Kurjuse impeeriumi lõputud paradoksid
2. oktoobril juhtus Vikerraadios midagi erakordset, eetrisse läks "Müstilise Venemaa" tuhandes osa. David Vseviov alustas saatega 1997. aastal ehk juba veerand sajandit tagasi – müstiline seegi! Praeguseks on Vseviov jutujärjega jõudnud 1960. aastatesse, Hruštšovi võimuperioodi lõppu. On see taeva tahtmine või mitte, aga suure juubelisaateni jõuti ajal, mil Venemaal valitseb taas kohutav segadus. Oleme ajaloo pöördepunktis, teadmata veel, mis edasi saab.
David Vseviov ja Andrei Hvostov arutlesid seekord publiku osalusel natuke üldisemalt Venemaa "müstilise" olemuse üle. Välja toodi kolm Venemaa lähtepunkti või allikat, mis on me hiiglasliku idanaabri ajalugu kõige enam määranud: Rjuriku riik, Bütsants ja tatari-mongoli ike. Venemaale panid tõepoolest alguse viikingid ehk varjaagid, kuid põhjamaalik allikas on ammu kokku kuivanud. Endiselt näeme vene riikluse palges bütsantslikke ja mongollikke jooni. Tulemus on kõigile teada: agressiivne imperialism.
Vseviov rõhutab veel üht Venemaa ohtlikku omapära: kui Euroopas on võim ja vaim seisnud traditsiooniliselt lahus, siis vene maailmas on need lahutamatult seotud. Näeme seda praegugi. Õigeusu kiriku kõrgeim vaimulik kiidab heaks ja lausa õnnistab Putini sõjardite koletuid tegusid Ukraina pinnal. Moskva patriarhaadi tõlgenduses on käimas koguni ristisõda ja kõik, kes surevad Venemaa eest, saavad lunastatud.
Olen "Müstilist Venemaad" mitu head aastat kuulanud, ehkki hüppasin rongi peale küllalt hiljuti, kusagil kaheksasajanda saate kandis. Õnneks on kõik saated kenasti arhiivis, kui mõni teema, isik või sündmus erilist huvi pakub, saab vastava osa kohe üles otsida. Vseviovi jutustusi kuulates olen pidanud korduvalt imestama, kui paljudest lepitamatutest vastuoludest kogu see vene koloss koosneb. Venemaa pole üldse mingi riik, vaid üks üle mõistuse suur paradoks.
 |
| Pixabay |
*
Kui vene väed tänavu veebruaris Ukrainasse tungisid, kostsid mitmelt poolt sotsiaal- ja muidumeediast ehmunud kraaksatused: kas Putin on hulluks läinud? Kremli ainuvalitseja psüühilise seisundi kohta ei oska vist keegi miskit tarka öelda, kuid kui Venemaa oleks luust ja lihast inimene, paneks psühhiaater talle kindlasti raske diagnoosi. Depressiivne, agressiivne, rohkete psühhoosidega, korraga suurushullustust ja alaväärsuskompleksi põdev skisofreenik.
Võtame ette vene riiklikud sümbolid. Vene lipp pärineb tsaariajast, hümn aga nõukogude ajast (tõsi küll, muudetud sõnadega). Nõukogude võim vihkas kõike, mis oli seotud tsaaridega. Kogu ajalugu enne oktoobripööret polnud punakäsitluses muud kui sõnnikuhunnik. Lenin andis käsu viimane tsaar Nikolai II ühes perega tappa. Nikolail polnud enam võimuambitsiooni, aga tema vereliin tuli igaveseks hävitada, ikka töölisrahva nimel. Ja mida me nüüdsel ajal näeme? Tsaari lipp tõuseb vardasse tsaari tapjate hümni saatel. Kas see pole hullumeelsus?
Küsimusi tekitab seegi, miks asub Peterburi endiselt Leningradi oblastis. Võiks ju vabalt olla Peterburi oblast! Mitmelt poolt Venemaa linnadest leiab isegi Lenini kujusid ja Lenini tänavaid, mis külgnevad Nõukogude väljakuga. Ja oh õudust – Lenini muumia lebab endiselt keset Moskvat, on seal lebanud juba peaaegu sada aastat. Uljanov-Lenin polnud sugugi vene patrioot ega rahvuslane. Vastupidi, ta ei hoolinud Venemaast, ta unistas üleilmsest punariigist, kus kõike määrab klass, mitte rahvus.
Paradokse leiab veel hulgaliselt. Peeter I reformis ja uuendas Venemaad põhjalikult, kuid ühtlasi sättis ta püsti jäiga võimuvertikaali, kus kogu võim lähtus ainult keisrist ja igasugune teisitimõtlemine oli alamatele kahjulik. Katariina Suur, seni viimane vene troonil istunud naine, oli puhastverd sakslanna, kes pidas end läbinisti venelaseks. Stalin lasi õhku kirikuid ja tappis vaimulikke, aga samas oli just tema see, kelle tahtmisel taastati õigeusu kirikus patriarhi ametikoht. Loomulikult pidi esipapp olema võimule üdini truu.
Ka Jeltsin ilmutas vastuolusid. Huvitaval kombel on ta ainus vene riigipea, kel on Eestis oma mälestusmärk. Jah, kindlasti oli tal oma osa selles, et Eesti vabanes nõukogude võimust verd valamata. Aga teisest küljest – Jeltsin tõi ju võimule Putini...
Venemaal ei ole suudetud ega tahetudki selgeks teha, kumb aeg oli siis ikkagi parem: tsaari või nõukogude oma. Mis neid kaht vastandlikku ajastut seob? Ainult impeerium. See on ka verise putinismi selgroog. Venemaa tahab olla hiilgav impeerium, üks maailma valitsejatest USA ja Hiina kõrval.
Siin on muidugi üks priske "aga". Suurt riiklust ei eksisteeri ilma suure majanduseta. Pindalalt on Venemaa tõesti maailmas number üks. Ka rahvaarvu poolest püsitakse veel kuidagi esikümne piiril. Majandusega ollakse paraku ei-tea-mitmekümnes. Vene majandus põhineb energiaallikate ja tooraine ekspordil. Sanktsioonid, mis kestavad arvatavasti veel kaua, kuivatavad niigi kiratseva SKT päris kokku. Vene gaasi ärakukkumine paneb Euroopa oigama ja ägisema, aga mis peamine – tullakse ka ilma toime.
Vene rahvas, eriti väljaspool suurlinnu, on vaene. Ilmselt ollakse viletsusega harjunud. See on kestnud juba pikka aega, põlvest-põlve. Kui aga sellele armetult virelevale venkule tuleb mõnikord meelde – või valeliku meedia kaudu näidatakse – millises võimsas riigis ta elab, on tal vähemalt miski, mille üle uhkust tunda. Impeerium jääb vene identiteedi lahutamatuks osaks.
Ainus, mis võiks vaba maailma päästa, on selle pidevalt kurjust külvava ja lõikava impeeriumi kokkuvarisemine. Seda kardetakse rohkem kui oodatakse. Ametlikult on Venemaa föderatsioon, mis koosneb enam kui 20 autonoomsest vabariigist, erinevaid subjekte (oblastid, kraid) on selles moodustises 80 ringis. "Autonoomia" tuleks kirjutada muidugi jutumärkides, kõike kontrollib ikka keskvalitsus. Kujutame ette, kui peakski nii juhtuma, et separatistlikud meeleolud rulluvad üle Siberi ja Uuralite ning korraga tekiks juurde paarkümmend ebademokraatlikku riigikest, sellised väikesed Türkmenistanid. Kas see kindlustaks rahu järgnevaks sajaks aastaks ja kauemakski? Kahtlane.
*
Korraks tuleb põigata veel kaugesse ajalukku, 15. sajandisse. Kui türklased 1453 Ida-Rooma pealinna Konstantinoopoli vallutasid, oli see kristlikule maailmale jube šokk. Üks jumalakartlik Pihkvamaa munk nimega Filofei võttis seepeale ette pika retke Moskvasse, et paluda tsaar Ivan III audientsi. Tsaar võttiski ta vastu ja Filofei kõneles, mis südamel. Tema nägemuses pidi just Venemaast saama uus Rooma, kolmas ja viimane. Filofei nõiduslikud sõnad toovad praegugi judinad seljale: "Kaks Roomat on langenud, kolmas Rooma püsib ja neljandat ei saa olema!"
Aga kui peaks ikkagi juhtuma, hoiatas munk, et Vene-Rooma kaob, siis saabub ka maailmalõpp. Lihtsustame: Vene imperialismi seemned pärinevad ühe Pihkva munga taskust.
Võimatu ennustada, milliste paradoksidega Venemaa veel üllatab. Patsient on raskelt haige, lootusetu juhtum. Õudne lõpp oleks siiski parem kui lõputu õudus. Olgu see või maailmalõpp.
Viimane sõna kuulub sõjavastasele estraadilegendile Alla Pugatšovale, kes olevat hiljuti öelnud nõnda: "Ma olen elanud üle Stalini, Hruštšovi, Brežnevi, Andropovi, Tšernenko, Gorbatšovi ja Jeltsini. Ja ma elan üle ka Putini, selle Piiteri rotipoja!"
