See imeilus maailm

:)

Tõuseb päike, loojub päike. Nii juhtus eile, juhtus täna, juhtub hommegi. Ikka, jälle, alati. Päikesel pole inimest vaja, aga inimesel päikest on. Kasvõi tasuta D-vitamiini pärast. Ilma päikeseta poleks üldse elu. Oleme päikese lapsed, kuid miskipärast peibutab paljusid meist pimedus. Kurjus. Aga kurjale on juba küllalt tähelepanu kingitud, aitab küll. Pööran pilgu valguse poole.

Täna, 2025. aasta viimasel päeval oli ilus selge ilm. Parajalt külm ja mõnusalt karge. Põhjamaine, ebamaine. Ei, tegelikult päris maalähedane. Miks öeldakse ilu kohta mõnikord „ebamaine”? Peitub siis tõeline ilu vaid Saturni rõngaste vahel ja asteroidide vöö taga? Maa pealgi on palju ilusat.

Kui päike hakkas täna madalamale laskuma – jõulukuul juhtub see ju vara – ilmus välja ka tema väikevend, seltsimees kuu. Üks ühel, teine teisel pool taevast. Ja mina, lihtsurelik putukas, nende vahel. Nii kummaliselt mõjus see peaaegu täiskasvanud kuu selges näärilaupäeva taevas. Nagu murenenud pärl ookeanivees. Aga päike, see oli kallis rubiin. Haruldane kalliskivi, mida keegi ei jõua osta.

Soe loojanguvalgus vajus üle lume. Puhas, rikkumata lumi. Ei ühtki jälge peale minu omade. Ma ei taha endast sügavat jälge jätta. Tahan kord siit planeedilt, päikese ja kuu vahelt, lahkuda nii, et võtan kõik tähtsa kaasa. Varandust mul maa peal pole. See on mu enda sees. Tulla siia, olla natuke rõõmus ja natuke kurb ning viimaks parajal ajal lahkuda, jätmata maha midagi olulist, vaat see on eksistentsi kõrgeim vorm. Lumi sulab, võib olla juba õige pea, ja minu jäljed kaovad samuti. Nii ongi kõige parem.

Tänavu sai mul valmis üks kopsakam romaan. Kas see ka kunagi lugejate ette jõuab? Ei teagi. Mõni raamat on nii hea, et tahaks selle ainult endale jätta. Pole tarvis endast kõike jagada. Pealegi veel kõigiga. Alustasin ka uut raamatut, hoopis teistsugust võrreldes sellega, mida seni kirjutatud. Aga ideid on veel ja veel. Raha võib nappida ja mõistust ka, kuid ideede puudust minu majapidamises küll pole. Mu sees on pagana palju lugusid ja laule. Jätan nad kõik endale? Pistan omale pauna ja põrutan päikese taha, eemale võõrastest silmadest? Vastan jälle: ei tea.

Aga teada on see, et maailm ei lõpe niipea. Päike ja kuu tõusevad ka homme, uuel aastal. Valgus ei saa otsa.

Maiusta nagu piiskop!

Siin on mu jõulusaladus

Olin algklassilaps, kui kuulsin jõulude ajal piparkoogitaigna kallal asjatades raadiosaadet, kus räägiti, kuidas keskaegses Tallinnas pühi peeti. Sealtpeale on jõulud ja keskaeg olnud mu meeles tihedalt seotud. Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna rikkalikult pühadelaualt ei puudunud lihakraami kõrval kindlasti noodsamused piparkoogid, raeapteegist saadeti kostiks ka mõni pudel klaretti ehk vürtsveini. Muide, vürtsid piparkookide ja klareti sees on samad: ingver, nelk, kaneel. Need kolm annavad jõuludele selle õige maitse.

Mina ei valmista jõuludeks mitte klaretti, vaid likööri. Tavaliselt oma koduaia marjadest. Tänavu oli marjasaak kehv, mistõttu sai pudelisse villitud mesine õuna-jõhvikajook. Piparkoogid teen otsast lõpuni ise. Ikka rohkelt võid, parajalt siirupit, mõnuga vürtse. Tainas seisab mõni päev külmikus ja siis läheb rullimiseks!

Ühest taignaportsust saan tavaliselt kolm plaaditäit piparkooke. Tähe- ja südamekujulised. Mõned kolmnurgad ka. Rohkem vorme mul pole. Aga kui ahi juba kuumaks aetud ja piparkoogid valmis, siis tuleb lisada ka minu isiklik firmaküpsetis – piiskopileib.

Seegi retsept pärineb kaugelt keskajast. Tollal arvati, et egas piiskop söö tavalist leiba. Tema maiustab ikka sellise hõrgutisega, kuhu on sisse pistetud kõiksugu head kraami. Muide, piiskopileivani jõudsin ma üsna juhuslikult juba paarkümmend aastat tagasi. Osalesin ühel Euroopa Liidu teemalisel kooliõpilaste loovtöökonkursil. Saavutasin kolmanda koha. Auhinnafond oli veider: preemiaks sain kokaraamatu, mis sisaldas Euroopa rahvaste retsepte. Leedu kartulipallid, Iiri õlleküpsised, Taani köömneheeringad, Malta kaheksajalahautis ja mis kõik veel. Slovakkiat esindas piiskopileib. See põnev nimetus jäi kenasti mällu ning aastaid hiljem oli aeg küps. Et küpsetada.

Õigupoolest tuntakse piiskopileiba eri variantides kõikjal endise Austria-Ungari impeeriumi aladel: Austrias, Tšehhis, Slovakkias, Ungaris ja Balkanimaades. Mina kasutan seda kõige lihtsamat retsepti.

Kolm muna, jahu, suhkur, vanillisuhkur, sool, sooda, keefir.

Mitmesugused kuivatatud marjad ja puuviljad, näiteks rosinad, kirsid, mustad ploomid, datlid, viigimarjad, aprikoosid.

Pähklid, soovitavalt mandlid.

Šokolaaditükikesed. Kõige parem on tume šoks, aga ega piimašoks ka liiga tee.

Mõistlik on valida maitse järgi välja 3-4 sorti marju ja puuvilju. Peaasi, et tainas koogivormi ära mahuks. Loomulikult võib piiskopileiba küpsetada ka ehtsas leivavormis.

Kolm muna suhkruga lahti kloppida. Segada kuivained marjade, puuviljade, pähklite ja šokolaaditükkidega. Lisada munasegu ja keefir. Umbes neljakümneks minutiks ahju. Jahtunud piiskopileiva võib tuhksuhkruga üle puistata.

Konsistentsilt on piiskopileib natuke kringli moodi. Tainas ise on küllaltki kuiv, aga marjad-viljad lisavad mahlasust. Šokolaad annab siidist mekki.

Mis siis muud, kui häid jõule ja jätku piiskopileiba!

Üts jutt mul kibises meelen...

Kuis ma Uma Lehe jututalgun käü

Uma Leht om katskümmend aastat kõrraldanu jutuvõistluisi, kohe egä võru keele mõistja saa uma periselt sündünü luu saata. Parõmba jutu trükütäs är Uma Lehe perämidse külle pääl ja naid jakkus terves aastas.

Ma esi ei olõ võistlusõlõ ilman üttegi juttu pakkunu. Vast ei olõ õigõ vaim pääle tulnu ja julgust om kah puudus. Ummõtõ olõ ma sääl jututalgun üts kõgõ rassõmba tüü tegijä – hindaja. Ma sai tinavuaasta joba kümnes kõrd hindid jaka. Hindäjidõ kokku kohtunigus trehvässi ma toonadsõ päätoimõndaja Harju Ülle kutsõ pääle. Kuikimuudu om nii lännü, et nüüd olõ ma egä süküs platsin nigu kubjas kunagi ja mõista kirätundjidõ üle kuralt kohut.

Kohtunigu andva juttõlõ hindid ütest kooni kümne punktini. Nullitsõõrigu võid kah panda, ku jutt kohegi ei kõlba. A ma ei taha ütelegi talgulisõlõ madalambid punktõ näkku viruta. Naid juttõ, miä ei tundu hää, kostita iks vähembält "nellä" vai "viiega", selle et vaiva iist tulõ kah hindid anda. Keskestläbi saava jutu mult 6, 7 vai 8 punkti. "Kümmend" vai "ütsät" ei tahas lopõ käega vällä puistada. Korgõmba hindõ omma nii ilusa, et ma jätä inämbäjao hindäle. Vana ihnus olõ, mis tetä.

Periselt om rassõ juttõlõ õiglast hinnõt anda. Naa omma ju kirutajidõ jaos esiuma jutu, uma silmäga päält nättü, uma kõrvaga kuuldu ja uma naha pääl läbi elätü. Paprõ pääle pantas taa, miä meelen kibises ja kohises. Mis kohut ma naide üle mõista saa? Jututalgid tulõ võtta ku mängu ja selle looda, et kõik osalisõ löüdvä säält veidü rõõmu.

Timahavvatsõlõ jututalgulõ saadõti kokku 64 juttu. Kirutajid oll 35. Hariligult võttki talgust ossa üle 30, tõnõkõrd eski üle 40 inemise ja juttõ tulõ kuvvõkümne ümbre. Ütel väega vilälidsel aastal oll kohtulavval täpipäält 100 juttu. Paistus, et suurõmb jagu kirutajid omma vanõmba inemise. Aig tege uma tüü ja kõiki võistlusõ võitjid inämb mi siän ei olõki. Õnnõs om noorõmba põlvõ kirämeistrid kah manu tulnu ja egäaastanõ talgutüü tegemalda ei jää.

Ku tagasi kaia, sõs omma kõik jutu nigu värvilidse kildakõsõ kaleidoskoobi seen. Naa paistusõ muidu üttemuudu, a torru käänden sünnüs egä kõrd vahtsõnõ mustri, miä om suutumas tõistsugunõ ku mineväne.

Timahavvanõ "mustri" om saanu häste kirriv: tõsinõ ja tummõ tuun segi rõõmsa ja tsärrega. Naidõ juttõ perrä või nüüd kimmäle üteldä, et üts keskmäne Vana-Võrumaa inemine om vaba hingega tüümurdja, kiä jätt tõnõkõrd kirvõ vai kõpla sinnäpaika ja lätt Nipõrnaadi jälgi piten ilma pääle roitma.

Kuidas jutustada Eesti lugu?

Lühhike öppetus triibuseelikust ja kukeaabitsast

Kordame üle: meie põhiseadus ütleb, et Eesti riik „peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Kes on eestlane ja mis eesti keel, sellele pole raske vastata. Aga mis imeasi on eesti kultuur? Kas kõik see, mis aegade jooksul Läänemere ja Peipsi vahelisel maalapikesel loodud, regilaulust e-valimisteni ja saunavihast Boltini?

Suure osa Eesti loost on paraku kirjutanud sakslased, venelased, rootslased, poolakad ja taanlased. Seda kinnitab ka tänavu ilmunud raamat „Eesti lugu”, mille koostas samanimelise raadiosaate valitud palade põhjal Piret Kriivan. Olen juba aastaid selle saate kuulaja olnud ja enamik raamatusse jõudnud kahekümnest loost on mulle tuttavad. Tuleb siiski tunnistada, et raadioeetris kõlanu pole hästi meelde jäänud ja seetõttu leidsin raamatust ka väikseid üllatusi. Eks silm ole ikka teravam kui kõrv.

Raamatut raamistavad kaks aegadeülest lugu: alustatakse rahvariiete triibukoodiga ja lõpetatakse torupilli joruga. Sinna vahele mahuvad lood viikingite idateest, hõbeaaretest, väikesest jääajast, hansakaupmeestest, timukatest, kesk- ja rootsiaegsest eluolust, laulupeo toidulauast, eestlaste kolooniatest Venemaal, revolutsioonilistest meeleoludest Järvamaal ja kaugluurajate kurvast saatusest Teise maailmasõja päevil. Lõbusaim lugu puudutab vanaaegseid mänge ja lõbustusi, kõige meeldejäävam on aga lugu Vabadussõjas võidelnud naistest.

Lembitust, Kreutzwaldist ega Pätsist „Eesti loo” raamat ei räägi. Ainsad isikulood on pühendatud hoopis vähem tuntud tegelastele: Tabelinus, Klaus Kursell, Ivo Schenkenberg ja Toomas Jõerist. Need mehed vääriks kahtlemata rohkem tähelepanu ja sooja kohta tavaeestlase teadvuses. Jah, keegi neist pole ajaloo kulgu oluliselt mõjutanud, nad ei kuulu meie loo peaosaliste sekka, kuid silmapaistvaid episoodilisi rolle on nad sellegipoolest sooritanud.

Kõik palad on hästi ja maitsekalt valitud, moodustades väikese ning kõneka fragmentaariumi Eesti ajaloost. Eessõnas ütleb koostaja: „Eesti loos” vaadeldakse Eesti ajalugu piltlikult öeldes konna perspektiivist kure perspektiivi arvesse võttes.

Sedasama teeb ka ETV eetrisse jõudnud „Lühhike öppetus Eesti kultuurist”, mida juhivad rõõmsalt krooksudes kaksikkonnad Märt ja Priit Pius. Sisuliselt on tegu järjega saatesarjale „Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu”, mida vedas Andrus Vaarik. „Lühhikese öppetuse” esimeses osas astub Vaarik üles „kõige iidsema arheoloogilise leiuna”, andes nõnda teatepulga üle Piusidele. Sari on sama lõbus ja hoogne kui selle eellane. Ajalugu võetakse uuesti läbi, aga sõdade ja näljahädade asemel keskendutakse sedapuhku kultuurile. Või nagu ütles siinkandis üks külajoodik: „Kultuura, kultuura, see on kõige tähtsam!”

„Lühhike öppetus” tuletab meelde, millest Eesti riigi ja eesti rahva kultuur koosneb. Juttu tehakse saunast, metsast ja regilaulust, rehetoast ja kukeaabitsast, küla- ja ülikoolist ning lohisevast mõisaköiest. Loomulikult ka kirjast, mis algab kirikust ja rahvast, mis algab raamatust. Valmistatakse jurssi ja õlut, mätsitakse kammkeraamikat, kootakse villast riiet, trükitakse Gutenbergi pressiga südameid, lastakse vibu ja noolega papagoid, veheldakse elu ja surma peale ning segatakse kokku rohi, mis peletab eemale katku.

Põigatakse ka teiste kohalike rahvaste juurde. Setudega juuakse handsat, vanausulistega samovariteed. Käiakse rannarootslaste madalas tares ja baltisakslaste uhketes mõisates. Eeldatavasti jõutakse teisel hooajal ka nüüdiskultuuri süngetele radadele, Nublude ja Von Lõnguste valdustesse.

Lühidalt: eesti kultuur pole eestlaste leiutis. Kõik see, mida eesti kultuuriks peetakse, on mitmest ilmakaarest eri aegadel laenatud, näpatud, annetusena saadud ja räimede vastu vahetatud ning selle ahta tuulepealse maa peale kokku kuhjatud. Eestlase kratt on usinasti tegutsenud ja tegutseb praegugi.

Kas rännak Piuside seltsis teeb targemaks? Eriti mitte, aga vähemalt saab pulli ja lehma. Eks öelnud ka Eesti Vabariigi aukodanik, Maarjamaa risti I järgu kavaler Karlsson Katuselt: „Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi!”

Loe ka seda:

Aega ei ole, aga lugu peab olema

Headus tasub ikkagi ära

„Alice imedemaal” ja „Hõbeuisud” on tänapäevalgi kõnekad

160 aastat tagasi ilmus esmakordselt „Alice imedemaal”. Miks on see raamat endiselt nii populaarne? Põhjusi leidub mitmeid.

Alice’i fantaasiarohke ja üllatustest tulvil maailm pakub lastele avastamisrõõmu ja ergutab kujutlusvõimet. Sõnamängud ja paradoksid mõjuvad naljakalt, kutsudes samas lugejat kaasa mängima. Alice on uudishimulik, julge ning õppimishimuline, mistõttu on lapsel temaga lihtne samastuda. Imedemaa asukad nagu Kübarsepp, Irvikkass või Ärtuemand on värvikad ja meeldejäävad. Raamat pöörab pahupidi reaalse maailma ning seab kahtluse alla tavaelu reeglid ja seaduspärasused. Lühidalt: Lewis Carroll paneb täiega hullu ja see lugejaile meeldibki.

Pixabay

Alice’i seiklused olid paljuski revolutsioonilised. Varasem lastekirjandus oli üldjuhul rangelt kasvatuslik. Kirjanike peamine ülesanne oli väikseid lugejaid intellektuaalselt ja moraalselt harida. Carroll tõi lastekirjandusse süüdimatu lõbu ja lusti, mida ei kammitsenud koolipapalikud moraalijutlused. Alice satub imedemaale ja hiljem ka peegli taha, kus ei kehti täiskasvanute normid. Laps saab olla laps. Samas põimis Carroll Alice’i lugudesse ka ühiskonnakriitikat, peent psühholoogiat ja filosoofilisi arutlusi. Mõne uurija arvates on „Alice imedemaal” koguni Carrolli kui kutselise matemaatiku vastus toonasele moodsale matemaatika diskursusele. Teised nimetavad seda humoorikaks loogikaeksperimendiks.

Ent „Alice’il” on ka tumedam pool. Peategelase prototüüp on täpselt teada – Alice Lidell, ühe Oxfordi kolledži dekaani tütar. Carroll tundis Lidelli perekonda ning veetis Alice’iga tihti aega. Üks Carolli hobidest oli ka fotograafia – tollal veel uus, jõudsalt arenev ala – ning tänini säilinud pildid Alice Lidellist on just Carrolli tehtud. Kord suundus ta koos Alice’i ja tema õdedega paadiretkele Thamesi jõele ning jutustas neile loo tüdrukust, kes satub küüliku-urgu kukkudes kummalisse maailma.

Paar aastat enne „Alice’i” raamatu ilmumist katkestas Lidelli perekond Carrolliga järsku kõik suhted. Selle põhjus pole täpselt teada. Carroll pidas hoolsalt päevikut, kuid üks lehekülg – arvatavalt see, mis võinuks loole valgust heita – on jäädavalt kadunud. Oletatavalt tahtnud Carroll Alice Lidelliga abielluda. Muidugi polnuks see koheselt võimalik, sest Alice oli alles 11, aga Carroll juba 31, kuid põhimõtteliselt oleks Lidelli-papa oma tütre võinud abieluks nii-öelda broneerida küll. Taolised kokkulepped polnud viktoriaanlikul Inglismaal sugugi haruldased.

Teisalt on Carrolli õe märkmeile tuginedes väidetud, et Lidelli ja Carrolli teed läksid lahku seetõttu, et Alice’i vanem õde Lorina oli matemaatikuhärrasse hullupööra armunud. Oli, kuidas oli, Carrollile surematuse toonud raamatu ilmumist need kahtlased vahejuhtumid ei takistanud.

*

1865. aastal ilmus veel üks lasteraamat, mida tuntakse tänini: ameerika kirjaniku Mary Mapes Dodge’i „Hans Brinker ehk Hõbeuisud”. Kuigi tegevus toimub detsembris, pole tegu puhtakujulise jõulujutuga. Siiski on tekstis tunda pühalikku, natuke harrast ja sentimentaalset atmosfääri, raamat on hariv ja õpetlik. Niisiis püsib hõbeuiskude lugu traditsioonilise 19. sajandi lastekirjanduse raamides, kuid õnneks säästab autor lugejat purukuivast moraalitsemisest.

Pixabay

„Hõbeuisud” viib lugeja 19. sajandi alguse Hollandisse, vaese Brinkerite perekonna murede ja rõõmude keskele. Dodge sai loo kirjutamiseks inspiratsiooni oma naabritelt, puhastverd hollandlastelt. „Hõbeuisud” räägib kõigest sellest, mille järgi Hollandit ikka teatakse: tulbid, tuulikud, puukingad, tammid ja kanalid. Ettekujutus hollandlastest kui uisutavast rahvast jõudis ameeriklaste teadvusse just Hans Brinkeri seikluste kaudu.

Kliima soojenemine on teinud oma töö ja tänapäeval Hollandi kanaleil enam uisutada ei saa. Nüüd kihutatakse, teravad tritsud all, suurtes jäähallides. Kui võistlemiseks läheb, pole hollandlastele uisurajal vastast. Taliolümpiamängudelt on hollandi kiiruisutajad tänaseks võitnud 142 medalit, neist 48 kuldsed. Oleks aeg kirjutada uus raamat - „Kulduisud”.

*

„Alice imedemaal” jäi mul lapsena lugemata. Paistis sihuke plikade raamat. Aga täiskasvanuna lugesin selle ikkagi läbi. Lapsena poleks „Alice” mulle kindlasti meeldinud. Ei meeldi praegugi. Sürrealism võib olla väga vabastav, eriti ajuvabastav, aga Alice’i seiklused on minu jaoks liiga segased, loogikat purustavad arutlused väheütlevad ja psühholoogia liiga jäme. Ja kui Carroll oli tõesti pedokas, tähendab see, et Alice’i seiklused pole muud, kui ühe vääraka tüübi fantaasiad. Aga jätame siia igaks juhuks küsimärgi rippuma. Ei ole ses imedemaas midagi imelist.

„Hõbeuiske” lugesin esmakordselt 6. klassis. Jättis hea mulje. Lugesin paar aastat tagasi teist korda. Mulje oli veel parem. Armas, südamlik, põnev, tempokas – ei oskagi ühelt raamatult enamat tahta. Headus tasub ikkagi ära, kinnitab Dodge Hans Brinkeri näitel. Seda headuseusku vajame kõik.