Kolm meest piinapingis

Lumehelbekesed olid olemas juba enne meie aega

Hiljuti soovitas Youtube mulle vaatamiseks inglise komöödiat „Kolm meest paadis”, mis valmis täpselt viiskümmend aastat tagasi. Tõtt-öelda polnud ma sellest varem midagi kuulnud, aga kuna „Kolm meest paadis” on üks mu lemmikraamatuid (üks kahesaja neljakümne seitsmest, kui täpne olla – häid raamatuid on ju nii palju), siis vaatasin filmi kihku-kähku ära. Oli tore, aga üldsegi mitte naljakas. Pigem traagiline. Südantlõhestav!

Peaosalisi kehastavad Tim Curry (Jerome), Michael Palin (Harris) ja Stephen Moore (George). Curry tuntuim roll on ehk transvestiitne teadlane „Rocky Horror Picture Show’s”, mis tuli juhtumisi välja samal aastal kui paadifilm. Palin oli juba teada-tuntud Monty Pythoni liikmena. Moore’i rollid piirdusid peamiselt teatri ja televisiooniga, näiteks astus ta üles sarjas „Tagasi Bridesheadi”. Käsikiri küpses Tom Stoppardi käe all ja lavastas Stephen Frears. Aastaid hiljem löödi mõlemad rüütliks. Pole kahtlust, et filmi tegid asjatundjad. Muidugi on meistritööd alati lihtsam valmistada, kui materjal on samuti meisterlik.

Pixabay

Jerome K. Jerome oli korraga väga õnnelik ja väga õnnetu mees. Õnnelik seetõttu, et tema ees- ja perekonnanimi jäid kergesti meelde. Tihti juhtub, et inimese tagumine nimi püsib hästi meeles, aga eesmine ei meenu kuidagi. Või siis vastupidi. Jerome säästis kõigi mälumahtu. Õnnetu oli ta seetõttu, et isa oli talle pärandanud ka teise perekonnanime (mitte eesnime!), mis kompositsiooni ära rikkus. See nimi oli Clapp, millest hiljem sai miskipärast Klapka. Jerome otsustas, et talle piisab suurest K-st ja õigesti tegi. Üks K peab ikka vahel olema, et kaks Jerome’i omavahel segi ei läheks.

Tema tuntuim raamat „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)” ilmus 1889. aastal ja mõjub endiselt värskena. Ei ole talle veel klassikaks saanud raamatutele iseloomulikku hallitust külge kasvanud. Jerome’i keel on nii mahlane, täpne ja vaimukas, et tema raamatut võib lugeda ikka ja jälle, mõnu ei lahtu. Kusjuures, raamatus ei toimugi midagi tähelepanuväärset. No igatahes mitte midagi sellist, mida lehte panna. Aga raamatus võib ka igavatest asjadest kirjutada. On vaid kolm meest, koer ja jõgi. Ja kolossaalne eneseiroonia.

Ma ei tea, kas Jerome sattus ka päriselt kõigi nende sekelduste ja äparduste võrku, mida ta nii meeleolukalt kirjeldab – ehk on fantaasia siiski fakte kobestanud –, kuid igatahes pakub Thamesi käänulises sängis kulgev paadireis lugejale üksjagu äratundmis- ja kahjurõõmu. Kes poleks siis reisil mõnda ämbrit kolistanud. Teisest küljest: tore on näha, et kellelgi veel kehvemini läheb. Iseennast ja oma sõpru alandades ülendab Jerome lugejat. See on kindlasti üks põhjusi, miks raamatut ka enam kui sada aastat hiljem armastatakse. Kellele ei meeldiks vaadata teistele ülalt alla!

Jerome, Harris ja George on kolm absoluutset äput, kes ka kõige lihtsamate toimetustega hakkama ei saa. Juba ainuüksi kohvrite-kompsude pakkimine osutub vaevarohkeks seikluseks. Paadimatk, mis pidi olema tervist kosutav puhkus, muutub närvesöövaks kaoseks. Miski ei kulge nii, nagu plaanitud. Ananassikonservi avamine ilma konserviavajata lõpeb suisa katastroofiga. Hea veel, et kolmik sellest eluga välja tuleb.

Filmiversioon kannab raamatu vaimsust, ehkki stsenarist Stoppard on kolme kobakäpa juhtumistest valinud ekraanile vaid väikese osa. Film kestab natuke üle tunni, mis on ilmselt tingitud formaadist: „Kolm meest paadis” oli mõeldud ainult televisioonis näitamiseks. Tõstatan küsimuse: miks peab täispikk film kestma tingimata poolteist tundi? Vahel saab ka vähesega palju öelda. Filmi lõpp on raamatu omaga võrreldes hoopis mesisem (sõna otseses tähenduses), sidudes loo Jerome’i tegeliku eluga. Pärast seda, kui Jerome’il õnnestus Thames’i lainetest enam-vähem ühes tükis pääseda, saab temast kirjanik ja naisemees.

Raamatul on ka sügavam ajalooline mõõde. Hoolimata sellest, milliseid jubedusi 1880. aastate lõpul Thames’i kallastel sündis (aasta enne raamatu ilmumist tegutses Londoni tänavail tabamatuks jäänud Rappija Jack), mõjub „Kolm meest paadis” lausa muinasjutuliselt idüllilise panoraamina viktoriaanlikust Inglismaast. Jah, äpukolmikul veab küll pidevalt viltu, kuid need on ülemklassi viperused. Jerome ja tema sõbrad istuvad haljal oksal, nad ei näe nälga ega virele vaesuses. Tohutu teaduslik ja tehniline progress on koorekihi elu palju mugavamaks muutnud. Ka väikekodanlased saavad endale lubada natuke lõbu.

„Kolm meest paadis” tõestab must-valgel, et juba hiljemalt 19. sajandi lõpus oli olemas lumehelbekeste rass. Ja taevale tänu, et nad endiselt olemas on! Kui poleks lumehelbekesi, poleks ka lumememmesid.