarjast võib jääda mulje, nagu toimetaks kaks arheoloogi ja nende tugimeeskond Yucatani metsades üksipäini. Tegelikkuses on muistsete mesoameerika rahvaste uurimisega ametis rohkelt inimesi kogu maailmast. Peale maiade pakuvad neile huvi ka asteegid, huaasteegid, olmeegid, tolteegid ja kes kõik veel. Omaette ooper on aga uuringuteks kuluv raha ja seda Mehhiko valitsus nähtavasti kuigi heldelt ei jaga. Saatesarjast selgub, et suur osa ekspeditsioonidel pruugitavast varustusest (s.h. uhke džunglimaastur) on muretsetud Raidi isikliku rahakoti toel. Aga mees ei kurda. Näha on, et Mehhiko võpsikutes ja koobastes kolamine pakub talle küllaga rahuldust. Need, kes maiade jälgi ajavad, peavadki olema suure adrenaliinivajadusega seiklejad.

Õigupoolest ei tohiks maiadest minevikuvormis kõnelda, sest see rahvas pole sugugi välja surnud. (Kui täpne olla, tuleks kõnelda maia rahvastest, kuna pole tõestatud, et tegemist oleks olnud ühe kindla rahvusega, samuti pole teada, kas maiadel oli kunagi ühtne riik.) Praegusaja maiadele otsa vaadates ei tahaks siiski uskuda, et tegemist on tollesamuse tsivilisatsiooni rajanud rahvaste järeltulijatega. Kuid ega keskmise eesti mehe palgel heiastu ka kohe Sakala Lembitu. Ajalooveskid mürisevad omasoodu ning jahvatavad isegi võimsaid tsivilisatsioone peeneks aganapuruks. Minevikku tungitakse aga ikka lootuses, et eelkäijatelt on midagi õppida.

Jõud tärkab, õitseb ja haljendab

Üks asi tuleb kohe selgeks teha. „Tähesõjad“ ei ole filmiseeria. „Tähesõjad“ on religioon. Neile, kes pole usklikud, on võimatu paari lausega selgeks teha, kes on jedi-rüütlid, mida teevad sithid ja kuidas toimib Jõud. Rääkimata sellest, miks „Tähesõdade“ esimene film kannab järjekorranumbrit IV ja neljas film on hoopis I osa. Õnneks nihutab uusim „Tähesõdade“ peatükk numeratsiooni õigetele rööbastele ja seitsmes film on tõepoolest ka seitsmes osa.

„Jõud tärkab“ on fännide seas tekitanud vastakaid arvamusi. Ühest küljest väärib kiitust asjaolu, et „Tähesõjad“ pöördus tagasi juurte juurde. Rohkelt praktilisi efekte, realistlikke mõõgavõitlusi ja tõelisi loodusvaateid. Digitrikkidega liialdamine, ebaloogiline käsikiri ja kohmakas lavastus muutsid 1999–2005 valminud eeltriloogia multifilmilikuks absurdiks. Fännid pidasid seda loomulikult pühaduseteotuseks.

Uuele filmile heidetakse aga ette ülemäärast ettevaatlikkust. „Jõud tärkab“ mõjub kohati nagu kõige esimese „Tähesõdade“ filmi ümberjutustus. Kriitika on põhjendatud, ent „Jõud tärkab“ lisab kosmilisele eeposele ka üht-teist uut ja lausa pöördelist. Esmakordselt viibutab ekraanil valgusmõõka naissoost rüütel – Rey. Ehkki ka printsess Leia ihus on Jõud olemas, pole ta seda miskipärast kunagi kasutanud ja vaevalt ta seda nüüdki, vana kindralina, enam teeb. Hämara minevikuga Rey lugu tõotab seevastu palju.

Teine uuenduslik samm „Tähesõdade“ universumis seostub Finniga – varem pole kurjuse jõudude jalaväelasi nii inimlikust küljest kujutatud ning fakt, et üks lihtsõdur poolt vahetab, tõestab ilmekalt, et isegi väljaspool Linnuteed ei ole valguse ja pimeduse vahekord lõplikult paigas.

Valguse ja pimeduse piiril kõigub ka uus paha poiss – Kylo Ren. Näib küll, et poisu on oma vanaisa, hirmsa Darth Vaderi, hädine koopia. Ent film annab mõista, et kurjus alles kogub jõudu. Kui Esimene Ordu (mis meenutab meie planeedil märatsevaid terroriorganisatsioone) suutis väheste ressurssidega valmis meisterdada legendaarsest Surmatähest mitu korda võimsama superrelva, mida nad siis veel järgmiseks võivad ette võtta? Isiklikuks kättemaksuks on põhjust ka Kylo Renil – sai ta ju filmi lõpul tüdrukult tappa. Arvata võib, et Kylo ja Rey kohtuvad duellil veel ja veel.

„Jõud tärkab“ tõi vana põlvkonna tähesõdalased kokku selleks, et nad saaksid anda teatepulga uuele generatsioonile. Uljaspäise kosmosekauboi Han Solo rolli võtab üle meisterlendur Poe, Leia ja Luke’i funktsioonid kantakse üle Reyle, nurjatut Keisrit asendab salapärane Ülemjuhataja ning muldvana guru Yoda asemele astub Maz Kanata – Jõudu selle naisolevuse soontes kahjuks pole, kuid terava mõistuse ja hea südame leiab tema juurest küll. Esialgu jääb selgusetuks vaid Finni roll. Ei teagi, kuhu tema tegelasliin võib kulgeda – ja seda põnevam.

*

Kui George Lucas 1977. aastal „Tähesõjad“ ekraanile tõi, põhjendas ta filmi sündi muuhulgas nõnda: „Tahtsin teha filmi, kus tegutseks positiivsed kangelased, kelle seiklustele kaasa elada ja keda eeskujuks seada.“ Sellega on kõik öeldud. Kangelasi ja muinasjutte vajatakse alati. Eriti praegusel segasel ajal, kui üks kriis ajab teist taga ning kurjus valgub üle maailma.

Mida õpetab „Tähesõdade“ seitsmes osa? Jõul on kaks poolt – hele ja tume. Kui kurjus saab väge juurde, tärkab Jõud ka headuse poolel. Uued ja südikad sangarid ilmuvad välja sealt, kust neid ei oodata. „Tähesõjad“ pakuvad lisaks vaatemängule ka tükikese lootust. Kulub ära!

P.S.

„Jõud tärkab“ rõõmustab vaatajat veenvate ja emotsionaalsete näitlejatöödega, milliseid saaga varasemates osades polegi nähtud. Filmi lõpustseen, kus Rey ja Luke kõrgel kaljunukil esmakordselt kohtuvad, on tõenäoliselt üks ilusamaid finaale „Tähesõdade“ seerias.

Müüride ajastu

Möödunud aasta lõpul rõkkas pool Eestimaad, kui näosaate täht Juss Haasma täie mõnuga Raul Sepperit jäljendas. Ilmutus seitsmekümnendatest mõjus korraga ägeda ja absurdsena. Unustatud diskopalast „Sein on ees“ sai silmapilkselt hitt. Youtube’ist võib leida terve posu klippe noorukitest, kes kooli jõulupeol Sepperit/Haasmad järele teevad. Ikka silmatorkavad vuntsid ees ja punased püksid jalas. Nalja kui palju!

Aga võib-olla ei peitu nali üksnes vuntsides, pükstes ja puusanõksudes. Võib-olla on tegu naljaga, mille taga kummitavad alateadvuslikud pained. Väljend „sein on ees“ sobiks kogu 2015. aasta motoks. Euroopasse kerkivad tarad, mis peaks rahvasterännet pidurdama. Eesti idapiirile plaanitakse samal ajal kõrgtehnoloogilist seina. Rahuajal ei kerki müürid ega barrikaadid, need rajatised tulevad mängu rahututel aegadel. Uus müüride ajastu on alanud.

Kes ei teaks suurt Hiina müüri, mida asuti laduma juba enam kui paartuhat aastat tagasi. Keskne kuningriik – nii muistsed hiinlased oma maad nimetasid – oli põhja poolt avatud vaenulikele rändhõimudele. Polnud teist lahendust – sein ette! Kui mongolid Hiina valdusi ohustama hakkasid, lasid Mingi dünastia valitsejad ehitada veelgi võimsama ja enneolematult pika kivimüüri, mille säilinud osadel võib praegugi jalutada. Ka Rooma keiser Hadrianus käskis tohutuks paisunud impeeriumi piirialasid müüridega kindlustada. Praeguse Inglismaa ja Šotimaa piirile rajati barbarite eemalehoidmiseks kõrge vall, mida tuntakse tänini Hadrianuse nime järgi.

Ometi pole müür üksnes positiivset tähendust kandev mõiste. Müür seondub ka vangistuse, eraldatuse ja rõhumisega. Nimetatud tähendused peegelduvad vastu Berliini müürilt. Selle langemisest on vaevalt üks inimpõlv möödunud – ja nüüd on müürid jälle platsis. Unistus müürideta Euroopast pole määratud täitumisele. Isegi vabadus nõuab seinu. Nii on kindlam.

Paraku ei kõrvalda müürid ühtegi ohtu. Need vaid takistavad kõige soovimatu läbipääsu. Füüsiline tõke annab ühtlasi sümboolse signaali: siit edasi ei saa, hoidke heaga eemale. Oht aga jääb. Euroopa rahvastel on põhjust mures olla. Sealhulgas eestlastel. Kas meie müürid – paiknegu need maastikul või meeltes – ikka peavad vastu? Ürgne ohutunne ei kao ega tohigi kaduda. Isegi mitte siis, kui müürid on kõrged ja tugevad. Trooja ei langenud tormijooksuga. Vaenlased pääsesid müüride vahele hiiglasliku puuhobuse kõhus. Ei maksa siis imestada, miks nõnda paljud eestlased võõraid umbusklikult piidlevad.

Aga müüride püstitamise hoos ei tohi unustada ka templite ehitamist. Kui pole õitsvat vaimuelu ja tugevat kultuurkihti, mille kaitseks siis üldse müüre ehitada?