4. jaanuar 2016

Müüride ajastu

Möödunud aasta lõpul rõkkas pool Eestimaad, kui näosaate täht Juss Haasma täie mõnuga Raul Sepperit jäljendas. Ilmutus seitsmekümnendatest mõjus korraga ägeda ja absurdsena. Unustatud diskopalast „Sein on ees“ sai silmapilkselt hitt. Youtube’ist võib leida terve posu klippe noorukitest, kes kooli jõulupeol Sepperit/Haasmad järele teevad. Ikka silmatorkavad vuntsid ees ja punased püksid jalas. Nalja kui palju!

Aga võib-olla ei peitu nali üksnes vuntsides, pükstes ja puusanõksudes. Võib-olla on tegu naljaga, mille taga kummitavad alateadvuslikud pained. Väljend „sein on ees“ sobiks kogu 2015. aasta motoks. Euroopasse kerkivad tarad, mis peaks rahvasterännet pidurdama. Eesti idapiirile plaanitakse samal ajal kõrgtehnoloogilist seina. Rahuajal ei kerki müürid ega barrikaadid, need rajatised tulevad mängu rahututel aegadel. Uus müüride ajastu on alanud.

Kes ei teaks suurt Hiina müüri, mida asuti laduma juba enam kui paartuhat aastat tagasi. Keskne kuningriik – nii muistsed hiinlased oma maad nimetasid – oli põhja poolt avatud vaenulikele rändhõimudele. Polnud teist lahendust – sein ette! Kui mongolid Hiina valdusi ohustama hakkasid, lasid Mingi dünastia valitsejad ehitada veelgi võimsama ja enneolematult pika kivimüüri, mille säilinud osadel võib praegugi jalutada. Ka Rooma keiser Hadrianus käskis tohutuks paisunud impeeriumi piirialasid müüridega kindlustada. Praeguse Inglismaa ja Šotimaa piirile rajati barbarite eemalehoidmiseks kõrge vall, mida tuntakse tänini Hadrianuse nime järgi.

Ometi pole müür üksnes positiivset tähendust kandev mõiste. Müür seondub ka vangistuse, eraldatuse ja rõhumisega. Nimetatud tähendused peegelduvad vastu Berliini müürilt. Selle langemisest on vaevalt üks inimpõlv möödunud – ja nüüd on müürid jälle platsis. Unistus müürideta Euroopast pole määratud täitumisele. Isegi vabadus nõuab seinu. Nii on kindlam.

Paraku ei kõrvalda müürid ühtegi ohtu. Need vaid takistavad kõige soovimatu läbipääsu. Füüsiline tõke annab ühtlasi sümboolse signaali: siit edasi ei saa, hoidke heaga eemale. Oht aga jääb. Euroopa rahvastel on põhjust mures olla. Sealhulgas eestlastel. Kas meie müürid – paiknegu need maastikul või meeltes – ikka peavad vastu? Ürgne ohutunne ei kao ega tohigi kaduda. Isegi mitte siis, kui müürid on kõrged ja tugevad. Trooja ei langenud tormijooksuga. Vaenlased pääsesid müüride vahele hiiglasliku puuhobuse kõhus. Ei maksa siis imestada, miks nõnda paljud eestlased võõraid umbusklikult piidlevad.

Aga müüride püstitamise hoos ei tohi unustada ka templite ehitamist. Kui pole õitsvat vaimuelu ja tugevat kultuurkihti, mille kaitseks siis üldse müüre ehitada?