30. detsember 2022

Rõõm varjab silmi mustade prillide taga

Üks ajastu on läbi saanud


Hea küll, las süda valutab, tähendab, sul on ta siis ikka veel alles. Aga sõduri süda on nii suur, et sinna vist peavad mahtuma kõik maailma mured ja valud. Aga kui ei mahu? Hea küll. Magame. Homme on jälle sõjapäev. Head sealt oodata ei ole. Oh sind, süda, süda...


Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Pixabay

Aasta 2022 läheb tulevastesse ajalookroonikatesse kirja sõja-aastana. Paratamatult. Kurjus pole ilmast otsa saanud ega saagi. Näib koguni, et ei lõppenud lihtsalt üks aasta. Seljataha jääb terve ajastu. Palju tuntud olulisi inimesi varises manalasse – selliseid, keda võib pidada omamoodi viimasteks mohikaanlasteks, ühe ajajärgu tõrvikukandjateks. Ajad muutuvad, tõrvikud kustuvad.

Keda ma silmas pean? Eks ole ju märgilise tähendusega, et tänavu lahkusid igavikku Elizabeth II, Gorbatšov ja Savisaar. Vaatame taustsüsteemi: Elizabeth sündis samal aastal kui Marilyn Monroe, ta asus troonile, kui Stalin oli veel elus ja Briti peaministriks Churchill. Kui palju inimpõlvi mahtus tema seitsmekümne trooniaasta sisse, kui palju sündmusi ja pöördeid!

Gorbatšov tuli ilmale viis aastat pärast Elizabethi, nõukogude süsteemi reformima asudes ei aimanud ta, et jääbki viimaseks punaimpeeriumi juhiks. Nüüd aga istub Kremlis üks püstihull, kes üritab vägisi toda impeeriumi taastada. Õnneks tulutult. Savisaar sündis paar aastat enne Elizabethi kroonimist. Ajalukku jääb ta Rahvarinde juhina, taastatud vabariigi esimese peaministrina, aga ka võimuahne populistina. Ükski pühak ei ole patust täiesti prii.

Riigitegelased pole mõistagi ainsad, kes inimeste saatust ja meelelaadi kujundavad. Meie seast lahkusid sel aastal ka Mats Traat, Jüri Arrak ja Kihnu Virve. Nad kõik olid millegi poolest viimased. Kihnu Virve oli viimane rahvalaulik. Igat masti muusikuid tegutseb palju ja tuleb aina juurde, kuid keegi neist ei pälvi rahvalauliku tiitlit. Ehtsate, mulla- ja meremaiguliste laulikute aeg on pöördumatult möödas.

Jüri Arrak oli viimane omanäoline kunstnik, keda igaüks käekirja ehk pintslitõmbe järgi ära tunneb. Öeldes "arraklik", kerkivad kohe silma ette need veidrad mütoloogilised, kuid samas nii maalähedased kujud. Arraklikud sarvikud, või kuidas neid nimetada. Sarvikute mänguplats poleks aga täiuslik ilma õnnistegijata.

Kes peaks Mulgimaale sattuma, astugu läbi Halliste kirikust, mille verevate müüride varjus peitub Eesti sakraalkunsti erakordsemaid taieseid: Arraku loodud altarimaal. See mitmekihiline maal pakub lähemal silmitsemisel põneva elamuse. Õnnistav Jeesus Mulgi maastiku ja sinimustvalge taeva taustal, pea ümber kuldne nimbus (või hoopis juustune Eestimaa kuu?), valge tuvi ja naeltega läbistatud käelabad...

Mats Traat oli meie viimane eepilise haardega kirjanik. Tahaks lisada: võib-olla, ilmselt, vist... Aga ei! Kirjandus marginaliseerub, lugemiskirg on massidele võõraks jäänud. Kirjanikel ei tasugi enam ette võtta "suurt eesti lugu" nagu Traadi tosinajaoline "Minge üles mägedele". Kes seda loeb, keda huvitab?


*

Sõja ajal räägitakse palju rahust. Tapatalgud sünnivad sõjakast meelest. Rahumeelne inimene ei kipu teistele kallale. Kel sisemus korras, laseb ka teistel rahulikult elada. See kehtib nii riikide kui ka isikute puhul. Vägivaldsed inimesed pole iseendaga rahu teinud, nende sise-elu on laokil.

Linnasüdames on palju elu, aga seal pole rahu. Ehtsad rahupaigad asuvad ääremaadel. Kus on siis inimese rahupaik, kui see ei saa olla kärarikkas südames? Ehk on rahu sõrmedes? Või hoopis kõrvades?


*

Esimesed jahedad sügispäevad sundisid ahju kütma. Halud olid juba valmis, tikud kibelesid, tarvis vaid tulehakatuseks natuke vanapaberit käristada. Näppu sattus kevadel ilmunud ajaleht 60+. Ei ole ma veel selle väljaande sihtgrupp, pikk tee on minna. Aga näe, silma ette jäi Jelena Skulskaja kolumn "Sametlaudlina ja marmorluik". Tema kirjutisi loen alati suure mõnuga. Seekord lugesin päris püstijalu, külma ahjusuu kõrval. Skulskaja meenutas kauni sõnaga oma isa Georgit. See tekst läks hinge.

"Kunagi ei tohi meelt heita sellepärast, et sind ei ole tähele pandud, mõistetud ega hinnatud," vahendab Skulskaja isa õpetussõnu. "Veel rääkis isa, et õnnestumisele tuleb kaasa aidata ja et tagasilöökide korral peab elu rahulikumalt võtma... Tuleb rahulikult sisse hingata, säilitada väärikus ja oodata, millal viltuvedamine lõpeb."

Ahi sai küdema, aga selle kolumni rebisin lehest välja ning jätsin alles.


*

Rahu, ainult rahu. Euroopa saatus küpseb Ukrainas. Ei tea veel keegi, milline see olema saab, aga Tolkienil oli kahtlemata õigus: kääbikud suudavad Sauroni hävitada.

Taas tuletati meile meelde, et vabadus on habras nagu rõõm. Orjust on inimeste maailmas läbi aegade olnud rohkem kui vabadust, muresid rohkem kui rõõmu. See pole loodus-, vaid inimseadus. Rõõm varjab oma säravaid silmi mustade prillide taga, ei näita neid igaühele. Ta silmad on väga tundlikud.


*

On täiesti võimatu püsida pikemat aega traagilises meeleolus, selle poolest sarnaneb inimmõistus fööniksiga. Kasulik või kahjulik, kuid see on lihtsalt osa inimese elutahtest. Ometi laskis just seesama omadus meil omal ajal alustada üht kurnavat sõda teise järel. Ent me oleme kord juba nii loodud, et meie mälust kustuvad varsti ükskõik kuitahes parandamatud kaotused ja hoobid – teisalt peame kähku tavaliseks ja harjunuks muutma ka kõik üleva ja suurejoonelise, et elu oleks talutav.


John Wyndham "Trifiidide päev"