Eesti kirjanduse päev läheb varsti looja?

Miks ma kardan eesti kirjanikke

Täna peetakse esimest korda eesti kirjanduse päeva. Ema- ja omakeelse kirjavara püha. Iseenesest väga tore ja kiiduväärt, aga kõva peokära kuulda ei ole. Eesti kirjanduse päeva tähistatakse nagu 104-aastase memmekese sünnipäeva. Lilled on laual ja tort lahti lõigatud, soovitakse palju tervist ja õnne, kuid samas teavad kõik, et ega see hällipäevalaps enam kaua vastu pea. Juba homme võib vedru välja visata.

Pixabay

No miks selline pessimistlik toon? Asi selles, et kirjandus on juba ammu loovutanud oma koha audiovisuaalsetele kunstidele, kipub teine marginaliseeruma ja kopitama. Olgem ausad, enamike lugejate jaoks on kirjandus ennekõike ajaviide, mõnus lõõgastumise ja patareide laadimise viis. Ajaviitmisvõimalusi on praegusel ajal aga lõputult. Ekraanid ammendamatu sisuga tõmbavad inimest rohkem kui see kokkuköidetud paberikuhi, mida raamatuks nimetatakse. Omakeelsel kirjakultuuril on pealegi väga raske konkureerida rahvusvahelise massikultuuriga.

Egas lugejad kuhugi kao. Minu kristallkuulike teab rääkida, et juba lähitulevikus muutuvad raamatusõbrad vinüülifännide sarnaseks pöialpoistekarjaks. (Pöialpoisid on teatavasti need, kes ronivad hiiglase õlgadele, et näha kaugemale.) Vinüülplaatidele ennustati täielikku kadu, kuid nüüd on hoopis CD-plaadid väljasuremisohus, samas kui vinüülid on teinud läbi imelise renessansi. Kui kirjandus peakski hääbuma, sünnib ta varsti jälle. Ilukirjanduslik raamat jääb siiski nišitooteks, massidele võõraks, aga huvilistele armsaks.

Pean tunnistama, et minul ei ole nüüdisaegse eesti kirjandusega sooja suhet. Ei mäletagi, millal viimati raamatukogust midagi laenutasin. Esinemas-rääkimas on käidud küll. Omamaisel ilukirjandusel on paratamatult sõnnikuhais man, parimad tomatid ja kurgid kasvavad ju ausa sita peal.

Ei, ma ei krimpsuta eesti kirjanike loomingu peale nina. Hoopis kardan. Kardan vaimustuda, kardan muutuda mõne kirjaniku andunud fänniks. Sellisel juhul ei saaks ma ise enam ridagi paberile panna. Imetlus andekate kirjanike vastu teeb jõuetuks. Ere vaimuvalgus pimestab.

Jah, parem jään oma hämarasse koopasse nagu nahkhiir.

*

Kõigest on kirjutatud, kõigest on lauldud.

Ja see, mis veel kirjutatakse-lauldakse,

loeb ikka vähem, kostab ikka nõrgemalt

läbi meretuule õunapuudes ja kuldnoka-

poegade näljase sädina pesakastides

luuletajate peade kohal. Mida kauem

elad, räägid ja kirjutad, seda selgemaks saab,

et elad saarel, mis on vana ja kulunud

ja selle saare all on teine saar,

lähemal tulele, lähemal ehk tõelegi,

kuid kaugemal sõnadest, mida meie siin

ütleme üksteisele ja Läänemere tuulde.

Jaan Kaplinski

Samal teemal:

Ääremaastuv kirjandus