Pada ja katel, kumb on mustem?

Mida arvasid vanad eestlased Iisraeli-Palestiina konfliktist

Saatan elab Pühal Maal. Kus mujal, nii on see ammust aega olnud. Lõõmav põrgutuli Lähis-Idas ei kustu niipea, isegi kui see vahel tuha alla kaob. Siinsed reaktsioonid Jeesuse kodumaal toimuvatele õudustele on aga mõnevõrra üllatavad. Meele- ja muiduavaldusi ühe või teise vaenupoole kaitseks võib pidada märgiks sellest, et mõte ja sõna meie riigis on tõepoolest vabad ning maailmas toimuv läheb ka kohalikule elanikkonnale korda. Aga lubage küsida: kuidas saab mõistlik inimene Iisraeli-Palestiina konfliktis üldse poolt valida? Hää küll, las kohalikud juudi- ja islamikogukonna liikmed vaidlevad. Eestlane võiks aga sel teemal rakendada vanasõna: rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Mida teha, kui ajad on kurjad ja juhe jookseb kokku? Tuleb vaadata tagasi, pöörduda esivanemate poole, ammutada jõudu traditsioonidest, tuletada meelde vanarahva väikseid, aga väekaid tarkuseteri. Eestlane on vahetanud pastlapaari kingade, saabaste ja plätude vastu. Paraku paigutati ühes pasteldega muuseumivitriini ka muistsed tarkused. Esivanemate tarkus on kristalliseerunud vanasõnadeks, mille väärtus ajas ei kahane. Neis põlvest põlve edasi antud sõnades peegeldub meie rahva stoiline, neutraalselt analüütiline ja samas ka enesekriitiline meelelaad.

Mida oleksid vanad eestlased arvanud iisraellaste ja palestiinlaste lõppematust vihavaenust? Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Või siis: kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Kindlasti oleks lisatud: targem annab järele. Mida oleks öeldud palestiina terroristide raketirünnaku peale? Nagu küla koerale, nõnda koer külale. Mida oleks hüütud noile sinisilmadele, kes Palestiinat toetavate plakatitega tänavale kogunevad? Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise!

Võtame ette mõned väited. Iisraellased on süüdi. Palestiinlased on süüdi. Iisraellased on ohvrid. Palestiinlased on ohvrid. Kõik need väited kehtivad. Kes mõõk käes elab, see mõõk käes sureb. Terroristid ründasid süütuid iisraellasi, Iisraelil on õigus end kaitsta, aga parim kaitse on rünnak. Paraku ei ole võimalik Gaza tsooni terrorismist puhastada, ilma et tsiviilisikud kannataksid. Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad.

Niikaua, kui Palestiinat (mis on nagu riik ja ei ole ka) esindavad terroristid, kes ei ihka muud kui Iisraeli hävitamist, ei saa rahust juttugi olla. Lahendus? Palestiina vajab rahumeelset legitiimset valitsust, mis tunnustaks juudiriiki. Õige hõlma ei hakka keegi. Ei tasu aga loota, et praeguse põrgutule valgel hakkaksid vaenupooled sõbralikke lepinguid sõlmima. Lootus on lollide lohutus, aga loll saab kirikuski peksa.

P. S.

Muistsed ugandlased hoiatavad: är topku nõna sita sisse!