Kuidas saada iseendaks (Jungi näpunäidete järgi)
Psüühikateaduste supertäht Carl Gustav Jung, kelle sünnist möödub tänavu 150 aastat, ei olnud ainult teedrajavaid teooriaid loonud analüütik, vaid ka 20. sajandi üks silmapaistvamaid mõtlejaid. Tänu mitmekülgsetele huvidele nagu ajalugu, esoteerika ja mütoloogia suutis ta psühholoogia avaramasse voolusängi juhtida ning ehkki mõningad tema ideed, näiteks kollektiivne alateadvus, ei ole teaduslike vahenditega tõestatavad ega ümber lükatavad, pakuvad need kahtlemata intellektuaalselt erutavaid seletusi inimloomuse ja -isiksuse mõistmiseks.
 |
| Pixabay |
Noorukieaga kaasnevad füsioloogilised muutused põhjustavad ühtlasi psüühilise revolutsiooni. Jungi sõnutsi hakkab just teisme-aastail psüühe kuju võtma ja ehkki lapse arhetüüp sügaval alateadvuses soovib jääda mudilaseks, peab inimene hakkama otsima oma kohta elus. Murdeiga – nagu eestikeelne nimetuski kinnitab – on tohutu murrang, võrreldav liblika arengujärguga, mil kookon rebeneb ja valmik asub välja ronima. Kohe kerkib ta ette saatanlik küsimus: „Kes ma olen?” Vastusevariante elu niisama ei anna.
Identiteediloomega tegelev noor on seatud keeruka probleemi ette: milline on see sisemine, „tõeline“ mina ja millist külge sobiks näidata ka väljapoole. Taoline rollide valik, nende selgeksõppimine ning veatu esitamine tekitab vaimseid pingeid.
Jung on sellist isiksuse pingestatud arenguprotsessi seletanud läbi ajusse kodeeritud arhetüüpide. Üks neist on Persona – „mask“, mille taha varjudes tahetakse näida ühe või teisena, et jätta üldsusele aktsepteeritav mulje. Edasijõudmiseks peab isik teadma, millist rolli temalt nõutakse. Paljud inimesed elavad topeltelu: ühte, mille üle võimutseb Persona ja teist, mis rahuldab muid psüühilisi vajadusi.
Paistab, et Jungi Persona on enam-vähem sama, mida üldisemalt imidžiks või kuvandiks nimetatakse. Elu jooksul tulevad esitusele üha uued rollid, samal ajal kui vanad „kavast“ maha võetakse. Üks keskmine mees astub sellistesse rollidesse nagu poeg, isa, vanaisa, õpilane, tööline või ülemus, abikaasa jne. Iga rolliga kaasneb erinev mäng, tekst ja publik.
Jung hoiatab, et kui sisemine Mina liialt Personaga samastub, tõrjutakse teised isiksuse omadused kõrvale. Miks paljud edukad, jõukad ja kuulsad inimesed läbi põlevad? Süüvides vaid ühte, avalikkusele suunatud rolli ja teeseldes huvi asjade vastu, mis tegelikult isikut ei huvita, võivad tekkida tühjusetunne, masendus ja meeleheide. Ei tasu siis imestada, kui mõni kuulsus narkootikumide üledoosi tõttu sureb või hinge viinakuradile kaotab. Paraku kulub juba noorukieas suur osa energiast Persona väljakujundamisele. Noor inimene tähtsustab sageli üle välimist kuvandit, jättes sellega unarusse sisemised vajadused. See pole ainus murdeea oht.
Noorus on aeg, mil inimene peab toime tulema pinnale kerkivate instinktidega. Järsult väljapurskunud seksuaalenergia on võimas jõud, mis võib muunduda nii loominguliseks kui ka hävituslikuks palanguks. Teismeiga toob inimeses esile metsiku looma – ürgse elaja, kellest võib vormuda kas jumaliku, idealistliku printsiibi, mõistuslikkuse ja loovuse poole püüdlev või puhtalt instinktidest lähtuv impulsiivne iseennast ja kõike ümbritsevat lõhkuv olend.
Inimese instinkte ja loomalikku olemust kehastab Jungi õpetuses Varju arhetüüp. Ühiskonna täisliikmeks saamisel on vaja Vari taltsutada. Samas ei tohi teda ka alla suruda, sest vastasel juhul leiab Vari väljundi vägivallas. Toored roppused, hoolimatus, sadism ja kriminaalne käitumine on just Varju toodang.
Eelpool esitatud küsimus „Kes ma olen?“, millele nii noored kui ka vanad peaksid vastust otsima, on oluline juba seetõttu, et enese üle mõtiskledes ja oma identiteeti paika timmides maandab inimene mäslevaid instinkte. Varju taltsutamisel tuleb kasutada mõistuse köidikuid. Tervikliku maailmavaate ning kriitilise mõtlemise arendamine ei lase emotsioonidel psüühikat liigselt lõhkuda. Loominguline ja füüsiline tegevus kanaliseerib energiat, mis jõude seistes võibki ürgelajat mässama ärgitada. Teisest küljest pole kindlasti igaühel eeldust destruktiivselt tegutseda. Lisaks kasvatusele määrab paljugi temperament.
Jung oli esimene, kes sõnastas ja mõtestas lahti isiku kalduvuse käituda kas introvertselt või ekstravertselt. Jung eeldab, et võtmeteguriks sellele, kumb tüüp peale jääb, on pärilikkus: psühholoogiline tüüp sõltub kaasasündinud psüühilisest struktuurist ning intro- või ekstravertset käitumist üldjuhul olelusvõitluse käigus ei omandata. Tüüpide vastandlikkusel peab Jungi meelest olema bioloogiline alus. Ka looduses on kaht sorti organisme: need, kelle kaitsevõime väike ja eluiga lühike ning kes sellest tingituna on viljakamad (ekstraverdid) ja need, kelle viljakus on väike, kuid kel on tõhusamad enesesäilitusvahendid (introverdid).
Ekstravert lähtub objektiivsest, introvert subjektiivsest alusest. Introvert püüdleb süvenemise, mitte laienemise poole, samal ajal kui ekstraverdi ideed on suunatud väljapoole, käitumisele, väljendusele. Ehkki võib väita, et temperamenditüüp ei ole tõepoolest elu jooksul välja kujundatav, näivad lapsed vähemalt täiskasvanu silmadele siiski mõnevõrra ekstravertsemad, avatumad, pigem tegutsejad kui omaette nurgas mõtisklejad. Ükski inimene pole ka nii lihtsa psühholoogilise profiiliga, et teda oleks võimalik ainult ühte konkreetsesse lahtrisse paigutada.
Erinevatele temperamenditüüpidele vastavad jooned ei püsi muutumatuna, isegi kui need on sünniga päritud. Teatud omadused võivad inimese elukäigu vältel rohkem esile tõusta või tagaplaanile vajuda. Lapsed kuuluvad pigem ebaratsionaalsete tüüpide hulka, nad juhinduvad ikkagi suures osas aistingutest ja ähmastest tunnetest. Ehk ei saa laste puhul isegi intuitsioonist rääkida – intuitsioon tugineb ennekõike kogemustele.
Noorukieas lisandub psüühilisse süsteemi tugev ratsionaalne element. Välja kujuneb abstraktne mõtlemine, võime sümboleid lahti kodeerida ja uusi isiklikke sümboleid luua, aga ka loogilisi seoseid punuda. Vastavalt sellele, kuidas ning milliste tegurite mõjul areneb inimene, küpseb ja teiseneb ka tema mõtteviis.
Ideaaljuhul peaks indiviid leidma üles oma sisemise mina, millega kaasneb ühtlasi psüühiline tasakaal ja terve eluhoiak. Püüdlus eneserealiseerumise ehk täiusliku iseolemise poole on Jungi arvates samuti kaasasündinud, kuid vähesed saavutavad enesearengus täieliku tasakaalu ja ühtsuse. Nende väheste sekka liigitab Jung näiteks Buddha ja Jeesuse. Enesega vastuolus olemise seisundist vabanetakse siis, kui saavutatakse võime olla selline, nagu tuntakse end tegelikult olevat.
Individuatsioon tähendab inimese kollektiivsete eesmärkide küllastumist. Kui indiviidi eripäraga on piisavalt arvestatud, võib temalt oodata suuremat sotsiaalset panust, mis jääks vähesemaks, kui omapära tähelepanuta jäetakse või üleüldse maha surutakse. Individuatsiooni käigus teostatakse kaasasündinud individuaalsed võimalused, oluliseks sihiks on seejuures Ise (teadvustatud ja teadvustamata psüühilise materjali) vabastamine Persona võltsist kattest.
Mida rohkem inimene endast teadlikuks saab, seda õhemaks muutub individuaalse alateadvuse kiht. Nõnda sugeneb teadvus, mis ei tohiks olla enam väiklane ja tundliku Mina-maailma vangistuses, vaid see on osa laiemast, objektiivsest maailmast. Nii nagu keha vajab kasvamiseks toitu, vajab isiksus arenemiseks kogemusi ja haridust. Vanemate, kooli ja kultuurilise keskkonna mõju isiksuse arengule on hindamatu.
Lapsel ei ole esimestel eluaastatel oma identiteeti. Laps on ka psüühika poolest vanematega samastunud, individuaalsus hakkab märgatavalt kujunema alles siis, kui laps läheb kooli või lasteaeda. Poisi kogemused emaga mõjutavad tema Anima ehk naise arhetüübi väljakujunemist, samal ajal määravad suhted isaga Varju kujunemist. Tüdruku puhul kehtib vastupidine mehhanism.
Mõlemad vanemad kujundavad lapse Personat. Siinkohal on sobiv meelde tuletada vanasõna „Laps on kodu peegel“. Isa Varju mõjutajana kajastub praktikas kindlasti vägivaldse isa puhul, mis võib anda alust ka poja hilisemale impulsiivsele käitumisele. Teisalt paistab paika pidavat ka asjaolu, et poja keerulised suhted emaga mõjutavad tema suhtumist kõigisse naistesse.
Mehe alateadvuses peitub kollektiivne pilt naisest, mis aitab naissoo olemust täpsemalt mõista. Hingepilt projitseeritakse esmalt emale ja hiljem naispartnerile. Emast eraldumine on aga väga delikaatne ning nõuab initsiatsiooniriitusi, mida meie traditsiooniline kultuur enam väga intensiivselt ei paku.
Anima, mehe psüühe naiselik pool, vastutab Jungi arvates tujude esilekerkimise eest. Kui mees näitab ainult mehelikkust ja surub naiseliku printsiibi alla, on tal oht muutuda sisemiselt nõrgaks ja järeleandlikuks. Läänelik tsivilisatsioon lähtub kasvatuspõhimõtetes siiski rangelt soorollidest, ehkki praeguseid arenguid jälgides näib, et väga tõsiselt sellest enam kinni ei peeta.
Iseloomuomaduste või tegevusalade jagamine naiselikeks ja mehelikeks on tagurlik ja mõlema soo psüühikale koormav. Kui inimese Personalt ei nõuta enam tugevat maskuliinsust või feminiinsust, saab ta rohkem keskenduda oma Persona-taguse psüühilise ruumi arendamisele.
Sotsiaalse olendina on inimesel vajadus siduda end mõne suurema kollektiiviga. Selle nimel on ta valmis andma panti vähemalt osa oma isikupärast ja võtma üle grupi identiteedi. Jung on seisukohal, et ühiskonna ainuke kõlbelise ja vaimse arengu allikas on indiviid. Isiksuse arengu seisukohalt on ilmtingimata vajalik range eemaldumine kollektiivsest psüühest, sest puuduliku eemaldumise tagajärjeks on individuaalsuse lahustumine kollektiivis.
Samastudes kollektiivse psüühega, hakkab isik teistele oma nõudmisi esitama, sest samastumine toob kaasa tunde, et need nõuded on üldkehtivad ja kaasinimeste individuaalsete eripäradega ei arvestata. Kollektiivsus tähendab ühtlasi isiklike soovide ja vajaduste eiramist ning mahasurumist.
Jungi silmis on suur seltskond moraali ja intelligentsi poolest sarnane rumala ning toore loomaga. Sotsiaalne rühm, mis koosneb sandistatud indiviididest, ei saa olla terve, kestev ja elujõuline. Samas ei ole individuatsiooniprotsessi tulemus rühmast eraldumine, vaid üldisem seos rühmaga. Individuaalne seisukoht ei ole kollektiivi vastand. Kompromiss individuaalse ja kollektiivse mõtlemise vahel pole aga sageli kerge sündima. Lisaks „minale“ on inimlik soov olla veidi rohkem – olla „meie“.
Meie-tunne annab indiviidile ka turvatunde. Ehkki Jung ei räägi karjainstinktist, koonduvad inimesed neile omaselt rühmadesse – alates perekonnast ja sõprusseltsist kuni poliitiliste erakondade ja usuliste kogudusteni. Sõjas on suuremasse kollektiivi kuulumine lausa elulise tähtsusega. Üksik inimene kardab surma. Massis tunneb ta end kindlamalt ning teistega koos on võimalik suunata surmaenergia vaenlasele.
Sõjatandril tegutsevas massis on indiviidil väga raske kui mitte võimatu isiklikke vajadusi ja väärtusi esikohale seada. Isepäised inimesed on sõjamassis desertöörid, reeturid, argpüksid. Massimoraal nõuab selgelt määratletud käitumist kõigilt oma koostisosadelt. Ka nende reeglite teadvustamine annab isikule toe, et käras ja segaduses toime tulla.
Jung valgustab inimpsüühika varjatud nurgataguseid. Tema õpetus on keerukas ja nüansirikas, sellesse kaevudes võib leida hinnalist inspiratsiooni oma minani jõudmisel. Iseendaks saamine on vaevaline protsess, mis kestab tegelikult kogu elu. Ajad ja kombed muutuvad, nendele vastavalt peab ka inimene koguma üha uusi teadmisi, et elada sellist elu, mida saaks nimetada õnnelikuks.
